Kiuslik käitumine ei alga tavaliselt valjude konfliktide või otseste solvangutega. Sageli kujuneb see välja märkamatult – läbi vihjete, oletuste, sildistamise või olukordade, kus inimese kohta kujundatakse arvamusi ilma tema enda selgitusi ära kuulamata. Kiuslik käitumine võib esineda töökohal, organisatsioonides, kogukondades ja ka igapäevastes inimsuhetes. Eriti keeruline on seda märgata siis, kui seda põhjendatakse hoolivuse, ettevaatlikkuse või “üldise huvi kaitsmisega”.
Millised märgid võivad viidata kiuslikule käitumisele?
Faktid asenduvad oletustega
Inimese kohta tehakse järeldusi võimalike kavatsuste või tulevaste tegude põhjal, mitte tegelike sündmuste alusel.
Küsimustele ei anta selgeid vastuseid
Kui inimene küsib selgitusi või põhjendusi, jäävad vastused üldsõnaliseks või neid ei anta üldse.
Inimest hakatakse sildistama
Arutelu keskmesse ei jää enam konkreetne olukord või käitumine, vaid inimese isik, motiivid või oletatav mõju teistele.
Teised inimesed hakkavad suhtlemist vältima
Mitte enda kogemuse tõttu, vaid seetõttu, et neile on antud negatiivseid hinnanguid või hoiatavaid sõnumeid.
Varasemad kokkulepped või seisukohad muutuvad ilma selgituseta
See, mis oli eile lubatud või aktsepteeritud, muutub täna probleemiks, kuid muutuse põhjuseid ei selgitata.
Miks on oluline neid märke märgata?
Kiuslik käitumine ei kahjusta ainult inimest, kelle suhtes seda kasutatakse. See mõjutab kogu töökeskkonda, organisatsiooni kultuuri ja inimestevahelist usaldust. Kui küsimusi ei tohi esitada, erinevaid arvamusi ei kuulata või hinnangud põhinevad oletustel, muutub turvaline suhtlus keeruliseks.
Mida teha?
Kui tunned, et sind puudutab mõni kirjeldatud olukord, tasub küsida:
- Millistel faktidel see hinnang põhineb?
- Kas mulle on antud võimalus oma seisukohta selgitada?
- Kas otsused on läbipaistvad ja põhjendatud?
- Kas tegu on faktide või oletustega?
Kiuslikku käitumist ei ole alati lihtne tõendada, kuid seda on võimalik märgata. Esimene samm on õppida eristama fakte hinnangutest ning julgeda küsida küsimusi ka siis, kui vastused ei pruugi olla mugavad. Terve ja toetav keskkond ei tähenda konfliktide puudumist. See tähendab, et ka eriarvamuste korral koheldakse inimesi lugupidavalt, õiglaselt ja läbipaistvalt. Kas oled kunagi tundnud, et sinu kohta tehakse järeldusi ilma fakte kontrollimata? Et küsimustele ei vastata või et sind hakatakse tasapisi kõrvale tõrjuma, ilma et keegi selgitaks, miks?
Kiuslik käitumine ei avaldu alati otseste solvangute või konfliktidena. Sageli peitub see vihjetes, sildistamises, vaikimises, kuulujuttudes, põhjendamata hinnangutes või võimupositsiooni kasutamises.
Koolitusel räägime:
✔ Kuidas eristada fakte oletustest
✔ Millised on kiusliku käitumise varjatud vormid
✔ Kuidas ära tunda sildistamist ja maine kahjustamist
✔ Mida teha olukorras, kus tunned end tõrjutuna või ebaõiglaselt kohelduna
✔ Kuidas säilitada eneseväärikus ja professionaalsus keerulistes olukordades
Koolitus sobib sotsiaalvaldkonna töötajatele, juhtidele, õpetajatele, tugispetsialistidele ning kõigile, kes soovivad paremini mõista inimestevahelisi suhteid ja organisatsioonikultuuri.
Mõnikord ei ole kõige olulisem küsimus mitte “Kes on süüdi?”, vaid “Milliseid käitumismustreid me peame märkama, et luua turvalisem ja õiglasem keskkond kõigile?”
Tule kuulama, arutlema ja kogemusi jagama.
Omalt poolt jagan pesueht avalikku kiusamise lugu iseenda kogemusest. Kaitstud: Kui “tõde” ei põhine konkreetsetel faktidel – kus jookseb piir hinnangu ja oletuse vahel? Koos lisatud kirjavahetustega. – Loome Sisu
Ma olen selle aastanumbri sees läbinud koolitused nagu “Psühholoogiline esmaabi kriisi sattunud inimese toetamisel” ja “Psühholoogilist traumat arvestava praktika” ning “Taastava õiguse koolitused.” Ja need koolitused said läbitud esmalt seetõttu, et ma tahtsin aru saada – kuidas saab inimesed omavahel rääkima, arutlema ja kui mitte tõde selgitama, siis vähemalt lõpetada konflikt, mis on jäänud inimestesse nö hõõguma, sest otsad on jäänud lahtiseks.
Osalt ma tahtsin leida lahendust, kuidas lõpetada minu vastu tekkinud psühholoogiline kiuslik PÄRAST seda, kui olin juhtinud tähelepanu töökeskkonnas aset leidnud töökiusule ja tagakiusamisele.
Praegu muidugi ma saan aru, et mõnikord peavad kiuslikku käitumist kiusajad üdini normaalseks käitumiseks oma igapäevaelus. Seetõttu mõtlesime Alvaga, et korraldame ühe ühise jätkukoolituse, kuidas ära tunda kiuslikku käitumist. Jätkukoolitusel puudutame hea näitena olukorda, kus kogesin töökiusu ja pärast seda laienes see muudmoodi isiklikuks kiusamiseks, kus varasemad endise tööandja lubadused moondusid või kadusid ajas. Kaitstud: Kui “tõde” ei põhine konkreetsetel faktidel – kus jookseb piir hinnangu ja oletuse vahel? Koos lisatud kirjavahetustega. – Loome Sisu
Mul oli täna selline päev, et ma korraks mõtlesin, et miks on enamasti nii, et kui ma olen ühe mustri või teema endas läbi töötanud – siis saadetakse mulle uus pisike pusletükk, mis küll kohe omale koha leiab, kuid siiski ma veeretan seda natuke aega näppude vahel. See tundub tuttavlik. Oleks nagu kuulnud või näinud. Tükike sisimas olevast kahtlusest, mis nüüdseks on saanud vormi. Stiilis, et paber kannatab kõike. Eks see pusletükk ise ei ole midagi muud kui trükitud paberile info.
Tõde hakkab välja kooruma. Päris põnev, kui oskan lõpuks õigeid küsimusi esitada. Mul on ääretult hea meel, et olen oma sisetundele tuginedes hoidnud alles KÕIK kirjavahetused, audiosalvestused, sõnumid ja misiganes kujul minupoolsed pöördumised ja neile saadetud vastused.
Ma otsustasin, et ma lasen endisel tööandjal omada arvamust minust, mida iganes ta tahab. Naljakal kombel on minu kohta hakanud levima hinnangud tegude kohta, millega ollakse ise teinud. Just täpselt – ise teevad, aga näpuga näitavad mulle. Ma noogutan kaasa, sest kas pole, et seda ma just soovisingi.
Mäletan nii täpselt seda 2024 aasta vestlust oma meeskolleegi Caspariga. Kellele ma veel olin öelnud, et ajage kõik minu kraesse. Ja siis möönis kolleeg, et seda peabki tegema, sest kedagi teist ju pole.” Möönan, et oma soovidega peab olema ääretult ettevaatlik.
Kas üldse on vaja kogu aeg kellegile oma sõnu tõestada? Miks peab tõestama, et ma sain haiget, sest keegi reetis mu usalduse või tappis mu südame mutta? Või et kui ma olen emotsionaalselt liimist lahti – siis veel survestamine, on lihtsalt liiga palju, et emotsionaalselt sellega toime tulla. Kas ja miks peab just ohver kogu aeg midagi tõestama, et tal on justkui õigus seda valu tunda.
Ma tegelikult taipasin siin ükspäev, et kuigi mõned inimesed on teinud luuret minu instagrami lehel, siis vaevalt, et nad on noppinud siin postitusi, kuidas minul on möödunud aeg. Mida mina pidin läbi elama, kogema ja mida minu perekond pidi kogema. Ma arvan, et mingisuguses oma paralleelmaailmas nad mõtlevadki nii nagu nad räägivad.
Sisimas võivad nad ju aimata, millega hakkama said, kuid usun et see on pigem selline hall suits nende kõveras võlupeeglis, millele suurt tähelepanu ei omistata. Võib olla ei hoomata päris täpselt, et need teod, millest ma räägin on ju tegelikult tehtud ja nende enda väljaütlemised ja kirjad tunnistavad seda. Aga eks seda vist ei hoomata veel.
Koolitus toimub 15.06.2026 kella 18.30-20.30 Zoomi keskkonnas.
Anna meile oma huvist teada, saadame nädalavahetusel kogu muu olulise info.
