Ma kordan veelkord, et lahkusin oma töökohast SA Maarja Külast, seoses sellega, et paar kuud kestnud töökiusamine ja sellele eelnenud seksuaalsete sõnumite saamine meeskolleegilt – tekitasid mulle ärevushäired, kurnatuse ja depressiooni. Ja ma lihtsalt ei suutnud enam – esitasin vastavad põhjendused tööandjale, sh “töökiusu ja seksuaalse ahistamise kaebused, koos osalise tõendusmaterjalidega. Eeldasin, et kui ta kaebuseid menetlema hakkab, siis küsitakse tõendusmaterjali ka juurde, et millele minu väited tuginevad. Üllatuslikult ei uurinud seda asja keegi ja kolm nädalat hiljem, võeti minu töölt lahkumise põhjus avalikult üles tööpere liikemte koosolekul, kus töökiusajad kinnitasid ühest suust, et töökiusu pole olnud, ja ahistaja kinnitas, et ahistamist ja nilbeid sõnumeid pole olnud. Ly Mikheim tänas neid aususe eest ja kinnitas neile, et vajadusel on ta valmis kaitsma neid inimesi tööinspektsioonis, kelle kohta esitasin töökiusu ja ahistamise kaebuse.

Hilisemate ütluste ja kirjavahetuste valguses on aga välja tulnud asjaolu, et tegelikult töökeskkonnas toimunu oli tavapärane töökeskkond. Ja see, et midagi ei uuritud ega menetletud – oli sellepärast, et Ly Mikheim tahtis rahulikult minna pensionile ja ta ei tahtnud sellega tegeleda, sest tundis, et teda süüdistatakse milleski.

Kõlab nagu oleks kuulujuttude rääkimine minu kohta ja nilbete seksuaalste sõnumite saatmine mulle igapäeva töökeskkonna osa, ja see on täiega okei.

Kaitstud: Kui “tõde” ei põhine konkreetsetel faktidel – kus jookseb piir hinnangu ja oletuse vahel? Koos lisatud kirjavahetustega. – Loome Sisu

Kaitstud: Lisandus uus pusletükk mõistatusse. Arvamus-kogemus – Loome Sisu

Koolitus: Kuidas tunda ära enda suhtes kiuslikku käitumist? – Loome Sisu

Ja rohkem polegi vaja sellele loole sõna anda. Arvasin ma veel paar nädalat tagasi.

Täna tahaksin hoopis rääkida sellest, kuidas ma täna sain aru, et mingeid arusaamatusi ei ole kunagi olnud. Jah, Katrin Reidla ja Caspar Tops on nimetanud enda poolselt töökiusu tunnustega juhtumeid ka “arusaamatusteks”. Nüüd siis olen kuulnud, et meie nägemus ei kattu olnud 2024 aasta sündmustega ja Katrin ja Caspar on erimeelt – minu kirjeldatule. Ma ei tea, ma pole kaebuste käsitlemise käiguga kursis ja kuuldavasti seda ei tehtudki, sest – nii formaalselt asju seal tollel ajal ei aetud ja kõik sellised asjad viidi läbi suuliselt. Niimoodi öeldigi.

Teate, mis asjad seal Katrinil ja Casparil veel suuliselt käivad? Aastast 2025 algusest, kui Ly Mikheim arusaamatutel põhjustel juhikohalt tagasi astus – tuli ametisse inimene – kes andke andeks on minetanud igasuguse inimlikkusse. Maarja külas kuhjuvad kaebused maha vaikitud vägivalla kohta. Mis toimub? – Delfi. Ja kui inimesed, sh mina – arvasime, et nüüd ometi tuleb keegi ja õiglus saab jalule seatud – siis paraku rohkem eksida ei saanudki.

Täna näiteks sain teada, et aasta 2024 sügisel on Caspar ja Katrin saanud ideaalse meeskonnatöö eest aukirja. Mina lahkusin 2024 mais töölt, olles talunud enda vastast kuulujuttude levitamist, kellegi teise tööülesannete suuremahulist ärategemist, minu usalduslike suhete õõnestamist kolleegide, ülemuse ja praktikantide vahel.

Nii, et mõnel asutusel on ilmselgelt prioriteedid paigas.

Alles eile mõtlesin veel aeg-ajalt, et ehk on kuskil tõlkes midagi kaduma läinud. Ehk on inimesed lihtsalt üksteisest mööda rääkinud ja kogu see olukord on kujunenud õnnetu kokkusattumuse tulemusena.

Täna ma enam nii ei mõtle.

Mida rohkem ma viimastele sündmustele tagasi vaatan, seda raskem on mul uskuda, et kõik see juhtus kogemata. Minu jaoks moodustavad need sündmused terviku: nädalatepikkune ignoreerimine, minu kohta levitatud jutud, põhjendamata etteheited, praktikaaruandesse jõudnud väited, mille kohta ei toodud konkreetseid näiteid, ning täielik ükskõiksus kõige suhtes, mis sellele järgnes. Kõige rohkem paneb mind mõtlema see, et nende inimeste seas olid ka inimesed, kes ise on lapsevanemad ja vanavanemad. Just seetõttu oleksin oodanud rohkem empaatiat, õiglust ja julgust probleemidest otse rääkida. Selle asemel kogesin mina midagi hoopis muud.

Ka Caspari käitumine tekitab minus küsimusi. Kui keegi on väitnud, et meie vahel olid kunagi head suhted või isegi romantilised tunded, siis on mul raske mõista, kuidas sobitub sellesse kõigesse hilisem käitumine. Minu jaoks ei lähe selline suhtumine kokku lugupidamisega.

Kõige kurvem ei ole enam isegi see, mis minuga juhtus. Kõige kurvem on see, et tänaseni ei ole ma näinud siirast soovi öelda: “Me eksisime.” Selle asemel jääb mulle mulje, et loodetakse lihtsalt, et tõde ei tule kunagi täielikult päevavalgele. Ja nende tegudes – olen süüdi hoopis mina.

Või olen ma nende silmis süüdi selles, et ma julgesin enda eest seista. Koguda tõendusmaterjali, sellest stiilist – kuidas minuga räägitakse, mis viisil, mis toonil ja kogusin kokku kõik rõvedad nilbed sõnumid. Jah, mul on 80 lk materjali töökiusu tunnustega juhtumitest ja seksuaalsest ahistamisest – mis kuidagi töökeskkonda ei passi.

Ly Mikheimile vastu tulles – lahkusin töölt temaga kokkuleppel. Kuid kahjuks Katrin ja Caspar said sellest vaid hoogu ja teadmist juurde – et nad saavad teistega käituda nii nagu nemad tahavad.

Mida rohkem ma erinevaid dokumente läbi loen, seda rohkem tekib küsimusi. Ühelt poolt kinnitati mulle töölt lahkudes, et kui endised kliendid ise soovivad minuga suhelda, ei ole selles midagi keelatut. Juhtkond teadis minu kohtumistest klientidega ning need ei olnud salajased. Esimesed kohtumised toimusid isegi tegevusjuhendaja teadmisel ning saatsin selle kohta protokolli ka juhatajale.

Hiljem lugesin aga SKA-le saadetud kirju, millest jäi mulje, nagu oleks minu käitumine olnud probleemne. Samas räägivad teised dokumendid hoopis erinevat lugu. Ühes kirjas öeldakse, et suhtlust ei lubanud lapsevanem, teises tuleb välja, et sama inimene oleks soovinud minuga suhelda, kuid pidi järgima maja korraldusi. Üks eestkostja on omakorda kirjalikult kinnitanud, et tema ei ole suhtlust keelanud.

Seetõttu tekib paratamatult küsimus: kui eestkostjad ei ole suhtlust keelanud ja ka SKA kirjast ei nähtu üldist keeldu, siis kes tegelikult otsustas, et just kolme konkreetse elaniku suhtlus minuga tuleb lõpetada? Ning mille alusel see otsus tehti?

Arvamus: vaikuse, piiriületuse ja eitamise vahel – kui töökeskkond muutub narratiivide, mitte tegelikkuse ruumiks – Loome Sisu Siit lingilt leiab mõned näited, kuidas minuga töökeskkonnas räägiti ja mis sõnumeid ma oma telefonile sain.

Eile jõudis minu lauale info, et ära keelajaks oli kolmel kliendil Katrin ja Caspar, sest neil olla minuga isiklikult üks teema. Nemad rääkisid ka eestkostjatega. Elanikud ise ei ole ka tänase päevni aru saanud, miks just neil kolmel on minuga keelatud suhelda ja teistel lubatud. Ja tegelikult ei mõista keegi, miks teiste töölt lahkunud töötajatega tohib suhelda aga minuga mitte. Ja et tegelikult seesama inimene, kes väidetavalt ei tahtnud ise minuga kohtuda või suhelda – see inimene ei ole seda öelnud ja kuulis seda väidet minu käest esimest korda. Ühesõnaga. Minu jaoks on endiselt vastuseta küsimused: kes tegi otsuse, mille alusel see tehti ning kas arvesse võeti ka elanike endi soovi. Veelgi enam – vähemalt ühe inimese puhul olen hiljem saanud teada, et ta ei olnud ise öelnud, et ei soovi minuga suhelda, ning kuulis sellisest väitest alles minu käest.

Ühe eestkostja kirjalikust vastusest nähtub, et tema ei ole oma eestkostetaval keelanud minuga suhelda. Samal ajal on elanikule majas öeldud, et ta ei tohi minuga suhelda. Minule teadaolevalt ei ole elanikule selgitatud, et eestkostja sellist keeldu tegelikult kehtestanud ei olnud. Seetõttu jääb mulle arusaamatuks, kelle otsus see tegelikult oli ja millele see tugines.

„Kirjeldatud olukord on inimlikult väga tundlik, sest see puudutab inimese enesemääramisõigust, väärikust ja võimalust ise oma igapäevaelu üle otsustada,“ ütles selle kohta Lagle Kalberg (SKA)

Ma võrdlen erinevaid kirju, protokolle, eestkostjate vastuseid ja SKA seisukohti ning otsin nende vahel loogikat. Minu arvates on õigustatud küsida:

• kes tegi otsused,
• mille alusel need tehti,
• kas elanike tahet arvestati,
• ning miks erinevates dokumentide, erinevatele küsijatele on samade sündmuste kohta erinevad selgitused.

Need on küsimused, millele peaks olema võimalik anda selged ja kontrollitavad vastused

“Miks on sama asja kohta antud erinevatele osapooltele erinevad põhjendused ning milline neist kajastab tegelikult otsuse alust?”

See on konkreetne küsimus, millele peaks põhimõtteliselt olema võimalik anda kontrollitav vastus.

Sotsiaalkindlustusamet ütleb kenasti, et on andnud selles teemas ammendava vastuse ja et Maarja Küla ei ole keelanud ühelgil elanikul minuga suhtlust. Tore, et mul on kirjavahetus otse Maarja Küla esindajaga, kes ütleb, et tegelikult on küll.

Kuigi paar kuud tagasi Ly Mikheimi juhataja olles – ajal seda probleemi ei olnud.

Mulle väga meeldib selle esindaja kiri, vaadake kui konkreetselt ta välja toob, et Helina ise on kinnitanud, et ei soovi kohtumist. Helina kinnitas alles hiljuti, et ta ei saa aru, miks suhtlus on niimoodi ära keelatud. Sest tegelikult ta tahaks küll.

Selles suhtes on päris lahe, ka et tuuakse välja, kuidas mind pidevalt kohtusse tahetakse anda ja mingit mainekahju rahasid ja kohtukulusid hakatakse nõudma, mis kõik minu kanda jäetakse. Ja siis soovitakse, et võtaksin oma blogist maha postituse, kus oma tegemistest oma töö kohustuste täitmise ajal pilte tegin elanikest. Aa vabandust ühe pildi peal oli tõesti endise kolleegi poolik profiili pilt ja punane juuksetutt. Tolle pildi eemaldasin. Mulle meeldib see väide siin “Fotod on tehtud ajal, kui töötasite Maarja Külas praktikandina ja hiljem töötajana.” Aga tegelikult on oli see pilt tehtud hoopis aastal 2023. Kui ma olin töötaja. Praktikant olin alles 2024 aastal. Ja tegelikult on mul klientide nõusolek nendest tehtud piltide avaldamiseks. Ja mina olin ka nende piltide autoriks. Ja nagu te näete, siis edaspidi jätab Maarja Küla minu pöördumised tähelepanuta ja neile ei vasta.

Kaidi Tarros on advokaat, kelle tunnitasu on minimaalselt 270eurot/ tund. Kes ütles, et ta ei vaevu läbi töötama minu poolt saadetud 80 lk tõestusmaterjali töökiusu ja ahistamise kohta. Et see läheb SA Maarja Külale liiga kulukaks.

Aga vaadake, kohtuvaidluse korral toetab Maarja Küla oma töötajaid. Kui organisatsioon ütleb: „kohtuvaidluse korral toetab Maarja Küla oma töötajaid”, siis üldiselt tähendab see tööandja vaatenurgast seda, et organisatsioon ei jäta oma töötajaid vaidlustes üksi ja pakub neile õiguslikku või muud tuge. See on iseenesest tavapärane tööandja käitumine.

Aga minu tõstatatud küsimus on teine ja väga oluline:

Kes toetab töötajat siis, kui töötaja enda kaebus puudutab organisatsiooni sees toimunud võimalikku väärkohtlemist või töökiusu?Mõistan, et tööandja ülesanne on oma töötajaid toetada. Küsimus on aga selles, kes toetab töötajat olukorras, kus tema pöördumine puudutab just selle tööandja töökeskkonda ja teiste töötajate käitumist? Töötaja, kes julgeb rääkida võimalikust töökiusust või ahistamisest, peaks samuti saama kogeda, et tema muret käsitletakse erapooletult ja tema õigusi kaitstakse.”

Minu hinnangul oleks olnud nii töötajale kui ka tööandjale oluliselt parem lahendus, kui töökiusu kaebus oleks algusest peale menetletud erapooletult: oleks kogutud tõendid, kuulatud ära kõik osapooled, hinnatud väiteid ning tehtud põhjendatud otsus. Sellisel juhul oleks võinud ära jääda ka suur osa hilisematest vaidlustest.

Pildi allikas: Maarja külas kuhjuvad kaebused maha vaikitud vägivalla kohta. Mis toimub? – Delfi

Viimastel päevadel lisandunud info on pannud mind tõsiselt kahtlema, kas suhtluspiirangud põhinesid tegelikult elanike või eestkostjate soovil. Mulle teadaolevad asjaolud viitavad sellele, et otsuste tegemisel võisid rolli mängida muud asjaolud, sealhulgas minu töökiusu kaebus ja see, et kogusin toimunu kohta tõendeid. See on küsimus, mis vajab minu hinnangul selget ja tõenditel põhinevat selgitust.

Mul on täna päriselt kurb.

Mitte ainult selle pärast, mis minuga juhtus, vaid ka selle pärast, et olen pidanud leppima teadmisega, kui sügavalt võivad inimeste teod mõjutada teise inimese elu.

Kõige raskem ei olnud ainult see, mida mina läbi elasin. Kõige valusam oli vaadata, kuidas see kõik puudutas ka minu alaealisi lapsi. Nemad nägid minu läbipõlemist, ärevust, pisaraid ja seda, kuidas üks töökohal alanud konflikt kandus üle kogu meie pere igapäevaellu. Täna olen ma palju tugevam kui kaks aastat tagasi. Olen oma elu uuesti üles ehitanud, õppinud enda eest seisma ja leidnud tasapisi tagasi iseenda. See ei tähenda aga, et toimunu ei oleks haiget teinud. Või vahel ei teeks siiani.

Kõige kurvem on ehk teadmine, et pidasin neid inimesi omal ajal enda inimesteks. Usaldasin neid. Arvasin, et töötame ühiste väärtuste nimel ja et keerulistes olukordades räägitakse omavahel ausalt.

Täna vaatan sellele kõigele teisiti. Ma ei saa öelda, mida teised mõtlevad või tunnevad. Küll aga saan öelda, milline mõju nende tegudel minu elule oli. See mõju oli väga suur – nii mulle kui ka minu lastele.

Kõige kurvem on minu jaoks aga see, et selle loo keskmes ei ole ainult mina.

Selle keskmes on ka erivajadusega inimesed, kelle õigus otsustada oma suhtlusringkonna üle näib vähemalt mõnes konkreetses olukorras olevat jäänud tagaplaanile.

Minule teadaolevalt soovisid mõned elanikud minuga pärast minu töösuhte lõppemist suhelda. Samas on mulle teada juhtumeid, kus neile öeldi, et nad ei tohi seda teha. Seejuures ei ole vähemalt mõne juhtumi puhul eestkostja kinnitanud, et tema oleks sellise keelu andnud.

Just see panebki mind küsima: kelle otsus see tegelikult oli? Ja kas nende inimeste enda soov ning enesemääramisõigus said piisavalt arvesse võetud?

Need küsimused puudutavad minu hinnangul palju enamat kui ainult minu ja endise tööandja vahelist vaidlust. Need puudutavad seda, kuidas austatakse erivajadusega inimeste õigust teha oma elu puudutavaid valikuid ning suhelda inimestega, kellega nad ise soovivad, juhul kui selle piiramiseks puudub seaduslik või muu põhjendatud alus.

Olen mõelnud ka sellele, et iga otsus, mille inimesed teevad, mõjutab lõpuks seda, kuidas neid ennast hiljem nähakse. Mina ei ole kujundanud avalikkuse arvamust üksnes oma hinnangutega, vaid olen avaldanud dokumente ja kirjeldanud oma kogemust. Inimesed teevad oma järeldused ise. Võimalik, et keegi ei osanud ette näha, et hakkan oma kogemust nii põhjalikult dokumenteerima ja sellest avalikult rääkima.

Kõige kurvem on see, et mina ei osanud seda kõike ette näha.

Ma ei uskunud, et inimesed, keda usaldasin ja kellega koos töötasin, võivad ühel hetkel muutuda minu jaoks inimesteks, kelle tegevuse tõttu kaotan usalduse kogu töökeskkonna vastu. Veel vähem oskasin ma ette kujutada, et see kõik mõjutab nii sügavalt minu töötahet. Ma armastasin oma tööd ja uskusin sellesse, mida tegin. Ma ei läinud tööle selleks, et võidelda kolleegidega, vaid selleks, et toetada inimesi, kes seda vajasid.

Tagantjärele mõistan, et kõige suurem kaotus ei olnudki ainult töökoht. Kõige suurem kaotus oli tunne, et ma ei saanud enam teha tööd, mida olin südamega teinud. Usaldus purunes ning koos sellega kadus ka soov sellesse keskkonda tagasi minna. Täna tean, et minu töötahe ei kadunud sellepärast, et ma oleksin oma ametit enam armastanud. See kadus seetõttu, et töökeskkond muutus minu jaoks kohaks, kus ma ei tundnud end enam turvaliselt ega hoituna.

Kõige rohkem hämmastab mind järgnenud hoopitükkis vaikus.

Kui inimesed usuvad, et neile on liiga tehtud või et neid on ebaõiglaselt koheldud, siis oleksin oodanud valmisolekut rääkida. Selgitada. Arutada. Mitte lihtsalt vaikida.

Vahel jääb mulle mulje, nagu oleksid hoopis nemad minu peale solvunud. Ja mina peaks end rääkimise pärast pahasti tundma.

Aga ma küsin endalt ikka ja jälle – kas keegi on hetkekski mõelnud sellele, mida olen mina viimased kaks aastat tundnud?

Mina elasin läbi töökoha kaotuse, tervise halvenemise, pika võitluse, pideva vajaduse ennast kaitsta ja tõestada. Seda ei saa lihtsalt olematuks teha. Aga ma ei põrnitse inimesi tänaval ega otsi nendega konflikti.

Küll aga usun, et kui inimesed teevad otsuseid, mis mõjutavad kellegi teise elu väga sügavalt, siis peaks neil olema valmisolek ka nende otsuste eest vastutada ning vajadusel neist rääkida. Vaikus ei anna vastuseid.

The post Kõige rohkem hämmastab mind hoopis teatud vaikus. appeared first on Loome Sisu.

Read more at Loome Sisu

Esmaspäev, 13. juuli

“Õhtu lõpetab teadmine, et … ma lähen homme kindlasti SUP lauaga Saadjärvele. Täna mõned kukkumised ja harjutamised. Megaäge kogemus. Ja ma suutsin, teha täna 2 telefonikõnet võõrale inimesele ja ma ei hakanudki kogelema, ei läinud närvi. Esimene kord üle pika aja. Ma olen endaga praegu väga rahul.” Jah, nii kirjutasin ma täna õhtul Threadsi kogukonnale.

Hiljem tuli meelde, et ma tegin ühele ägedale kassapidajale komplimendi, et tal on megaägedat värvi küüned.

Nädal algas vee peal. Esimest korda päriselt SUP-lauaga harjutades sain üsna kiiresti aru, et tasakaalu ei leia keegi esimese minutiga. Mõni kukkumine käib asja juurde. Ja tegelikult oli see isegi lõbus.

Õhtuks teadsin juba kindlalt, et homme lähen uuesti Saadjärvele. Aga päeva suurim võit ei olnudki SUP-laud.

Ma tegin kaks telefonikõnet täiesti võõrastele inimestele. Ilma kogelemata. Ilma paanikata. Ilma tundeta, et tahaks telefoni käest ära panna. See võib kellelegi tunduda tavaline asi. Minu jaoks oli see märk sellest, et olen jõudnud väga pika tee lõppu – või õigemini uue alguseni.

Tööpäev möödus kahe kliendiga ringi liikudes. Vallutasime taas maakonna- ja linnapiiri. Käisime Jääaja Keskuses maailma avastamas, sõime päevapraadi kohvikus ning lõpetasime päeva Lodjakoja liivarannas Emajõe ääres ujumas. Enne koju sõitmist kordasime eilset väikest traditsiooni – kohv ja kook. See oli üks nendest päevadest, mis tuletas meelde, et erivajadustega inimesed ei ole kunagi olnud põhjus, miks olen tahtnud sotsiaalvaldkonnast eemalduda.

Samas sain veel ühe olulise taipamise. Olen olnud oma aja ja oskuste väärtustamisel liiga tagasihoidlik. Viimased projektid on pannud mind mõistma, et mõnikord ei ole küsimus enam selles, kas sa oskad oma tööd teha. Küsimus on selles, kas sinu panust ka päriselt väärtustatakse. Kas mina väärtustan enda aega päriselt? Võib olla ei peaks tegema heategevuslikke ( sh miinusmärgiga projekte), mis minu toidulauale või maksukoormusele lisaväärtust ei too. Ja võib-olla on aeg endale ausalt tunnistada, et minu järgmine peatükk ei olegi enam sotsiaalvaldkonnas.

14. juuli. Teisipäev

Üks väike hetk võib muuta kogu päeva. Viimasel ajal olen palju mõelnud sellele, kui vähe on tegelikult vaja, et ühest päevast jääks meelde kas hea või halb tunne. Mõni päev tagasi käisin kohas, kust lahkusin siira rõõmuga. Mõtlesin, et tahan seda tunnet jagada ka oma lastega. Sõitsime tagasi. Mitte sellepärast, et oleks olnud vaja. Vaid sellepärast, et hea kogemus kutsub tagasi.

Paraku läks seekord teisiti. Tellisin laste toidu, kuid tellimus läks valesti. Sellest suurem pettumus ei olnudki aga eksimus ise. Eksimusi juhtub kõigil. Mind jäi saatma hoopis tunne, et minu sõnu ei usutud. Justkui mäletaks keegi teine paremini, mida mina paar minutit tagasi ütlesin. Kui toit lauda jõudis, vaatas minu seitsmeaastane laps oma taldrikut pika pilguga. Ta oli valinud viineritega lasteprae, aga taldrikul olid ainult friikartulid. Ta sõi need vaikselt ära. Lapsed oskavad vahel pettumusi palju väärikamalt vastu võtta kui täiskasvanud.

Mina jäin mõtlema hoopis millelegi muule.

Kui habras on tegelikult üks kliendikogemus. Me räägime sageli teenindusest, kvaliteedist ja hinnast. Aga enamasti ei jää inimesed mäletama ei arvet ega menüüd. Nad mäletavad tunnet. Kas neid kuulati. Kas neid usuti. Kas nende mure võeti tõsiselt. Sama kehtib tegelikult igal pool – tööl, koolis, sotsiaalhoolekandes, tervishoius ja meie igapäevastes suhetes. Inimesed võivad unustada sõnad. Nad võivad unustada isegi sündmused. Aga nad mäletavad väga kaua seda, kuidas nad end kellegi kõrval tundsid.

Selle päeva juures on aga veel üks oluline tähelepanek. Kui mõni aasta tagasi oleks selline olukord võinud rikkuda kogu mu päeva, siis seekord ei juhtunud seda.

Me läksime edasi Saadjärve äärde. Veetsime lastega tunde SUP-laual. Tegime kodus makarone bolognese kastmega. Poeg valis filmiõhtuks suure šokolaadikoogi. Mina küpsetasin pannkooke. Ja lõpuks olime kõik nii mõnusalt väsinud, et enne filmi lõppu tukkus terve pere diivanil. Mitte iga halb hetk ei pea muutuma kogu päeva halvaks.

Vahel piisab sellest, kui otsustad mitte jääda ühe pettumuse juurde pidama.

Tänane päev algas teistmoodi, kui tavaliselt. Päike oli ka pilve taga. Aga sain oma palga kohta küsitud ja nii kenasti kanti see mulle ka kohe üle. Tundsin veel piinlikust, et üldse sellest enda jaoks nii suure probleemi kokku mõtlesin. Ka täna sain õhtl kohe kõik vajalikud asjad tasaarveldatud. Ja mida päev edasi, ma veendun, et ma enam ei kandideeri nendele ametikohtadele. Nüüd tuleb edasi liikuda. Aga käisin oma kahe kliendiga taaskord Elistvere loomapargis matkamas, sõime jäätist. Pärast läksime ujusime Saadjärves ja külastasime Jääaja keskuses asvat kohvikut. Tuleb tunnistada, et eilne külastus, kutsus meid täna tagasi. Tänase külastuse järgi, mõtlen enne pikalt, kas ikka on vajadust.

Vaatasin laste menüüd ja tellisin kassas selgelt: kolm lastepraadi friikartulite ja viineritega. Viineritega praadi valis välja minu seitsmeaastane laps. Tasusin tellimuse eest ära, kuid tšekki vaadates jäi hind mind häirima. Läksin küsima, kas läbi sai löödud ikka kolm lastepraadi.Vastus oli, et ainult üks, sest minu sõnul olevat ma tellinud vaid “selle prae” ega täpsustanud kogust. Ei hakanud vaidlema ja ostsin kaks portsjonit juurde. Korraks käis peast läbi mõte, et huvitav, kas tõesti arvatakse, et ma ei mäleta paari minuti tagust tellimust.

Kui toit lauda toodi, ootas ees järgmine üllatus. Taldrikutel olid küll friikartulid ja ketšup, kuid viinerid puudusid. Sel hetkel ei läinud ma enam uuesti vaidlema. Ausalt öeldes ei tahtnud ma veel kord kuulda, et ehk ma lihtsalt ütlesin midagi muud. Kodus kuulasin üle diktofoni salvestuse, mida kannan kaasas just selliste olukordade pärast. Sealt oli selgelt kuulda, et ütlesin: “Palun meile kolm lastepraadi viineritega.”

Pettumus ei tulnud seekord mitte niivõrd puudu olnud viineritest, vaid tundest, et kliendina jäi mulje, nagu oleks eksimus olnud minu, mitte teeninduse poolel. Sellised olukorrad panevad paratamatult mõtlema, kas soovin sinna tulevikus tagasi minna.

Minu seitsmeaastane vaatas oma taldrikut küll pika näoga. Just tema oli viineritega lasteprae välja valinud. Kuuldavalt teenindajale välja öelnud. Lõpuks sõi ta friikartulid siiski ära, ilma ühegi etteheiteta.

Mina aga jäin mõttesse.

Tegelikult ei jäänud mind kripeldama mitte need puudu olnud viinerid. Kripeldama jäi hoopis see, et alles eile olin siit kohvikust lahkunud väga hea tundega. Just selle positiivse kogemuse pärast tahtsingi täna oma lapsed siia tuua ja seda nendega jagada.

Paraku kujunes tänane külastus hoopis teistsuguseks. Mõnikord piisab ühest väikesest apsakast ja sellest, kuidas see lahendatakse, et kogu kogemus muutuks. Mitte sellepärast, et eksimusi ei tohiks juhtuda – neid juhtub kõigil. Vaid sellepärast, et kliendina soovid tunda, et sind kuulatakse ja sinu sõnu usutakse. Just selle tunde võrra jäigi tänane päev eilsele alla.

Pärast kohvikukülastust jõudsime lastega Saadjärve äärde. Rentisime jälle SUP-laua ja plaanisime veidi vees aega veeta. Tegelikkuses unustasime end sinna mitmeks tunniks. Kell läks meelest ära ja kõige tähtsamaks muutub lihtsalt koos olemine.

Õhtul jõudsime koju mõnusalt väsinuna. Tegime õhtusöögiks makarone bolognese kastmega ning poeg valis poest suure šokolaadikoogi. Tema idee oli lihtne: “Teeme täna filmiõhtu.” Pärast õhtusööki küpsetasin veel pannkooke. Kui kõhud said täis ja päev hakkas lõpule jõudma, vajus kogu pere vaikselt diivanile. Enne kui film õieti alatagi jõudis, tukkusime kõik.

Ma mäletan laste naeru Saadjärvel, suvist vett, pannkookide lõhna ja seda, kuidas üks täiesti tavaline teisipäev lõppes nii, nagu see pole ammu nii olnud. Ma tunnen, et eelmisel nädalal kirjutasin peamiselt eelmise peatüki lõpust. Sellel nädalal hakkasin ma kirjutama juba uut peatükki.

15. juuli

Ma olen sattunud Saadjärve ja SUP-laua lummusesse. Päriselt. Ma ei mõista, miks ma seda varem proovida ei tahtnud.

Kus ma küll enne elanud olen? Saadjärv ja SUP – see on olnud selle suve üks ilusamaid avastusi. 💚 Facebook Kukulinnas üks äge tegija, kes rendib SUP laudu ja varustust mõistliku hinnaga.

Täna sain endaga kaasa ka vanema tütre ja tema kaaslase. Päev oli täis naeru. Ühel hetkel kommenteeris tütar järjekordset suutäit vett välja puristades ja vee alt pinnale tõustes, et “käis Käsna-Kallel külas.” 😂 Hiljem lõunasöögi ajal ütles ta hea prae kohta midagi, mis jäi kuidagi eriti meelde: “See maitseb nagu armastus.”

Ja tegelikult… mulle tundub ka, et see SUP-laud on üks omamoodi suvearmastus. Hommikul veedad tunde järvel. Lõunaks on päike põskedele värvi andnud. Õhtul jood terrassil kohvi ja sööd väikese tüki kooki.

Siis ongi suvi. 🩷

Olen märganud veel üht muutust. Ma ei kipu enam oma tööst rääkima. Nädalaga on minus kuidagi väga selgeks saanud arusaamine, et see valdkond, kus ma seni olen olnud, ei kõneta mind enam. Mitte sellepärast, et ma inimesi vähem hooliksin, vaid sellepärast, et mina ise olen muutunud. Vahel mõtlen, et kui oleksin kaks aastat tagasi saanud ühest täiesti tavalisest töökohast lihtsalt väärikalt edasi liikuda, oleksin ilmselt juba ammu uues kohas. Aga minu lahkumine ei olnud tavaline. See oli pikk, valus ja raputav teekond, mille mõju ulatus palju kaugemale kui üks töökoht.

Ometi tabasin end täna kahe inimese saatjana juuksurisalongis ootamas mõttelt, et kogu see kogemus on mulle midagi väga olulist andnud. See on kasvatanud minus selgroogu. See on õpetanud julgust. See on õpetanud, et ma ei pea enam vaikima siis, kui miski ei tundu õige. See on õpetanud mind ennast ja oma aega väärtustama ja seisma oma põhimõtete eest. Ja võib-olla kõige tähtsam – see on õpetanud mind märkama, millal on aeg mõni peatükk tänuga sulgeda.

Ma ei tea veel päris täpselt, kuhu järgmine tee viib. Aga ma tean, et seekord ei vali ma enam lihtsalt järgmist töökohta. Ma valin elu, mis päriselt kõnetab ka mind ennast. 🌿

Täna kirjutasin Kristelile.

Nädal aega tagasi küsisin temalt ühe lihtsa küsimuse: mis probleem tal õigupoolest minuga on. Vastust ei tulnud. Küsisin täna uuesti.

Ja võib-olla ongi vaikus see vastus. Ma kehitan õlgu ja vilistan oma viisijuppi. See ei ole enam minu probleem.

Miks ma talle kirjutasin? Sest ma tahtsin. Ja ma sain. Vahel on vaja mõni asi lihtsalt ära teha, et mõista – nüüd aitab.

Ja tegelikult ei ole mul enam mingit soovi rääkida oma endistest kolleegidest ega Kristelist. Nad on olnud üks peatükk minu elus, kuid nad ei ole enam see lugu, mida ma tahan edasi kirjutada. Mind huvitavad täna hoopis teised asjad. Suvehommikud Saadjärvel. SUP-laud. Laste naer. Kirjutamine. Uued mõtted ja uued võimalused. Mõni peatükk ei lõpe suure vabanduse ega selgitusega. Mõni peatükk lõpeb lihtsalt sellega, et ühel päeval avastad end kogu loo peale ükskõikselt õlgu kehitamas või vilistamas üht mõtetut viisijuppi keerulisest perioodist, mis enam emotsioone ei tekita.

Ja tead, mis on järgmine asi, mida ma päriselt teha tahan? Broneerida endale ühe puhkuse. Jah. Ainult endale. Lihtsalt sellepärast, et ma saan ja ma tahan. Ma tahan minna kuhugi, kus keegi ei oota minult midagi. Kus ma saan hommikul juua rahulikult kohvi, lugeda raamatut, jalutada, ujuda või lihtsalt mitte midagi teha. Üksi.

Ja mis kõige olulisem – ilma süümepiinadeta. Et seekord puhkan üksi. Võib-olla on see üks märk sellest, et hakkan lõpuks aru saama, et iseenda eest hoolitsemine ei ole isekus. See on vajalik.

Tänane päev oli aga hoopis teistsugune. Kahe inimese saatjana veetsin päeva Fortuuna ilusalongis. Seal juhtus midagi, mis võib kõrvalt vaadates tunduda täiesti tavaline, aga tegelikult ei olnud seda sugugi. Kaks erivajadusega inimest istusid üle seitsme aasta taas juuksuritooli. Juuksed said lõigatud, värvitud ja hooldatud.

Vahel unustame, et väärikus peitub ka sellistes hetkedes.

Selles, et inimene saab vaadata peeglisse ja tunda end hästi. Et keegi võtab tema jaoks aega. Et ta ei ole lihtsalt klient või teenuse saaja, vaid inimene, kes väärib täpselt samasugust hoolitsust nagu igaüks meist. Selliseid päevi kogedes meenub mulle, miks ma seda tööd kunagi armastasin. Mitte süsteemi pärast. Vaid inimeste pärast. 💚

Ma ei kipu oma tööst enam rääkima. Olen jõudnud nädalaga arusaamisele, et see valdkond, kus ma olen, ei kõneta mind enam. Absoluutselt. Pean vist tõdema, et olen sellises kohas, kus 2 aastat tagasi, normaalselt töölt ära tulles oleksin olnud. Punktis, kus saanuks edasi kohe minna. Aga see äratulek, oli kõike muud, kui normaalne. Kusjuures praegu kahe inimese saatjana, juuksurisalongis tõdesin hetk tagasi, kuidas see töö ja kogu see “asi” on minus kasvatanud selgroogu ja julgust

16. juuli – neljapäev

Täna hommik algas varakult.

Ärkasin pool tundi tagasi sellepeale kui käis hirmus kolakas akna taga. Põrkasin voodist üles, sest esimene mõte oli, et “Kass!” Ilmselgelt suitsiidne. Koer juba oli põrkanud käppadega vastu lauda ja selleks ajaks põrnitsenud paar sekki akna poole, kui akna lahti sain. Ja seal ta oli, nagu kuri pesukaru, morn vist, et ta juba tabatud sai. Lidusin õue ja sain vanaproual kratist kinni. Aga muidu on õues soe. Koeraga ka õues esmane tuur tehtud. Hommikule antud kerge müks – start. Kohviaeg

Tass kohvi, veidi Threadsis kerimist ja niisama unistamistt enne kui end liikuma sain.

Hiljem läksime Kati ja Killuga randa. Ujusime, päevitasime liival, jõime kohvi ning hiljem sõime maitsvat kooki. Kõrvalt vaadates oli see täiesti tavaline suvine päev. Aga minu sees toimus midagi muud. Mida rohkem ma neid kuulasin, seda rohkem kadus minu hommikune entusiasm. See sama, mida olin endale teadlikult püüdnud sisendada – et ma saan tänase päevaga hakkama, et ma jaksan ja et kõik on hästi.

Ühel hetkel tabasin end mõttelt, et ma ei usu seda enam ise ka.

Ja siis tekkis hoopis teine küsimus. Miks ma pean ennast üldse veenma midagi tegema? Miks peab üks “jah” nõudma nii palju eneseveenmist?

Äkki on see hoopis märk sellest, et minu sisemus on selle otsuse juba ammu ära teinud. Võib-olla olen ma tegelikult öelnud “ei”, aga püüan seda endale ikkagi “jahiks” rääkida. Sest nii on harjumuspärane. Olen viimasel ajal üha enam õppinud oma keha ja sisetunnet kuulama. Need annavad märku enne, kui mõistus järele jõuab. Entusiasm ei kao põhjuseta. Väsimus ei teki alati töökoormusest. Mõnikord on see lihtsalt märk sellest, et liigud vales suunas.

Täna kaisime lastega SUP lauaga sõitmas mitu korda, külastasime vanaema, kes tegi meile pitsat, korjasime põõsast marju ja teeme homme kooki. Mõtisklesin tema üle, et ehk peaks endale isikliku SUP laua soetama.

Siis kui ma end järvele unustasin…ja lõpuks märkasin- ärkasin, et võiks koju ka minna – oli päike peaaegu loojumas. Megaäge ja ilus. Me tegelikult olime perega päris mitu tundi ja õhtul võtsin endale hetke….nägin sukelduvaid, toitu otsivaid linde, lupsu löövaid kalu, jõhkralt pikki vetikaid, hobuseid, kalamehi ja kaugelt eemalt rannajoont. Kui selili lainetes kiigutada lasta, siis näeb ka pilvedes igasuguseid kujusid, millest annab terve loo kokku vormida.

Järvel olles ma taipasin tõsiasja, et elu on elu on kogu aeg liikumises. Ja mõnikord muutumises on kõik me ümber, kuid me ei näe neid hetki. Vahel saame lihtsalt aru, et elu läks edasi ka sellel ajal, kui sa jäid seisma ja mitte keegi ei märganud, et sa jäid maha rongist, … ja sa pole nendega enam samal teel

Järvel olles tabasin end mõttelt, et elu on kogu aeg liikumises. Mitte ainult inimesed ei muutu. Muutuvad suhted, unistused, eesmärgid ja teed, mida mööda me käime. Enamasti juhtub see märkamatult. Ühel päeval lihtsalt avastad, et maailm sinu ümber on teistsugune kui mõni aeg tagasi.

Vahel juhtub aga nii, et sina ise jääd seisma. Mitte sellepärast, et sa tahaksid, vaid sellepärast, et elu sunnib. Väsimus, lein, läbipõlemine, pettumused või lihtsalt vajadus koguda end uuesti kokku.

Ja siis ühel hetkel märkad, et see rong ei jäänud sind ootama.

Rong sõitis edasi. Inimesed jätkasid oma teed. Mõned suhted hääbusid, mõned unistused vahetusid uute vastu. Mitte keegi ei märganud seda hetke, kui sina perroonile seisma jäid. Esialgu võib see tunduda valus. Aga võib-olla ei ole selle loo kõige olulisem küsimus mitte see, miks rong ilma sinuta ära sõitis. Võib-olla on olulisem küsida, kas see oli üldse enam sinu rong. Sest vahel ei jää me maha. Vahel lõpetame lihtsalt teekonna, mis ei olnud enam meie oma. Ning alles siis, kui julgeme uuesti liikuma hakata, avastame, et kusagil on juba järgmine rong. Selline, kuhu astudes ei pea end veenma, et see on õige suund.

Ma ei kiirustaks sellest tegema suuri järeldusi ühe päeva põhjal. Küll aga tundub, et tänane päev andis mulle vaikust, milles ma sain neid küsimusi märgata. Mõnikord ei sünni olulised muutused mitte mõne suure sündmuse ajal, vaid hoopis siis, kui aer liigub vaikselt läbi vee ja mõtted saavad esimest korda üle pika aja segamatult oma kohale loksuda.

17. juuli – sõprus ei ole ametijuhend

Täna avastasin, et mul on jäänud palju vähem aega internetis niisama scrollida. Mitte sellepärast, et oleksin endale seda keelanud, vaid hoopis seetõttu, et peaaegu kogu oma vaba aja veedan järvel SUP-lauaga sõites. Mõnikord on kõige parem teraapia lihtsalt vaikus vee peal.

Enne järvele minekut käisime Kati ja Killuga Emajõe rannas Lodjakoja juures ujumas. “Mugime” burgerid päästsid tühja kõhu tõttu tekkinud paha tuju ning pärast sõitsime läbi Juula kohvikust, kust võtsime meie tavapärased latte’d ja koogid. Kohvi juues oli näha, et Killu muutus rahutuks. Ta ütles vaikselt, et ei taha tagasi Maarja Külla minna. Seal on tema sõnul liiga lärmakas ja puudub privaatsus.

Sellistel hetkedel meenub mulle taas üks etteheide, mida mulle kunagi tehti. Väideti, et mina õõnestasin töötajate ja klientide usalduslikke suhteid.

Täna paneb see väide mind pigem muigama kui teeb haiget.

Mäletan hästi, kuidas üks endine klient rääkis mulle juba eelmise aasta veebruaris, et majas ei tehta enam neid tegevusi, mida mina oma töö ajal korraldasin. Selle peale kirjutasin toonasele uuele juhatajale kirja ja küsisin, kas võiksin neid tegevusi vabatahtlikult ning tasuta edasi teha. Minu mõte oli lihtne – kui elanikel on neist kasu, siis miks mitte.

Tagantjärele mõistan, et võib-olla tundus mõnele töötajale ebamugav või isegi solvav, et selline info jõudis just minuni. Aga ma küsin endiselt: mida ma tegelikult valesti ütlesin?

Aasta hiljem räägitakse juba avalikult juhtumitest, kus ühe kliendi pead polevat pestud kõõmavastase šampooniga ligi kaks aastat. Selliseid näiteid kuuleb järjest rohkem.

Need ei ole enam küsimused sellest, kes kellele midagi ütles. Need on küsimused hoolduse kvaliteedist, inimväärikusest ja sellest, kas inimene päriselt saab seda abi, mida ta vajab. Kõige rohkem paneb mind siiski mõtlema üks teine asi.

Paljud intellektipuudega inimesed ütlevad siira veendumusega, et töötajad on nende sõbrad. Ma saan aru, miks nad seda usuvad. Töötajad on need inimesed, keda nad näevad iga päev, kellelt nad küsivad abi ja kelle kõrval nad oma elu elavad.

Aga siin tekib minu jaoks oluline küsimus.

Kas töötaja peaks õpetama inimesele, et ta on tema sõber? Või peaks ta õpetama hoopis seda, mis vahe on sõbral ja professionaalsel toetajal?

Sõber on inimene, kes jääb sinu kõrvale ka siis, kui tal pole enam kohustust seda teha. Sõber tuleb sulle külla ka puhkepäeval. Sõber seisab sinu eest ka siis, kui see on ebamugav. Sõprus ei lõpe töölepingu lõppemisega.

Tegevusjuhendaja roll on midagi muud. See võib olla soe, hooliv ja usalduslik suhe, kuid selle piirid peavad olema ausad. Kui õpetame haavatavale inimesele, et iga töötaja on tema sõber, loome ootuse, mida süsteem enamasti täita ei suuda. Võib-olla oleks ausam õpetada, et töötaja võib olla väga oluline inimene sinu elus, aga sõprus sünnib vabast tahtest, mitte ametijuhendist.

Ja võib-olla just selle vahe mõistmine aitab paremini kaitsta ka neid inimesi, kelle heaolu nimel me seda tööd üldse teeme.

Selle mõtteni jõudsin täna hoopis ühest väikesest olukorrast. Killu ütles, et saadab Messengeris kirja oma sõbrale Merilile. Vaatasin, kellele ta kirjutab – tegemist oli asutuse juhiabiga. Killu saatis pika rea seosetuid sõnu, mitu pilti ja video. Tema jaoks oli see täiesti loomulik suhtlus sõbraga. Kui küsisin, miks ta Merilit sõbraks peab, vastas ta lihtsalt, et Merili aitas tal kunagi tuba koristada.

See pani mind mõtlema. Kas Merili on tema sõber? Või on Merili lihtsalt olnud hea töötaja, kes tegi oma tööd?

Need kaks asja ei ole tegelikult üks ja sama.

Professionaalne toetamine võib olla soe, siiras ja usalduslik. Aga see ei tähenda automaatselt sõprust. Kui õpetame intellektipuudega inimesele, et iga hooliv töötaja on tema sõber, loome talle ootuse, mida enamik töötajaid ei saa ega peagi täitma. Tööpäeva lõppedes lähevad inimesed oma pere juurde, oma sõprade juurde ja elavad oma elu.

Päris sõprus algab seal, kus kohustus lõpeb. See tähendab, et inimene valib sinuga suhelda ka siis, kui tal ei ole selleks enam ühtegi tööalast põhjust.

On ka neid töötajaid, kes seda teevad. Kes kutsuvad endisi või praeguseid elanikke külla, käivad nendega kohvikus või hoiavad sidet ka vabal ajal. Mina olin samuti üks neist. Aga see ei olnud minu ametikohustus. See oli minu isiklik valik. Just sellepärast arvan, et erihoolekandes peaks rääkima rohkem sellest, mis vahe on professionaalsel toetajal ja sõbral. Mõlemad võivad olla inimese elus väga olulised, kuid need ei ole sünonüümid.

Kui me õpetame inimesele, et töötajad on tema sõbrad, siis peaksime olema valmis aktsepteerima ka seda, et sõprussuhted ei lõpe automaatselt töölepingu lõppemisega. Seetõttu tundub mulle problemaatiline öelda erivajadusega inimesele: “Mis sa temaga ikka suhtled, ta ei tööta enam siin.”

Täiskasvanud inimesel, ka intellektipuudega inimesel, on õigus hoida alles talle olulisi suhteid, kui need on mõlema poole jaoks turvalised ja vabatahtlikud. Töösuhte lõppemine ei tähenda automaatselt, et ka inimlik side peab katkema. Kui endine töötaja soovib inimesega edasi suhelda ning ka inimene ise seda soovib, ei peaks selle üle otsustama keegi kolmas. Sama moodi ei peaks kedagi suunama katkestama talle olulist kontakti ainult seetõttu, et ametikoht on muutunud.

Võib-olla peaks erihoolekandes senisest rohkem rääkima hoopis suhete järjepidevusest. Inimesed, kelle elu on niigi täis muutusi, kaotavad sageli enda ümbert tuttavaid töötajaid. Kui mõni usalduslik ja turvaline suhe saab jätkuda ka pärast töösuhte lõppu, võib see inimese jaoks olla hoopis toetav, mitte kahjulik.

Erivajadusega inimestel on samuti õigus valida oma sõpru ja hoida alles neile olulisi suhteid, kui need on turvalised ja mõlemale poolele sobivad.

Õhtu lõpetasime Kukulinna mõisa all SUP-lauaga sõites. Vesi oli rahulik ja õhk soe – selline suveõhtu, mida tahaks natuke kauemaks venitada. Koju jõudes tuli lastele sõber külla ning küpsetasin kohupiimatäidisega tuuletaskuid. Esimest korda proovisin ja pean tunnistama – polegi üldse paha.

Kui kogu päeva peale tagasi vaatan, siis mõtlen, et selles oli korraga nii palju erinevaid emotsioone. Oli rõõmu veest ja suvest. Oli tõsiseid mõtteid erihoolekandest, sõprusest ja sellest, kuidas me kohtleme neid inimesi, kes ise alati enda eest seista ei oska. Ja oli täiesti tavalist kodust elu – laste naer, külalised ja ahjust tulnud soojad tuuletaskud.

Võib-olla just selline tasakaal ongi see, mida olen viimasel ajal otsinud. Ja üks asi on veel muutunud. Alles mõni nädal tagasi kulus suur osa vabast ajast internetis scrollimisele. Nüüd märkan, et telefon jääb üha sagedamini lauale. Selle asemel olen järvel, aer käes, vaatan vett ja kuulan vaikust. Mõnikord ei olegi elus vaja suuri pöördeid. Piisab sellest, kui märkad ühel päeval, et oled hakanud oma aega kulutama hoopis teistmoodi. Ja võib-olla ongi see märk sellest, et midagi on muutunud.

Tähelepanu on liikunud konfliktidelt järjest rohkem päris ellu, loodusesse, lastesse ja iseenda taastumisse. See ei tähenda, et keerulised teemad oleksid kadunud, vaid et need ei määra enam minu tervet päeva.

18. juuli Laupäev

Tegelikult tahtsin ma hoopis kirjutada seda, et kahe aasta jooksul olen ma võidelnud depressiooniga, ärevusega ja kurnatusega.

Olen seisnud enda eest ja proovinud leida vastuseid otse allikast, kahjuks need inimesed vaikivad ja olen teemat lahanud avalikult. Minu instagram on täis minu arengulugu ja vahel mõtlen, et piisab nupust “delete” ja kõik on siit pühitud aga samas – see olengi mina – minu kujunemise lugu – alguses kuidas minust sai tegevusjuhendaja, ja kuidas peale MK lahkumist sai minust ettevõtjast tegevusjuhendaja. Mis koolitusi olen vahepeal läbinud, mida vahepeal olen teinud, mis suunas liikunud, kuidas vaimse tervise probleemidega maadelnudja ma olen ikka siin – tegevusjuhendaja ja üsna hea pealekauba.

Asendustöötajana mõneks kuuks võõras riigis, ilma keeleoskuseta abitööline restorani köögis, kõige kiiremal ajal suveperioodil. Ehe näide sellest, et depressioonis ja ärevustega kimpus olev inimene – ei ole avalikult ühiskonnas soositud, neist ei saa aru ja kohati tekkis tunne, et pean hoopis endale tegevuse – või ellujäämise plaani koostama hakkama. Ma sattusin lahingutesse, mis emotsionaalselt laastasid veel enam ja tegid taastumise iga korraga järjest keerulisemaks. Samas, ega ma neid väga enam ei valinud ja võitlesin – nüüd saan aru, et suht pimesi.

Ma tegin otsuseid, mis muidugi mõista kannavad vilja nüüd või tulevikus ja ma pean nendega veel mõnda aega tegelema. Ma olin ettevõtja, siis ma andsin alla ja alustasin uuesti. Ja nüüd ma taipan, et kui oled läbi, siis oled läbi. Inertsist töötamine ei ole edasiminek, vaid liug vana rasva peal. Ja see saab kord otsa.

Ja mina sain nädal aega tagasi aru, et siin lõpeb minu “vana rasv” ja veendumus, et iga hinnaga peab hakkama saama. Ei pea. Ja nii lihtsalt ongi. Vaikne tõdemus, et ebaõiglane süsteem ei pea olema minu süsteem. Või, et mina üksi ebaõiglast süsteemi õiglasemaks ei tee.

Ja nüüd valin ma iseend💚
Kuhu ja kuidas edasi? Mõtteid on. Vaatame.

Nädal koos Killu ja Katiga on olnud üks viimase aja toredamaid. Sain taas aru, kui väga mulle meeldib töötada erivajadustega inimestega. Kati ja Killuga olin tuttav juba varem ning ka põgusad kohtumised nendega Maarja Külas olid omal ajal ütlemata soojad. See nädal tuletas mulle meelde, miks ma selle töö kunagi üldse valisin.

Aga nagu heade asjadega sageli juhtub – vaga vesi, sügav põhi.

Ka minu tollased kolleegid tundusid olevat inimesed, kellega seda pöörast karjääri- ja elumuutust koos ette võtta. Mõtlen vahel, et Universumile soove esitades tasub olla ettevaatlik – need võivad täituda viisil, mida sa iial ette ei kujuta.

Need kolleegidest reisisellid sõitsid minu elust läbi nagu kiirrong. Nad purustasid selle, millesse olin uskuma hakanud, ning lükkasid mind keerisesse, kuhu jäin oma mõtetega kinni peaaegu kaheks aastaks.

Õnneks tõid mind sealt tagasi inimesed, kes ei võlgnenud mulle mitte midagi – täiesti võõrad inimesed, juhused ja elu ise. Eile, kui aerudega järvest ühe uppumisohus mesilase SUP-lauale õngitsesime ja ta kaldale kuivama tõstsime, mõtlesin, et umbes samasugune tunne võis olla ka minul. Keegi ulatas õigel hetkel käe.

Selle nädala jooksul olen kuulanud Kati ja Killu lugusid ning ka endiste elanike mõtteid oma elu ja igapäeva kohta. Kurb on kuulda, et nende hinnangul ei ole aastatega kuigi palju muutunud.

See paneb mind vaatama tagasi ka enda kogemusele. Üha enam tundub mulle, et liiga sageli ei seistatöötajate poolt mitte elanike heaolu ja huvide eest, vaid eelkõige iseenda eest. Veel kurvem on mõista, et mõnel töötajal puuduvad isegi kõige elementaarsemad teadmised erivajadustega inimeste toetamisest.

See teeb meele kurvaks ka isiklikul põhjusel. Mina soovitasin omal ajal üht inimest sinna tööle. Hiljem selgus, et tema käitumine muutus pärast tööle asumist täielikult. Seda ei räägi ainult mina, vaid ka elanikud ise. Ometi jäin lõpuks just mina selle loo “pahaks”. Varem oleks see mind väga häirinud. Täna enam mitte. See etapp minu elus on läbi. Olen õppinud, et ma ei pea kandma vastutust teiste inimeste valikute eest. Küll aga kannan vastutust selle eest, et ma enam ei vaiki, kui näen midagi, mis ei ole õige.

Tänane päev oli selles mõttes eriliselt ilus. Selline tõeline kirss tordil. Päev, mil oma töö selleks korraks maha panna ainult heade emotsioonidega. Käisime Kati ja Killuga Ihastes ratsutamisvõistlusi vaatamas ning võtsime kaasa ka ühe oma sõbra kogukonnateenuselt. Jalutasime, vaatasime hobuseid, ajasime juttu, sõime jäätist ning klõpsisin neist mälestuseks pilte, et need hiljem fotoalbumisse panna.

Pärast sõitsime Saadjärvel SUP-lauaga, käisime ujumas ja õngitsesime veest välja ühe mesilase, kes pärast kaldal tiibu kuivatas. Õhtu jätkus Kati ja Killu juures, kus grillisime, kõlgutasime basseinis jalgu, sõime kausitäie maasikaid ja vaatasime, kuidas põlluserval sookured oma poegi toitsid.

Need olid täiesti tavalised hetked. Aga vahel ongi just sellised päevad kõige väärtuslikumad.

Õhtu lõpetas telefonikõne meie kaaslaselt kogukonnateenuselt. Ta tänas mind selle ilusa päeva eest.

Ja siis sain aru, et ma ei pea enam kellelegi midagi tõestama.

Jah, ma võin aeg-ajalt olla asendaja. Minna appi ja olemas olla. Aga, millegi muutmiseks oma elus on vaja valida uus rada, kuhu ma veel astunud ei ole. Ma olen aastate jooksul tõestanud kõige olulisemale inimesele – iseendale –, et ma tean, mida ma teen. Ja et ma saan hakkama ka kõige pingelistemates olukordades. Ning olen seda tõestanud ka neile inimestele, kellega olen koos töötanud – klientidele. Nende suuline tagasiside või reaktsioon mind nähes – on kõige parem tunnustus üleüldse. Kasvõi telefonikõne, et tänada suurepärase ja toreda päeva eest.

19. juuli, pühapäev

Täna viisin Kati ja Killu tagasi Maarja Külla.

Minu enda üllatuseks oli kogu sellel kohal minu jaoks justkui värv kadunud. Lääpas. Kunagi mäletan seda paika teistsugusena. Täna tundus õhus olevat rohkem ettevaatlikkust kui rõõmu. Elanikud ei hõiganud enam üle küla tervitusi nagu varem. Pilkudes oli midagi ettevaatlikku. Ka töötajate majas ei öelnud mulle keegi isegi viisakusest tere. Need on väikesed asjad, aga vahel räägivad need üsna palju.

Saan nüüd ka paremini aru, miks Killu ei tahtnud tagasi minna. Autosse istudes muutus ka Kati rahutuks. Kotist ei leidnud ta vajalikku asja üles ning hakkas ärevusest oma sõrmenukke hammastega närima. See oli väike hetk, aga kõnekas.

Kati toa vaatasime üle ning vähemalt selle põhjal tundus kõik korras. Ja lõpuks jõudsin taas sama mõtteni: ma ei saa minna teise asutusse asju muutma. See ei ole enam minu roll ega minu vastutus.

Mida ma saan teha, on olla olemas nende inimeste jaoks siis, kui meie teed ristuvad. Mõnikord tähendabki abi lihtsalt seda, et inimene saab veeta ühe hea päeva, tunda end märgatuna ja minna tagasi teadmisega, et keegi hoolib.

Pärast seda sõitsin koju. Tee peal jäi mulle silma SUP-laudade laenutus.

Hoolimata tuulest ja lainetest võtsin laua ning aerutasin Saadjärvele. Olen siin viimasel ajal sageli käinud. See on olnud minu viis korraks kõik muu kõrvale jätta.

Tagasitee ei olnud lihtne. Tuul oli vastu ja lained sundisid iga tõmbega rohkem pingutama. Aga mulle meeldis.

Ma ei anna kergesti alla.

Ja vist iseloomustab see mind ka muus elus.

Samas taipasin täna veel midagi. Minus on hakanud vaikselt kaduma pidev vajadus ennast tõestada.

Pikka aega tundus mulle, et pean kogu aeg midagi selgitama, põhjendama või tõendama. Täna mõistan, et inimesed, kes on tahtnud mind päriselt kuulata, ei ole kunagi nõudnud minult tõestusmaterjale. Nad on küsinud, kuidas minul läheb, ja olnud valmis kuulama ka minu lugu.

Need, kes olid juba oma otsuse teinud, ei oleks tõenäoliselt muutnud oma arvamust ka siis, kui oleksin neile kõik faktid lauale pannud.

See teadmine on kuidagi vabastav. Ja võib-olla ongi see päris paranemise algus.

Ja võib-olla on paranemine ka see, et olen endale selgeks teinud ühe väga lihtsa põhimõtte. Kui kellelgi on minuga probleem, siis ma eeldan, et ta tuleb ja räägib sellest minuga. Otse. Ausalt. Ümbernurga rääkimine, tagaselja jutud, vaikus, mida täidetakse oletuste, pilkude ja kuulujuttudega – see ei ole viis, kuidas mina suhteid loon ega lahendan.

Kõike ei pea omavahel jagama, aga kui probleem puudutab mind, siis usun, et see vestlus peaks toimuma minuga, mitte minust.

Ja selline see nädal siis oligi taaskord.

Mulle jäi sellest nädalast tervikuna väga selge arengukaar. Mitte selles mõttes, et “kõik sai korda”, vaid selles, et minu fookus liikus järk-järgult väljast sissepoole.

Nädala alguses kirjeldan veel valu, läbipõlemist ja seda, kuidas kaks aastat olen püüdnud leida vastuseid ning mõista, mis juhtus. Siis tulevad Kati ja Killu ning meenutus sellest, miks see töö mulle tegelikult oluline on. Sealt edasi näen ka Maarja Küla juba hoopis teise pilguga – mitte enam sooviga kõike parandada, vaid teadmisega, et ma ei saa teise asutuse sees asju muuta. Kuigi ma oskaks.

SUP-lauaga lainetes aerutamine on minu arvates selle nädala kõige tugevam kujund. Mitte seepärast, et “võitlesin lainetega”, vaid sellepärast, et ma läksin vabatahtlikult vee peale, pingutasin, tulin tagasi ja ütlesin lihtsalt: “Mulle meeldis. Ma ei anna alla.” See ei kõla enam nagu tõestamine, vaid nagu minu loomus. Varem kulus palju energiat sellele, et teised mõistaksid mind või tunnistaksid minu kogemust. Nüüd olen jõudmas arusaamani, et minu rahu ei pea sõltuma sellest, kas nad seda kunagi teevad. Kui ma annaksin sellele nädalale pealkirja, siis see ei oleks “taastumine” ega “uus algus”. Pigem oleks see: “Koht, kus ma lõpetasin enda tõestamise.” See tundub olevat selle nädala kõige olulisem taipamine.

Vahel küsitakse, millal inimene päriselt paranema hakkab. Kas siis, kui ta võidab vaidluse? Kui saab vabanduse? Kui kõik tunnistavad, et talle tehti liiga. Ma arvan järjest rohkem, et ei. Paranemine algab hoopis palju vaiksemast kohast. Sellest hetkest, kui saad aru, et sinu rahu ei pea enam sõltuma kellegi teise arvamusest.

Selle nädala jooksul sain ise sellest väga selgelt aru. Nädala alguses mõtlesin veel kõigele sellele, mis viimase kahe aasta jooksul juhtunud on. Püüdsin leida vastuseid küsimustele, miks inimesed käitusid nii, nagu nad käitusid. Miks vaikiti. Miks sosistati. Miks usuti kuulujutte rohkem kui inimest ennast. Miks süsteem ei suutnud või ei tahtnud näha seda, mida mina kogesin.

Kohtumised Kati ja Killuga tuletasid mulle meelde, miks ma üldse sellesse valdkonda kunagi tulin. Mitte asutuste pärast. Mitte ametinimetuste pärast. Vaid inimeste pärast. Samal ajal sain aru ka ühest teisest tõest. Ma ei saa muuta süsteemi, mis ei taha muutuda. Ja võib-olla ei peagi.

Kõige rohkem olen selle nädala jooksul õppinud hindama hoopis väikseid hetki.

Mesilast, kelle me kaldale päästsime.

Sookurgi, kes oma poegi toitsid.

Saadjärve laineid.

SUP-laual veedetud tunde.

Maasikaid kausis.

Telefonikõnet, kus keegi lihtsalt tänas ilusa päeva eest.

Just sellistes hetkedes peitubki taastumine.

Mitte ühes suures pöördepunktis.

Vaid sadades väikestes hetkedes, mis õpetavad uuesti elama.

Kui peaksin sellele nädalale pealkirja panema, ei nimetaks ma seda taastumiseks ega uueks alguseks. Ma nimetaksin seda hoopis nii: “Aeg, kus ma lõpetasin enda tõestamise.” Sest vahel ei seisne suurim võit selles, et teised lõpuks mõistavad sind.

Suurim võit on see, kui ühel päeval avastad, et ma ei vaja seda enam.

The post Nädalapäevik 13. juuli – 19.juuli appeared first on Loome Sisu.

Read more at Loome Sisu

Mõni aeg tagasi jõudis minuni ühe lapsevanema murekiri, kus ta kirjeldas, et tema lapsel olid tekkinud uneprobleemid, rahutus ja muutused igapäevases käitumises. Samas kirjas tõi ta välja ka selle, et varasemalt oli juba märgatud seost muutunud keskkonna ja lapse enesetunde vahel.

See pani mind taas mõtlema sellele, kui oluline on vaadata inimese käitumise taha. Kui inimene kaotab midagi talle olulist – tuttava rütmi, oodatud tegevuse, turvatunnet pakkuva harjumuse või võimaluse osaleda milleski, mida ta väga ootab –, siis meie jaoks võib see tunduda väike muutus. Tema jaoks võib see aga olla väga suur sündmus.

Eriti erivajadustega inimeste puhul ei ole rahutus, unehäired, eemaldumine või ärrituvus alati „probleemne käitumine”. Väga sageli on see sõnum. Sõnum sellest, et midagi keskkonnas, rutiinis või suhetes on muutunud.

Kui inimene on harjunud kindla päevakava, tuttavate inimeste ja turvalise rütmiga ning ühel hetkel toimub suur muutus, võib tema jaoks kaduda midagi väga olulist – etteaimatavus ja turvatunne. Mõnikord võivad meile tunduda väikesed asjad, näiteks ära jäänud tegevus, muutunud töökorraldus või katkestatud harjumus, inimese jaoks olla väga suure tähendusega. Eriti siis, kui see oli miski, mida ta ootas, milleks valmistus ja mis andis tema päevale rõõmu või eesmärgi.

Kui laps või täiskasvanu hakkab halvasti magama, muutub rahutuks või tema käitumine muutub, võiksime enne küsida:
„Mis on tema ümber muutunud?”
mitte ainult:
„Kuidas me selle käitumise ära lõpetame?”

Käitumine on sageli jäämäe tipp. Selle all võivad olla pettumus, ärevus, ülekoormus, segadus või tunne, et vana turvaline maailm ei ole enam sama.

Hea toetamine tähendab vahel mitte inimese muutmist, vaid keskkonna kohandamist. Anda aega kohanemiseks. Luua tagasi rutiin. Märgata väikeseid asju, mis inimese jaoks on tegelikult väga suured.

Sest iga käitumise taga on inimene. Ja iga inimene väärib, et teda kõigepealt püütaks mõista.

Tegevusjuhendaja — töö ei ole ainult tegevuste korraldamine, vaid inimese vajaduste, keskkonna ja heaolu vaheliste seoste märkamine.

Käitumine ei sünni tühjalt kohalt

Kui inimene käitub viisil, mis meile kõrvalt vaadates tundub arusaamatu, ebamugav või isegi „vale”, on lihtne keskenduda ainult sellele, mida ta teeb.

Aga palju olulisem küsimus võiks olla, et miks ta seda teeb?

Olen mõelnud sellele ka erihoolekande kontekstis. Näiteks võib kõrvalt tunduda kummaline, kui erihoolekande teenusel olev inimene käib linnas prügikastidest pudeleid korjamas või otsib tasuta toidujagamise kappidest süüa, sest seal on võimalik midagi tasuta saada.

Esimene reaktsioon võib olla hinnang:
„Miks ta nii teeb?”
„Tal ju on koht, kus elada.”

Aga inimese enda maailmas võib selle käitumise taga olla hoopis midagi muud:

• vajadus tunda, et ta saab ise hakkama,
• soov olla iseseisev,
• harjumus, mis on kujunenud varasemast elust,
• vajadus kogeda kontrolli oma elu üle,
• soov säästa raha või koguda midagi tuleviku jaoks,
• või lihtsalt rõõm sellest, et ta leidis midagi väärtuslikku.

See ei tähenda, et kõiki käitumisi peaks lihtsalt aktsepteerima ega kunagi suunama. Küll aga tähendab see, et enne sekkumist peaksime mõistma põhjust. Sama kehtib ka siis, kui inimene muutub rahutuks, ei maga, ärritub või käitub ootamatult. Käitumine on sageli kommunikatsioon. See annab meile infot inimese vajaduste, hirmude, harjumuste ja sisemaailma kohta.

Hea toetaja ei küsi ainult: „Kuidas seda käitumist muuta?”

Ta küsib:
„Mida see inimene mulle oma käitumisega öelda püüab?”

Sest inimese käitumine võib olla keeruline mõista, aga inimene ise ei ole keeruline mõistatus. Ta vajab kedagi, kes oskaks kuulata ka siis, kui sõnu ei tule.

Siin on tegelikult väga tugev seos tegevusjuhendaja tööfilosoofiaga. Käitumise muutmine ilma põhjust mõistmata võib anda ainult pealispindse tulemuse. Kui aga mõista vajadust käitumise taga, saab otsida lahendusi, mis toetavad inimese väärikust ja iseseisvust.

The post Kui käitumine räägib rohkem kui sõnad appeared first on Loome Sisu.

Read more at Loome Sisu

Esmalt me sattusime sellisel ajal, et sadas vihma ja see ei morjendanud meid karvavõrdki, sest me leidsime bookingu kaudu majutuse Peetrimõisa Villasse. Bookinguga suhtusin umbusuga aga kuna meil oli vaja majutust, kuhu mahub ära kaks autot parkima ja pehmet voodit, kus magada. Ja kuigi valikus olid mõned apartemendid ka, siis alguses kaldusime nende poole aga kuna mina olin väikse lapsega ja noored ilmselgelt tahavad olla oma ette, siis jah.

Aga selgus, et seekord bookingust leidsin hoopis Viljandi pärli. Olen siin mitu nädalat hõisanud juba kuidas olen Viljandi linna ära armunud ja kuidas see väike rahulik linnake, meenutab mulle Oslo lõunakaldal asuvat rannikulinna Drobak.

Mulle meeldivad need Viljandi linna tänavatele suunda näitavad maasikad. Jah, neil on seal eesmärk. Ja värvilised kassid, tänavatel, tuleb välja, et ka neil on oma lugu rääkida. Ja kuigi sellel aastal oli plaan minna ümber Eesti sõitma, siis tuleb välja, et mu uus armastus on praegu liiga hea, et temast loobuda. Seega Viljandi, siit me tuleme.

Leidsime sellise lehekülje nagu Põnevad paigad | Visit Viljandi  ja ausalt siin jagub tegevust terveks suveks ja kui me oma auto tagasi saame, siis saame täita väikese poisi unistuse, minna telkima, kuid ööbime hoopis autos.

Aga praegu me ööbisime SPA Hotellis Peetrimõisa Villas. Siin kodulehel on kõik vajalik info olemas ja saab ettekujutuse sellest, millised on toad ja mis on lisavõimalused. Majutus Viljandis – SPA Hotell Peetrimõisa Villa Hommikusöök on küll hea, kuigi oma lapse puhul ma tean, et oleks võinud tema eest selle 14 eurot maksmata jätta, sest selle raha eest süüa kolm viinerit ja klaas mahla, on enam kui liig. Aga kõigile teistele, kes söövad omletti, muna, helbeid, putru, võileiba ja joovad kohvi – saab kõht enam kui küll selle raha eest täis. 

Eelmisel korral jagasid Threadsis mõned ideid kuhu minna, näiteks Kondase Keskus Kondase Keskus , vihje maasikatele ja siis need värvilised kassid. Leidsin üles koogipoe Magusatuba | Viljandi  mida ma olen ammu tahtnud külastada – nüüd ma tean kus see on. Ma käisin seal aastal 2024 kevadel ja kuigi ma seekord sinna ei jõudnud, siis järgmine kord kindlasti. Ja kui ma täna jõudsin siia lehele, nt Matkarada Rohelised Rööpad Viljandi-Mõisaküla | Visit Viljandi – siis ma sain aru, kuidas see minu uus armastus toetab minu laste järgmise aasta koduõpet.

Ja praegu istun ma arvutisse, lonksan oma majaka tassist teed ja nosin shokolaadi ja halli pilvi akna taga vaadates tuleb meelde, eilne suplus basseinis, mis oli vaid meie päralt. Ja tõeliselt pehme voodi koos akna taga tummeldava vihmaga. Parim puhkus. Ilmselgelt.

The post Kuida meie reisist ümber Eesti sai hoopis suveromanss Viljandis. appeared first on Loome Sisu.

Read more at Loome Sisu

Paljud ei mõista, mida tähendab elada depressiooni ja traumakogemusega. See ei ole lihtsalt halb tuju, mida saab ühe otsusega paremaks muuta. See mõjutab mõtteid, keha, und, söömist, energiataset ja vahel isegi kõige lihtsamate igapäevaste otsuste tegemist. Soovitus “Saa üle”, siia ei sobi.

Pühapäev 5.07

Liitusin eile Threads naistegrupiga, eesmärgil motiveerida üksteist liikuma ja tegema võib olla tervislikumaid valikuid, või lihtsalt motiveerima vähem saiakesi jms asju snäkkima. Hommikul ärkasin üles ja võtsin end kokku ja läksin kõndisin see 5 kilomeetrit hommikul ära. Käisime ujumas ja toitumisega ei läinud ka üle piiri.

Mulle kirjutas vastu minu endine kolleeg Kristel. Olin natuke üllatunud, et ta vastas aga tema vastus oli sisutühi ja lihtsalt üks emotsioonitu sõnade rida. Ta isegi ei küsinud, miks ma kirjutasin. Ma tahtsin talle öelda väga palju asju aga ma tundsin, et ei ole õige aeg. Ma küll küsisin, et mis temal on minu vastu. Vastust ei tulnud aga ära nägi. Sain kokku ühe toreda vana sõbraga, keda ammu polnud näinud, oleme aeg ajalt telefoniga küll vestelnud. Oli tore, jõe ääres tegime väikese õhtu oote ja natuke kunsti, mille ilu saab peagi konkursil vaadata, sest selle ilu ongi ju vaataja silmades. Ja siis kirjutas mulle ka eemal olnud kolleeg, et oli avastanud, et olin avalikult küsinud THreadsi rahvalt, lahates omavahelist suhtlemisstiili. Miks ma tema käest ometi ei küsinud. Ja sain noomida, et “Oled ju öelnud, et silmakirjalikkus sulle ei meeldi, et hindad ausat ja otsekohest suhtlust, et miks sa minu käest otse ei tulnud küsima, kui sul on probleem.” Ma tegelikult tundsin ennast sellest häirituna, sest ma tegelikult ei kirjutanud seal postituses ainult temast. See oli selline üldine postitus, kus nimesid ei mainitud aga erinevad asjad said seal siis erinevate inimeste pealt kokku. Ja küsisingi avalikult võõraste inimeste käest, mida nemad arvavad, sest ma võin ju ka ometi olla häiritud asjadeast, mis mulle teevad haiget.

Mul oli lihtsalt vaja küsida täiesti võõrastelt inimestelt, kuidas nemad selliseid olukordi näevad. Vahel on vaja neutraalset vaadet, sest ma tean, et ka mina võin eksida. Samas on mul lubatud olla häiritud olukordadest, mis mulle haiget teevad. Oma tunnete olemasolu ei tähenda automaatselt seda, et ma kedagi ründan või süüdistan.

Esmaspäev, 6.07

Hommikul ärkasin vara. Tegin koeraga väikese tiiru, viisin auto linna ja tulin tagasi. Hiljem läksime uuesti jalutama ning kokku tuli umbes 5 kilomeetrit. Mulle meeldivad need paljajalu jalutamised – need mõjuvad kuidagi maandavalt ja aitavad mõtteid korrastada. Samas keerles kogu jalutuskäigu jooksul peas üks ja sama teema. Mõtlesin, mida ma tahaksin Kristelile öelda. Mõned mõtted olid päris sarkastilised, isegi õelad ja liiga isiklikud. Tahtsin küsida näiteks, kuidas tema töölt lahkumise „pidu“ läks, kuigi ma tean, et sellist pidu ei olnud. Tema lahkumise kohta on liikvel nii palju erinevaid versioone, et paratamatult tekib tunne, et seal pidi olema mingi suurem põhjus.

Mõtlesin ka sellele, et kuna ta ei ole minu küsimusele vastanud, siis kas ta alles mõtleb vastust või arutab kellegagi läbi, mida mulle öelda. Minu lihtsale küsimusele – mis tal minu vastu õigupoolest on – ei ole ma siiani vastust saanud.

Need mõtted käisid minuga terve päeva kaasas.

Õhtul hakkasin kirjutama blogipostitust. Ja siis juhtus midagi huvitavat. Kirjutamise käigus sain aru, et asi ei olegi enam Kristelis ega isegi selles kirjas. Need olid lihtsalt pinnapealsed mõtted, mille alla oli peitunud midagi palju suuremat.

Esimest korda tekkis mul päriselt küsimus, kas mul üldse oligi depressioon. Või olen ma tegelikult olnud leinaprotsessis. Ja ausalt öeldes tundub lein praegu palju loogilisema selgitusena. Lein ei tähenda ainult inimese kaotamist. Leinata võib ka usaldust, töökohta, suhteid, turvatunnet, iseenda varasemat elu või ettekujutust sellest, kuidas asjad oleksid pidanud minema. Võib-olla olen ma viimased kuud lihtsalt leinanud kõike seda, mis korraga minu elust kadus.

Kõik kaob, sul on küsimused ja tahad neile vastuseid. Aga ei saa, sest su vastas on vaikus.

See mõte tõi kuidagi rohkem rahu kui kõik varasemad selgitused.

Õhtu lõpuks jõudsin veel ühe järelduseni. Kui seltskonnal küll tuled põlevad, aga kedagi kodus ei ole, siis tulebki lihtsalt leppida teadmisega, et mõned inimesed elavad hoopis teistsuguste väärtuste järgi. Võib-olla olime lihtsalt täiesti erinevatel lainepikkustel. Ja võib-olla ei olnudki minu koht selles seltskonnas. Ajutine vahe etapp, kust läbi minna.

Teisipäev, 7.07

Täna algas üks üsna pikk vaidlus minu järjekordse „endise töökeskkonna draama“ postituse all. See postitus sündis pärast seda, kui minuni jõudis info, et üks endine kolleeg oli selgitanud eemal olnud kolleegile, et mina ei tohi enam väravast edasi minna. Lisaks oli ta uurinud, kas uus töötaja minuga üldse suhtleb. Ausalt öeldes tundub see mulle siiani veider. Aga see seltskond suudab mind aeg-ajalt ikka veel üllatada.

Postituse alla kommenteeris üks inimene. Vastasin talle ja üsna kiiresti läks arutelu isiklikuks. Mingil hetkel toimus aga minu peas murdepunkt. Lõpetasime avaliku vaidluse ja vestlus jätkus privaatselt. Just seal sain lõpuks aru, mida ta oli püüdnud mulle öelda. Ja siis jõudis mulle kohale midagi olulist.

Jah, see kogemus oli minu jaoks trauma.

Jah, minu kogemuse järgi oli selles töökeskkonnas töökiusu ja ahistamist. Minu hinnangul jäid need juhtumid tööandja teadliku otsuse tõttu fikseerimata ja põhjalikult uurimata. See kogemus ei jäänud minevikku sellel päeval, kui ma töölt lahkusin. Pärast lahkumist jätkusid kuulujutud, oletused ja omavaheline rääkimine. Just seda pean mina draamaks.

Kas mulle meeldib draama?

Ei.

Kui mul oleks valida, kirjutaksin palju rohkem ilusatest kohtumistest, inimestest, loodusest, kunstist, oma lastest, koertest või nendest väikestest võitudest, mis iga päev ette tulevad. Ja siis ma taipasin, aga MIKS ometi ma siis ei tee seda? Aga traumal on üks ebamugav omadus – ta tuleb tagasi seni, kuni oled ta lõpuni läbi töötanud.

Täna mõistsin veel midagi. Mõned inimesed näivad hoidvat konflikte enda ümber elus palju kauem, kui mina oskaksin ette kujutada. Ma ei tea, mis on nende põhjused, ega tahagi neid enam teada. Küll aga saan valida, et mina ei pea selles ringis enam kaasa mängima. Ka Kristel tuli täna jälle mõtetesse. Kõndisin mööda kergliiklusteed ja pidasin peas temaga järjekordset kujuteldavat vestlust. Ütlesin valju häälega välja kõik selle, mida ma pole päriselt öelnud, kuid mida ma tahaks…

Meenus ka ühe ühise kolleegi lause, mida ma tol ajal lõpuni ei mõistnud:

“Sa arvad, et oled kellegagi sõber. Käite külas, usaldad teda ja lõpuks hüppad tema eest rongi alla – võtad tema teo enda kanda. Kaitsed teda. Siis möödub natuke aega ja sõprus saab läbi hoopis väikese arusaamatuse pärast.”

Tol hetkel ei saanud ma aru, mida ta selle all mõtles.

Täna saan.

See oli hoiatus.

Samas mõtlen ma siiani ühele lihtsale küsimusele. Kui kellelegi ei meeldi, et temast internetis kirjutatakse, siis miks mitte seda lihtsalt välja öelda? Või mis iganes muu näite korral.

Näiteks: „Kadri, mulle ei meeldi, et sa minust kirjutad.“

Ma oleksin sellest aru saanud. Sellest oleks saanud rääkida.

Vaikimine, oletused ja teiste kaudu sõnumite saatmine on aga palju keerulisemad mõista.

Võib-olla ongi selle nädala kõige suurem taipamine see, et ma ei pea enam otsima vastuseid küsimustele, millele teine inimene ei soovi vastata. Piisab sellest, et mina saan lõpuks aru, miks need kogemused mind nii kaua mõjutasid. See on samm edasi.

Selle päeva juures on siiski ka palju head. Kõige rohkem rõõmustab mind see, et minu noorim laps naudib suve täiel rinnal. Varsti hakkame planeerima sünnipäeva ning peaaegu iga päev möödub tal sõpradega õues mängides või ujumas käies. Kodus mõtleme juba ka järgmise õppeaasta ja koduõppe plaanide peale. Minu 13-aastane tütar on suure vennaga reisil ning ühe lapsega sõidame mööda Eestit ringi ja valmistume ARK-i eksamiks. Ka tööalaselt ei seisa elu paigal. Töötan vabakutselisena ning teen aeg-ajalt projektipõhiselt tegevusjuhendaja tööd. See annab mulle võimaluse teha tööd, mis mulle päriselt meeldib, ja samal ajal hoida oma elu tasakaalus.

Kui nüüd aus olla, siis olen ma oma töökiusu kogemusest kirjutanud nii palju, et see teema on mind ennastki juba täiesti ära väsitanud. Oksendamiseni. Ma tahaksin palju rohkem kirjutada inimestest, kes inspireerivad, uutest ideedest, oma tegemistest ja kõigest sellest, mis elus päriselt rõõmu valmistab.

Sellepärast küsingi endalt vahel sama küsimust, mida täna minult küsiti: „Kas sulle meeldib see draama?“ Ei, ei meeldi. Aga ma pole varem mõelnud, et see on draama, vaid trauma.

Olen püüdnud pakkuda lahendusi. Olen olnud valmis kokku saama ja rahulikult rääkima. Olen küsinud otse: „Mis on täpselt sinu probleem minuga?“ Aga kui sellele küsimusele vastust ei tule, siis ei ole mul võimalik seda olukorda üksi lahendada.

Vahel on isegi natuke kummaline tagasi vaadata, kuidas kõik see on kujunenud.

Küsisin omal ajal Caspari ja Nelly käest otse sõnumi teel: „Kas meie vahel on kõik hästi? Kas teil on minuga mingi probleem?“ Vastus oli lihtne – ei ole. Kõik on hästi ning nemad ei teadnud ka teiste võimalikest probleemidest.

Hiljem küsisin Kristelilt samuti otse, mis on tema isiklik probleem minuga. Sellele küsimusele ma vastust ei saanud.

Ühel hetkel küsisin ka Meriliga seotud olukorra kohta tema abikaasalt, sest püüdsin aru saada, mis toimub. Tema ütles, et Merili olevat minuga tööalaselt tülis. Kui aga kirjutasin Merilile endale ja küsisin otse, siis sellele sõnumile vastust ei tulnud.

See pani mind mõtlema.

Ma olen alati uskunud, et kui kahe inimese vahel on probleem, siis kõige mõistlikum on sellest omavahel rääkida. Kui aga vastuseid ei tule, jäävadki õhku küsimused, millele ei pruugigi kunagi selgitust saada. Võib-olla ongi selle loo kõige kummalisem osa see, et kõige vähem olen saanud vastuseid just nendelt inimestelt, kelle käest neid kõige rohkem ootasin.

Ja võib-olla oligi see kõige valusam osa – mitte erimeelsused ise, vaid see, et dialoogi ei tekkinudki. See oli nagu muster.

Ja veel üks mõte, mis mind täna kummitama jäi. Minu jaoks sai kogu see keeruline sündmusteahel alguse olukordadest, mis olid seotud Katrini ja Caspariga. Sealt hakkasid minu hinnangul tasapisi murenema usalduslikud suhted tööandja, kolleegide ja isegi mõnede koolikaaslastega. Kõige valusam on aga see, et hiljem kujundati minust pilt inimesest, kes justkui ise õõnestaks töötajate ja elanike vahelisi usalduslikke suhteid. Minuni jõudis info, et kolme kliendiga 20-st oli vesteldud ning neilt küsitud näiteks, kas nad suhtlevad minuga, kas nende vahel on konflikte ja millest nad minuga räägivad. Mulle jäi sellest mulje, et minu suhtlemist endiste klientidega käsitleti probleemina. Lõpuks jõudis minuni arusaam, et mulle heideti ette klientidega kontakti otsimist, nende enda juurde kutsumist ning väidetavalt usalduslike suhete õõnestamist töötajate ja elanike vahel.

See oli minu jaoks väga valus, sest mina nägin neid suhteid hoopis teisiti. Mina nägin neis inimestes eelkõige inimesi, kellega olin aastaid koos töötanud, kelle arengut toetanud ja kellega oli tekkinud usalduslik side. Seetõttu oli raske mõista, miks seda hakati tõlgendama millegi sobimatuna. See on üks neist teemadest, mis on mulle kõige rohkem haiget teinud – mitte ainult süüdistuste pärast, vaid sellepärast, et ma ei tundnud, et mul oleks olnud võimalus neid väiteid sisuliselt arutada või neile vastata.

Olgu siinkohal ka öeldud, et pärast töölt lahkumist ei otsinud ma kordagi ise endiste klientidega kontakti. Kui nemad mulle kirjutasid, siis ma vastasin. Enamasti rääkisid nad oma päevast, tegemistest või sellest, kuidas neil läheb. Mina lihtsalt kuulasin ja vestlesin nendega nagu inimestega, keda olin aastaid tundnud. Samuti kutsusid nemad mind külla. Need kohtumised ei olnud salajased ega juhuslikud – need olid eelnevalt kokku lepitud ning toimusid tegevusjuhendajate teadmisel ja kokkuleppel. Ka nemad käisid ühel korral minul külas samadel kokkulepetel.

Seetõttu oli mul väga raske mõista, miks sellist suhtlemist hakati hiljem tõlgendama probleemina. Mina ei näinud selles usalduse õõnestamist. Mina nägin selles inimlikku kontakti, mis oli tekkinud aastate jooksul tehtud töö tulemusena ja mis jätkus nende endi algatusel ka pärast minu lahkumist.

Kõige raskem osa selle kõige juures oli minu jaoks teadmatus. Minuni jõudis kahe elaniku kaudu info, et neile olevat öeldud, et Katrin, Caspar, Made ja asutuse juhtkond ei soovi, et nad minuga edasi suhtleksid. Samuti rääkisid nad, et enne seda oli Made nende käest minu kohta küsinud. Mina ei kuulnud sellest mitte juhtkonna või endiste kolleegide kaudu, vaid sain sellest teada elanike endi käest. Just see tekitas minus kõige rohkem segadust. Kui tõesti oli tekkinud mure või küsimus minu ja elanike suhtlemise kohta, siis oleksin oodanud otsekohest vestlust. Võimalust küsida, selgitada ja arutada. Selle asemel jäin mina olukorda, kus pidin hakkama ise kokku panema killukesi infost, mida kuulsin erinevatest kohtadest. See tekitas tunde, nagu oleksin jäänud vaikusesse oma küsimustega üksi. Kõige keerulisem ei olnud isegi mitte see, et kellelgi võis olla teistsugune arvamus minu suhtlemise kohta. Kõige valusam oli tunne, et minuga ei räägitud otse.

Üks asi, mis muudab kogu olukorra minu jaoks veel keerulisemaks, on see, et töölt lahkumise ajal ei jäänud mulle muljet, et suhtlemine elanikega oleks olnud keelatud või probleemne. Vastupidi – minu mäletamist mööda andis Ly Mikheim sellele rohelise tule. Jutt oli sellest, et suhtlemine on inimese põhivajadus ja õigus, ka erivajadusega inimesel. Kui inimene soovib suhelda talle olulise ja meeldiva inimesega, siis ei saa seda kontakti lihtsalt olematuks teha. Seda vestlust ja seda seisukohta kuulis ka Kristel.

Samas anti minu mäletamist mööda sellest seisukohast teada ka Katrinile, Madele ja ülejäänud töökollektiivile. Sellest on jäänud kuhugi vist Ly Mikheimi kirjavahetus minuga.

Seetõttu oli hiljem minu jaoks eriti keeruline mõista, kuidas sama olukord sai ajas hoopis teise tähenduse. Kui alguses oli arusaam, et elanikel on õigus säilitada kontakt inimestega, kes on olnud nende jaoks olulised ja turvalised, siis hiljem tekkis olukord, kus minu ja elanike suhtlemist hakati käsitlema probleemina. Just see vastuolu tekitas minus kõige rohkem küsimusi. Mitte ainult see, milline oli kellegi arvamus, vaid see, kuidas muutus kokkulepitud arusaam ilma otsese vestluseta minuga.

Oleksin soovinud, et kui kellelgi tekkis mure minu ja elanike suhtlemise pärast, oleks sellest räägitud otse. Siis oleks olnud võimalik selgitada, kuulata erinevaid vaatenurki ja leida lahendus. Seetõttu oli hiljem eriti segadust tekitav minu jaoks see, et mingil hetkel hakkas sama suhtlemine paistma hoopis probleemina. Minu jaoks ei olnud tegemist töörolli jätkamisega ega kellegi mõjutamisega, vaid inimliku kontakti säilitamisega inimestega, kellega olin aastaid koos töötanud ja kelle elus olin olnud toetava inimesena. Võib-olla ongi selle kõige juures kõige raskem vastuolu: ühel hetkel kinnitati, et inimlik suhtlus on oluline, aga hiljem tekkis olukord, kus ma pidin hakkama selgitama, miks see suhtlus üldse olemas on.

Kõige rohkem on mind hiljem üllatanud ja segadusse ajanud mõned väited, mida olen enda kohta kuulnud. Aasta jooksul olen saanud teada, et Katrin ja Kristel on mind kirjeldanud inimesena, kes olevat konfliktne või konfliktialdis ning et minuga olevat olnud probleeme juba praktika ajal.

Need väited olid minu jaoks väga ootamatud, sest need ei ühti minu enda kogemusega. Kui oleks olnud muresid või konflikte, oleksin eeldanud, et neist räägitakse minuga otse – eriti olukorras, kus tegemist on tööalaste suhete ja professionaalse keskkonnaga.

Samas mäletan väga hästi ka tagasisidet, mida olen saanud oma töö ja isiklikult enda kohta. Ly Mikheimi sõnul olin ma olnud iga tööandja unistus.

Just see vastuolu ongi olnud minu jaoks kõige raskem mõista. Kuidas saab inimene, keda on varem nähtud pühendunud, usaldusväärse ja väärtusliku töötajana, muutuda hiljem kellegi teise loos hoopis probleemseks inimeseks – ilma et temaga oleks sellest kunagi otse räägitud?

Võib-olla ongi kõige valusam olnud mitte ainult need väited ise, vaid tunne, et minu kohta kujunes lugu, milles mul endal ei olnud võimalust kaasa rääkida.Täna tundub mulle aga , et kõige olulisem ei olegi enam see, kas ma kunagi kõikidele küsimustele vastused saan. Olulisem on mõista, et olen proovinud suhelda ausalt ja otse. Sealt edasi saab iga inimene teha juba oma valikud. Ja võib-olla on aeg hakata kirjutama rohkem sellest, kuidas elu liigub edasi, mitte ainult sellest, mis kunagi haiget tegi.

Ja et päev ei lõppeks ainult sügavate mõtetega, siis üks väike võit veel.

Täna hommikul näitas kaal 93,1 kg. Ausalt öeldes hakkasin juba arvama, et mu kaal on katki läinud ja väiksemaid numbreid ta lihtsalt enam ei oskagi näidata. 😄 See ei ole küll maailma suurim saavutus, aga minu jaoks on see märk sellest, et järjepidevus hakkab tasapisi vilja kandma. Jalutamised, teadlikumad toiduvalikud ja natuke rohkem liikumist, koos stressi vabadusega annavad vaikselt märku, et olen õigel teel.

Väikesed sammud. Aga ikkagi sammud edasi.

8.07 Kolmapäev

Eile õhtul juhtus midagi, mis ehmatas mind päris korralikult.

Sõitsin Ujula tänava ringristmikult läbi, kui üks auto keeras mulle ootamatult ette. Esimese hooga olin veendunud, et tema sõitis mulle ette. Mina seisin „Anna teed“ märgi taga ja hakkasin liikuma, sest eeldasin, et kuna teisel autol suunatuld sees ei olnud, jätkab ta ringil samas sõidureas.

Selgus, et see oli vale eeldus.

Tema vahetas ringil sõidurada, kuid ei kasutanud suunatuld. Tema jaoks olin hoopis mina see, kes talle teed ei andnud.

See olukord jäi mind nii häirima, et tegin midagi, mida ma tavaliselt kunagi ei tee.

Sõitsin talle järele.

Tagantjärele mõeldes oli see päris hull mõte. Ohutunnetus oli ilmselt selleks hetkeks täiesti kadunud.

Auto peatus ja sealt tuli välja noor neiu, kes töötas Wolt kullerina. Hakkasime rääkima. Tema oli täiesti veendunud, et mina olin eksinud. Veel enam – ta ütles, et selliseid olukordi juhtub temaga peaaegu iga päev ja ta ei mõtle nende peale kauem kui paar minutit.

See pani mind korraks täiesti seisma.

Mina ütlesin talle, et minul see nii ei käi.

Kui midagi jääb arusaamatuks, siis see jääbki minu sisse tööle. Ma hakkan analüüsima, mõtlema ja otsima vastuseid. Sellepärast tundsingi vajadust olukord läbi rääkida. Mitte selleks, et kedagi süüdistada, vaid et mõlemad saaksid aru, mis juhtus, ja veenduda, et keegi viga ei saanud.

Ütlesin talle ka, et minu jaoks oleks palju raskem lihtsalt koju minna ja jääda mõtlema: „Mis seal tegelikult juhtus?“ Kui adrenaliin hiljem üle läks, sain ise ka aru, kui ebatavaliselt olin käitunud. Mina – inimene, kes sõidab võõrale autole järele, et liiklusolukord läbi arutada. Aga üks asi jäi sellest kohtumisest siiski väga positiivselt meelde.

Respekt sellele noorele neiule, et ta tuli autost välja ja oli valmis minuga rääkima. Me ei karjunud teineteise peale. Me arutasime. Lõpuks läksime sõbralikult lahku. Tema ilmselt unustas selle juhtumi paari minutiga. Mina mõtlesin sellele veel tükk aega kodus.

Ja siis sain aru, et see väike liiklusintsident kirjeldab päris hästi ka mind ennast.

Ma ei jää kinni sellepärast, et mulle meeldiks konflikt või draama. Ma jään kinni sellepärast, et minu aju tahab aru saada. Ta tahab lõpetamata lood lõpuni mõelda ja arusaamatused lahti rääkida. Võib-olla ongi see põhjus, miks ma olen viimase aasta jooksul nii palju kirjutanud oma endisest töökohast. Mitte sellepärast, et ma tahaksin minevikus elada, vaid sellepärast, et minu sees on jäänud liiga palju vastuseta küsimusi.

See liiklusolukord õpetas mulle aga veel midagi. Igal olukorral on vähemalt kaks vaatenurka. Mina nägin üht, tema nägi teist. Me kumbki olime oma kogemuse põhjal veendunud, et meil on õigus. Aga alles siis, kui me seisma jäime ja rääkisime, tekkis võimalus teist poolt päriselt kuulata. Võib-olla ei olegi alati kõige tähtsam see, kellel oli õigus. Vahel on palju olulisem see, et mõlemal poolel jätkub julgust omavahel rääkida.

Nagu te ilmselt juba nende päevade jooksul olete märganud, siis need mõtted lihtsalt käivad minuga kaasas. Kui keegi ütleb, et ma räägin neist teemadest meelega või sellepärast, et mulle meeldib minevikus elada, siis ei. See ei ole nii.

Ma olen ärganud hommikuti mõttega, et täna tuleb teistsugune päev. Et täna ma ei mõtle sellele. Et täna keskendun ainult headele asjadele. Ja siis juhtub midagi täiesti kõrvalist – üks vestlus, üks kommentaar, üks liiklusolukord või üks juhuslik mõte – ning aju ühendab selle hetkega varasemate kogemustega.

Ma ei vali neid mõtteid teadlikult.

Need lihtsalt tulevad. Võib-olla ongi see trauma või leina üks osa. Aju üritab järjekindlalt leida loogikat ja lõpetust olukordadele, mis jäid omal ajal lahti. Ja eilne liiklusolukord õpetas mulle veel ühe asja. Ma tegin ühe vale eelduse. Mina eeldasin, et kui suunatuld ei näidata, siis auto jätkab samas sõidureas. Teine juht eeldas, et mina pean tema kavatsusi ette aimama. Nagu mulle eile öeldi – eeldus on kõikide heade plaanide tagumikku mineku ema. Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem tundub, et see ei kehti ainult liikluses. See kehtib ka suhetes, sõpruses ja töökohal. Kui me eeldame, selle asemel et küsida, kuulata ja rääkida, siis sünnivadki arusaamatused.

Seda kõike kirja pannes tuleb mulle meelde veel kaks lauset, mis on minuga kuidagi kaasa jäänud.

Üks kolleeg ütles kunagi: „Seal, kus lõppevad faktid, algavad oletused.“

Ja Kristel ütles mulle ühel hetkel veel midagi, mis on samuti meelde jäänud: „Nad täitsid vaikuse oletustega.“

Mida rohkem ma viimasele aastale tagasi vaatan, seda rohkem ma mõistan, kui palju kahju võivad oletused teha.

Kui ei küsita, vaid eeldatakse. Kui ei räägita, vaid tõlgendatakse. Kui vaikus täidetakse lugudega, mida keegi pole tegelikult kinnitanud. Võib-olla ongi see olnud kogu minu loo kõige valusam osa. Mitte ainult juhtunud sündmused, vaid see, et liiga paljud vastused asendati oletustega. Ja võib-olla sellepärast ongi mul olnud nii suur vajadus rääkida, küsida ja kirjutada. Mitte selleks, et kellelegi midagi tõestada, vaid selleks, et eristada fakte oletustest.

Sest kui faktid jäävad ütlemata, kirjutab inimese kujutlusvõime sageli ülejäänud loo ise.

Vahel taban end mõttelt, et küsin iseendalt ühe küsimuse. Kui see kõik hakkas ühel hetkel järjest suuremaks kasvama – arusaamatused, vaikimine, oletused, kuulujutud ja katkised suhted –, siis kas keegi peatus korraks ja mõtles, kuhu see kõik võib välja viia? Kas keegi märkas, et väikesest arusaamatusest oli saanud lumepall, mis veeres järjest suuremaks? Ja kui märkas, siis kas keegi mõtles ka sellele, kas seda oleks saanud peatada?

Ma ei tea neile küsimustele vastuseid. Võib-olla ei saagi ma neid kunagi teada. Aga vahel mõtlen küll, kas see kõik oli seda väärt. Kas üks lahendamata konflikt, mõned ütlemata sõnad ja hulk oletusi olid väärt seda, et inimesed kaotasid usalduse, sõprussuhted purunesid ja üks inimene kandis seda lugu endaga kaasas veel aasta hiljem.

See on küsimus, millele ei pea vastama keegi teine. Aga see on küsimus, mis aeg-ajalt ikka minu juurde tagasi tuleb. Mida aeg edasi, seda rohkem olen mõistnud üht asja.

See lugu ei räägi enam ainult minust.

Minu jaoks räägib see sellest, mis võib juhtuda siis, kui vaikus täidetakse oletustega, kui inimesed ei räägi omavahel otse ja kui arusaamatused saavad võimaluse kasvada suuremaks, kui need alguses olid.

9. juuli. Neljapäev

On kummaline, kuidas mõni taipamine ei sünni kabinetis, koolitusel ega pikki plusse ja miinuseid kaaludes. Mõnikord jõuab see sinuni hoopis siis, kui sõidad perega keset töönädalat teise Eesti otsa, jalutad vihmasel tänaval või märkad linnapildis värvilist kassi.

Viimastel aastatel on minu elu keerelnud peamiselt sotsiaalvaldkonna ümber. Olen õppinud, töötanud, loonud projekte, kirjutanud, vaielnud, seisnud iseenda ja klientide eest ja püüdnud muuta süsteemi natukenegi inimlikumaks.

Ma ei kahetse sellest teekonnast midagi. See on õpetanud mulle rohkem inimeseks olemise kohta kui ükski õpik oleks suutnud. Olen kohanud inimesi, kelle elurõõm on olnud suurem kui nende diagnoos. Olen näinud, kui palju võib tähendada üks rahulik vestlus, jalutuskäik või lihtsalt see, et keegi päriselt kuulab.

Aga olen näinud ka teist poolt. Olen näinud läbipõlemist. Olen näinud süsteeme, kus aega ja nimesi jääb väheks. Olen näinud olukordi, kus kõige lihtsam lahendus on vahel tablett, kuigi inimene võib tegelikult vajada hoopis selgitust, turvatunnet või kellegi rahulikku kohalolu. Ma ei väida, et ravimitel pole oma kohta – vahel on need vajalikud ja õigustatud. Kuid ma usun, et iga inimese käitumise taga on põhjus ning enne lahenduse pakkumist tasub seda põhjust vähemalt püüda mõista.

Ja siis juhtus midagi ootamatut. Ma hakkasin kirjutama hoopis Viljandist.

Kirjutasin vihmast, vanadest tänavatest, maasikatest, värvilistest kassidest, ühest hubasest villast ja sellest, kuidas üks väike linn võib panna inimese aeglasemalt hingama. Ja alles kirjutamise käigus sain aru, et ma ise hingan samuti teistmoodi. Ma ei kirjutanud kohustusest. Ma ei kirjutanud selleks, et kedagi milleski veenda. Ma kirjutasin, sest tahtsin seda lugu rääkida. Siis tabas mind üks üsna lihtne, aga oluline mõte. Võib-olla ei ole küsimus selles, et ma tahan sotsiaalvaldkonnast ära minna. Võib-olla tahan ma lihtsalt liikuda rohkem sinna, kus minu loovus, tähelepanu ja sõnad saavad samuti oma koha. Võib-olla ei pea inimene kogu elu kandma ainult ühte ametinimetust. Võib-olla võib tegevusjuhendaja avastada, et temas elab ka kirjutaja.Võib-olla võib sotsiaaltöötaja õppida jutustama lugusid paikadest, inimestest ja kogemustest nii, et need panevad ka teised peatuma.

Ja võib-olla ei ole see karjääripööre. Võib-olla on see lihtsalt iseendani jõudmine.

Täna ma tean, et inimesed saavad minu poole endiselt pöörduda. Kui keegi vajab individuaalset tuge, olen olemas. See osa minust ei kao kuhugi. Aga ma ei taha enam, et ainult see määraks, kes ma olen.

Ma tahan kirjutada paikadest, mis panevad inimesi reisima. Ma tahan jutustada lugusid, mis panevad märkama. Ma tahan luua tekste, mis ei müü lihtsalt teenust või sihtkohta, vaid annavad edasi tunde. Sest lõpuks ei jää meelde mitte see, mitu vaatamisväärsust me külastasime või mitu ülesannet päeva jooksul täitsime.

Meelde jääb tunne. Ja vahel piisab ühest väikesest reisist, et mõista, kuhu su süda tegelikult tahab edasi minna.

Vahel ei tee haiget see, mida näed. Vaid see, mida jäetakse tegemata.

Mida kauem olen sotsiaalvaldkonnas olnud, seda enam olen mõistnud, et kõige raskem ei ole alati inimese käitumine. Kõige raskem on vahel hoopis tegevusetus. See hetk, kui kuuled kõrvalt lugu ja saad aru, et keegi oleks saanud sekkuda, toetada või lihtsalt vestluse algatada, aga seda ei tehtud.

Hiljuti kuulsin ühest hoolekandeasutusest olukorrast, mis pani mind pikalt mõtlema. Üks elanik pidas end püsisuhtes olevaks. Samal ajal arendas teine osapool tema äraolekul lähedast suhet ka teise sama asutuse elanikuga. Vähemalt osa töötajatest teadis sellest, kuid suhtumine oli sisuliselt: „Las nad olla.“ Ma ei tea kõiki selle olukorra üksikasju ega saa hinnata, millised vestlused tegelikult toimusid. Kuid just see pani minus esile küsimuse: kas meie roll on lihtsalt pealt vaadata või aidata inimestel ka suhetes toime tulla?

Erivajadusega täiskasvanutel on samamoodi õigus armuda, luua suhteid ja teha oma valikuid. Seda õigust ei tohi neilt ära võtta. Kuid koos õigustega käib kaasas ka meie kohustus neid toetada. Toetamine ei tähenda kontrollimist.

Toetamine tähendab küsimist.

Kuulamist.

Selgitamist.

Piiridest rääkimist.

Aususest rääkimist.

Sest ka erivajadusega inimene võib kogeda armukadedust, pettumust, reedetuse tunnet ja murtud südant. Need tunded ei kao koos diagnoosiga.

Mind ei pane ahastama see, et inimesed armuvad. Mind paneb ahastama see, kui spetsialistid lepivad vaikimisega olukordades, kus inimene võiks vajada just meie teadmisi, kogemust ja julgust keerulistel teemadel rääkida.

Vahel ei ole professionaalsus suurte otsuste tegemine.

Vahel on professionaalsus lihtsalt see, et me ei vaata kõrvale.

On hetki, kus inimene lihtsalt enam ei jaksa kuulata. Mitte sellepärast, et ta ei hooliks. Vaid sellepärast, et ta on liiga palju kuulnud.

Ma ei taha enam kuulata lugusid tuttavate inimeste käest sellest, kes mida rääkis, kes mida arvas või kuidas ma peaksin valmistuma selleks, et kaotan jälle kellegi oma elust kellegi teise öeldud sõnade tõttu. Mulle ei ole seda enam vaja.

Mingil hetkel saabub piir, kus inimene ei taha enam pidevalt kaitsta ennast asjade eest, mida ta ise pole teinud. Ei taha enam tõestada oma kavatsusi inimestele, kes on juba otsustanud uskuda kellegi teise versiooni.

Ma tahan lihtsalt elada oma elu.Teha oma tööd hästi. Olla olemas nende inimeste jaoks, kes päriselt vajavad minu tuge.

Luua.

Kirjutada.

Märgata ilusaid hetki.

10. juuli. Reede

Paar päeva tagasi leppisin ühe tuttavaga kokku, et lähen tema tütardele Tartu bussijaama vastu. Mõlemad neiud pidid nädalavahetuseks Maarja Külast koju tulema. Juba kolmapäeval oli lapsevanem saanud mitu kirja. Ühe tütre kohta kirjutati, et ta magab väga halvasti, liigub öösiti ringi ning on päevasel ajal pahur. Juhataja oli teatanud, et ühel päeval tuli kutsuda kiirabi, kes andis talle rahustava tableti.

Lapsevanema esimene reaktsioon oli lihtne: „Vaadaku ometi keegi tema toimikusse.“ Ta meenutas, et Henk oli varem nõustanud, kuidas selle noore käitumine peegeldab eelkõige keskkonda. Tema hinnangul oli suvelaagri ärajäämine kindlasti üks ärevust süvendanud tegureid. Samuti olid uneprobleemid alanud juba sügisel, vahetult pärast töökorralduse muutmist. Tema sõnul hakkavad nüüd ilmnema nende otsuste tagajärjed.

Ta otsustas, et jätab tütred nädalaks koju. Leppisime kokku, et olen selle aja jooksul vajadusel olemas ja aitan, kui saan. Täna hommikul küsisin, mis kell pean bussijaamas olema ja kes tüdrukuid saadab. Vastuseks sain, et saatjaks tuleb vabatahtlik. Samas lisati, et kui ühel tütrel peaks korduma mõne päeva tagune tugev ärevushoog, ei pruugi ta üldse bussiga Tartusse tulla, sest vabatahtlik ei suudaks sellises olukorras bussis turvalisust tagada.

Pakkusin kohe välja, et vajadusel võin neile autoga vastu minna. Lapsevanem oli nõutu ega suutnud mõista, mis oli viimaste kuude jooksul juhtunud, et tema tütar oli jõudnud sellisesse seisundisse.

Mõni tund hiljem tuli uus teade. Seekord otsustati, et Maarja Küla tiimijuht toob mõlemad tütred autoga otse koju.

Lapsevanem kirjutas mulle veel: „Oleks hea, kui sa ka siin oleksid. Tahaks kuulda tema selgitusi. Kui sa siin oled, siis võiks ta sisse kutsuda. Saaksin ka temaga tuttavaks.” Ajasingi oma linnas pooleli olnud asjad ära ja sõitsin maale. Lapsevanem valmistus tütreid vastu võtma ning mina jäin õue ootama, kuni auto kohale jõuab.

Auto peatus hoovis. Roolis oli tiimijuht Katrin Reidla – minu endine kolleeg. Inimene, kelle kohta olin omal ajal esitanud töökiusu kaebuse ja kellega seotud sündmused olid minu jaoks jätnud sügava jälje. Olin mõelnud, et kui võimalus tekib, kuulen ehk lõpuks otse tema enda käest neid väiteid, mida olin enda kohta teiste kaudu kuulnud. Tegelikkus kujunes aga hoopis teistsuguseks.

Niipea kui auto õue keeras, tundsin, kuidas käed hakkasid värisema. See oli füüsiline reaktsioon, mida ma ei osanud peatada.

Tüdrukud tulid autost välja. Auto juurde lähenedes kummardusin avatud ukse juurde ja ütlesin: „Tere, Katrin. Ole hea, tule astu korraks sisse. Lapsevanemal on mõned küsimused juhtunu kohta.“

Alles selle peale tuli ta autost välja. Ta ütles, et tal on kiire ja ta hakkab juba hiljaks jääma. Minu peas käis korraks läbi mõte, et see ei ole tegelikult minu mure, kuid ütlesin rahulikult uuesti, et oleks siiski hea, kui ta sisse tuleks. Toas jäi ta tagasihoidlikuks. Trepivärava avamisel vajas ta abi ning mulle jäi mulje, et olukord oli tema jaoks ebamugav. Lapsevanem küsis, millest on tingitud tütre sedavõrd tugev ärevus.

Vastus kõlas ettevaatlikult.

„Ma ei tea täpselt, sest ma ei ole kogu aeg kohapeal. Minuni jõudis info…“

Sellega vastus sisuliselt piirduski.

Kui ta oli lahkunud, tõdesime lapsevanemaga mõlemad, et tegelikult ei saanud me oma küsimusele vastust.

Minu jaoks oli kõnekas hoopis üks teine hetk. Küsisin temalt:

„Kirjelda mulle palun kliendi ärevushoogu. Ma tahan teada, mis võib mind ees oodata, kui see peaks ka kodus juhtuma.“

Tema vastus oli: „Ilmselt kodus midagi sellist ei juhtu, sest kodu on tema jaoks turvaline keskkond. Siin on ema, vend…“ Mõtlesin endamisi, et selles kodus olen ka mina.

See lause jäi minuga. Ühest küljest kõlas see tunnustusena – kodu ja inimesed selle ümber loovad turvatunde. Teisest küljest oli paradoksaalne kuulda seda inimeselt, kellega minu enda suhted olid olnud sedavõrd keerulised. Kes väitis, et ma kasutan elanikke Maarja Külas ära, et olen konfliktne ja et minuga olid varasemalt probleemid. Kõige rohkem jäi mulle sellest kohtumisest meelde hoopis õhkkond. Hääl oli vaikne, sõnad kaalutud ja vestlus viisakas. Mitte ükski neist süüdistustest, mida olin enda kohta varem kaudselt kuulnud, ei kõlanud enam siis, kui seisime üksteise vastas.

Kui Katrin lahkuma hakkas, ei saatnud ma teda ukseni. Hõikasin talle hoopis järele, kui ta oli jonnakaa trepi ette seatud väravaga kohmitsenud, et „Ukse võid enda järel alt kinni panna, kui end ise välja saadad.“ Jah, see oli teadlikult pisut torkav märkus. Võib-olla isegi ebaviisakas. Sel hetkel sain aru, et see hirm ei juhi mind enam. Ma ei karda, temaga enam kohtuda, sest ma ei karda enam mida ta mulle öelda võib, sest nagu ma nägin – siis otse näkku ei ütle sulle kunagi keegi mitte midagi. Paradoksaalne muidugi.

Aga täna ma siis meelitasin oma pisema tütre kodust välja. Jah ka sellega on meil sellel suvel oma teema. Käisime Jää aja keskuse sünnipäeva raamaes muuseumis. Ja avastasin nii mitmete teemade juures, kuidas saab seda koduõppes materjalidena kasutada. Üli äge, sest lisaks lihtsalt lugemisele, on siin tehtud mõned harjutused ja kontrollivad testid ja saab ka näiteks uurida ise, kuidas erinevad kivimid vees settivad. Siis me käisime ja ostsime poest jäätist ja vanade aegade meelde tuletamiseks kõlgutasime silla peal jalgu ja sõime jäätist. Ja siis läksime Tabivere randa ujuma.

Siis läksin viisin vanima tütre kassile linna süüa ja siis läksin võtsin pesemise asjad kaasa, käisin läbi Bobba tee kioskist, et teha Maarja Külast täna koju jõudnud klientidele üks vahva pesupäev. Enne kurdeti mulle, et pea on väga pesemata, hiljem selgus, et viimatine pesemine oli nädal aega tagasi olnud. Lapsevanemaga arutledes tuli välja, et üks tütar käib end ise pesemas ja teisele on vaja pidevalt meelde tuletada, et ilmselt ei tuletata talle töötaja poolt meelde. Seee eest täna siis võtsin kaasa kreemid, koorijad, seebid ja siis pärast pesu kreemitasin jalad sädeleva õliga. Ja kuum dush, printsessilike vahenditega ja värskendav bobba tee, tundus meeldivat küll. Ja raamatu ette lugemine.

Õhtul käisin veel sõbrannaga ja oma noorema pojaga rannas ujumas. Koer sai pika jalutuskäigu. Kusagilt kaugemalt kostis suvine muusika. Pärnade rasked oksad sumisesid mesilastest ning õhk lõhnas sooja juulikuu järele. Päike vajus aeglaselt silmapiiri taha ja värvis taeva kuldseks.

Koju jõudes lõpetasin päeva tassitäie kuuma kakao ja vahukommidega.

Ja siis märkasin midagi.

Mitu tundi polnud ma kordagi mõelnud kohtumisele Katriniga.

Veel mõni aeg tagasi oleks selline kohtumine jäänud mu pähe päevadeks või isegi nädalateks keerlema. Oleksin analüüsinud iga lauset, iga pilku ja iga vaikust.

Täna enam mitte.

See kohtumine lihtsalt oli. Ja siis sai läbi.

Ma ei tea, mida ma tegelikult ootasin.

Võib-olla arvasin, et see kohtumine toob lõpuks kaasa mõne kaua oodatud selgituse. Või et mulle öeldakse otse välja see, mida olin seni kuulnud vaid teiste kaudu. See oleks olnud ka täiesti loomulik hetk öelda näiteks: „Kadri, mulle ei meeldi need postitused, mida sa oled kirjutanud. Ma soovin, et sa need eemaldaksid.“ Seda ei juhtunud.

Autos oli lisaks Katrinile ka asutuse juhiabi. Tean, et ka temani on minu kirjutised jõudnud. Ometi ei tulnud sellest samuti sõnagi juttu.

See vaikus oli minu jaoks kõnekam kui ükskõik milline vaidlus oleks olnud. Kohtumine möödus viisakalt. Küsimustele ei tulnud sisulisi vastuseid, kuid ka süüdistusi ei tulnud. Ei vaidlust, ei etteheiteid, ei nõudmisi. Ja võib-olla just selles peituski selle loo lõpp.

Ma ei saanud vastuseid, mida olin kunagi arvanud end vajavat. Aga ma sain midagi muud. Ma sain äkki aru, et ma ei ootagi neid enam. See peatükk sulgus kõige ootamatumal viisil –kohtumisega kõige ootamatul kombel. Näha, et ka tema tunneb end ebamugavalt ja minuga kohtumine, ei olnud päris selline nagu ta seda endale ette on kujutanud. Ja vahel on vaikus kõige selgem märk sellest, et lugu on läbi. See võib olla nende lugu. Aga see ei ole enam minu lugu.

Kõige kõnekam osa ei olnud minu jaoks aga kohtumine ise, vaid see, mis juhtus pärast.

Ma läksin lastega välja, käisin muuseumis, rannas, hoolitsesin klientide eest, jalutasin koeraga, jõin kakaod. Alles õhtul märkasin, et polnud mitu tundi sellele kohtumisele mõelnud. See on minu arvates kõige suurem muutus kogu loos. Varem on sellised kohtumised või kuulujutud jäänud minuga pikaks ajaks. Ma analüüsisin neid, püüdsin mõista, miks inimesed nii käitusid, kas nad mõistavad oma tegude mõju, kas kunagi tuleb õiglus või selgitus.

Seekord lihtsalt elu läks edasi.

11. Juuli Laupäev

Tänane päev oli sootuks teistmoodi kui kõik eelnenud varasemad päevad. Tundub, et kui eile sai selgeks, et inimesed vist päris ise täpselt ka ei tea, miks nad minuga vaenujalal on – või siis see, et inimloomus on ikka selline, et päris näkku võimaluse korral ei tule sulle keegi ütlema, mis sa valesti oled teinud, kas siis päriselt või on see juhtunud nende endi peas. Seda räägitakse ikka seljataga ja teiste inimestega. Argpükslikuseks, nimetan ma seda.

Aga täna, käisin perega Hansalaadal. Oli tore. Kõndisin 6000 sammu ja hommikusöök oli kontrollitud keskkonnas tervislik. Ja siis ma läksin oma kahe kliendiga Hansalaadale. Kõndisime kogu laada läbi, tegime raekoja platsil purskaevu juures mõned pildid, nägime vetelpääste koeri ja muid koeri. Kohati tundus, et koerad on huvitavamad, kui miski muu. Vaatasime lustakat vaate ja kuuldemängu Emajõel, käisime mäkis söömas ja jõudsime Lodjakoja randa välijõusaali ja sooja Emajõe vette jalgupidi. Kodus koristasin terve elamise ära, sest vihma hakkas sadama. Ja õhtul käisin lapsega koos ujumas. Jah, ja alles õhtul tuli üks mõte, eneseväärtustamise kohta. Et ma teen seda ikka ääretult vähe.

Ma väärtustan ennast ikka veel liiga vähe.

Ja ometi oli tänane päev täis väikeseid tõendeid selle kohta, et minu elu ei koosne ainult valusatest kogemustest ega teiste inimeste arvamustest. Ma liigun. Hoolin oma tervisest. Olen olemas oma pere jaoks. Olen olemas oma klientide jaoks. Märkan ilu, naeran, kõnnin, ujun, koristan ja loon turvalisust enda ümber.

Ja kui me räägime võrdluseks, siis kõik sõltub suuresti keskkonnast. Ka erivajadustega klientidel. Näiteks eile Maarja Külast koju toodud tüdrukud, magasid öösel kenasti terve öö ja ärgates asusid kohe toimetama. Hommikusöögi kõrvale käis kohv ja mitte ühtegi probleemi, terve päeva jooksul ei esinenud. See pani mind mõtlema veel ühele asjale. Kui palju sõltub inimese enesetunne ja käitumine keskkonnast. Seda ka erivajadusega inimeste puhul. Loomulikult ei saa ühe päeva põhjal teha kaugeleulatuvaid järeldusi. Kuid see tuletas mulle taas meelde, kui suur roll võib olla turvatundel, rahulikul õhkkonnal, etteaimataval päeval ja sellel, kuidas inimestesse suhtutakse. Mõnikord ei muutu inimene ise – muutub keskkond tema ümber. Ja vahel piisab sellest, et inimene saabki näidata oma parimat poolt.

Üks lühike vestlus Katriniga jäi mind eilsest täna saatma. Enne küsisin temalt, milline oli kliendi agressiivne käitumine. Tahtsin teada, mida vajadusel oodata ja kuidas kõige paremini reageerida. Minu küsimus oli praktiline ja lähtus soovist olla võimalikult hästi valmis.

Tema vastus oli aga hoopis teistsugune, kui ma ootasin.

Ta ütles rahulikult, et nüüd, kui klient on koju jõudnud, ei esine tal siin selliseid hoogusid. Sest siin on tal turvaline. Siin on tema ema, vend… ja siis mõistsime mõlemad, et sellesse “siin” kuulun mingil määral ka mina. Alles hiljem taipasin, et tegelikult ei saanud ma oma küsimusele vastust. Ma ei küsinud, kas kliendil on kodus turvaline. Ma küsisin, milline see agressiivne käitumine oli, et oskaksin vajadusel seda ära tunda ja õigesti reageerida.

Ometi jäi mulle sellest vestlusest midagi tähenduslikku kaasa. See, et Katrin pidi mind pidama osaks keskkonnast, kus klient tunneb end turvaliselt. Ja ta tundis, end silmnähtavalt ebamugavalt.

Jah, Threadsi kogukond. Ma tahaks siinset seltskonda, lihtsalt kallistada. Olen niii tänulik, et olen siinoldud aja sees teinud selliseid enesearengulisi murrangulisi samme ja edasiminekuid, mida ei suutnud vist varem teha. Ma isegi ei suutnud mõelda/ ei tahtnud mõelda, et teisiti või nii saab ka. Olin enesehaletsus perioodis kinni. Kohati vaidlusest sünnib tõde. Aitäh. Eile sain sisemisest hirmust kohakuti olles üle. Nii äge.

Jah tõesti, olen olnud siin keskkonnas mitu nädalat ja mitte keegi ei tule mulle ütlema, et ma asju ette kujutan või olen liiga tundlik. Ja tõesti – ma arenen. Hiljaaegu sattus mulle facebookis selline postitus ette, see tundus, nii hästi täna minu mõtetega haakuvat.

Ma jagan seda siin Facebook. …Päris huvitav on olla ruumis kus ühe intrigandi toksilise töö tulemusena vihkavad ja jälestavad sind suur hulk inimesi ning nad isegi ei tea miks…Kunagi ma ajasin taga tõde ja õigust. Tahtsin, et mulle tehtud ülekohtu eest vabandataks. Kuid enam mitte…Mingi hetk mõistsin, et mul pole vaja suhtlust ega suhet inimestega kes on olnud võimelised mingite rumalate juttude/mõtete järgi mulle silte külge kleepima ja veel vähem on vaja mõelda inimestest kes selliste laimukampaaniate taga seisavad ja neid edasi levitavad. Mida sellise tutvusringkonnaga peale peaks hakkama? Kas see oleks edasiviiv jõud?…Seda enam, et tavaliselt sellised inimesed süüdistavad kõikides oma hädadest veel Sind, lase siis elu näitab kui fantastiline nende elu siis on kui Sind enam nende eluvõrrandis pole.…

12. juuli Pühapäev

Täna öösel oli väga kehv uni, sest jalad valutasid ja ma tõesti olin väsinud eilsest päevast. Aga hommikul olin lubanud lapsele, et läheme täna koos uuesti Hansalaadale, sest ta tahtis proovida kartulivurri. Juba sellepärast, et ta oli valmis proovima, midagi uut, oli väärt, hommikul autole hääled sisse panna. Vanad inimesed on imelikult sarkastiliselt. Üks kõndis mööda ja kommenteeris müüjale, et kas see ongi siin see imeputka, kus tasuta kartulist saab nelja eurone kartul. Otsime veel purgi mett ja läksime Wernerisse, et osta koju kaasa kooki. Võtsin paar Õie Pritsoni hakklihapirukat, sest pidin täna Kati ja Killuga minema randa piknikule. Ja kuna väike poja tahtis ka mäkist läbi minna, võtsin sealt piknikule kaasa ka suupiste wrapid, seda loomulikult sellel eesmärgil, et ei oleks selline tavaline toit, vaid teistmoodi, mida igapäev ei saa, ei tee ja oleks ka alternatiivne valik burgerile.

Oma lapsed viisin koju ja siis oligi juba aeg minna Katile ja Killule järgi. Esmalt suundusime Saadjärve randa ujuma ja päikest võtma. Siis suundusime edasi herne põllule ja rukkilille/ karikakra kimpe korjama. Olin eelnevalt käinud poes ja piknikukorvi kokku pannud, soolastest suupistetest ja koos maalimis vahenditega  jõudsime Kalda randa. Pärast meeleolukat piknikku ja maalimist, soovis Killu veel süüa kooki ja juua üks hea kohv. Mõeldud tehtud ja teel koju astusime läbi Juulamõisa kohvikust. Lasin neil kiirustamata valida sobiva koogitüki, vastata küsimustele, millist kohvi ja juhendasin, kuidas arveldada sularahaga. Ja nii oligi möödas mitu tundi ja oligi aeg tüdrukud koju tagasi viia. Ma põgusalt tundsin, et on kahju, et ma enam nende tegevusjuhendajana töötada ei saa igapäevaselt aga teisalt sain aru, et teiste tegemata tööd nädala ajaga korda ei tee, sest me ei räägi siin asjadest, vaid inimestes. Tegelikult pole probleem sugugi tüdrukutes, vaid keskkonnas, milles igapäevaselt kodu väliselt viibivad.

Samas sain ka jällegi aru, et ühe nädalaga ei tee olematuks seda, mis on kujunenud pikema aja jooksul. Küsimus ei ole tüdrukutes. Nemad on uudishimulikud, rõõmsad ja valmis maailma avastama. Suurem küsimus peitub hoopis selles, millise keskkonna ja võimalused me neile loome.

Tänane päev tuletas mulle meelde, kui vähe on vahel vaja, et inimene tunneks end märgatuna. Ujumine, piknik, lillede korjamine, maalimine, tass kohvi ja koogitükk – need ei ole suured ega kallid asjad. Aga just sellistest hetkedest sünnib tunne, et elu ei ole ainult päevade möödumine, vaid midagi, mida on päriselt võimalik kogeda.

Ma lihtsalt tahtsin jagada Threadsikatele, et ostsin paar kuud tagasi endale majakatassi ja üliägeda pokaalis küünla. Küünalt ma põletada ei raatsi aga vean igale poole kaasa, et äkki täna. Aga ei. Ja majaka tass läheb lihtsalt minu tattoo ja looga kokku ja nii ma oma tassiga mööda suvist eestit ringi jõlgun. Ja täna jõlkusin oma klientidega mööda randa, hernepõldu ja piknikuala ja kohvikut mööda. Kõigile kniks ja kummardus, aitäh, et leidsin enda sära ja usu iseendasse

Vahel ei olegi minu jaoks õnnetunde tekkimiseks vaja midagi enamat kui üks tass, üks suvine päev, head inimesed ja teadmine, et oled lõpuks jälle sina ise.

Mõnikord ei ole kõige olulisemad päevad need, kus juhtub midagi suurt.

Need on päevad, kus täidetakse üks lubadus. Käiakse ujumas. Korjatakse põllult lilli. Maalitakse. Peetakse piknikku. Astutakse läbi kohvikust. Ja õhtul jõutakse koju teadmisega, et kellelgi oli täna lihtsalt hea olla. Väljast vaadates võib see tunduda tavaline päev. Minu jaoks ei olnud. Ma olen tegelikult käinud maha väga pika tee, et olla suuteline sellisel viisil kedagi toetama.

See pani mind mõtlema, kui sageli mõõdame oma tööd ja elu suurte saavutuste järgi. Tegelikult sünnivad kõige olulisemad muutused hoopis väikestes hetkedes. Hetkedes, kus inimene saab valida. Kus tema soov loeb. Kus keegi võtab tema jaoks aega. Täna ei olnud päev üles ehitatud minu soovidele. Laps tahtis proovida kartulivurri. Killu tahtis ujuma minna, lilli korjata, maalida, süüa kooki ja juua head kohvi. Minu roll oli need soovid võimaluste piires teoks teha.

Ja võib-olla peitubki selles tegevusjuhendaja töö kõige olulisem osa. Mitte programmide täitmises ega päevakava järgimises, vaid inimese päris elu rikastamises. Täna jõudsin ka ühe olulise taipamiseni. Ühe nädalaga ei tee olematuks seda, mis on kujunenud kuude või aastatega. Ei saa parandada kõike ega kõiki. Ei saa üksinda muuta hoolekande süsteeme ega teiste tegevusjuhendajate tööviise.

Küll aga saab muuta ühe päeva. Saab luua ühe ilusa mälestuse. Saab panna inimese tundma, et tema soovid ja rõõmud on olulised.

Vahel kipume alahindama selliste päevade väärtust, sest need ei paista statistikas ega aruannetes välja. Ometi on just need hetked need, mida inimesed kõige kauem mäletavad. Mulle tundub, et hooliv töö ei alga suurtest projektidest. See algab küsimusest: “Mida sina täna teha tahaksid?” Ja kui sellele küsimusele järgneb päriselt tegutsemine, võib täiesti tavalisest pühapäevast saada päev, mida meenutatakse veel kaua.

Otsustasin, et teen ka järgmisel nädalal samasuguse nädalakokkuvõtte. Ikka selleks, et näha, kuhu liigub minu tähelepanu.

Kui ma seda nädalat tagasi vaatan, märkan üht huvitavat muutust. Alguses olid fookuses valu, ebaõiglus ja küsimused, millele ma vastuseid ei saanud. Aga päevast päeva olin neisse jäänud kinni. Aga pärast mugavustsoonist välja loksutamist – päev-päevalt hakkasid nende kõrvale tulema hoopis teised asjad.

Laste naer.

Klientidega veedetud aeg.

Viljandi.

Hansalaat.

Rannad, lilled, piknikud ja kohvikud.

Ja lõpuks hoopis mõtted uutest kohtumistest, kontserdist ning sellest, et julgus võib tähendada ka lihtsalt uuele võimalusele “jah” ütlemist.

Minevik ei ole kadunud. Ta on endiselt osa minust.

Aga see ei ole enam ainus lugu, mida ma räägin.

Mulle tundub, et just seda üks nädalapäevik näitabki kõige paremini – kuidas tähelepanu kese võib vaikselt nihkuda ellujäämiselt elamisele. Valult tasakaalu poole. Ja lõpuks lihtsalt… elu poole.

Võib-olla ongi see kõige suurem muutus, mida ei märka ühe päevaga, aga mida on võimalik näha siis, kui vaatad terve nädala korraga tagasi.

Paradoksaalsel kombel oli mul selle nihke tegemiseks vaja ka neid viimase aja kohtumisi.

Neid hetki, kus kohtud inimestega, kes ei julge isegi tere öelda. Või inimestega, kelle kohta tead, et kuskil on sinust räägitud rohkem, kui sinuga. Ja siis tabada end mõttelt, et tegelikult on see “olukord” kuidagi natuke naljakas.

Sest ainult sina tead, kui palju aega ja energiat sa kulutasid selle nalja mõistmisele. Kaks aastat püüdsid aru saada, mis juhtus, miks juhtus ja kuidas sellest kõigest mõelda. Teiste jaoks oli see võib-olla lihtsalt üks peatükk, üks vestlus või üks hetk. Sinu jaoks oli see pikk teekond läbi küsimuste, valu, eneseanalüüsi ja lõpuks ka kasvamise.

Ja võib-olla ongi kõige kummalisem hetk see, kui ühel päeval vaatad tagasi ja saad aru – see, mis kunagi tundus nii suur ja raske, on muutunud lihtsalt üheks looks sinu elus.

Ja kas see pole nii, et …

tabad end mõttelt, et tegelikult on kogu selles loos üks kummaline iroonia.

Sest ühel hetkel saad aru, et selle loo nali ei ole enam sinu kulul. Kaks aastat püüdsid sa mõista, mis juhtus, miks juhtus ja kuidas seda kõike enda jaoks lahti mõtestada. Kandsid endas küsimusi, millele sa võib-olla kunagi otseseid vastuseid ei saanud. Aga nüüd vaatad sellele kõrvalt ja näed midagi muud. Näed olukorra absurdsust. Näed, kui palju energiat võis kuluda millegi ümber, mida oleks saanud lahendada lihtsalt ausa vestluse ja julgusega. Sinus oli ja on seda julgust enam ja küll, aga see..teinepool on kuidagi paras pidur.

Ja võib-olla ongi see kõige suurem muutus – sa näed, et KA SINA äkki ei ole enam OMA loo sees kinni. Sa vaatad seda juba kõrvalt.

See ei ole enam lugu sellest, mis sinuga tehti. See on lugu sellest, kuidas sina sellest välja kasvasid.

Tänud võõrad inimesed Threadsis. Et andsite nõu, kuulasite, lugesite ja põrgatasite mõtteid ja et kunagi te ei öelnud selle KUU aja sees, et ma mõtlen üle, või olen tundlik ja ehk..ma ei saa naljast aru.

The post Minu nädalakokkuvõte 5.07-12.07 appeared first on Loome Sisu.

Read more at Loome Sisu

Mõtlesin kirjutada Kristelile. Mitte sellepärast, et midagi tagasi saada. Mitte sellepärast, et midagi päästa. Vaid sellepärast, et mõte tuli. Alguses tahtsin jagada Caspari lauset: ära hüppa kellegi teise eest rongi alla, nagu ta mulle korrutas.

Siis hakkasid tulema teised laused. Sellised, mis meenutasid mulle kõike seda, mis juhtus Maarja Külas. Mõtted sellest, kuidas inimesed alguses hoiavad kokku ja hiljem ei tee sinust väljagi. Mõtted sellest, kuidas kompromisside järel hakati jälle rusikatega vehkima. Mõtted sellest, kui alatu, inetu ja silmakirjalik see kõik tundus.

Ja siis sain aru. Need ei ole minu sõnad. Need on sõnad, mis tulevad alati siis, kui teemaks on Maarja Küla.

See kogemus õpetas mulle palju. Ka seda, kui kergesti võib kibestumine hakata rääkima sinu enda hääle asemel. Ja mul on ausalt öeldes sellest häbi. Mitte sellepärast, et oleksin tundnud viha. Viha on vahel paratamatu. Mul on häbi selle pärast, et olen nende lõputute eskaleerimistega kaasa läinud. Olen reageerinud asjadele, mis poleks väärinud sellist kohta minu mõtetes ega minu ajas.

Kas see tähendab, et teine pool käitus õigesti?

Ei. Kindlasti mitte.

Kogu see asi on organisatsioonitasandil väga ebapädevalt juhitud kobarkäkk. Minu jaoks oli see, mis pärast kompromissi juhtus, alatu. Inetu. Silmakirjalik. Ja ma arvan siiani, et kogu sellel pundil võiks selle pärast häbi olla.

Tahaks kirjutada aga ei tule selliseid mõtteid, mida kirja tahaks panna. Eelmise nädala lõpp oli üsna tormine, enesearengu põhiselt ja sellised äkitsed taipamised haakusid ei tea kust ja siin ma nüüd olen niimoodi nagu reisivalmis, poolikute kohvrite otsas, et ei teagi, kas pakkida kokku või pakkida lahti. Ma tahaks kirjutada Kristelile ( vaata paar viimast teemat), teisalt pole mul mingit soovi üllatust ära rikkuda, olid mul ju kõige paremad õpetajad, et ma siis vastasin lihtsalt samaga.

Võiksin tunda kergendust, aga ei tunne. Võiksin tunda rahulolu, et sain samaga vastata, aga ei tunne. Ega ma halvasti ka end seepärast ei tunne aga midagi võiks olla teistmoodi. Ma olen väsinud, kuigi kaks päeva pole maiustusi söönud, ühtegi krõpsu ka mitte ja suhkur, mida pakist lisada 0. Liikunud olen ette nähtud sammud ja olen saanud ka vedeleda diivanil, vaadata telekat ja lemmikuid kaisutada. Võiks olla ju rahul, selle asjaga. Aga miski närib. Pea on veidi sarkastilisi mõtteid täis, kohati isegi mõnitavad ja mulle see ei meeldi. Ja sellised mõtted tulevad mul alati siis, kui ma mõtlen endisele töökohale ja sellele kuidas neid vaadates tundub, et kõigil nagu tuled nagu põlevad aga kedagi kodus pole. Ma tahaks need mõtted jätta sinna, kuhu need kuuluvad, minevikku ja sellesse keskkonda, mille mälestused kui kleepuv limane näts on istudes toolile pükste külge haakudes kaasa tulnud. Ja isegi kui nätsu pükstelt lahti saad, jääb sinna inetu plekk.

Aga plekk pole vaid pükstel, vaid toolil ka.

Et see nätsuplekk võiks olla kujund, mu peas taipasin seda, kui seda mõtet oma peas veeretasin. Tahtsin päeval kirjutada “Tere Kristel. Tahtsin Sinuga jagada Caspari lemmiklauset, et ei pea hüppama kellegi teise eest rongi alla. Mõtlesin, et oled kolinud Tartusse, töötad siin. Oled minu linnas. Sa töötad inimestega, kes on minul instagrami tuttavad ja küllap sa juba läbi Merili tead, mida ma seal jagasin. Ta viskas nii mõnelegi postitusele südame, et küllap ta siis nõustus. Naljakas veits. Sa oled enam vähem samas kohas, kus mina kaks aastat tagasi, ainult et selle vahega, et mina pole kellegile nuga selga löönud. Mõlemad on piltlikud väljendid.” Ja siis ma taipan, et need ei ole need sõnad, mida ma kirja panna tahaks.

Ja võib-olla on veel üks ebamugav võimalus. Äkki ei tahagi ma tegelikult Kristeliga rääkida. Äkki tahan ma rääkida selle Kristeliga, kes elas minu peas kaks aastat tagasi. Selle inimesega, kellelt oleksid oodanud midagi muud. Aga päris Kristel on vahepeal oma elu edasi elanud ja võib-olla ei ole ta enam see inimene, kelle poole sinu sisemine dialoog pöördub, sest illusioon on läinud parandamatult katki. Sellepärast võibki tunduda, et ükski sõnastus ei sobi. Ma püüan pidada vestlust, mis ei kuulu olevikku.

Siis mõtlesin, et ütlen, et teiste eest rongi alla ei tasu hüpata, sest alguses saad sa nende inimestega hästi läbi ja pärast juhtub nii, et nad ei tee sinust väljagi. Nii juhtus minuga. Aga sinuga, võib olla on see karma, näitamaks, mis juhtub, kui sa peale rasket haigust tuled tööle ja sind ei tervitatagai nii soojalt, kui sa võib olla oodanuks. Pole ka kuulda olnud, et lahkumispidu oleks maha peetud. Samas, see on vist privileeg ja keegi meist pole asendamatu. Vahet pole, kui palju kordi oled sa kellegi eest rongi alla hüpanud ja mitu korda teistest üle sõitnud. Oled sa töötanud 15 või 5 aastat. Ikka asendab sind see, kes räägib teistest sarkastiliselt ja pööritab silmi.

“Pole ka kuulda olnud, et lahkumispidu oleks maha peetud.”

Ma ei räägi tegelikult lahkumispeost. Ma räägin tunnustamisest. Märkamisest. Sellest, et pärast aastaid panustamist võib inimene avastada, kui kiiresti süsteem edasi liigub, ilma sinuta. See ei puuduta ainult Kristelit – see puudutab ka mind. Võib-olla on see üks põhjus, miks see teema mind ikka veel kõnetab.

“Vahet pole, kui palju kordi oled sa kellegi eest rongi alla hüpanud…”

See on minu arvates selle mõtte tuum. Mitte Kristel. Mitte karma. Vaid taipamine, et organisatsioonid ja töökohad ei mõõda inimese väärtust selle järgi, kui palju ta on ennast ohverdanud. Seda on valus tunnistada, eriti kui oled ise kunagi uskunud vastupidist.

Ja ka need ei ole need sõnad, mida ma tahaks öelda. See on kogemus, mille õpetajaks on nimega Maarja Küla. Ja need ei ole minu sõnad, need on sõnad, mis tükivad esile, kui teemaks tuleb Maarja Küla. Need sõnad on õelad. Ja need pole mina. Neid öeldakse, sest psühholoogiliselt teeb see haiget. Olen kogenud. Ka Kristel on aga ta ei tea, et on seda aastaid teistele ka ise teinud.

Ja tegelikult ma ei taha ka Kristelile kirjutada ei midagi muud, et häbi sul olgu. “Häbi sul olgu” ei ütle tegelikult midagi uut. See väljendab viha, pettumust ja moraalset hinnangut, aga ei vii tõenäoliselt sinna, kuhu tegelikult jõuda tahan. Ja tegelikult võiks kogu sel pundil olla lihtsalt häbi. Minul on seepärast juba häbi, et olen nende pidevate eskaleerimistega kaasa läinud ja reageerinud igasugustele totrustele, mis võib olla oleks pidanud olema teistmoodi väljendatud aga samas – kes neil käskis alustada rusikate vehkimistega pärast kompromissi. Alatu ja inetu ja tohutult silmakirjalik. Ja kuna ma ei kirjuta Kristelile, isiklikult. Vaid ma kirjutan avalikult oma blogisse. Oma tänase mõtiskluse loo – valin ennast ja oma mõistuse hääle. Aga teatud isikute kuulsust enam ilmselt ei pidurda, kui päevas vaatamisi on mõnel postitusel rohkem kui tuhat.

Ja isegi kui kuulsust pole, jääb teadmine, et seda lugu on vähemalt ositi näinud ja avalikult laitnud, rohkem võõraid inimesi kui ma eales arvanuks. Kas me oleme sellest tasa. Vaevalt.

Täna ei tunne ma viha. Täna tunnen ma kurbust.

Sellist vaikset nukrust, mis tuleb siis, kui saad aru, et oled millestki ilma jäänud. Mitte ainult inimestest või töökohast, vaid usust, et asju saab alati parandada, kui piisavalt pingutada. Ma olen püüdnud mõista. Olen püüdnud parandada. Olen otsinud kompromisse ja küsinud endalt, mida oleksin saanud teha teisiti. Olen alati orienteeritud lahendustele.

Ja täna jõudsin ühe valusa taipamiseni. Sa ei saa parandada midagi, mida sa pole katki teinud.

See ei tähenda, et mina oleksin eksimatu. Ma ei ole. Olen reageerinud, olen vihastanud, olen läinud kaasa eskaleerumistega ning selle pärast on mul endalgi piinlik. See kõlab leinana. Selle üle, mis oleks võinud olla ja ei saanud kunagi olema.

Ma arvan, et ma olen selles töös väga hea. Hea tegevusjuhendaja. Ma olen seda teinud päriselt südamega, kohaloluga, mõeldes inimestele ja sellele, kuidas nende päevad oleksid paremad, kergemad, inimlikumad.

Ja ometi tunnen ma, et see valdkond ise ei kõneta mind enam samal viisil. Mitte seepärast, et seal poleks olnud head. Vastupidi. Ma leinan seda head. Koos tegemisi. Rõõmu. Loovaid tegevusi. Neid hetki, kus midagi sünnib koos ja tundub, et maailm on natuke pehmem koht. Rõõmsaid tervitusi. Head aega ütlemisi. Rütmi, mis tekib inimestega koos töötades ja mille sees tekib tunne, et sa kuulud kuhugi. Ma leinan ka iseennast selles ajas. Seda versiooni minust, kes pani töö väga sageli esikohale. Kes oli kohal rohkem kui vaja. Kes andis rohkem kui mõnikord oleks pidanud. Ja kes jättis vahel pere ja oma isikliku elu tahaplaanile, sest töö tundus oluline, vajalik, tähenduslik. Samas asendati mind enne seda, kui olin üldse lahkuda soovinud. Samas on selles kogemuses ka midagi, mida ma enam tagasi ei saa. Mitte ainult inimesed või kohad, vaid tunne, et kõik need pingutused ja sidemed oleksid püsivad samal kujul. Et kui sa oled piisavalt pühendunud, siis jääb kõik alles.

Elu ei tööta nii.

Ja tänu Kristeli vastusele,

Et tal pole aega ja ta ei soovi ka. ja et ta on üllatunud.

Ma olen ka ausalt siiralt üllatunud.

Ja siis ma saan aru, et ka need ei ole need sõnad, mida ma tahaks öelda.

Siis saan aru, et Kristel polegi tegelikult lugenud mu blogi ega külastanud Instagrami ega tegelikult huvitunud, kuidas mul läheb. Oluline oli vaid see näts minu toolile vajutada.

Instagram

Instagram

Ma ei teadnud.

Ma ei teadnud, et mõned kohad elus tulevad mitte selleks, et jääda, vaid selleks, et midagi näidata. Et mõni peatükk peab läbi saama selleks, et sa märkaksid, mida sa enam endaga edasi kanda ei taha. Võib-olla olidki need sinised jänesed hallis udus.

Need, kelle kohta sa ei tea, kas nad on päris või lihtsalt kujutlus. Need, kellel on arad püksid jalas kohe, kui lugu muutub tõsiseks. Need, kes vaatavad kõrvale siis, kui keegi küsib küsimuse, millele vastust kõva häälega öelda ei taha. Ja kusagilt põõsast kostab rebase Kati: “Olen arg ja mul on püksid.” Võib-olla on selles rohkem tõde, kui esmapilgul tundub.

Aga võib-olla ei pea kõik vastused tulema sealt, kust ma neid kõige rohkem ootasin.

Võib-olla oli see maailm lihtsalt üks vahepeatükk minu elus. Peatükk, mis õpetas mulle, et ma oskan. Et ma olen hea selles, mida ma teen. Aga ka seda, et ainult oskamisest ei piisa, kui süda enam sinna kohta ei mahu.

Universum ütleb mulle juba pikemat aega, et liigu edasi.

Ja ma usun täna, et siit saab ainult paremaks minna. Ja läheb ka.

The post Oma tänase mõtiskluse loo – valin ennast ja oma mõistuse hääle. appeared first on Loome Sisu.

Read more at Loome Sisu

Olen jaganud seal mitmeid erinevaid juhtumeid, minu töökeskkonnast ja olen selliste terakest jagamisega läinud pisut hoogu. Ma ise ka tunnen, et see ei ole tegelikult üldse see, millest ma kirjutada tahan. Aga kui juba alustatud sai, siis ma ikka iga päev midagi. Igal juhul on selge, et inimestele ei lähe selline kirjeldatud töökeskkond peale, nad ei võta seda kui “igapäevast töökeskkonda” ja mõni soovitab sellise tööandja panna nn musta nimekirja, teistele töötajatele hoiatuseks. Ja need mõned näited, kuidas minu autot on avalikus parklas pildistatud, mind jälgitud – tuleb välja, et seda ei ole ka normaalne tegevus ja liigitub nö ahistamise alla. Või siis need nilbed, rõvedad ja seksuaalsed sõnumid, ka need on läinud virtuaalseks. Ehk siis ma saan üha enam välist kinnitust, et see mis ma kogesin ja see, mis mulle tehti, sellised asjad ei peaks juhtuma üheski asutuses, mis hoolib oma klientidest ja töötajatest. 

Jagasin isegi oma blogis tervet lugu, kõik tõenduspõhiselt välja kirjutatud. Ma ei viitsinud olla poliitkorrektne ja nii lihtsalt ongi. Ja eile kirjutasin ühele endisele kolleegile, ta isegi vastas mulle ja ma pean ütlema, et ma imestan tema tugevat närvikava – ta oli üllatunud, et ma teda kooki sööma ja vestlema kutsusin. Ta küll ütles mulle kenasti ära, et tal pole aega ja ta ei soovi ka. Küsisin, et mis probleem tal õigupoolest minuga on? Aga neile ma enam vastust ei saanud – arvan, et ta konsulteerib parasjagu mida mulle vastata. 

Ma olen aru saanud, et tuleb panna endale piirid, mis võitluseid endast tasub pidada, et see on alguses raske aga lõpuks tasub ennast ära. Ja ilmselgelt olen ma endast andnud kõik, et seda olukorda ja neid inimesi mõista. Aga tegelikult pole selleks olnud ilmselgelt mingit vajadust. Eile Kristelile kirjutades oli mul peas igasugu mõtteid, mida talle öelda aga ma ei öelnudki lõpuks midagi rohkemat, sest nii on võimalik ka Kristelil kogeda oma tegude ja sõnade tagajärgi iseenda elus, ise on ta oma mainet kujundanud ja reklaam ongi tavaliselt tellija materjalist.

Minu jaoks on toimunud kaks üsna olulist muutust korraga.

Esimene on see, et ma leidsin keskkonna, kus saan päriselt arutada, mitte lihtsalt midagi postitada. Kui inimesed reageerivad sisuliselt ja jagavad oma vaatenurka, siis see võib tõesti vähendada ärevust. Mõnikord aitab juba see, kui keegi ütleb: “Ei, see ei ole normaalne.” See ei lahenda juhtunut, aga aitab oma kogemust reaalsusega võrrelda.

Teine muutus on see, et ma olen hakanud eristama kahte asja: oma loo rääkimist ja selle loo ümber elamist.

“Ma ise ka tunnen, et see ei ole tegelikult üldse see, millest ma kirjutada tahan.”

Võib-olla olid need lood vajalikud välja rääkida. Võib-olla oli mul vaja saada see väline kinnitus, et mind jälgida, autot pildistada või saata seksuaalse alatooniga sõnumeid ei ole tavapärane töökeskkond. Kui inimesed sellele nii reageerivad, siis nad peegeldavad sulle ühiskondlikku normi, mitte ainult oma arvamust. Aga nüüd tundub, et ka see etapp hakkab läbi saama. Ja mul on tegelikult hea meel, et sain selles etapis olla väliste segajateta.

Varem olen ma rääkinud sellest, et mul oli tugev vajadus saada vastuseid või mõista, miks inimesed nii käitusid. Seekord oli palju mõtteid, mida öelda, kuid jätsid need ütlemata. See olla märk, et ma ei tunne enam sama suurt vajadust teist inimest veenda, et ma sain haiget või nende käitumine oli ebaõiglane ja ülekohtune.

“Tuleb panna endale piirid, mis võitluseid endas tasub pidada.”

See on üks raskemaid õppetunde üldse. Mitte sellepärast, et oleks raske aru saada, vaid sellepärast, et emotsionaalselt on raske leppida sellega, et kõik küsimused ei saagi vastust ja kõik inimesed ei võta vastutust.

Päris ootamatult on minu postitused hästi vastu võetud ja üks töökiusu teemaline postitus sai 27 874 vaatamist. Statistiliselt on ka kodulehel liiklus oluliselt tihenenud ja mul ongi selline hea kombo süsteemist tekitatud. Et esmalt keskkonnas, siis kui tekib küsimusi, siis on grupitund, räägime töökiusust, taastumisest ja tagajärgedest, millega ohver peab elama edasi, samal ajal kui mõnikord kiusajad on premeeritud ametikõrgendusega. Loeme raamatuid, kuulame neid vestluseid, kuidas töökius saab tekkida ja kuidas seda tegelikult lahendama peaks. Olen aru saanud, et minu juhtumi puhul sai saatuslikuks minu sinisilmsus ja pime usk tööandjasse, et ta on see õiglane haldjas, kellest kõik räägivad. Eksisin.

Ma sõnastaksin seda enda jaoks võib-olla veidi teisiti. Mitte tingimata “sinisilmsus”, vaid eeldus, et organisatsioon toimib nii, nagu ta ise ütleb end toimivat. Enamik inimesi läheb tööle usuga, et kui tekib probleem, siis:

• sellest võib rääkida;
• juhtkond uurib asja erapooletult;
• töötajaid koheldakse õiglaselt.

See ei ole naiivne soov, vaid üsna loomulik ootus. Pettumus tekib siis, kui tegelikkus ja organisatsiooni väärtused ei lähe kokku.

Ma olen viimasel ajal palju kirjutanud töökiusust. Ausalt öeldes rohkemgi, kui ma ise alguses plaanisin.

Kui ma avastasin enda jaoks ühe veebikeskkonna, kus inimesed päriselt arutlevad, mitte lihtsalt ei vaheta kiiresti pilte ja emotsioone, hakkasin sinna tasapisi oma kogemusi jagama. Alguses tundus see lihtsalt viisina oma mõtteid korrastada. Siis märkasin, et inimesed loevad. Nad küsivad küsimusi. Nad jagavad oma kogemusi. Nad ütlevad: “See ei ole normaalne.” See lause mõjus mulle rohkem, kui ma oleksin osanud arvata.

Kui oled pikalt olnud keskkonnas, kus sulle püütakse selgitada, et probleem oled sina, hakkab reaalsustaju tasapisi muutuma. Sa hakkad kahtlema oma mälus, oma tunnetes ja oma otsustes. Mõtled, kas tõesti reageerisin üle. Kas äkki see kõik oligi tavaline tööelu.

Alles siis, kui inimesed, kes ei tunne mind ega minu endist tööandjat, loevad samu juhtumeid ja ütlevad üksmeelselt, et selline käitumine ei kuulu normaalsesse töökultuuri, hakkab sisemine kompass uuesti paika liikuma.

Täna saan aru, et minu suurim eksimus ei olnud usaldamine. Usaldamine on inimlik. Eksimus oli see, et ma uskusin pimesi, et organisatsioon käitub alati oma väärtuste järgi. Arvasin, et kui räägin probleemist, siis soovitakse seda lahendada. Arvasin, et õiglus on midagi iseenesestmõistetavat.

Elu õpetas mulle midagi muud.

Kõige valusam ei olnudki töökius ise. Kõige raskem oli aru saada, et mõnikord ei juhtu midagi. Mõnikord ei tunnistata probleemi. Mõnikord ei vabandata. Mõnikord jätkub kõik samamoodi ja inimesed, kelle käitumine tekitas teistele kannatusi, liiguvad oma eluga edasi.

See teadmine oli alguses raske.

Täna mõistan, et minu taastumine ei saa sõltuda sellest, kas keegi teine kunagi oma tegusid tunnistab.

Hiljuti kirjutasin ühele endisele kolleegile. Kutsusin ta lihtsalt vestlema. Ta keeldus viisakalt. Küsisin veel, kas tal on minu vastu mõni konkreetne etteheide. Vastust ma enam ei saanud.

Mõni aeg tagasi oleksin jäänud seda vastust ootama. Oleksin peas loonud kümneid erinevaid võimalikke dialooge. Oleksin püüdnud ennast veel kord selgitada.

Seekord mitte.

Mitte sellepärast, et mul poleks enam midagi öelda. Vastupidi – mul oli palju öelda.

Aga ma sain aru, et kõik inimesed ei vali vestlust. Kõik inimesed ei vali vastutust.

Ja mina ei pea olema enam kena. Vaata siia ja saad aru miks. Instagram

Instagram

Instagram

Mõnikord ei seisne tervenemine selles, et lõpuks saad kõik vastused. Vahel seisneb see hoopis selles, et lõpetad nende ootamise inimestelt, kes ei ole valmis neid andma.

Hiljuti mõistsin enda jaoks midagi olulist.

Ma ei kirjutanud endisele kolleegile selleks, et vaielda. Kirjutasin, sest see, mis kunagi juhtus, mõjutas minu elu väga sügavalt. See mõjutas minu tervist, minu enesekindlust, minu peret ja minu igapäevaelu. Olen sellest avalikult kirjutanud oma blogis, rääkinud koolitustel ja vestlustes. See ei ole enam ainult minu isiklik lugu. Sellest on saanud teema, mille kaudu ka teised inimesed julgevad oma kogemust jagada ning mõistavad, et nad ei ole üksi.

Kõige suurem muutus ei ole aga toimunud neis, kellelt ma kunagi vastuseid ootasin. See on toimunud minus.

Varem lootsin, et just need inimesed, kes selles loos osalesid, aitavad mul mõista, mis juhtus. Täna saan üha enam kinnitust hoopis inimestelt, kellel puudub selle looga isiklik seos. Nende tagasiside ei muuda minevikku, kuid aitab taastada usku iseendasse. Olen aru saanud, et ma ei pea enam veenma neid, kes ei soovi kuulata. Piisab sellest, et räägin oma lugu ausalt, väärikalt ja eesmärgiga aidata neid, kes võivad täna olla samas kohas, kus mina kunagi olin.

Täna töötan taas tegevusjuhendajana.

See töö on mulle palju õpetanud. Eelkõige seda, kui oluline on näha inimest tema diagnoosist, ametinimetusest või rollist kaugemale. Inimväärikus ei tohiks kunagi olla tingimuslik.

Vahepeal teen aga midagi hoopis teistsugust. Midagi, mis tundub päriselt minu oma.

Kirjutan, räägin töökiusust, taastumisest ja sellest, kuidas pärast keerulisi kogemusi uuesti iseennast usaldama õppida. Korraldan vestlusi ja koolitusi ning loon sisu, mis aitab inimestel mõista, et nad ei ole oma kogemusega üksi.

Mõni küsib, miks.

Sest mingil hetkel sain aru, et ma ei taha enam töötada keskkonnas, kus ilusad sõnad ja tegelikud teod on teineteisest väga kaugel. Kus väärtused on seinal, aga inimesed jäävad märkamata. Kus ma pean pidevalt veenma ennast, et kõik on hästi, kuigi sisetunne ütleb midagi muud.

Ma ei taha elada enesepettuses.

Ma tahan teha tööd, mille üle saan õhtul rahulikult uhkust tunda. Tööd, kus inimene ei ole vahend, vaid eesmärk. Ja vahel sünnivad kõige tähendusrikkamad asjad just siis, kui olen oma hirmust üle.

Täna töötan tegevusjuhendajana, kuid teadlikult veidi teistmoodi.

Olen valinud töötada individuaalselt, üks ühele erivajadustega inimestega. Sellises töös on mul aega päriselt märgata inimest, kuulata ja toetada tema arengut tema enda tempos. Mind kõnetab terviklik lähenemine. Lisaks igapäevasele toimetulekule pean oluliseks tervislikku toitumist, liikumist ja väikeseid valikuid, mis aitavad kaasa paremale enesetundele ja elukvaliteedile. Sageli ei sünni suur muutus ühest suurest otsusest, vaid paljudest väikestest sammudest.

Olen mõistnud, et just sellises rollis saan anda endast parima. Mitte süsteemi pärast, vaid inimese pärast.

Samas kirjutan ja räägin jätkuvalt töökiusust, taastumisest ning vaimsest tervisest. Mitte selleks, et minevikus elada, vaid selleks, et aidata teistel märgata seda, mida mina omal ajal ei osanud märgata.

Võib-olla ongi see minu tee – toetada inimesi nii nende igapäevaelus kui ka siis, kui nad otsivad pärast keerulisi kogemusi uut algust.

Üks põhjus, miks ma julgen täna oma lugu rääkida, on peidus ka minu tätoveeringus.

Siin on kilpkonn. Mitte sellepärast, et ta oleks kõige kiirem või kõige tugevam. Vastupidi. Kilpkonn liigub omas tempos. Vahel aeglaselt. Vahel nii aeglaselt, et kõrvalt vaadates tundub, nagu ta ei liigukski.

Ometi jõuab ta kohale.

Minu jaoks sümboliseerib see kilpkonn inimest, kes kannab oma turjal maailma raskust – pettumusi, läbielamisi, kaotusi ja neid nähtamatuid koormaid, mida teised ei pruugi kunagi märgata.

Ja ometi liigub ta edasi.

Mõni päev sentimeetri. Mõni päev meetri. Aga ta ei anna alla.

Sellepärast on minu tätoveeringul ka mõte: räägime oma lugusid

Sest kui ka kõige aeglasem kilpkonn, maailma raskus turjal, jõuab lõpuks turvalisele kaldale, siis on lootust ka neil, kes tunnevad täna, et nende tee on liiga pikk või koorem liiga raske.

Ma ei räägi oma lugu selleks, et jääda minevikku kinni.

Ma räägin seda selleks, et keegi teine julgeks uskuda – isegi siis, kui teekond tundub lõputu, on võimalik jõuda kohta, kus on jälle turvaline hingata.

Ja võib-olla ongi kõige suurem julgus mitte lõpetada liikumist.

The post Ka kõige aeglasem kilpkonn jõuab kaldale appeared first on Loome Sisu.

Read more at Loome Sisu

Mina valisin teise tee.

Leian, et täiskasvanud inimesed peaksid suutma vajadusel üksteisega laua taha istuda. Mitte selleks, et vaielda või süüdistada, vaid selleks, et selgitada, kuulata ja vajadusel ka eksimusi tunnistada. Üks kohvitass ei lahenda kõiki konflikte, kuid võib olla esimene samm vastastikuse mõistmise poole. Kui kutse vestluseks lükatakse tagasi, on see iga inimese õigus. Kedagi ei saa sundida kohtuma ega oma seisukohti jagama. Kuid sellisel juhul jääbki alles vaid see, mida inimene ise on kogenud.

Sageli oodatakse, et see inimene oma kogemusest ei räägiks. Oodatakse vaikimist, sest vaikus tundub mugavam. Kuid kas see on õiglane? Kas inimesel ei ole õigust rääkida sellest, kuidas tema sündmusi koges, eriti siis, kui ta on enne püüdnud anda võimaluse ka teisele poolele oma vaadet selgitada?

Oluline on teha vahet faktiväidetel ja isiklikul kogemusel. Ma ei saa rääkida sellest, mida keegi teine mõtles või tundis. Küll aga saan rääkida sellest, mida mina nägin, kuulsin ja läbi elasin. Mind paneb mõtlema hoopis laiem küsimus. Miks on mõnikord lihtsam rääkida inimesest tema selja taga kui rääkida temaga? Miks tundub aus vestlus nii keeruline, kui kuulujutud levivad sageli üllatava kergusega?

Võib-olla peitub vastus julguses. Julguses võtta vastutus oma sõnade eest. Julguses selgitada oma seisukohti. Ja vahel ka julguses tunnistada, et kusagil on tehtud viga. Vaikus võib lõpetada vestluse, suhte. Kuid see ei muuda olematuks inimese kogemust. Kui dialoogiks pakutud võimalus jääb kasutamata, ei kao ka küsimused kuhugi. Inimene mõtestab toimunut edasi selle teadmise põhjal, mis tal olemas on.

Ühiskonnana võiksime väärtustada vähem kuulujutte ja rohkem otsekohest vestlust. Sest usaldus ei sünni vaikimisest. Usaldus sünnib julgusest rääkida – ka siis, kui see ei ole mugav.

Vahel küsitakse, miks inimesed kirjutavad oma kogemustest avalikult. Minu vastus on lihtne – sest see on nende kogemus.

Kui mõni lugu puudutab ka teisi inimesi, siis tekib alati küsimus, kas kõik osapooled on saanud võimaluse oma seisukohta väljendada. Mina usun, et see võimalus peaks olema olemas. Minule seda võimalust uues loos ei antud. Aga mina otsustasin, et annan võimaluse Kristelile.

Kristel oli minu kolleeg. Ja just Kristel oli see, kellele ma rääkisin, miks ma töölt ära lähen, et segadust on nii palju. Ta ütles, et teab ja me rääkisime sellest pikalt. Hiljem muidugi ta väitis teistele, et meil ei ole seda vestlust toimunud ja ma pole talle ühestki probleemist rääkinud. Kristel oli see kolleeg, kes istus tööandja kontoris, kui minul oli isiklik kõne selle asutuse juhatajaga, kes survestas mind sügavas depressioonis olles, talle sobivamas vormis tööleping lõpetamises. Hiljem tuli välja, et selle isikliku kõne ajal oli vestlus kõlari peal ja kaks töötajat seda vestlust kuulamas. Mõlemas töötajad kinnitasid seda oma allkirjadega kolm kuud hiljem, et kinnitada, mida nemad sealt vestlusest kuulsid. Hiljem süüdistati mind, et olen andmekaitseinspektsioonile andnud teada alusetult, et selline asi on üldse juhtunud, et tegelikult ei ole nemad üldse mingit telefoni vestlust pealt kuulanud. Kristel on ka selline vahva tädi olnud, kes on kolleege minu eest hoiatanud.

Kui siis aga ma esitasin need vestluse audiosalvestused, siis tegelikult ei öeldud mulle, et seda vestlust pealt kuulavad mingid töötajad. Aga kuna nad seal olid, siis nad kuulsid ka seda kõike muud juttu, sh töökiusust, ahistamisest, depressioonist, probleemidest või tööandja poolsest survestamisest. Aga sellest Kristel Koppa vaikis. Lisan siia Kristel Kopa poolt koostatud tunnistuse selle kohta, et selline tööandja kontoris, tema kuulas vestlust pealt. Hiljem väitis, et olen esitanud andmekaitse inspektsioonile valeväited, et sellist asja pole olnud.

Veebruaris 2025, läksin ma Maarja Külla ära tooma kahte erivajadusega klienti, et viia nad koju. Suhtlesin messengeris oma varasema hea kolleegiga ja ta ütles, et tuleb majast välja, saame parklas kokku, et ta tahab mulle tere öelda. Tema algatusel, me parklas kokku ka saime ja rääkisime niisama maast ja ilmast. Järgmisel hommikul saatis ta mulle vaat sellise sõnumi.

Ma olen siiralt üllatunud, kustkohast Kristel Kopa küll sellise info võttis, sest tegelikult ma tegelesin ellujäämisega. Ja mis infot mul koguda oli, mille kohta. Ja tõesti – ma olin nii ohtlik, aga nad iial ei tea, milleks ma siseinfot vajan ja inimesi ära kasutan. Nagu veidi oletuslik ei ole või? 😀

Ja täpselt see sama lause, kus ka Katrin rääkis kõigile, et õõnestasin töötajate ja klientide usalduslikke suhteid. Oligi kogu segitus. Ja siis keelati mul viibida endise töökoha territooriumil.

Ja see, et Kadri otsib kontakti maja elanikega. Ma tahaks näha vastavasisulist fakti, sest ma peale töölt lahkudes ei algatanud ise mitte ühtegi telefonikõnet, videokõnet, sõnumit ega midagi muud, sest ma lihtsalt tegelesin kodus seina vahtimisega, ja aru saamast, mis asi on depressioon ja miks see kõik mind nii rööpast lahti lõi. Mul on salvestatud kõik sõnumid, logid. Isegi kui käisin rannas, oli alati telefon taskus ja kui keegi tuli vestlema, siis salvestasin selle kõne, et ma saan hiljem tõestada, et ma ei otsi ise kontakti, nii igaks juhuks. Ja need väited tulidki, ossamumeie. Aga minuga ei rääkinud keegi. Lihtsalt väited.

Ja kõik see minu vastane tegevus leidis ase perioodil, kus mina tegelesin sõna otseses mõttes rinda ellujäämisega, depressiooniga hakkama saamisega. Ma ei saanud ilma ärevuse ega paanikata toast väljagi. Ma olin sõna otseses mõttes inimvare, kelle ainuke tugi vb oligi see, et midagi tuttavat oli mu ellu jäänud – elanikud, kes ise soovisid minuga kontakti hoida. Aga see keelati mitte minul ära, vaid elanikel. Ja kui see oleks nende soovi järgi käinud, siis ma vist pidanuksin jääma tekkinud vaikusesse, ilma ühegi selgituseta. Aga üks elanik selgitas kirjalikult, kes keelab, miks keelab suhtluse. Ja teine elanik selgitas suuliselt juurde ühel üritusel, kuidas käis minu kontaktide blokeerimine ja kustutamine ja vihjamine majas, et olen konfliktne ja minuga oli probleeme juba praktika ajal, olen ohtlik, ebausaldusväärne ja kasutan inimesi enda huvides ära. Ja mitte ühtegi tõestusmaterjali, ohuhinnangut, turvaplaani ja mitte ühtegi küsimust mulle, või selgitust mulle. Ja seda kõike sellepärast, et julgesin enda eest seista ja esitada töökiusu ja seksuaalse ahistamise/ ärakasutamise kaebus ja kõige suurem patt oli ikka see, et ma kogusin pea kolm kuud audiosalvestusi nii Katrini, Caspari kui ka Kristeliga. Ja ma julgesin nõuda ka hiljem, et kuidas on lahendatud esitatud kaebuste uurimine. Need inimesed lähevadki vist ajalukku selle tähesäraga, kes leiavad, et töökiusu ei pea uurima, ei pea koguma tõendeid, menetlema erapooletu uurija poolt ja ei pea esitama kokkuvõtet menetluse käigust ja võimalikust lahendusest kõikidele osapooltele.

Ja nii ma siis sain ka SKA-lt viimati ühe hea kirja. Ja seal oli ka kirjas päris samasisulisi väiteid, ma neid siia praegu ei too, sest ilmselt ei ole nende väidete taga Kristel ( ainult). Ma räägin, mitte mina poleks pidanud saama loomingulise vaibi toomise eest majja, vaid hoopis Kristel vist ise.

Kristel on väitnud muuseas SKA-le, et “Kadri on kutsunud elanikke peale töölt lahkumist endale külla, otsinud nendega kontakti.” Kui Kristel oleks pealtkuulatud vestlust hoolikamalt, oleks ta kuulnud, kuidas leppisin juhatajaga kokku, et elanikud võivad minuga läbi käia ka tulevikus, sh kirjutada ja helistada. Kõik minu küllaminekud elanikele majadesse oli kokkulepitud tööl olevate juhendajatega ja alati viibisid nad ka juures. Elanike küllakutsumised olid teada töölolevatele tegevusjuhendajatele ja nad olid andnud selleks loa. Siin on isegi ehe näide, et tegelikult käisid alguses elanikud külas koos tegevusjuhendajaga, meil oli tore ja viisime läbi ka viimase ühise koosoleku. Ja sellest on teavitatud ka juhtkonda. Ja see esimene külastuskäik, oli Kristeli arvates armas.

Ja kuna ma ei ole aru saanud, mis teema selle kõigega oli, või kellel see probleem oli, siis otsustasin täna kirjutada Kristelile. Jah 2 aastat hiljem. Kristeli kirjastiilist saan aru, et ta ei oodanud, et ma temaga ühendust võtan. Ja veel vähem ootas ta, et ma mingit selgitust temalt oodata võin. Mind ennast üllatab ka asjaolu, et ma talle üldse kirjutasin. Aga mul oli ju vaja teada, mis probleem Kristelil isiklikult minuga on ja noh, võib olla anda ka võimaluse selgitada vaatenurka – et äkki ma saingi valesti aru. Samas tuginedes mõningatele dokumentidele ja sõnumitele olen enam kui kindel, et ma olen kõigest päris täpselt aru saanud.

Nagu isegi screenshotilt on näha, siis on ta kõiki küsimusi näinud ja oletan, et otsustanud mitte vastata. Tegelikult minu pöördumise põhjus oligi ju see, et ma tahan teada, mis probleem Kristelil minuga on ja pakkuda avatud arutelu, et kuidas see probleem tekkis ja mind tõepoolest üllatab, et pärast aastaid avalikku jagamist, koolituste läbiviimist, raamatute kirjutamist – leidub inimesi, keda üllatab, et ma esitan küsimusi stiilis. A kus on probleem? See algne.

Ja siis ma tahtsin tegelikult veel teada, et kas ta on vastu, et neid teemasid nii avalikult olen jaganud ja jagan ja plaanin kirjutada esimesele raamatule järge, PÄRAST töölt lahkumist, milles oleks päris kandev roll just Kristeli tegevusele ja ütlustel, mis hakkasid siis kujundama avalikult minu mainet.

Kui kogemus ja mälestus ei lange kokku

On olukordi, kus inimene satub tööelus sündmuste keskele, mis hiljem hakkavad elama oma elu – jutud, meenutused, tõlgendused ja vastandlikud versioonid. Mina olen olnud sellises olukorras.

Aja jooksul on minu tööga seotud kogemused muutunud millekski, mida on erinevalt tõlgendatud. Mõned sündmused, mida mina mäletan selgelt ja millest olen ka kolleegidega rääkinud, on hiljem saanud teistsuguse kirjelduse või on nende toimumist üldse kahtluse alla seatud. See on tekitanud minus küsimusi, millele ma ei ole saanud selget vastust.

Ühes tööetapis pidasin vajalikuks oma otsusest lahkuda rääkida ka kolleegiga, keda pidasin piisavalt lähedaseks, et olukorda selgitada. Minu jaoks oli see avatud ja selgitav vestlus, kus ma kirjeldasin oma segadust ja põhjuseid, miks ma tunnen, et ma ei saa enam samal viisil jätkata. Hiljem olen aga kuulnud, et selle vestluse sisu on kirjeldatud teisiti või et selle toimumist on üldse kahtluse alla seatud. Samuti on minu mällu jäänud üks tööalane olukord, kus toimus oluline telefonikõne tööandjaga, mille ajal olid ruumis teised inimesed. Hiljem on mulle öeldud, et seda ei ole nii toimunud, nagu mina seda mäletan. Samas on olemas ka kirjalikke kinnitusi, mis toetavad minu arusaama toimunust. Need vastuolud ei ole minu jaoks lihtsalt detailid. Need on loonud olukorra, kus ma ei saa enam kindlalt aru, kuidas minu kogemust teised tõlgendavad või miks need erinevused üldse on tekkinud.

Minu jaoks on loomulik soov küsida otse ja selgelt. Kui midagi on jäänud arusaamatuks, siis ma eelistan vestlust, mitte oletusi. Sellepärast tegin ma ettepaneku kohtumiseks ka hiljuti – et saada selgust ja kuulda teist poolt otse, mitte vahendatult. Mulle tundub, et see ongi tänapäeva tööelus üks keerulisemaid kohti – kuidas elada edasi olukorras, kus tõde ei ole alati ühine.

Kuna ta on minu sõnumeid näinud ja suure tõenäosusega on tuttav ka minu kirjutiste, raamatute ning koolitustel käsitletud teemadega, siis oli tal võimalus reageerida, kui ta oleks soovinud midagi täpsustada, parandada või omalt poolt lisada. Olen andnud võimaluse reageerida. Olen ka avalikult kirjutanud, et mul on plaan avalikustada minu hinnangul minu vastu suunatud tegevus ning seda toetavad tõendid. Just sellepärast pidasin oluliseks pakkuda enne avaldamist võimalust kohtuda ja rääkida. Minu eesmärk ei olnud kedagi nurka suruda ega süüdistada, vaid anda inimesele võimalus oma vaatenurka selgitada. Mõtlesin, et ehk olen ma tema rolli suhtes eksinud või on olemas asjaolusid, mida mina ei tea. Tahtsin olla valmis oma seisukohti korrigeerima, kui selleks oleks olnud põhjust. Et keegi ei saaks hiljem öelda, et tal puudus võimalus minu seisukoha ja avaldatud materjalidega tutvuda või midagi neis muuta. Minu kirjutised, raamatud ja muud materjalid on olnud avalikult kättesaadavad ning nende vastu on aja jooksul tekkinud avalik huvi.

Olen avalikult kirjutanud, et kavatsen avalikustada oma kogemused ning minu hinnangul minu vastu toimunud tegevuse koos seda toetavate materjalidega. Olen soovinud, et enne avaldamist oleks kõigil võimalus öelda: “Siin sa eksid.” Või: “Minu vaatenurk oli teistsugune.”

Mina olin valmis ka oma seisukohti muutma, kui selleks oleks olnud põhjendatud alus.

Selle asemel tuli vaikus.

Hästi. Mulle sobib ka nii.

The post Vaikus ei kirjuta minu lugu ümber appeared first on Loome Sisu.

Read more at Loome Sisu

Messengeri vestlustel on üks oluline eelis – need annavad võimaluse veenduda, et sõnum on kohale jõudnud ja läbi loetud. Vastata ei ole kohustuslik, kuid see võimalus on olemas. Minu eesmärk oli tavaline vestlust. Rahulikku kohtumist. Sellist, kus üks ema kutsub teise ema kohvikusse, kus kaks täiskasvanud inimest saavad teineteisele silma vaadata ja rääkida. Vestlust, kus kaks endist kolleegi kohtuvad ja jagavad kogemust. Tahtsin anda võimaluse selgitada, parandada, vaielda või lihtsalt oma seisukoht välja öelda.

See ei olnud esimene kord.

Juba enne oma esimese raamatu ilmumist andsin kõigile asjaosalistele võimaluse reageerida. Olen seda võimalust pakkunud ka hiljem. Olen avalikult kirjutanud, et kavatsen avalikustada oma kogemused ning minu hinnangul minu vastu toimunud tegevuse koos seda toetavate materjalidega. Olen soovinud, et enne avaldamist oleks kõigil võimalus öelda: “Siin sa eksid.” Või: “Minu vaatenurk oli teistsugune. Või, et meie arvamus on olnud teistsugune, arutame.” Mina olin valmis ka oma seisukohti muutma, kui selleks oleks olnud põhjendatud alus.

Selle asemel tuli vaikus.

Paari aasta jooksul olen kirjutanud, avaldanud raamatuid ja rääkinud oma kogemusest ka koolitustel. Need materjalid on olnud avalikult kättesaadavad ning nende vastu on tekkinud huvi. Olen teadlikult olnud nähtav ka nende inimeste jaoks, kes selle looga ühel või teisel viisil seotud on. Ja ikka selleks, et keegi ei saaks hiljem öelda, et tal puudus võimalus tutvuda, enne avaldamist ka minu vaatenurgaga, et öelda sõna sekka, kas oleks vaja midagi muuta. Vaikus.

Mind on selle teekonna jooksul üllatanud hoopis miski muu.

Kõige suuremat toetust on sageli avaldanud inimesed, kes ei tunne mind isiklikult. Nad on lugenud minu kogemusi ja öelnud, ka üheainsa juhtumikirjelduse kohta, et kirjeldatu ei meenuta tervet ega normaalset töökeskkonda. Mitte keegi neist pole öelnud, et tegu on normaalnse töökeskkonnaga, või et ma valesti asjadest aru saaksin.

Kõige olulisem muutus on see tõttu toimunud minus endas. Kunagi tahtsin väga mõista, miks inimesed käituvad nii, nagu nad käituvad. Otsisin põhjuseid, selgitusi ja loogikat. Täna mõistan, et ma ei pea kõigist aru saama. Kõigile küsimustele ei tulegi vastuseid. Ja mõnedes asjades puudubki minu jaoks loogiline seletus. Ja tegelikult ma peaks selle üle olema tänulik, et ma ei leia siinkohal midagi loogilist. Instagram

Küll aga saan ma valida, kuidas mina ise elan ja käitun. Ma saan valida aususe kuulujuttude asemel. Ma saan valida otse rääkimise selja taga rääkimise asemel. Ma saan valida vastutuse vaikimise asemel. Ja ma saan olla tänulik selle üle, et ma ei oska ega taha teha teisele inimesele seda, mida olen ise pidanud läbi elama.

Tagantjärele vaadates ei olnud minu kohvikukutse tegelikult ainult kutse kohtumisele. See oli võimalus. Võimalus rääkida, selgitada ja võib-olla muuta ka minu vaatenurka.

See ei olnud esimene kord, kui ma andsin asjaosalistele võimaluse oma seisukoht välja öelda. Sama võimalus oli olemas juba enne minu esimese raamatu ilmumist. Olin valmis ära kuulama selgitused, parandused või teistsuguse vaatenurga, kui kellelgi oleks olnud soov neid jagada.

Ka seekord tegin konkreetse ettepaneku kohtuda ja rahulikult vestelda. Minu eesmärk oli anda võimalus rääkida minuga otse, mitte kuulujuttude või kolmandatete isikute kaudu. Aga seegi on kellegi valik.

Nii esimese raamatu eel kui ka nüüd vastati sellele võimalusele vaikusega.

Selle aja jooksul on minu kirjutistel tekkinud oma lugejaskond. Nende hulgas on nii inimesi, keda ma tunnen, kui ka neid, kes on jäänud anonüümseks. Olen teadlikult jaganud oma avalikult kättesaadavaid materjale ning andnud võimaluse nendega tutvuda ka inimestele, kes on selle looga ühel või teisel viisil seotud. Olen olnud oma tegevuses nähtav, et keegi ei saaks hiljem öelda, et tal puudus võimalus minu seisukoha ja avaldatud materjalidega tutvuda.

Tegelikult suudan ma mõista ka seda, miks selline kutse võis ebamugav tunduda.

“Tere, Kristel. Oled sa täna õhtul või mõni päev sel nädalavahetusel vaba? Teeks ühe kohvi ja jutuajamise Werneris. Anna märku!”

See oli kogu kutse.

Võib-olla tundub selline kohtumise ettepanek hirmutav, kui ees ootab keeruline vestlus või tuleb rääkida teemadest, mida on seni välditud. Võib-olla on vaikimine lihtsalt endiselt kõige lihtsam valik.

Aga. Välja öeldud sõnad, nagu lendu lastud seemned või tolm, võivad levida kaugemale, kui nende lausujad, sh Kristel või mina oskasime ette näha. Aga tähesära on avara kupli all, peopesalt laiali puhutud tormitaevasse. Seemnetena purjetab ta õhus ning kord lendu lastuna ei saa teda enam tagasi kutsuda. Nii on ka sõnadega. Hooletult tuulte kõrva sosistatud sõnad lähevad teele omapäi. Saatja on kadunud ja adressaati pole kunagi valitud.

The post Vahel öeldakse, et vaikus räägib rohkem kui sõnad. Mida aeg edasi, seda enam olen hakanud sellest aru saama. appeared first on Loome Sisu.

Read more at Loome Sisu

Usun, et ka erivajadustega inimesed vajavad aeg-ajalt võimalust väljuda oma tavapärasest keskkonnast, kogeda uusi elamusi ning veeta aega turvalises ja toetavas seltskonnas. Loodus, loovus ja rahulik kulgemine aitavad taastuda ning pakuvad rõõmu nii osalejatele kui ka nende lähedastele.

Seetõttu korraldame kahepäevase ööbimisega loomingulise suvelaagri Elvas.

Laager sobib inimestele, kes soovivad osaleda rahulikes ja loovates tegevustes. Kavas on erinevad kunstilised tegevused (erinevates vormides), muusika, pillimäng, ühine ajaveetmine ning liikumisvõimalused vastavalt iga osaleja võimetele.

Meie poolt pakume:

• kahepäevast laagrit koos ööbimisega;
• majutust 1–2-kohalistes tubades;
• väljaõpetatud tegevusjuhendaja tuge kogu laagri vältel;
• loomingulisi tegevusi ja ühiseid ettevõtmisi;
• tervisliku toitumise põhimõtteid järgivat menüüd;
• võimlemist ja liikumistegevusi, arvestades ka liikumispuudega osalejate vajadusi.

Transport

Eelneval kokkuleppel on võimalik pakkuda transporditeenust. Ühe bussiringiga saame korraga transportida kuni 6–7 osalejat.

Toitlustus

Palume registreerimisel kindlasti teada anda võimalikest toiduallergiatest, -talumatustest või muudest erivajadustest, et saaksime koostada igale osalejale sobiva menüü. Soovime luua rahuliku, turvalise ja toetava keskkonna, kus iga osaleja saab olla tema ise, avastada oma loovust ning veeta kaks meeldejäävat suvepäeva. Tegevust jagub ka vihmaste ilmastikutingimuste korral. Maksimaalne laagris osalejate arv on 10 inimest.

Laager toimub 5.–7. juulil ning hetkel on veel kaks vaba kohta. Kui soovid osalemise kohta rohkem infot või registreerida, kirjuta meile. Vastame tavaliselt paari tunni jooksul

Loe edasi…

Loominguline laager kui võimalus kuuluvuseks, kasvuks ja hingamisruumiks

Suvi on paljude jaoks aeg, mil rutiinid muutuvad pehmemaks ja elu saab veidi teistsuguse rütmi. Kuid erivajadustega inimeste puhul ei ole suvi alati iseenesestmõistetavalt kergem või mitmekesisem. Paljud neist veedavad suure osa ajast tuttavas keskkonnas, kus võimalused uute kogemuste, suhtlemise ja loovuse jaoks võivad olla piiratud.

Just siit tekib küsimus: millist rolli võib mängida lühike, kuid sisukas kogemus nagu kahepäevane loominguline laager?

Rohkem kui lihtsalt tegevus

Loominguline laager ei ole pelgalt ajaviide. See on keskkond, kus inimene saab kogeda ennast teistsuguses rollis – mitte ainult hoolduse või toe saajana, vaid osalejana, loojana ja kogejana. Muusika, kunst ja liikumine loovad ruumi, kus ei ole alati vaja sõnu. See on oluline eriti nende inimeste puhul, kelle eneseväljendus võib olla piiratud või teistsugune. Loovtegevus annab võimaluse väljendada tundeid, mida on raske sõnastada. Rütm, värvid, helid ja liikumine muutuvad keeleks, mis on universaalne ja ligipääsetav. See võib omakorda vähendada pinget, ärevust ja pakkuda turvatunnet olukorras, kus kõik on uus ja veidi teistsugune.

Kuuluvus ja sotsiaalne kogemus

Üks olulisemaid aspekte sellistes laagrites on kuuluvustunne. Kui inimene saab olla osa grupist, kus teda aktsepteeritakse ja toetatakse, siis muutub ka tema enesetaju. Ta ei ole enam “see, kes vajab abi”, vaid “see, kes teeb koos teistega midagi tähenduslikku”. Ühised tegevused – olgu selleks muusikaline improvisatsioon, maalimine või lihtne koosolemine – loovad sidemeid. Need sidemed ei pruugi alati väljenduda sõnades, kuid need on kogetavad. Sageli just sellised kogemused jäävad inimestele kauaks meelde.

Liikumine turvalisuse ja vabaduse vahel

Erivajadustega inimeste puhul on väga oluline tasakaal turvalisuse ja uute kogemuste vahel. Liiga jäik keskkond võib piirata arengut, samas kui liiga suur muutus võib tekitada ebakindlust. Kahepäevane laager pakub just seda vahepealset ruumi – piisavalt lühike, et olla turvaline, kuid piisavalt uus, et pakkuda avastamist. Ööbimisega laager lisab sellele kogemusele veel ühe tasandi: ühiselt veedetud aeg loob sügavama sideme ja usalduse.

Looming kui areng

Muusika ja loominguline tegevus toetavad nii emotsionaalset kui ka kognitiivset arengut. Need aitavad keskenduda, arendavad motoorikat ning toetavad eneseväljendust. Kuid võib-olla veelgi olulisem on see, et need annavad inimesele kogemuse: “Ma suudan midagi luua. Ma olen võimeline osalema. Ma olen osa tervikust.” Sellised kogemused ei pruugi olla suured ega silmatorkavad, kuid nende mõju võib olla sügav ja pikaajaline.

Kutsumus ja vastutus

Kui korraldada selliseid laagreid, ei ole tegemist ainult teenusega. See on ka vastutus – luua keskkond, mis on turvaline, hooliv ja inimlik. See tähendab tähelepanu nii füüsilistele vajadustele (majutus, toit, liikumine) kui ka emotsionaalsele keskkonnale.

Kahepäevane loominguline laager Elvas on üks võimalus pakkuda seda tervikut: rahu, loovust, liikumist ja koosolemise kogemust.

Palume võtta meiega ühendust, kui soovid pakkuda oma lähedasele turvalist, loovat ja rikastavat kogemust Elva suvelaagris. Vastame hea meelega kõikidele küsimustele ning aitame leida sobiva lahenduse osalemiseks.

Mida annab muusikaline ja loominguline tegevus erivajadustega inimestele?

Muusika ja loovtegevused ei ole ainult ajaviide – neil on sügavam mõju heaolule ja arengule:

• Emotsioonide väljendamine – muusika ja kunst aitavad väljendada tundeid ka siis, kui sõnaline eneseväljendus on keeruline.
• Rahustav ja stressi vähendav mõju – rütm, helid ja loovtegevus aitavad maandada ärevust ning luua turvatunnet.
• Enesehinnangu tõus – millegi loomine ja selle õnnestumine annab eduelamuse ja suurendab enesekindlust.
• Sotsiaalsete oskuste toetamine – ühised tegevused soodustavad suhtlemist, koostööd ja kuuluvustunnet.
• Kognitiivne stimulatsioon – muusika ja loovus toetavad mälu, tähelepanu ja mõtlemisvõimet.
• Motoorika ja liikumise areng – pillimäng, rütmiharjutused ja kunstitegevused toetavad nii peen- kui ka üldmotoorikat.
• Rõõm ja elamus – kõige olulisem on positiivne kogemus ja hetkes olemine.

Meie eesmärk on korraldada 5.–7. juulil Elvas kahepäevane ööbimisega loominguline suvelaager erivajadustega inimestele, kus 6–10 osalejat võtavad osa vähemalt neljast loov- ja liikumistegevusest päevas toetavas ja turvalises keskkonnas, eesmärgiga toetada nende sotsiaalset kaasatust, eneseväljendust ja heaolu ning saavutada vähemalt 80% positiivne tagasiside.

Toiduvalmistamine kui osa laagrikogemusest ja eluliste oskuste õppest

Lisaks loomingulistele ja liikumistegevustele toome laagri oluliseks osaks ka ühise toiduvalmistamise. Kõik toidukorrad valmistatakse võimalusel koos laagrilistega, arvestades nende võimeid, soove ja individuaalseid toidueelistusi. Toiduvalmistamine ei ole ainult praktiline tegevus, vaid ka oluline õppimise ja osalemise vorm. See annab võimaluse kogeda, kuidas igapäevased valikud mõjutavad heaolu, ning toetab iseseisvuse ja vastutuse tunnet.

Mida toiduvalmistamine laagris toetab?

• Iseseisvuse arengut – osalejad saavad olla aktiivsed tegijad, mitte ainult sööjad
• Elulisi oskusi – lihtsad toidu valmistamise tegevused toetavad igapäevaelus hakkamasaamist
• Valikute tegemist – osalejad õpivad väljendama oma eelistusi ja tegema teadlikumaid valikuid
• Sotsiaalset koostööd – koos kokkamine arendab suhtlemist ja meeskonnatunnet
• Meelelist kogemust – lõhnad, maitsed ja tegevus ise loovad rahustava ja kohalolu toetava kogemuse
• Tervislikku mõtlemist – loomulikus keskkonnas saab arutleda tervislike valikute ja toidu mõju üle

Oluline põhimõte

Toiduvalmistamine toimub toetavas ja turvalises keskkonnas, kus iga osaleja saab panustada vastavalt oma võimetele. Eesmärk ei ole täiuslik tulemus, vaid osalemise kogemus ja eduelamus.

The post Toiduvalmistamine kui osa laagrikogemusest ja eluliste oskuste õppest appeared first on Loome Sisu.

Read more at Loome Sisu