Ja kuigi isegi seadus ütleb, et abivajavast inimesest on vaja teavitada – siis enamik seda ei tee, sest noh “mis me hakkame teise pere inimeste ellu ikka sekkuma.” Aga kui kellegi hapuks läinud asjad meediasse jõuavad, on need “mittesekkujad”, esimesed kes ruttavad kommenteerima, halvustama ja näpuga näitama. Ja kommenteeritakse ikka oma arvamuse kohaselt ja mätta pealt vaadates. Täit lugu teadmata, sest noh “mis me ikka teise pere ellu sekkuma hakkame” aga ei mõtle selle peale, et iga anonüümne sõna, mis on läbimõtlemata või veel hullem meelega pahatahtlik või halvustav – on ju tegelikult sekkumine. Hädasolijale kätt ei ulata ja pärast liituda parastajatega, et “kui sul nii halb ikka oli olla seal, miks sa siis ära ei läinud. Ju siis ikka polnud nii halb” Kas see ei ole sekkumine? Kas ma olen üks vähestest, keda ka selline sekkumine või arvamuste avaldamine häirib? Kas peab kogu aeg arvamust avaldama?

Minu kirjeldatud olukorras tekib vastuolu: kui inimene vajab abi, põhjendatakse tegevusetust sageli sellega, et „see pole minu asi“ või „teiste pereellu ei sekku“. Kuid hiljem, kui sama lugu jõuab avalikkuse ette, avaldatakse selle kohta arvamust, antakse hinnanguid ja tehakse järeldusi sageli väga piiratud info põhjal. See on samuti sekkumine, sest sõnad ja hinnangud mõjutavad nii asjaosalisi kui ka avalikku arusaama olukorrast.

Eriti problemaatiline on mõtteviis „miks ta siis ära ei läinud“, sest see kipub taandama keerulised suhted, vägivalla, manipulatsiooni, majandusliku sõltuvuse, hirmu või psühholoogilised sidemed lihtsaks valikuküsimuseks. Reaalsuses võivad inimesed jääda kahjulikesse olukordadesse väga paljudel põhjustel ning kõrvaltvaatajale ei pruugi need üldse nähtavad olla. Samas on ka tõsi, et inimesed ei pruugi alati teada, kuidas sekkuda või aidata, ning kardavad teha valesti. See ei õigusta halvustavaid kommentaare, kuid võib osaliselt selgitada, miks aktiivset abi pakutakse harvem kui arvamusi jagatakse.

Minu mõtte keskmes on küsimus vastutusest: kui me ei soovi aidata või ei julge aidata, kas meil on siis moraalne õigus hiljem tagantjärele hinnanguid jagada? Paljud vastaksid sellele, et vähemalt tuleks enne hinnangute andmist tunnistada, kui vähe me tegelikult olukorrast teame. Tegelikult anonüümne kommentaar ei ole neutraalne tegu. Isegi kui inimene arvab, et ta lihtsalt avaldab arvamust, võib see olla kellegi jaoks täiendav koorem või hoopis ühiskondliku hoiaku kujundaja. Selles mõttes ei ole „ma lihtsalt kommenteerisin“ päris sama mis mitte sekkumine.

Paljud inimesed tunnevad väsimust või ärritust sellest, kui peaaegu iga isiklikust tragöödiast, suhtest või perekondlikust probleemist saab avaliku arutelu objekt.

Sellel on mitu põhjust. Inimesed on loomult uudishimulikud ning teiste lugude üle arutlemine on alati eksisteerinud. Sotsiaalmeedia ja kommentaariumid on aga muutnud arvamuse avaldamise väga lihtsaks ja koheseks. Lisaks tekib mõnel inimesel tunne, et kui mingi lugu on jõudnud avalikkuse ette, siis on neil õigus selle kohta arvamust avaldada, isegi kui nad teavad olukorrast väga vähe. Sageli on ka lihtsam kommenteerida kui päriselt aidata. Arvamuse kirjutamine võtab mõne sekundi, aga kellegi toetamine, kuulamine või keerulisse olukorda sekkumine nõuab aega, empaatiat ja vastutust.

Teine asi, mis mind häirib on see, et paljud kommentaarid ei keskendu mitte olukorra mõistmisele, vaid süüdlaste otsimisele. Inimestele meeldib keerulisi lugusid lihtsustada: keegi peab olema süüdi, keegi oleks pidanud tegema teisiti. Päris elu on tavaliselt palju keerulisem.

Ma näen neis lugudes päris inimesi, samal ajal kui osa kommenteerijaid näeb lihtsalt järjekordset uudist või aruteluteemat. Kui mõelda, et uudise taga on päris perekond, lapsed, lähedased või inimene, kes võib neid kommentaare lugeda, muutub toon sageli palju ettevaatlikumaks.

Kui paljud meist küsivad endalt – kas igast loost peab saama avalik kohtuprotsess, kus tuhanded inimesed annavad hinnanguid, teadmata tegelikult kogu tausta?

The post Sekkumistest ja arvamuste avaldamistest appeared first on Loome Sisu.

Read more at Loome Sisu