Minu kogemus ütleb, et kõige suurem õppimine toimub tavalistes igapäevastes olukordades.

Raamatukogu on selleks suurepärane näide. Paljude inimeste jaoks tähendab raamatukogu lihtsalt kohta, kust laenutada raamatuid. Intellektipuudega inimese jaoks võib see olla aga hoopis midagi enamat – võimalus õppida suhtlemist, otsustamist, vastutuse võtmist, oma huvide avastamist ja ühiskonnas iseseisvalt tegutsemist.

Sageli on kiusatus kõik ette organiseerida. Leppida külastus kokku, teavitada töötajaid, valmistada ette sobivad materjalid ja koostada detailne tegevuskava. See muudab olukorra mugavaks nii spetsialistidele kui ka klientidele.

Aga kas see on päris elu?

Ühel hetkel võib klient otsustada üksi raamatukokku minna. Ta astub tänavalt sisse ja avastab, et keegi ei oota teda. Mitte keegi ei ole tema tulekust teadlik. Keegi ei ole talle eraldi raamatuid valmis pannud ega tegevusi ette valmistanud. Kui kogu senine kogemus on põhinenud ainult eelnevalt kokkulepitud olukordadel, võib selline tavapärane situatsioon muutuda tema jaoks ärevust tekitavaks või lausa ehmatavaks.

Just seetõttu olen oma töös teadlikult valinud teistsuguse lähenemise. Hetkel külastame kahe kliendiga erinevaid piirkonna raamatukogusid. Otsisime need kõigepealt koos välja ning võtsime eesmärgiks neid järjest avastada. Me ei lepi oma tulekut ette kokku, vaid läheme kohale nagu iga teine inimene.

See ei ole juhuslik tegevus. Vastupidi – see on teadlikult üles ehitatud õppeprotsess. Harjutame viisakusreegleid päris olukordades. Õpime tervitama, abi küsima, oma soove väljendama, järjekorda ootama, kuulama juhiseid ning tänama. Õpime ka seda, et kõik olukorrad ei kulge alati täpselt nii, nagu oleme ette kujutanud.

Oluline osa sellest protsessist on vastutuse õppimine. Klient osaleb raamatu valimisel, õpib selle laenutamise põhimõtteid ning mõistab, et laenatud raamat tuleb õigeaegselt tagastada. Need võivad tunduda lihtsad tegevused, kuid tegelikult on tegemist oluliste eluliste oskustega. Veelgi tähtsam on see, et igal inimesel on õigus oma huvidele. Kahel kliendil võivad olla täiesti erinevad eelistused ning just seetõttu lähtumegi nende soovidest. Ühe raamatu valivad nad ise välja, teise soovitame kohapeal koos raamatukogu töötajaga.

Kui kliendi lugemisvõime ei võimalda tavapärase teksti mõistmist, siis ei tähenda see, et ta peaks lugemise kogemusest ilma jääma. Olen koostanud ka piktogrammide ja piltidega raamatuid, mis annavad võimaluse osaleda neilgi, kes loetud sõnade tähendust täielikult ei mõista.

Selle mõtte juured ulatuvad minu esimesse töökohta, kus elanikud armastasid ettelugemist, piltide vaatamist ja lugude üle arutlemist. Käisin neile tihti ka vabadel päevadel ette lugemas. Lõin Apollo raamatupoe eeskujul „pimekohtingu raamatuga“, kus inimesed said märksõnade järgi valida järgmise pakitud raamatu. Me valisime koos, lugesime koos ja arutlesime koos.Sest tegelikult ei seisne kaasamine selles, et me teeme kõik inimese eest ära. Kaasamine tähendab seda, et me anname inimesele võimaluse olla protsessi osa.

Mõnikord oleme spetsialistidena liiga keskendunud teenuse pakkumisele ja liiga vähe keskendunud päris elule. Intellektipuudega inimesed ei vaja ainult turvaliselt korraldatud tegevusi. Nad vajavad kogemusi, mis valmistavad neid ette tavaliseks eluks meie ühises ühiskonnas. Võib-olla peaksimegi endalt sagedamini küsima, kas meie tegevused õpetavad inimest päriselt iseseisvaks või muudavad nad hoopis sõltuvamaks sellest, et keegi teine kõik eelnevalt korraldab.

Sest kaasamine ei alga suurtest projektidest ega keerulistest programmidest. Kaasamine algab hetkest, kui inimene julgeb ise avada raamatukogu ukse, astuda sisse ja öelda: „Tere, ma sooviksin ühte raamatut laenutada.“Ja mõnikord on just see kõige suurem võit.

Kuidas ma kodus intellektipuudega klientidele mõeldud raamatukogu valmis tegin

Lisaks sellele, et olen koostanud ettelugemiseks sobivaid raamatuid, mida saavad lugeda ja arutada ka tavalised lapsed, olen loonud ka piktogrammide ja piltidega raamatuid. Need võimaldavad lugudes osaleda ka neil inimestel, kes ei pruugi loetud sõnade tähendust täielikult mõista.

Selle idee juured ulatuvad minu esimesse töökohta, kus elanikud armastasid väga ettelugemist, piltide vaatamist ja lugude üle arutlemist. Käisin neile sageli ka oma vabadel päevadel ette lugemas. Ühel hetkel tekkis mõte luua neile Apollo raamatupoe eeskujul „pimekohting raamatuga“. Inimesed said märksõnade järgi valida endale järgmise pakitud raamatu, mida koos lugema hakkasime. Loomulikult lugesime aja jooksul kõik raamatud läbi, kuid kõige olulisem ei olnudki mitte raamatu valik ise, vaid kaasamine – me valisime koos, arutlesime koos ja lugesime koos.

Täna on üheks populaarseimaks minu enda koostatud raamat, mis räägib lutikas Katist, prussakas Jasparist ja ämblikust Nelest, kes üritavad Emajõe piirkonnas võimu haarata. Humoorikad tegelased ja põnev süžee loovad hea võimaluse arutleda sõpruse, koostöö, võimu, erinevuste ja tagajärgede üle.

See kodune raamatukogu ei ole minu jaoks lihtsalt riiulitäis raamatuid. See on koht, kus sünnivad ühised kogemused, vestlused, õppimine ja rõõm. Olen näinud, kui oluline on anda igale inimesele võimalus lugudes osaleda – sõltumata tema võimest lugeda või tekstist täielikult aru saada.

Sest mõnikord ei ole kõige tähtsam oskus lugeda, vaid võimalus olla kaasatud.

Raamatukogu külastus kui eluliste oskuste õppimine

Mõnikord ei ole kõige olulisem raamatukogu külastus ise, vaid see, et klient on kaasatud kogu protsessi algusest lõpuni. Tähtis on õpetada vastutustunnet raamatu valimisel, laenutamisel ja selle õigeaegsel tagastamisel. Raamatukogud pakuvad palju enamat kui lihtsalt raamatuid. Need aitavad arendada silmaringi, suurendada iseseisvust ning toetavad avalikus ühiskonnas toimetuleku oskusi. Seetõttu pean oluliseks külastada erinevate piirkondade raamatukogusid ning tutvuda ka nende ajaloo ja eripäradega.

Hetkel on meil kahe kliendiga käsil selline protsess. Otsisime koos välja piirkonna raamatukogud, mida on tegelikult päris palju, ning oleme võtnud eesmärgiks neid kõiki külastada. Me ei teavita oma tulekust ette ega lepi kohtumisi kokku, vaid läheme kohale nagu iga teinegi külastaja. Selline lähenemine võimaldab õppida suhtlemis- ja viisakusreegleid praktilises olukorras, mitte ainult teoorias.

Kahel kliendil on erinevad huvid ning seetõttu oleme juba eelnevalt välja valinud raamatud, mida nad sooviksid laenutada. Lisaks palume kohapeal raamatukogu töötajatel soovitada ühe raamatu vastavalt kliendi huvidele ja lugemisvõimele. Eesmärk on julgustada kliente ise küsima, suhtlema ja valikuid tegema.

Kui kliendi lugemisvõime ei võimalda tavapärast teksti iseseisvalt mõista, kohandan raamatu talle sobivaks ning tõlgin selle piktogrammide ja piltide keelde.

Selline tegevus ei õpeta ainult lugemisharjumust, vaid arendab ka iseseisvust, suhtlemisoskust, vastutustunnet, otsustusvõimet ja kogukonda kuulumise tunnet. Mõnikord peituvadki kõige suuremad õppetunnid lihtsates igapäevastes tegevustes.

Kas me kasutame kogukonna võimalusi õigel eesmärgil?

Ma tean, et väga paljudes kohtades korraldatakse intellektipuudega inimestele raamatukogukülastusi nii, et kõik lepitakse eelnevalt kokku. Seejärel minnakse grupiga kohale, raamatukogu töötaja loeb elanikele ette ning pärast arutatakse loetu üle. See on kindlasti tore ja väärtuslik tegevus ning kindlasti ei soovi ma selle olulisust vähendada. Kuid üha enam tekib minus küsimus – kas see on tegelikult kõige suurem lisandväärtus, mida raamatukogu saab pakkuda?

Veelgi enam, kas ettelugemise ja arutelude läbiviimine on tingimata raamatukogu töötaja ülesanne, kui neid tegevusi saab edukalt korraldada ka igapäevaselt klientidega töötav tegevusjuhendaja?

Minu arvates peitub raamatukogu suurim väärtus hoopis mujal. Raamatukogu on osa avalikust ruumist. See on koht, kus inimesed õpivad ühiskonnas toime tulema. Õpitakse liikuma ühest kohast teise, küsima abi, suhtlema võõraste inimestega, väljendama oma huve, tegema valikuid ning võtma vastutust.

Kui kogu külastus on eelnevalt detailideni organiseeritud, võib kaduma minna just see kõige olulisem – päris elu kogemus.

Mulle tundub, et me kipume vahel segamini ajama tegevuse ja eesmärgi. Eesmärk ei peaks olema lihtsalt ühe meeldiva ühisürituse läbiviimine, vaid inimese oskuste arendamine nii, et ta julgeks ühel päeval ka iseseisvalt raamatukokku minna. Tegevusjuhendaja roll on minu hinnangul luua sild kliendi ja kogukonna vahele. See tähendab, et ettelugemine, lugude arutamine, piltide vaatamine ja teemade avamine võivad toimuda ka kodus, teenuskeskuses või igapäevases keskkonnas.

Raamatukogu roll võiks aga olla ennekõike see, milleks ta loodud on – olla avalik kohtumispaik, teadmiste keskus ja kogukonna osa, kus iga inimene saab olla tavaline külastaja. Ma usun, et intellektipuudega inimesed ei vaja eraldi ühiskonda. Nad vajavad võimalusi õppida selles samas ühiskonnas toime tulema.

Mida rohkem me loome kunstlikult ette valmistatud olukordi, seda rohkem õpetame inimest sõltuma süsteemist. Mida rohkem me harjutame päris elu, seda suurema võimaluse anname talle ühel päeval iseseisvalt hakkama saada.

Võib-olla ei peaks me alati küsima: „Kuidas teha klientidele üks tore üritus?“ Võib-olla oleks mõistlik küsimus, hoopis „Milliseid oskusi inimene sellest kogemusest päriselt endaga kaasa võtab?“

The post Kas me õpetame intellektipuudega inimesi päriselt ühiskonnas osalema või loome neile turvalise harjutusmaailma? appeared first on Loome Sisu.

Read more at Loome Sisu