Mäletate, ma kunagi kirjutasin sellest, kuidas unistasin talvel oma uuest kodust – sellest, kuidas istun terrassil, käes tass kuuma teed, ja rüüpan seda oma uhketest majakatega tassidest. Just sellisena kujutasin ette oma uut elu ja selle hygge’t. Väga selgelt ja veenvalt visualiseerisin seda enda jaoks. Tellisin endale isegi need imelised majaka tassid. Aga siis juhtus midagi. Udu minu tajude ümber hakkas hajuma ning ma sain aru, et need tassid jäävad veel mingit muud seiklust ootama. Veel ei olnud õige aeg.
Siis mõtlesin, et ehk oleks hoopis hea võtta need kruusid endaga kaasa mõnele matkarajale. Sinna, kus on vaid loodus, udu, raba ja mina. Kus ainus hingeline on kusagil kaugemal kivil askeldav ämblik. Ja siis ma mõtlesin jälle: „Aga äkki hoopis siis, kui…“ Kui see on tehtud. Kui see on saavutatud. Kui kõik on paigas. Täna saan aga aru, et see hetk on käes juba praegu.
See seiklus saab alguse siit. Mitte siis, kui olen välja mõelnud ideaalsed tingimused või kui täitub veel see või too. Mitte siis, kui elu lõpuks sobivaks muutub. Elu juhtub praegu.
Need tassid ei oota mitte tulevikku, vaid hetke, milles ma juba olen. Sest vahel avastame, et me ei pea oma elu alustamist edasi lükkama. Me ei pea ootama uut kodu, õiget aega, täiuslikke tingimusi või valmis vastuseid.
Vahel piisab ühest tassist teest, ühest sügavast hingetõmbest ja otsusest olla kohal. Kõik see, mida olen endale kunagi ette kujutanud, ei pea algama ühel kaugel päeval. See võib alata täna. Praegu. Siit. ☕️🗺️🌫️
Minu jaoks tähendab majakas, meri ja kajakad oma lugu. Ja täna ma pakkisin mulle saadetud paki lahti. Olen paar päeva seda mõtet mõlgutanud ja täna tundus, et nüüd on õige aeg.
„Oma viimaste postitustega olen kaotanud veel mõned jälgijad. Nojah. Ma saan aru, et tõepoolest – ma ei tooda just nõrganärvilistele sisu. 😊Ma ei püüa enam igaühele meeldida ega sobituda ootustega, mida teised mulle loovad. Ma jagan oma päris mõtteid, päris elu ja teekonda, mis vahel on pehme, vahel otsekohene ning vahel paneb ka ebamugavaid küsimusi küsima. Ja see on täiesti normaalne, et kõik ei jää seda teekonda kaasa tegema. Mõned inimesed tulevad meie kõrvale, mõned kõnnivad edasi oma rada mööda. Nii peabki olema.
Pigem mõned inimesed, kes päriselt tunnevad äratundmist, kui suur hulk neid, kellele pean pidevalt end mugavamaks muutma.“
Sattusin täna Karmen Koppeli postitusele facebookis, pealkirjaga “Vaikimine“
Olete mõelnud, mis rolli kannab vaikimine vägivallas? Või miks suurem osa inimesi valib kõrvaltvaatajana vaikida või sootuks lahkuda, selmet et vägivallatsejat selgel häälel takistada? On olukordi, kus sekkumine võib mõjuda õli tulle paiskamisena. Nt kui pingelises tööülesandes kukub keegi madalamal positsioonil olijat tekkinud probleemides põhjendamatult sõimama, on tõenäosus korralekutsumisega pinget maandada vähetõenäoline. Teatud juhtudel siiski võimalik, aga paraku mõni ei oskagi oma pingega muudmoodi toime tulla, kui seda välja karjuda. Ebameeldiv, teisalt on sellist olukorda võimalik hiljem tagasisidestada. Hullem on lugu siis, kui ilmselgele ja korduvale vägivallatsemisele ei kaasne ega järgne midagi peale vaikuse.
Amy Edmondson Harvardi Ülikoolist on aastaid muuhulgas uurinud miks inimesed ei räägi töökeskkonnas probleemidest, vigadest või ebaõiglasest kohtlemisest. Ja jõudnud arusaamisele, et vaikimine ei tulene meeskonnas mitte niivõrd teadmiste puudumisest, kui et hirmust, et inimese seisukohavõtt ei pruugi olla oodatud või väärtustatud. Mida see indiviidi vaatest tähendab? Esmalt hirmu. Sest kõrvaltvaataja ei ole kunagi kindel, millise vahetu või hullemal juhul pikaaegse reaktsiooni osaliseks ta ise saab. Iseäranis kui vägivallatseja on kõrgemal võimupositsioonil. Nähes, kuidas aastaid üht töökollektiivi liiget (grupi) töökaaslas(t)e poolt klohmitakse, teeb see paratamatult ettevaatlikuks. Veelgi enam, see paneb lahkuma hetkel, mil tuleks just ohvri kõrvale jääda ja öelda stopp. Kui organisatsioonis on kujunenud tava kaebusi eirata ja probleemid nö vaiba alla pühkida, muutub vaikimine enesekaitseks. Ohver lahkub nagunii ise. Nii on see alati olnud. Inimeses käivitub ellujäämisinstinkt, mis tugineb vait olemisel. Sotsiaalpsühholoogias on kasutusel ka mõiste kõrvalseisja efekt. Kui vägivalda näeb üks inimene, tunneb ta suuremat vastutust. Kui pealtnägijaid on juba kümme, hakkab igaüks uskuma, et keegi teine sekkub. Lõpuks ei sekku keegi. Ja siis on alati kõrvaltvaatajate hulgas neid, kellele toimunu rõõmu valmistab. Mis iganes see põhjus siis on. Vahel omakasu, vahel haiget saamine millest pole osatud või julgetud rääkida, vahel miski sisemine lahendamata ebapiisavustunne. Vahel aga inimene ei küsi iseendalt, miks mulle seda vaja on. Selline „kaaskond“ on vägivalla püsimise kõige „kindlam“ alustala. Inimene on karjaloom, üksik hunt murtakse kiiresti. Ole saa siis kuri või hea. Selle kõige tulem on, et ühel hetkel on vägivald organisatsiooni toimimise normaalne osa. „See on alati nii olnud“ mõtlevad pealtnägijad. Ja vaikivad.
Paljud uuringud aga kinnitavad, et ohvrile ei põhjusta suurimat valu mitte üksnes vägivallatseja tegevus, vaid ka teiste inimeste tegevusetus. Inimene võib olla kolleegide keskel ja samal ajal täiesti üksi. Olukorras, kus inimesed hoiavad end enesekaitseks püsivast kiusamisest eemale, kogeb ohver sageli sotsiaalset isolatsiooni. Seepärast ma palun, et sa mõtleksid sellele, kuidas sina tahaksid, et sinu suhtes käitutakse, kui sul tuleb toime tulle mõne töökaaslase või suisa juhi pahatahtlikkusega. Ja käitu täpselt sellest lähtuvalt ka ise. Vaikimine võib tunduda neutraalne, kuid selle mõju ei ole vägivallas kunagi neutraalne. Vägivallatsejale on vaikimine kui luba jätkata, ohver tunneb end hüljatuna. Organisatsioonis aga tähendab vaikimine probleemide eiramist ja püsimist.
Seda lugedes tuli mulle kohe meelde ka minu enda varasem kogemus, millest olen rääkinud – mitte ainult see, mida üks inimene teeb, vaid ka see, kui paljud teised otsustavad mitte midagi teha.
Mind kõnetab eriti see lause:
“Ohvrile ei põhjusta suurimat valu mitte üksnes vägivallatseja tegevus, vaid ka teiste inimeste tegevusetus.”
Seda on paljudel raske mõista. Sageli ei jää inimesele aastateks meelde mitte ainult see, kes haiget tegi, vaid hoopis see, kes pealt vaatas, teadis, noogutas kaasa või pööras pilgu kõrvale. Samas on Karmen Koppel toonud välja ka ühe väga olulise nüansi – vaikimine ei pruugi alati sündida pahatahtlikkusest, vaid sageli hirmust. Hirmust kaotada oma töö, sattuda ise sihtmärgiks, rikkuda suhteid või jääda järgmise ohvri rolli.
Aga hirm ei muuda vaikimise mõju olematuks. See ongi kõige keerulisem koht. Ühelt poolt on inimlik mõista, miks inimesed vaikivad. Teiselt poolt ei saa me nimetada vaikimist neutraalseks. Mind puudutab selle juures veel üks mõte. Organisatsioonides ei teki toksiline kultuur üleöö. See kujuneb väikeste korduvate hetkede kaudu:
- keegi teeb halvustava märkuse ja kõik naeravad kaasa;
- keegi alandab kolleegi ja teised vaatavad maha;
- keegi annab märku probleemist, kuid talle öeldakse, et ta on liiga tundlik;
- inimesed õpivad kiiresti, et turvalisem on mitte midagi öelda.
Ja ühel hetkel muutubki ebanormaalne normaalseks.
Minu enda viimaste postituste valguses näen ma siin ka ühte laiemat seost. Väga sageli ei tekita inimestes ebamugavust mitte see, et keegi räägib vägivallast, töökiusust või manipulatsioonist, vaid see, et keegi julgeb sellest avalikult rääkida.
Sest tõe välja ütlemine lõhub vaikimise kokkulepet. Ja mitte kõik ei ole selleks valmis. Võib-olla ongi kõige olulisem küsimus, mille igaüks endalt küsida võiks:
Milline inimene ma olen siis, kui keegi teine minu kõrval ebaõiglust kogeb? Sest meie väärtused ei avaldu kõige rohkem siis, kui kõik on hästi. Need avalduvad siis, kui oleks lihtsam vaikida.
On teatud kogemusi, mida saab ainult kuulata, mitte omandada. Samamoodi nagu inimene, kes pole kaotanud lähedast, ei tea lõpuni leina olemust või inimene, kes pole pidanud aastaid taluma töökiusu, ei tea lõpuni selle mõju. Sellistes olukordades ei ole kõige olulisem öelda: „Ma tean täpselt, mida sa tunned.“ Palju ausam on öelda: „Ma ei tea täpselt, mida sa tunned, aga ma usun sinu kogemust ja olen valmis seda kuulama.“ Sest töökiusu üks valusamaid osi ongi sageli see, et inimene peab lisaks kõigele muule hakkama veel tõestama, et see, mida ta kogeb, on päriselt olemas.
Kaitstud: Musta nõia loodud junn – Loome Sisu
Kaitstud: Kui “tõde” ei põhine konkreetsetel faktidel – kus jookseb piir hinnangu ja oletuse vahel? Koos lisatud kirjavahetustega. – Loome Sisu Siin on tegu töökiusu tunnustega juhtumitega. Ja kogu see olukord on jätkunud isiklikul tasandil kiusamisega. Aga see sobib ehedaks töökiusu näiteks, siia arvamuspostituse juurde.
Pikaajaline töökius jätab inimesesse sageli väga sügava jälje. Inimesed kirjeldavad, et nad hakkavad:
- kahtlema iseendas ja oma pädevuses;
- pidevalt üle mõtlema oma sõnu, tegusid ja otsuseid;
- elama valvelolekus, justkui peaks kogu aeg millekski valmistuma;
- tundma ärevust juba enne tööpäeva algust;
- kaotama energiat, motivatsiooni ja rõõmu;
- eemalduma teistest inimestest;
- kogema unehäireid, keskendumisraskusi ja füüsilisi pingeid.
Kõige raskemaks ei peeta sageli isegi üksikut solvavat lauset, vaid süstemaatilist tunnet, et inimene jäetakse üksi, teda vähendatakse või muudetakse nähtamatuks. Päris hull lugu on aga siis, kui ilmselgele ja korduvale vägivallatsemisele ei kaasne ega järgne midagi peale vaikuse. Ja ainuke abinõu oma murele lahendust saada on pöörduda kohtusse. Ja sinna enamasti need asjad ka jäävad.
Või siis on alternatiiv, tee blogi ja pane kõik omapoolne versioon faktidega ja tõendavate asjadega kirja. Jaga seda avalikult. Jah, seda ei tohiks võib olla teha. Aga samas on keelatud ka töökeskkonnas kiusamine. Seega, ma kehitan õlgu, ütlen “meh” ja nendin vaid fakti, et minu loo puhul oleks kindlasti tööandjal olnud mõistlikum olukord fikseerida, tõendid koguda ja kaebustega tegeleda. Võib olla oleks pidanud inimesed minu ees vabandama. Kas see oleks olnud nii hull lugu? Vabandada kõikide nende valede, kuulujuttude ja minuga käitumise eest. Kas nüüd oma nime googeldades on parem tunne? Võib olla oleks pidanud oma käitumist muutma ja võib olla poleks pidanud niivõrd liiale minema. Saan aru, et kui oled end valedega võrku mässinud, siis ega eriti tagasi teed ei ole. Või mis. Sest nüüdseks peaks tunnistama, et kiusasid, käitusid valesti ja siis veel valetasid veel ja veel ja veel…kuidas sa siis nüüd ütled, et oih, ja ups.
Jagan pilti Karmen Koppeli postituse juurest. Minu meelest on siin igaljuhul kõik öeldud.
Ma saan aru küll, et olen tegevusjuhendaja, kes pakub siin lehel oma teenuseid. Aga ma olen ka kõigest inimene ja kõik see väline, mis viib endast mind välja – mõjutab minu tööd, und, toitumist ja isegi kehalist aktiivsust. See käib inimeseks olemise juurde. Ja siis läheb mu lehelt ära mõni, kes mind varem jälgib, sest julgen öelda, et olen vahel väsinud.
Samas teises kohas toimuvad asjad igapäevaselt…Täna kuulsin midagi eriti veidrat. Üks klientidest rääkis, kuidas tema tänane tegevusjuhendaja oli täna väga töökas ja pidi enda kohta kirjutama tegevusplaani, et mis on tema tööülesanded ja kuidas ta nendega oma meelest hakkama saab. Klient naeris seda rääkides, sest ta oleks tahtnud öelda, et tema meelest ei saa tegevusjuhendaja enda tööga hakkama. Ka täna -tööpäev lõppes kell 20.00 , kuid töötaja lahkus majast peale 21.00 Või kuidas juhendaja täitis enda tegevusplaani ja palus erivajadusega kliendil kontrollida ja juhendada teist erivajadustega klienti hambaid pesema ja hügieenitoiminguid tegema. Erivajadusega kliendi roll ei ole juhendada teist klienti vaid see on tegevusjuhendaja töö.
Alustuseks see, et ma ütlen “ma olen inimene ja see mõjutab mind”, on tegelikult mitte nõrkus, vaid töö reaalsuse kirjeldus. Tegevusjuhendaja töö ongi emotsionaalselt ja füüsiliselt koormav. Kui tööpäev venib, piirid hägustuvad ja sees on pidev pinge, siis see jõuab paratamatult unne, söömisse ja kehasse. See on normaalne reaktsioon ebanormaalselt koormavale olukorrale, mitte isiklik puudujääk.
Teine asi – see, et mõni jälgija lahkub, kui ütlen ausalt, et olnd vahel väsinud… see ütleb rohkem selle keskkonna ootuste kohta kui minu kohta. On üsna levinud, et hooldus- ja sotsiaalvaldkonna töötajatelt oodatakse “alati tugev olemist”, aga see ei ole jätkusuutlik standard. Kui professionaalsus tähendab ainult seda, et inimene peab varjama oma piire, siis see mudel ise ongi katki. Ja mina saan aru väga hästi, et inimene tuleb ja läheb ja elu on muutuses. See on hea. Usaldame protsessi.
Kolmas osa, on aga juba süsteemne küsimus, mitte lihtsalt “halva päeva juhtum”.
Kui:
- tööpäev venib regulaarselt üle aja,
- töötaja kirjutab endale “tegevusplaani” selle asemel, et roll oleks selgelt paigas,
- ja kliendile antakse ülesandeid, mis sisuliselt on töötaja vastutus (nt ühe kliendi juhendamine teise kliendi hügieenis),
siis see viitab rollipiiride hägustumisele ja võimalikule töökorralduse probleemile. Erivajadusega kliendi roll ei ole tõesti teist klienti juhendada hooldustoimingutes. See ei ole ainult eetiline küsimus, vaid ka turvalisuse ja vastutuse küsimus – kes vastutab, kui midagi läheb valesti?
Samas ma tahaks siinkohal ka veidi täpsustada üht olulist kohta: üksiku loo põhjal ei saa järeldada kogu asutuse või kogu süsteemi kohta, et “nii tehakse igal pool”, aga see ei tee minu kuuldut olematuks. Kui sellised olukorrad korduvad, siis need ei ole enam juhus, vaid muster, mis vajab arutamist tööandja tasandil.
