Ma olin kaks aastat tööturult ja sotsiaalmaastikult pisut eemal. Kuid ometi, ma ei seisnud niisama jõude, vaid ma õppisin ja esitasin küsimusi, kohati ausaid, ebamugavaid ja ütlen ausalt ära, et selle aja jooksul olen tallanud nii mõnelgi varbal, kelle omanik on reageerinud sellele väga valulikult. Ma ei pea vimma, sest vimm edasi ei vii vaid mürgitab energiat.
Vahel tasub meeles pidada, et kõik, mis sa endast välja annad, tuleb siiski alati lõpuks ringiga sinuni tagasi ja olen üsna teadlik, millistele energiatele panustan ja millele enam mitte. Olen enda jaoks teinud läbi mitmeid tsükleid, jõudes kindlate arusaamadeni, mis ja kuidas midagi on kujunenud. Ja need on sellised lõplikud otsused, kus isegi Universum ei lase suunda tagasi pöörata. Jah vahel tuleb selline nostalgia tunne, kus sinagi vaatad tagasi minevikku ja mõistad, et mitte kõik ei ole nii nagu võiks või oleks võinud minna. On loomulik, et mingi olukorra suhtes on tunda rohkem pettumust. Samas on loogiline, et kõik, mis mineviku lugudest on tagantjärgi välja koorunud, on selleks, et saaksime vaimselt targemaks ning oskaksime teha iseenda tulevikuga seoses paremaid otsuseid ja valikuid.
Mulle näiteks õpetas selle suure pildi kokkupanek, teha valik, olla ise rohkem oma keskmes, teada oma väärtust ning teadmiseid, kuidas mitte lasta välisel müral või teiste inimeste emotsioonidel või intriigidel end liiga palju mõjutada. Samuti eile jalutuskäigul olles, mõistsin mida kõike ma kaotasin.
Jah, 2 aastat püsivat depressiooni, ei jätnud minu perekonda mõjutamata.
Ja seetõttu ongi aeg maha võtta ja meelde tuletada ka oma pere pisematele, et “Õppimine on tegelikult juhendatud seiklus” ja meie uus seiklus, algab juba suvel. Jälgi meie tegemisi.
Aitäh!
Kadri
