Vahel tulevad kõige ägedamad ideed lihtsatest mõtetest.
Minu jaoks sündis see soovist pakkuda intellektipuudega inimestele võimalust kogeda midagi, mis paljude jaoks on iseenesestmõistetav – minna kohvikusse, tutvuda erinevate kultuuridega ja saada osa ühisest elamusest. Paraku ei ole see kõigile alati rahaliselt kättesaadav. Aga veelgi olulisem – päris kohvikukülastus ei õpeta tingimata, mis selle kõige taga tegelikult toimub.
Nii sündiski meie maailma köökide kohvik.
Üheks päevaks muutusid meie maja ja kõrvalmaja päris kohvikuks, kus igal inimesel oli oma roll ja vastutus. Meil olid kassapidajad, kokad, abikokad, ettekandjad ja koristajad. Igaüks sai panustada vastavalt oma võimetele. Kujundasime isegi mängurahad, mille abil õppisime arvutama ja sularahas arveldama. Kõik toimus mänguliselt, kuid samal ajal täiesti päris elu põhimõtete järgi.
Koos kokkade ja abikokkadega valisime välja menüüd ning valmistasime toite erinevatest maailma köökidest. Oleme külastanud Itaaliat, Prantsusmaad, Hiinat, Norrat ja isegi Inglismaad läbi kuulsa „kella viie tee“ traditsiooni. Iga kohtumise juurde kuulus ka kultuuriline pool. Valmistasime plakateid, tutvusime riikide eripäradega, õppisime tundma rahvustoite ja rääkisime sellest, kuidas inimesed erinevates maailma paikades elavad.
Kõige olulisem oli aga see, et inimesed ei olnud pealtvaatajad. Nad olid ise osalised. Minu roll ei olnud teha midagi nende eest ära. Koostasin piktogrammidel põhinevad retseptid, juhendasin suuliselt ja vajadusel ulatasin abikäe. Ülejäänu sündis juba koostöös.
Täna, aastaid hiljem, mõistan ma veelgi rohkem, kui väärtuslikud need ettevõtmised tegelikult olid.
Veel enam – üks minu endistest klientidest, kes elab praegu Peipsi ääres, avaldas soovi seda kogemust uuesti korrata. Luua oma kodukohvik koduses keskkonnas ja teha seda koos minuga. Ausalt öeldes liigutas see mind väga.
Sageli ei teadvustagi me, millise jälje meie töö inimestesse jätab. Aga kui inimene soovib aastaid hiljem sama kogemust uuesti läbi elada, siis tähendab see, et tegemist ei olnud lihtsalt ühe toreda päevaga.
See oli tähenduslik kogemus. Tegelikult on minu mõtteviis nende aastatega veelgi edasi arenenud. Kui varem keskendusime rohkem maailma maitsete avastamisele, siis täna lähtun menüüde koostamisel ka tervisest. Ma usun, et tervislik toitumine ei pea tähendama loobumist tuttavatest maitsetest. Vastupidi. Väikeste muudatustega saab valmistada samu igapäevaseid toite palju tervislikumas võtmes.
Ja mis kõige tähtsam – need peavad olema lihtsad.
Sellised, millega saab hakkama ka erivajadusega inimene, kes võib-olla lugeda ei oska, kuid suudab suurepäraselt jälgida piktogramme ja õppida läbi praktilise tegevuse. Sest tegelikult ei ole eesmärk teha inimese eest ära.
Eesmärk on luua võimalused, et ta saaks ise hakkama. Võib-olla seisnebki kaasamine kõige lihtsamates asjades – ühises toidutegemises, rollide jagamises, vastutuse võtmises, maailma avastamises ja selles erilises tundes, et ka mina olen oluline. Ja mina saan hakkama. Ja võib-olla ongi kõige suurem tunnustus see, kui inimesed ei mäleta aastaid hiljem mitte ainult valmistatud toite, vaid tunnet, mille tunde ühiselt koos toidu tegemine andis.
Ma isegi ütleksin, et ma ei loonud lihtsalt kohvikuid, vaid sa andsin erinevatele inimestele võimaluse kogeda tavapärast elu turvalises keskkonnas.
Ja seda enam on mul hea meel kuulda, et minu endised kolleegid on seda traditsiooni omal moel edasi kandnud ning jätkavad maailma köögi töötubade korraldamist. See on tegelikult üks paremaid tõestusi sellele, et head ideed ei kuulu ainult ühele inimesele. Kui mõni algatus jääb organisatsioonis kestma ka pärast selle looja lahkumist, tähendab see, et sellel on olnud päriselt väärtus ja mõju.
Ma usun, et erivajadustega inimeste toetamisel ei pea me alati otsima midagi väga keerulist või suurt. Vahel sünnivad kõige olulisemad õpikogemused just lihtsatest tegevustest – ühisest toidu valmistamisest, rollide jagamisest, maailma avastamisest ja sellest tundest, et igaühel on oma koht ja oma panus. Veelgi enam rõõmustab mind teadmine, et need ettevõtmised on jäänud meelde nii endistele klientidele kui ka kolleegidele. See annab kinnitust, et aeg, energia ja süda, mille nende tegevuste alla panin, ei olnud asjata. Vastupidi – neist sündis midagi kestvat.
Täna näen seda kõike isegi laiemalt. See ei olnudminu jaoks lihtsalt erinevate riikide tutvustamine või söögitegemine. See oli võimalus õpetada iseseisvust, suhtlemist, koostööd, kultuuriteadlikkust, tervislikke valikuid ja enesekindlust. Läbi mõtetstatud ja eesmärgipärase tegevuse.
Mõnikord ei seisnegi pärand suurtes sõnades või ametinimetustes, vaid hoopis nendes väikestes ideedes, mis jäävad inimesi saatma veel aastaid hiljem.
Oluline osa sellest kogemusest, millest sageli ei räägita, on nähtamatu töö ja isiklik panus, mis selliste algatuste taga tegelikult seisab.
Minu jaoks ei olnud “maailma köögi kohvik” kunagi lihtsalt tegevusplaan või tööülesanne. See oli projekt, kuhu ma panin lisaks ajale ja teadmistele ka isiklikke rahalisi vahendeid, et see üldse saaks toimuda sellisel kujul, nagu ma seda ette kujutasin. Sellest küljest vaadates on sellised algatused sageli palju keerulisemad, kui need väljastpoolt paistavad. Need sünnivad entusiasmist, vastutustundest ja soovist luua inimestele midagi tähenduslikku – isegi siis, kui see tähendab, et osa koormast jääb loojale endale.
Aastate jooksul olen mõistnud, et sotsiaal- ja erivajadustega inimeste valdkonnas jääb suur osa sellest nähtamatuks tööks, mis ei kajastu ametinimetustes, statistikas ega hilisemates juttudes, kui mõtte alagataja on edasi liikunud mujale tööle.
Aga see ei tee seda vähem oluliseks. Kui midagi jääb kestma, muutub kellegi teise jaoks “loomulikuks praktikaks” või jätkuvaks traditsiooniks, siis on see märk, et algne idee oli elujõuline ja vajalik. Samal ajal on oluline meeles hoida, et iga sellise praktika taga on olnud keegi, kes selle esimesena üles ehitas – sageli väga suure isikliku panusega. Minu jaoks ei vähenda see teadmine kuidagi rõõmu sellest, et need tegevused elavad edasi. Küll aga annab see selgema arusaama sellest, kui palju vaikset tööd ja isiklikku pühendumust tegelikult ühe tähendusliku kogemuse loomine nõuab.
Ja võib-olla ongi see selle loo kõige olulisem mõte – et nähtavad tulemused sünnivad alati nähtamatu töö kaudu.
