Lase vabaks see, mida sa enam ei valiks.

Lase vabaks see, mida sa enam ei valiks.

Nii lihtne on seda öelda.

Paljud inimesed arvavad, et koolikiusamine jäi ammu minevikku.

„Ah, mis see siis ära ole – seda on ju alati olnud ja igal pool ette tulnud. Varem lihtsalt ei pööratud sellele nii palju tähelepanu.“Aga see ei õigusta kiusamist ega anna kellelegi luba olla kiusaja. Tegelikkuses elab koolikiusamine sageli edasi inimese mõtetes, tunnetes ja suhetes veel aastaid hiljem. Kõige sügavam haav ei teki alati sellest, mida kiusaja ütles või tegi. Mõnikord ei teki see isegi kõrvalseisjate tegemata jätmisest. Kõige sügavam haav tekib sellest, mida inimene lõpuks enda kohta uskuma hakkab.

Kui sind on korduvalt alandatud, tõrjutud või naeruvääristatud, võib sinusse jääda tunne, et sa ei ole piisav. Kiusajad kaovad, aga nende kaja jääb. See kaja väljendub enesekahtluses, hirmus, madalas enesehinnangus, raskustes suhetes või pidevas vajaduses ennast tõestada. Unehäiretes, toitumisharjumuste muutustes, vältimises jne. Just see pidev vajadus tõestada – et su hääl on väärt kuulamist, et sul on õigus olla olemas sellisena nagu sa oled. Aga siis tekib ka kahtlus: äkki polnudki asi nii hull?

Sageli öeldakse, et kiusajad kasvavad sellest välja. Et elu teeb nad teistsuguseks. Aga kui keegi seda väidab, tekib paratamatult küsimus – mille põhjal seda tegelikult öeldakse? Kas see on kogemus, teadmine või lihtsalt soov mõelda, et kõik laheneb iseenesest? Ja kas teine inimene, peab seni siis kannatama, kuni keegi “välja kasvab”?

Sest sama oluline küsimus on teine pool: mis saab sellest inimesest, kes on õppinud, et teiste alandamine, tõrjumine või manipuleerimine töötab? Kui selline käitumine annab lapsepõlves või nooruses positsiooni, tähelepanu või kontrolli, siis kuhu see muster hiljem liigub? Sageli ei kao see lihtsalt ära – see leiab uue keskkonna, uued suhted, uue vormi.

Ja siis tekib veel üks mõte.

Need samad „popid ja edukad“ õpilased või töötajad, kes on harjunud olema grupis tugeval positsioonil – kas nad on kunagi mõelnud, mis juhtub siis, kui inimene, keda nad on alandanud või kõrvale jätnud, enam ei vaiki? Mis saab siis, kui teine ei jää enam rolli, mis talle anti? Kui ta hakkab end kehtestama, rääkima, vastu peegeldama seda, mida temaga tehti? Kas on mõeldud sellele, et kõik see, mis kunagi tundus „ohutu nalja“, „aus kriitika“ või „lihtsalt mänguline hierarhia“, võib ühel hetkel tulla tagasi teises vormis – mitte kättemaksuna, vaid tagajärgede ja peegelduse kaudu suhetes ja keskkondades?

Elu ei ole staatiline rollimäng. Inimesed muutuvad, jõudude tasakaal muutub, ja suhted tulevad ringiga tagasi – vahel palju hiljem ja palju selgemalt, kui alguses osati ette kujutada. Aga võib-olla kõige olulisem ei ole hirm selle tagasituleku ees, vaid arusaamine, et iga suhtumine jätab jälje.

Ja see, mida me teeme teistega siis, kui meil on „võim“, räägib lõpuks alati rohkem meist endist kui neist, kellele see suunatud on.

Tervenemine ei ole kunagi sirgjooneline. On päevi, mil tunned end tugevana, võitmatuna. Teinekord annavad endast vanad haavad märku. Mõnikord veritsevad ka haavad, kus tegelikult valu on rohkem psühholoogiline ja peas kinni. Egas uued haavad eelmisi olematuks ei tee. Tervenemine tähendab õppimist elada kõigi nende kihtidega – mitte kustutades minevikku, vaid õppides seda kandma nii, et see ei määra enam kogu olevikku.

Mõnikord ulatab sulle abikäe keegi, keda sa hakkad usaldama. Ja siis kasutavad needsamad inimesed ära just need kõige nõrgemad ja valusamad kohad sinu vastu. Kas sa saad asjadest valesti aru? Võib-olla. Sa küsid, püüad aru saada ja ootad selgitust või vabandust. Aga seda ei tule. See on vaikimisega karistamine – mitte paus, vaid viis jätta teine inimene ebakindlusse ja kahtlusesse.

Ja hiljem saad teada, et nende inimeste juttude järgi oled hoopis sina see, kes õõnestas usaldust ja tegi need teod, mitte nemad. Nii tekib olukord, kus inimene jääb ilma nii selgitusest kui ka oma tõest. Aga võib-olla kõige olulisem ei ole isegi see, mida teised sinust räägivad, vaid see, et iga selline kogemus jätab jälje.

Ma kirjutasin raamatu sellest mis minuga juhtus. Nonsenss romanss. Saatsin selle raamatu pdf vormis oma endistele kolleegidele lugemiseks. Sest nad ütlesid, et neid asju – millest ma räägin ei ole olnud, pole kunagi toimunud. Raamatu sisekaanel olen välja toonud asjaolu, et kogu raamat on sõnasõnaliselt üles kirjutatud audiosalvestustest, mille tegin töökiusu tõestamiseks ( valetamine, moonutamine, kuulujuttude rääkimine minu kohta), mulle saadetud sõnumitest ja kirjadest. Ma arvasin, et kui seni oli midagi nö tõlkes kaduma läinud, siis nad vähemalt pärast raamatu lugemist saavad aru, kui haiget nende käitumine tegi. Ma ei arvestanud aga sellega, et kui inimene teadlikult käitub sinuga niimoodi, siis ta ei tunnista seda.

Ma hakkasin läbi viima koolitusi, töökiusu teemadel. Ja mida rohkem selgemaks sai minu enda lugu, seda vähemaks valu jäi nende inimeste tegutsemise viisidest. Ma saan aru, et selliselt käituvad vaid inimesed, kes on arad, kes ei ole otsekohesed ega ausad. Vaid neil on selline väikese koera teguviis, et ma haugun ja urisen aga kui selja keerad ja valvsuse kaotad, siis hammustan kannast. Nad on ebakindlad ja selle asemel, et küsida või asju lahendada – siis nad vaikivad oma osaluse maha ja süüdi on see, kes soovis asjadest aru saada – mis toimub.

Ma jätkasin küsimuste esitamist ja oi kuidas seda tegelikku palet ikka hakati näitama. Ja lehes ilmunud artikkel nende tegevuse kohta ka aastaid hiljem ei ole just suurim aasta üllatus. Kõige naljakam asjaolu minu loo puhul on see, et nad omast arust püüdsid minu küsimustest lahti saada nii, et nad ähvardasid mind kohtusse kaevata, maine kahjustamise eest. Nojah, et siis – ma pole seal töökeskkonnas olnud aasta ja peale, ma olen olnud kodus depressioonis ja püüdnud oma emotsioonidega toime tulla ja ma olen suutnud panna lahkuma kuidagi 19 töötajat ja olen seeläbi ärritanud põlvamaal metsa sees elaviad erivajadusega kliente. Ilmselgelt ei ole vaja sellel juhtkonnal nii agaralt teiste kohta näpuga näidata, sest kõik need kes on aasta jooksul ja varemgi töölt lahkunud – ka nemad räägivad oma tööandjast neid jutte, mida varem rääkida ei ole saanud. Välja on ilmunud igasugused kirjavahetused, kus lapsevanemad räägivad, kuidas nendega on käitutud, kuidas on nende lähedasi koheldud. Jah, me oleme aru saanud – et kõike, mida heidetakse töölt lahkunud töötajatele ette – see on projektsioon, juhtkonna ja valitud töötajate enda tegevusest.

Ja siis ma otsustasin, et ma korraldan kursuse või tegelikult isegi sellise isikliku kogemusloo jagamine. Aga selle vahega, et mina räägin asjadest nii, nagu need olid. Kus need olid ja kes olid teised osapooled. Nimeliselt. Jah, mulle võidakse ette heita, et andmekaitseseadus jne. Aga kus oli või on see andmekaitseseadus siis, kui oli või on vaja minu andmeid ja nime kaitsta? Pealegi ma ei korralda avalikku üritust vaid tegu on kinnise üritusega, registreerimise alusel saab sisse. Aga ma ei räägi selle ürituse sisust rohkem, vaid see on selline minu enda konkreetse töökoha juhtkonna stiilis korraldatud üritus. Mina korraldan midagi, teie tulete kohale ja saate seda, mida töökuulutustel tavaliselt välja reklaamitakse, milleks sisuks on “Igapäevane töökeskkond, kus töökuulutuste järgi on sõbralikud, üksteist toetavad kolleegid. Ehk siis, mida sa võid saada, kui sa lähed tööle, ilma eelnevalt kodutööta.

Jah, ma olen teadlik, et kohati võib see luua uut kaost. Seda loomulikult aga minu kontaktid on avalikud ja kes tahab, oleks saanud juba ammu minuga ühendust võtta ja omapoolset selgitust oma käitumisele anda. Tegelikult ma pakkusin ise korduvalt neile võimalust, et istume maha ja arutame asjad selgeks. Mida rohkem selgust luua õritasin, seda hullemaks see läks. Mina igaljuhul leian, et inimesed, kes on teiste suhtes valesti käitunud, kes pole soovinud vastutust võtta või lahendust leida. Luues ja tekitades uut kaost – mind enam tegelikult ei huvita. Nagu ma ütlesin – mina soovisin saada nende käitumise eest minu suhtes neilt vabandust, arutelu ja olukorra lahenemist tsiiliseeritud viisil ja moel. Selle asemel olen saanud solvanguid, mainekahju ja teab mida veel. Ja noh – asjaosaliste mõistes oli see nagunii tavaline töökeskkond, arusaamatuks jääb miks ma sellest siis rääkida ei tohi – veel parem näiteks tuua ei tohi.

Ja ka minul on õigus rääkida oma lugu, täpselt nii nagu see oli, esitades ka vastavad materjalid. Raamat on olnud müügil, aastast 2024 ja eilse tutvustuse ürituse lõppedes, tehti mulle ettepanek, kirjutada järg “Pärast töölt lahkumist. ..Tänaseni”, inspireeritud naksitrallist Muhv “Nõudmiseni.”

Nii, et pole paha. Loominguline sisuloomine jätkub teistes kanalites ja noh seda materjali on tõesti, niimoodi, et rohkem vaja pole.