Tänapäevases sotsiaal- ja hoolekandesüsteemis on üha olulisem tasakaal inimeste õiguste, turvalisuse ning usalduslike suhete vahel. Samal ajal tekib paratamatult küsimus, kuidas ja millistel alustel kujunevad hinnangud, mis mõjutavad inimeste suhtlemisvabadust ja mainet. Minu kogemusest lähtuvalt on tekkinud olukord, kus varasemad selgitused ja suhtlusviisid ei ole kooskõlas hilisemate ametlike seisukohtadega. Ühelt poolt on mulle varasemalt kinnitatud, et elanike ja endise töötaja vaheline suhtlus võib toimuda vastastikusel soovil ning see on tavapärane inimlik suhtlus. Teisalt on hiljem esitatud seisukohti, mille kohaselt on minu suhtlemist käsitletud kui võimalikku riski töökeskkonnale ja usaldussuhtele.

Oluliseks probleemiks ei ole siinkohal mitte erimeelsus iseenesest, vaid küsimus, millel selline hinnang põhineb. Minule teadaolevalt ei ole mulle esitatud konkreetseid juhtumeid, dokumenteeritud olukordi ega analüüse, mis selgitaksid, millistele faktidele tuginedes on jõutud järelduseni, et minu suhtlus elanikega kahjustab või võib kahjustada usaldussuhet. Sellises olukorras tekib paratamatult küsimus, kas tegemist on konkreetsetel juhtumitel põhineva hinnanguga või pigem üldistatud oletusega võimalike riskide kohta.

Kui inimese käitumist käsitletakse riskina, peaks selle aluseks olema selgelt kirjeldatud ja kontrollitav info: millal, mis juhtus, kes seda tuvastas ning millistes dokumentides see kajastub. Ilma selliste viideteta jääb hinnang paratamatult abstraktseks ning selle sisuline kontrollimine väljastpoolt ei ole võimalik. Minu kogemuse põhjal ongi kõige suurem vastuolu selles, et samade asjaolude kohta on esitatud erinevaid selgitusi erinevatel aegadel. See tekitab küsimuse õiguskindlusest ning sellest, kuidas inimene saab mõista, millal ja millisel alusel tema tegevust lubatuks või mittesoovitatuks peetakse.

Lõppkokkuvõttes ei puuduta see ainult minu isiklikku olukorda, vaid ka laiemat põhimõtet: kas ja kuidas peaksid avaliku sektori või hoolekandeasutuse hinnangud olema põhjendatud, dokumenteeritud ja läbipaistvad, eriti siis, kui need mõjutavad inimestevahelisi suhteid ja suhtlemisvõimalusi.

Kui endine töötaja muutub “riskiks” – kus lõpeb fakt ja algab hinnang?

Hoolekande ja sotsiaalvaldkonna töö põhineb usaldusel, inimlikkusel ja vastutusel. Samal ajal eeldab see ka selgeid piire, läbipaistvust ning põhjendatud otsuseid, eriti siis, kui hinnangud puudutavad inimesi isiklikul tasandil – nende mainet, suhtlusvõimalusi ja sotsiaalseid suhteid.

Minu kogemusest lähtuvalt on tekkinud olukord, kus varasemad selgitused, suhtlus ja arusaamad on aja jooksul muutunud viisil, mis ei ole minu jaoks olnud selgelt mõistetav ega üheselt põhjendatud.

Varasem arusaam: suhtlus oli aktsepteeritud

Pärast töösuhte lõppemist toimus mul toonase juhatajaga telefonivestlus, kus arutati minu edasist suhtlust asutuse elanikega. Selles vestluses kinnitati, et inimestevaheline suhtlus võib jätkuda, kui see toimub vastastikusel soovil, ning rõhutati, et inimestel endil peab olema õigus valida, kellega nad suhtlevad.

Sarnast arusaama kinnitas ka varasem kirjalik suhtlus, kus käsitleti sõprussuhete jätkumist loomuliku osana inimestevahelistes suhetes ka pärast töösuhte lõppu.

Selle perioodi jooksul toimus ka mitmeid olukordi, kus suhtlus elanike, töötajate ja juhtkonnaga jätkus tavapäraselt ning sellele ei järgnenud selgeid piiranguid ega keelavaid otsuseid.

Hilisem muutus: hinnangud ja “oht”

Hiljem olen aga saanud teada, et minu suhtlust on asutuse tasandil käsitletud kui võimalikku riski töökeskkonnale ja elanikega seotud usaldussuhtele.

Oluline küsimus ei ole siinkohal mitte see, kas asutusel on õigus hinnata riske – see õigus ja kohustus neil kindlasti on. Küsimus on selles, millel sellised hinnangud põhinevad ning kas need on inimesele endale arusaadavalt selgitatud.

Minule teadaolevalt ei ole mulle esitatud konkreetseid juhtumeid, dokumenteeritud olukordi ega selgelt kirjeldatud sündmusi, mis selgitaksid, millal ja kuidas oleks minu tegevus põhjustanud probleeme või kahjustanud usaldussuhet.

Kui hinnangud ei põhine konkreetsetel näidetel

Kui inimese käitumist käsitletakse riskina, eeldab see tavaliselt selgelt määratletavaid ja kontrollitavaid aluseid: konkreetseid juhtumeid, kirjeldatud olukordi või dokumenteeritud kaebusi.

Kui aga hinnang jääb üldiseks – näiteks viidates võimalusele, et keegi võib infot koguda ja seda sobimatult kasutada – liigub arutelu faktide tasandilt oletuste tasandile.Sellisel juhul tekib paratamatult küsimus, kas piirangud põhinevad tegelikel juhtumitel või ettevaatuspõhimõtte laiemal tõlgendusel.

Hinnangute ja varasemate selgituste vastuolu

Minu jaoks on üks keskne küsimus olnud ka see, et varasemad selgitused ja hilisemad hinnangud ei ole omavahel kooskõlas. Ühelt poolt on mulle varasemalt kinnitatud, et elanike ja minu vaheline suhtlus on vastastikusel soovil aktsepteeritud. Teisalt on hiljem esitatud seisukohti, mille kohaselt on sama suhtlus käsitletud kui probleemne või riskantne. Selline muutus ilma selge ja arusaadava põhjenduseta tekitab küsimuse õiguskindlusest ning sellest, kuidas inimene saab aru, millal tema tegevus on aktsepteeritud ja millal mitte.

Kas hinnanguid saab anda ilma erapooletult?

Lisaks tekib küsimus, kas endise töötaja kohta antud hinnangud on alati täielikult erapooletud.

Kui varasem töösuhe on olnud seotud konfliktide või tööalaste erimeelsustega, võib tekkida olukord, kus hilisemad hinnangud ei ole ainult neutraalne riskianalüüs, vaid võivad olla mõjutatud varasematest kogemustest ja suhetest. See ei tähenda automaatselt, et hinnangud oleksid valed. Küll aga tõstatab see küsimuse objektiivsuse, põhjendatuse ja kontrollitavuse kohta – eriti siis, kui konkreetseid näiteid ei ole esitatud.

Isiklikust kogemusest laiem küsimus

Minu jaoks ei ole tegemist ainult ühe isikliku juhtumiga, vaid laiemalt küsimusega sellest, kuidas sotsiaal- ja hoolekandesüsteemis kujunevad hinnangud inimestele olukordades, kus suhted on olnud pikad, isiklikud ja mitmekihilised.

Kui endise töötaja suhtlus muutub hiljem “riskiks” ilma selgete faktide ja dokumenteeritud juhtumiteta, tekib paratamatult küsimus, kuidas tagatakse sellistes olukordades läbipaistvus ja õiglane käsitlus.

See lugu ei ole üleskutse vastandumiseks ega hinnang konkreetsetele inimestele.

See on küsimus põhimõtetest: kuidas tagada, et hinnangud, mis mõjutavad inimeste mainet ja suhtlusvõimalusi, oleksid selgelt põhjendatud, dokumenteeritud ning arusaadavad ka neile, keda need otseselt puudutavad. Sest ainult siis on võimalik vältida olukorda, kus faktide ja hinnangute piir muutub ebaselgeks.

Ja peale tänast kirja, kogusin need kirjad kokku ja tegin ühe konkreetsema pöördumise Sotsiaalkindlustusameti poole. Lihtsalt sellepärast, et nendepoolsest selgitusest on jäänud olulised asjaolud välja.

Täname Teid 11.06.2026  minu teabenõudele vastuse eest (nr 2-1/11136-8).

Mõistan, et Sotsiaalkindlustusamet ei lahenda käesolevas küsimuses pooltevahelisi vaidlusi ning minu õiguste võimaliku rikkumise korral tuleks pöörduda kohtusse. Soovin siiski esitada omapoolse selgituse, kuna leian, et SA Maarja Küla esitatud teabes on asjaolusid kajastatud ebatäpselt ning osa fakte on esitatud puudulikult.  Olulised asjaolud, mis kinnitavad, et suhtlus elanikega toimus nende endi soovil ning oli varasema juhtkonna teadmisel ja nõusolekul, on jäänud välja toomata. Soovin seetõttu esitada omapoolse faktipõhise selgituse. 

Pärast minu töölt lahkumist jätkus suhtlus toonase juhataja Ly Mikheimiga. Kohtusime mitmel korral ning 2024. aasta detsembris esitasin talle asendustöötaja ametikohale kandideerimiseks oma CV ja motivatsioonikirja. Ta oli nõus, võttis vastu ja edastas oma sõnul juhiabile info.  Samuti teavitasin teda sellest, et mõned Tartu peremajade elanikud olid mind külla kutsunud ning et sellest olid teadlikud ka majas töötavad tegevusjuhendajad.

Pärast töölt lahkumist kinnitas Ly Mikheim mulle telefonivestluses, et mul on lubatud edasi suhelda nende elanikega, kes seda ise soovivad. Nimetatud vestlusele olid tunnistajateks kaks SA Maarja Küla töötajat ning vestlusest on olemas audiosalvestus. 

Ly Mikheimiga suhtlus tsiteerin 29.05.24 telefonivestluses

“Kadri “ Ma küll lubasin elanikele, et kui ma lähen töölt ära, siis ma kirjutan ja suhtlen, aga ma mingisuguse aja võtaks endale taastumiseks. Aga ma kindlasti suhtleks nendega edasi, kui see on okei. 

Ly “Jah muidugi, see on okei.” See on täiesti normaalne inimestevaheline suhtlemine ja see on..tuleb austada ka elanike soove, sinuga suhelda ja neil peab ka olema õigus valida, kellega tahavad rääkida ja sealt ei tule mingisugust minu poolset mittelubamist või hukkamõistmist. Ma arvan, et seda mitte ka majade poolt, sest kui me eile seal arutasime seda kõike, ütlesid kõik, et see mida sa elanikega tegid ja see kuidas vabaaja ja huvitegevusi leidsid, nad tunnustasid seda väga.”

Samuti on olemas kirjavahetus, milles väljendatakse seisukohta, et sõprussuhted võivad jätkuda ka pärast töösuhte lõppemist ning et erivajadustega inimestel on õigus valida, kellega nad soovivad suhelda.

20.12.2024 viibisin Põlvas Eesti Majas toimunud peremajade jõulupeol koos elanike, töötajate ja juhataja Ly Mikheimiga. Sellel ajal ei väljendatud minu suhtes mingeid etteheiteid ega piiranguid.

15.12.2024 külastasin elaniku Helina kutsel Tamme maja, et aidata tal kirjutada konkursile esitatavat lugu. Enne külastust küsisin kohal viibinud tegevusjuhendajalt luba ning sain selle. Minu viibimine majas kestis alla poole tunni.

Oluliseks pean märkida, et pärast töösuhte lõppemist ei ole ma otsinud ühegi kliendiga kontakti esimesena. Suhtlus on toimunud juhtudel, kui elanikud on ise minuga ühendust võtnud telefoni, sõnumite või sotsiaalmeedia kaudu. Seda kinnitavad vastavad suhtluslogid.

Hiljem, pärast uue juhataja ametisse asumist, sain kirjaliku teate, milles märgiti, et minu viibimine Tartu peremajade territooriumil ei ole soovitav, kuna väidetavalt kahjustan elanike ja töötajate vahelist usaldussuhet. Selle väite põhjendusi mulle ei selgitatud ning  selgitustaotlusele vastust ei saanud.

2025. aasta mais külastasid kaks elanikku minu uut kodu Elvas. Külastus toimus mõlema maja tegevusjuhendajate teadmisel. Elanike enda soovil, sest sõbrad ikka käivad sõpradel külas. (Sealhulgas ka varem töölt lahkunud tegevusjuhendajatel)  Näitasin neile oma elukohta, veetsime koos minu perega aega, mängisime aias kevade bingot, lõunatasime  ning hiljem osalesime koos Tartus muuseumiööl. Seejärel viisin mõlemad elanikud tagasi nende elukoha juurde.

Pärast nimetatud külastust jõudis minuni teave, et elanikele on tehtud märkus, mille kohaselt peaksid nad minuga suhtlemiseks kasutama ainult ühe kindla tegevusjuhendaja vahendust. Kui püüdsin asjaolusid täpsustada, teatas Helina mulle 29.05.2025, et temal on keelatud minuga suhelda. Selle kohta on olemas kirjalik suhtlus.

Samuti sain mitmetelt teistelt elanikelt, kes sooviksid minuga peale töölt lahkumist suhelda. Nii nagu teiste juhendajatega, kes on varasemalt töölt lahkunud. Teada, et neid on kutsutud eraviisiliselt tegevusjuhendajate juurde, kes on teinud neile selgeks, et olen ohtlik, kasutab inimesi ära, olen konfliktne ja minuga ei ole hea edaspidi suhelda. Osadel klientidel kustutati ja blokeeriti minu kontaktandmed ja sotsiaalmeedia. 

Minule jäi toonase juhataja selgituste põhjal arusaam, et elanikega suhtlemise jätkumine pärast töösuhte lõppemist on lubatud ja aktsepteeritud. Seetõttu oli minu jaoks hilisem vastupidine seisukoht ootamatu ning ma ei ole saanud selget selgitust, millal ja millistel põhjustel asutuse varasem seisukoht muutus. 

Näiteks ühe kliendi eestkostja Põlvas, kinnitas, et tema ei ole keelanud oma eestkostetaval minuga suhelda. On olemas vabavoli suhelda kogu aeg. Aga elanik seda siiski ei tea. Tema teadmisel on suhtlus minuga keelatud kevadest 2025.

Ja tegelikult töölt lahkudes on kirjades näha, et minuga oldi töökeskkonnas väga rahul ja töölt lahkudes sain kaasa väga hea soovituskirja Ly Mikheimilt. Mingi muutus toimus uue juhataja tulekul. Aga mille põhjal ta midagi otsustas, ma ei oska kommenteerida, sest on välja tulnud, et kaebuseid ta kirjalikult ei fikseerinud ega menetlenud ega kogunud ka tõendusmaterjale. Otsustas töökiusajate ütluse peale, et seda pole olnud – et minu kaebused on olnud alusetud.

Me paraku teame, et nii need asjad siiski ei käi. Ja praegu need samad inimesed räägivad oma klientidele, et olen “ohtlik, kasutan inimesi ära ja minuga on koguaeg olnud mingeid probleeme. Või veel parem, et minuga ei tohi suhelda, sest olen rikkunud Maarja Küla mainet. 

Minuni on jõudnud teave, et 2025. aasta märtsis toimunud tööpere liikmete koosolekul olevat asutuse juht väljendanud seisukohta, et töötajad ei peaks minuga suhtlema, kuna võin koguda infot ja seda teadmata viisil kasutada. Minule teadaolevalt ei toodud selle seisukoha põhjenduseks ühtegi konkreetset juhtumit ega näidet.

30.12.2025 sain SA Maarja Küla juriidiliselt esindajalt Kaidi Tarroselt kirja, milles märgiti, et klient H ei soovi minuga kohtuda ning sama seisukohta olevat väljendanud ka eestkostja. Samas on H. mulle eelnevalt ja hiljem korduvalt kinnitanud, et soovib minuga suhelda, kuid kardab sellest avalikult rääkida, kuna talle on jäänud mulje, et selline suhtlus ei ole lubatud. Kõige viimasem sõnum Helinalt on 7.06.2026. Helina ei kinnita mitte ühestki vestluses, et ta pole minuga oma algatuslikult suhelda mitte tahtnud. 

Samuti jõudis minuni elaniku Kristel Tamme sõnum ( märtsis 2026) milles ta teatas, et ei tohi minuga suhelda, kuna olen endine töötaja ning majas olevad  töötajad ja tema ema  on sellise suhtluse keelanud.

Esitan käesoleva selgituse eesmärgiga, et materjalides oleks esindatud ka minu seisukoht ning asjaolude kirjeldus. Ma ei palu Sotsiaalkindlustusametil lahendada poolte vahelist vaidlust, vaid soovin, et minu poolt teadaolevad asjaolud oleksid samuti fikseeritud.

Selliste asjaolude põhjal võin mina ja igaüks  põhjendatult kogeda segadust ja ebaõigluse tunnet. Kui ühel hetkel antakse mõista, et suhtlemine on lubatud, ning hiljem väidetakse vastupidist, tekib küsimus, millal ja mille alusel organisatsiooni seisukoht muutus. Juhin tähelepanu, et kui organisatsioon leidis, et suhtlemist tuleb piirata, siis oleks hea halduse ja inimliku suhtluse põhimõtte järgi olnud mõistlik seda ka mulle selgelt, konkreetselt ja põhjendatult selgitada. Või anda põhjendatud vastus, kui ma seda korduvalt ka küsisin. Seetõttu soovin, et ka minu versioon sündmustest oleks ametlikes materjalides olemas, sest ebakõlad ja kehv kommunikatsioon SA Maarja Küla uue juhi vastustes ja selgitustes jätavad minu hinnangul toimunust ja minust ebatäpse ja puuduliku pildi. 

Minule varasemalt antud selgitused ja kinnitused ei ole kooskõlas aasta – kaks hiljem esitatud seisukohtadega. Seetõttu soovin, et materjalides oleks kajastatud ka minupoolne ülevaade asjaoludest ning sündmuste kronoloogiast. 

Kuna SA Maarja Küla, ei vasta mitte ühelegi minu pöördumisele, kas ma (SKA ) kaudu saaksin oma järgmistele küsimustele siiski vastused? Palun täpsustada, milliste konkreetsete asjaolude, juhtumite või dokumenteeritud sündmuste alusel jõudis SA Maarja Küla seisukohale, et minu suhtlemine elanikega kahjustab või võib kahjustada elanike ja töötajate vahelist usaldussuhet.

Palun märkida:

1. Millised konkreetsed juhtumid selle hinnangu aluseks olid.
2. Millal need juhtumid aset leidsid.
3. Kes need juhtumid fikseeris või millistes dokumentides need kajastuvad.
4. Kas nende asjaolude kohta koostati kirjalikud kokkuvõtted, juhtumianalüüsid, kaebused või muud dokumendid.
5. Kas mulle anti võimalus nende väidete kohta selgitusi esitada enne piirangute rakendamist. Kui ei, siis miks?

Samuti palun täpsustada, millal ja millistel põhjustel muutus SA Maarja Küla varasem seisukoht, mille kohaselt oli elanike soovil põhinev suhtlemine pärast töösuhte lõppemist aktsepteeritav.

Lugupidamisega

Kadri

The post Kui “tõde” ei põhine konkreetsetel faktidel – kus jookseb piir hinnangu ja oletuse vahel? Koos lisatud kirjavahetustega. appeared first on Loome Sisu.

Read more at Loome Sisu