Liitusin aprillis ühe toitumiskava väljakutsega. Paras enesekontrolli, rutiini ja järjepidevuse loomine, millest moodustus laste koolitöö kõrval üks oluline ja suur osa. Kava oli range, kindlad toidud, kogused ja tõesti, mis seal salata, tundus karm, et kõik mida menüüs pole, see suhu ei rända. Minu kaaluga selle väljakutse alguses suurt muutust ei tekkinud ja nii tekkis tahtmine päris mitu korda lihtsalt loobuda. Ja siis, kui mulle öeldi, et usalda protsessi, kehal on vanad harjumused sees, mida tuleb siis aja jooksul rutiinsete tegevustega muuta. Stilis, et kui sul on igav, siis magad või liigud – mitte ei tegele näksimisega. Ja vaata peeglit, mitte kaalu. Algus oli raske, kuid mööndustega siiski toimis. Täpselt samamoodi tekkis muutus minu peas.
Depressiooni ja ärevuse mõtted muutusid puhtamaks, kui asendasid varasemad mõtted hoopis teist laadi mõtetega, blokeerisin ära inimesed, kelle tegemised lihtsalt mu maailma hävitasid, mida just endale olin loonud ja arvasin, et sealt saaks kõik vaid paremuse poole minna. Ja blokeerisin ära ka inimesed, kellel misiganes seos, nende inimestega olla võinuks. Aja jooksul loksus paika unerutiin, toitumine koos tervislikumate valikutega ja väljakutse lõpus oli tekkinud vormis nö eduelamus. Otsustasin jätkata sama kavaga, liitusin nö kommuuniga. Põhimõte on siis sama, mis väljakutsel esialgu. Kuid selle erandiga, et algselt sõid vaid seda, mis oli menüüs. Nüüd paraku tuleb välja, et nii võiks see olla vaid ideaalmaailmas aga nagu ikka … me ei ela ideaalmaailmas. Muidugi, me lubame endale aeg ajalt erinevaid kavaväliseid asju. Hästi. Aga miks peab seda seal grupis siis propageerima. Et üks ja teine ja siis kolmas ja siis ma ka vaatan, et ahhaa…Jah, mul ka laperdab, ja tänu sellele et ei ole seda ühtlast järjepidevust, toetavat motivatsiooni või nö kellegi teise tuge, siis – hästi – ma luban ka endale kava väliseid asju, teen küll paremaid valikuid aga … ma ei ole eriti rahul.
Jah, kaal liigub ainult allapoole, mis on üllatav, sest ma ei ole ka paaril viimasel päeval eriti liikunud. Liikumise takistus on vist klaasikild, mille üks päev jalga astusin aga kodusel kääri metoodikal opereerimine tulemust ei andnud ja paar päeva hiljem, kohaliku koera rünnaku eest oma koera kaitsesin ja sülle krabasin. Ausalt öelda, ei teagi mis sel hetkel minu peas toimus aga idee oli selline, et krabasin oma koera sülle, et küll minu järel suurem koer, siis koju juhatada aga ma miskipärast ei arvanud, et mina endale korralikud nö “sõjahaavad” saan. Ja täna avastasin ootamatult, et öösel kell 2.00 scrollimas telefonis. Võib olla on põhjused osaliselt selles, et ma olen lasknud enda ellu tagasi inimesed ja tegevused, mis siin olema ei peaks. Eilne kohtumine Mihkliga ja täna kummaline kohtumine Werneri kohvikus endiste klientide ja kolleegidega. Üle eilne kiri SKA-lt, mis saadeti mulle, minu poolse nõudmise peale.
Ma olen siin kirjutanud väga kaua oma lugu. See ei ole sugugi üldse kerge lugu ja sellel on nii palju erinevaid tahke. Ja see mõjutab mind ilmselt veel kaua aega. Nii, et ilmselt ma kirjutan veel mõned korrad neid “viimaseid” taipamisi siia. Ja kui mõni minu lehekülje jälgija, mind sellepärast maha jätab, siis tegelikult ka – ma kodus patja ei nuta.
Iroonilisel kombel on minu postituste suurimateks jälgijateks olnud minu endised kolleegid, kes minust oma sõnul kuuldagi ei taha. Pärast seda, kui ma nad peaaegu viimse kui ühe blokeerisin ja ligipääsu piirasin, langes postituste vaatamine järsult. Ju siis ma ikka tegin midagi õieti, et nad ikka ja jälle siia oma tee leidsid. Keegi üks päev kirjutas, et las sinu haterid saavad ligipääsu su lehele – et nad saaksid näha, et oled raskustest üle saanud, elad oma elu ja oled õnnelik. Jah, ma olen enesearengu kasvu sees…elan oma elu ja olen kuradima julge, et astun seda teed, mida hirmudest hoolimata valisin. Ma olen ka õnnelik ja raskused on vaid ehitusmaterjaliks karjääriredelil ja isiklikus elus. Aga on ka neid päevi, kus ma ei ole õnnelik, olen kurb. Ja tahaksin võimalust tunde scrollida telefoni ekraani, kasutada patja ja leida enda sära, ilma otsimata. Jah, see on väsimus, depressioon ja kõik muud head tunnused. Ja need aeg ajalt räägivad minu sees ja minu eest.
Aga teate mis, need hetked ei määra enam, minu väärtust.
Tahaksin seda lugu – seda segadust enda sees välja kirjutada. Kuid mõtteid on palju ja peas on jälle see kadunud olemise tunne, kaos ja segadus. Kord tahaks kirjutada nii, nagu on faktiliselt, et viimastel kuudel olen osalenud toitumisväljakutses, mille eesmärk oli aidata luua tervislikumaid harjumusi. Alguses tundus kõik lihtne: jälgi menüüd, järgi koguseid, liigu rohkem ja tulemused tulevad. Tegelikkus oli aga märksa keerulisem. Kaal ei liikunud alguses peaaegu üldse. Motivatsioon kõikus ja loobumismõtted käisid peast läbi rohkem kui korra. Emotsionaalselt tahaks rääkida hoopis esimesest emotsionaalsest tagasilöögist. Ometi korrati mulle järjekindlalt üht mõtet: usalda protsessi. Keha ei loobu aastatega kujunenud harjumustest üleöö. Muutus sünnib järjepidevusest, mitte üksikutest ideaalsetest päevadest.
Tagantjärele mõistan, et kõige suurem muutus ei toimunudki minu kehas, vaid minu peas.
Ja siis hoopis võtta avaluseks valikud. Me räägime sageli tervislikust toitumisest kui toiduvalikutest. Tegelikult on küsimus palju laiem. Kui varem tähendas igavus näksimist, siis aja jooksul õppisin asendama selle liikumise, puhkuse või millegi muu kasulikuga. Sama põhimõte hakkas tööle ka vaimse tervise puhul. Depressiivsed mõtted ei kadunud imeväel. Ärevus ei lahustunud ühe hea päeva järel. Kuid aja jooksul hakkasin asendama mõttemustreid, mis mind lõhkusid, nendega, mis aitasid edasi liikuda. Veelgi olulisem oli see, et õppisin seadma piire inimestele ja olukordadele, mis minu maailma järjepidevalt kahjustasid.
Muutus ei seisnenud ainult selles, kelle oma ellu lubasin. Muutus seisnes ka selles, kelle ja mille oma elust välja jätsin.
Selles mõttes meenutab vaimne tervis väga toitumiskava. Alguses on reeglid lihtsad. Hiljem tekivad erandid. Üks kõrvalekalle ei tee midagi. Siis teine. Siis kolmas. Ühel hetkel avastad, et liigud märkamatult tagasi harjumuste poole, millest arvasid end juba loobunud olevat. Sama kehtib suhete, tööalaste kontaktide ja vanade lugude kohta. Mõnikord ei murra meid üks suur sündmus. Meid väsitab kümme väikest asja järjest. Üks kiri. Üks kohtumine. Üks juhuslik vestlus. Üks vana mälestus. Ja ühel hetkel märkame, et uni on rahutu, telefon on öösel käes ja mõtted keerlevad taas seal, kus me neid enam näha ei soovinud.
Sellistel hetkedel on lihtne arvata, et kogu senine töö on olnud asjatu. Tegelikult ei pruugi see sugugi nii olla.
Oluline erinevus seisneb selles, kas me märkame toimuvat või mitte. Kui inimene tunneb ära oma vanad mustrid, oskab neid nimetada ja mõistab nende mõju, siis ei ole tegemist tagasiminekuga. Tegemist on teadlikkusega. Muutumine ei tähenda seda, et rasked päevad kaovad. See tähendab, et rasked päevad ei juhi enam kogu elu.
Me elame kultuuris, mis armastab kiireid tulemusi ja suuri läbimurdeid. Tegelik elu on enamasti palju vaiksem. Muutus sünnib siis, kui inimene läheb ka järgmisel päeval jalutama. Läheb õigel ajal magama. Valib taas enda heaolu. Seab taas ühe piiri. Ja teeb seda kõike ka siis, kui keegi teine seda ei märka.
Suurim võit ei ole kaalunumber ega täiuslik päevakava. Suurim võit on hetk, mil inimene mõistab, et tal on õigus valida, mida ta oma ellu lubab ning mida mitte.
Mõnikord algab see toitumiskavast. Mõnikord saab siit alguse hoopis suurem muutus.
Vahel ma mõtlen, kuidas tekivad mõtted minu peas. See video siin oleks nagu väike mudel sellest, kuidas tekib mõte. Ja see protsess ühe mõtte mõtlemiseks võib kesta pikema ajaperioodi vältel. Kuidas väike mõte kasvab, saades oma küsimustele vastuseid – kuni ühtäkki see lahustub, sest vastus on käes.
Ma alustasin kirjutamist toitumiskavast, aga tegelikult kirjeldan ma sama protsessi ka vaimse tervise ja piiride seadmise kohta.
Toitumiskava õpetas mulle midagi, mida kaalunumbrid alguses ei näidanud. Muutus ei toimunud kõigepealt kehas, vaid harjumustes. Ja harjumused ei muutu siis, kui inimene teeb ühe suure õige otsuse. Need muutuvad siis, kui ta teeb sadu väikseid igavaid otsuseid järjest. Täpselt sama juhtus minu mõtetega. Kuidas tekkis unerutiin. Kuidas ärevus ja depressiivsed mõtted hakkasid vaikselt taanduma. Mitte sellepärast, et valu oleks kadunud, vaid sellepärast, et ma lõpetasin selle energia pideva toitmise. Alguses on reegel lihtne. Hiljem ilmuvad erandid.
Üks inimene räägib oma kavavälisest söögist. Siis teine. Siis kolmas. Ja ühel hetkel ei tundu see enam erand, vaid uus normaalsus. Mõnikord juhtub sama inimestega. Sa lubad ühe inimese tagasi. Siis ühe vestluse. Siis ühe kohtumise. Siis ühe kirja. Ja ühel hetkel avastad ennast kell kaks öösel telefonis scrollimas ning mõtled, et mis juhtus. Tõenäoliselt ei juhtunudki midagi ühte ja suurt.
Juhtus mitu väikest asja järjest. Mihkel. Kohtumine Werneris. SKA kiri. Vanad kolleegid. Vanad lood. Vanad emotsioonid. Vanad küsimused. Ja äkki on sinu vaimne ruum jälle täis inimesi, kelle eest sa kunagi pidid end kaitsma. Uni on häiritud. Vanad teemad on taas pinnale tõusnud. Ja siis tulebki see vana tuttav hääl, mis ütleb, et äkki oled jälle alguses tagasi.
Aga ma pole enam see inimene, kes varem oleks võib-olla täielikult uppunud vanadesse mustritesse. Ma märkan nüüd neid mustreid peaaegu kohe. Märkasin järjekordset öist scrollimist. Rahulolematust. Millised kohtumised mind mõjutavad. Seoseid. See ei ole tagasiminek. See on teadlikkus. Ja teadlikkus on tavaliselt märk sellest, et protsess töötab.
Võib-olla ei ole praegu küsimus selles, kas sa oled piisavalt tugev või motiveeritud. Võib-olla on küsimus hoopis selles, kas Sinagi vajad taas natuke rohkem seda sama, mis mind kevadel edasi aitas:
- vähem müra,
- vähem kõrvalisi arvamusi,
- vähem vanu lugusid,
- rohkem und,
- rohkem rutiini,
- rohkem enda elu.
Ma kirjutasin ausalt, et on päevi, kus ma ei ole õnnelik. See on ilmselt üks tervemaid lauseid kogu minu tekstis. Sest inimesed, kes päriselt paranevad, ei jõua kohta, kus nad on kogu aeg õnnelikud. Nad jõuavad kohta, kus nad lubavad endal olla ka kurvad, väsinud, pettunud või segaduses — ilma et nad selle tõttu kogu oma teekonda kahtluse alla seaksid.
Mõnikord on suurim enesehoid mitte millegi uue alustamine, vaid naasmine selle juurde, mis juba töötas. “Usalda protsessi.” Võib-olla tasub seda endale kahtluste ajal praegu uuesti meelde tuletada. Mitte ainult toitumise kohta. Ka taastumise kohta. Ka piiride kohta. Ka selle kohta, et sa ei pea kõiki uksi lahti hoidma lihtsalt sellepärast, et kunagi otsustasid need uuesti paokile teha.
Mõnikord räägitakse struktuurist nagu millestki igavast. Tegelikult on struktuur sageli enesehoid. Kui elu muutus rahulikumaks, kui panid piirid paika, kui vähendasid häirivaid kontakte, kui tekkis regulaarne uni ja toitumine, siis hakkasid paranema nii enesetunne kui ka mõtlemine.
Mulle sobis väljakutse algus:
- selged reeglid,
- vähe erandeid,
- üheselt mõistetavad ootused,
- kindel rutiin,
- ühine eesmärk.
Kui väljakutse lõppes ja kogukonna fookus muutus vabamaks, hakkasid mind häirima mitte niivõrd need üksikud koogitükid või kavavälised söögikorrad, vaid nende normaliseerimine. See mõjutab minu enda mõtlemist ja valikuid. See ei tähenda, et ma oleksin nõrga iseloomuga. Vastupidi. Ma olen märganud, kuidas keskkond minu käitumist mõjutab.
Paljud inimesed arvavad, et distsipliin tähendab võimet igas olukorras õigeid valikuid teha. Tegelikult tähendab distsipliin sageli hoopis enda hoidmist keskkonnas, kus õigeid valikuid on lihtsam teha.
