Sinu menüü koosneb vabalt valitud hommikusöögist, lõunasöögist, õhtusöögist ja ühest vahepalast – kokku 4 toidukorda. Lõuna- ja õhtusööki sa ei pea eraldi valmistama. Võid teha mingit retsepti lihtsalt topeltkoguse ja niipidi aega kokku hoida. Toidukordade järjekord ei oma tähtsust. Loeb see, et kõik toidud oleks söödud ja lisaks mitte ühtegi ampsu. Toitumine on nagu matemaatika, ei loe tehete järjekord senikaua kui summa on sama. Igal toidukorral on eesmärk. Kõikide toiduainete kaal on antud töötlemata toorel (keetmata/praadimata) kujul. Nt keetmata riis, praadimata liha, toores kartul jne. Juua võib ja peab vett (vähemalt 1,5l päevas vastavalt vajadusele)! Teed & kohvi võid lisaks juua ainult ilma suhkru/mee ja piimata. Zero jooke nt Coca Zero (max 0,5l päevas). 1,5l puhast vett on minimaalne hulk vedelikku, mis on okei ühel inimesel tarbida. Kõht on tühi? Siis leia endale tegevust või mine magama. Tühi kõht on normaalne nähtus ja selle tundmine on okei. 

Need on siis õpetussõnad, mis on minu pealuu sisse taotud. Jah, alguses on keeruline aga teate mis? Selle kava jälgimine tiris, mind välja sellest mustast depressioonist, kuhu tegelikult keegi teine kukkumas mind ei olnud näinud. Ma ise lihtsalt aeg ajalt vaatasin, et oi, peaks vist tuba koristama või lauale mingi normaalse toidukorra tekitama ja tolmurullid lehvitasid mulle rõõmsalt jalatsiriiuli alt – ja mul oli täiega sest suva. Ja kui keegi paistis arvavat, et ma olen liimist lahti, siis enesetunne oli nagu kokku traageldatud nukul, kes kuskilt nurgast hargnema on hakanud. Samal ajal aga siis mingid kolmandad inimesed paistsid arvavat, et mul on veel jaksu, nendega mingit kauna ajada. Mõneti muidugi on äge, et need inimesed mind jätkuvalt nii võimekaks on pidanud. Aga mul suht suva ja kehitasin õlgu. 

Ma tegelikult olin sellest teemast väljas. Töökius ja muu säärane jama. Paraku on nende asjadega ikka nii, et minuga võttis ühendust üks inimene, kellega vestluse tulemusena, lihtsalt nii raske enesetunne võttis minu üle võimust. Ma pole nädal aega kava jälginud. Jah, ma teen paremaid valikuid, kuid siiski. Liikumisega on ka halvasti. Ja tasakaal on paigast ära. Mõneti, ma saan aru, et kui olen kellegi oma elust eemaldatud, siis nii peakski jääma. Mitte sellepärast, et ma ei tahaks neid inimesi oma ellu aga mul on lihtsalt parem, kui neid ei ole minu tasakaalu rikkumas. 

Ma viibisin paar päeva tagasi EMOS 7 tundi, ühe lähedase eakaga ja kuigi ta arvas, et mul on ka muid asju teha, jäin ma tema kõrvale. Ta sai sama diagnoosi, mis mina mõned aastad tagasi. Süvaveenide tromboos, ulatuslik. Ja mul siis tuli meelde, kuidas minu töökaaslased mind pärast seda diagnoosi kohtlesid. See, mida mina pidasin hoolivuseks, oli lihtsalt külm ükskõiksus. Jah, ma sain kolleegidelt teada, et olen invaliid, kes ajab ühele neist okse peale. Ja kogu see protsess, mis sealt alguse sai. Aga nende inimeste arvates, taaskord, seda ei ole olnud. Kas pole imeline see maailm. Tunnen natuke neile inimestele kaasa, kui kurb on selliste inimeste maailm, kes meelega rikub ära teadlikult ( teda aidanud ja toetanud) teise inimese heaolu ja stabiilse eluolu. Ja siis kinnitada endale, et … teine on liiga tundlik ja saab asjadest valesti aru, kui tema tõsise terviseseisundi üle irvitatakse.

Ja iga kord, kui ma ei tule enam oma emotsioonidega toime. Neid lihtsalt on liiga palju ja ma ei suuda neid nii kiiresti endast läbi lasta, analüüsida, siis tekib selline paigalseis. Morn põrnitsemine iseenda sees. Ja siis tulevad tagasi ka emotsioonid, mida muul ajal saan kontrollida. Ja kui toitumine, uni on paigast ära – siis on ka kõik muu paigast ära. Tornaado de kaos.

Väljastpoolt vaadates on see lihtsalt söögikava. Aga tegelikult ei olnud selle mõju minu jaoks ainult kaalulangus või tervis. See oli struktuur. Kui depressioon või emotsionaalne ülekoormus inimese ellu hiilib, siis esimesena ei kao tavaliselt töövõime. Ei kao ka oskus teiste eest hoolitseda. Sageli kaovad hoopis need kõige lihtsamad asjad:

• regulaarne söömine,
• uni,
• liikumine,
• koristamine,
• iseenda eest hoolitsemine.

Ja inimene märkab ühel hetkel, et tolmurullid lehvitavad riiuli alt ning soe toit tundub ebamõistlikult keeruline projekt. Ma tegelikult tean väga hästi, mis mind tasakaalus hoiab.

• toitumine,
• uni,
• liikumine,
• emotsionaalne rahu,
• teatud inimeste puudumine sinu igapäevaelust.

Mõnikord on raske tunnistada, et mõned inimesed ei ole meie elus selleks, et meid toetada. Eriti siis, kui oleme ise neid kunagi aidanud, kuulanud või nende eest seisnud. Siis tundubki kõik see ebaõiglane, et vastuseks tuli ükskõiksus või isegi kahju tegemine.

Sellised vanad haavad ei kao päriselt ära. Vahel piisab ühest vestlusest, ühest telefonikõnest või ühest haiglakoridorist, et kõik emotsioonid oleksid jälle korraga kohal.

Tegelikult polegi probleem, et on nädal aega jälgimata toitumiskava. Vaid see, et olen viimastel nädalatel pidanud uuesti kohtuma valuga, mille olin enda meelest juba suure tööga enam-vähem ära paigutanud.

Ja kui see juhtub, siis keha reageerib sageli esimesena:

• uni läheb paigast,
• söömine läheb paigast,
• liikumine jääb ära,
• mõtted muutuvad raskeks.

See “morn põrnitsemine iseenda sees”, nagu ma kirjutasin, on tegelikult üsna täpne kirjeldus uuest emotsionaalsest ülekoormusest.

Praegu ei tundu mulle kõige olulisem küsimus olevat, kuidas ideaalselt kava juurde tagasi saada.

Pigem:

• kas sa täna jõid piisavalt vett?
• kas sa sõid täna vähemalt mõned korralikud toidukorrad?
• kas sa saad täna õigel ajal voodisse?
• kas sa saad homme teha kasvõi 15–20 minutit rahulikku jalutuskäiku?

Mitte selleks, et olla tubli. Vaid selleks, et aidata oma närvisüsteemil uuesti aru saada, et tornaado on möödas.

Ja veel üks tähelepanek. Ma kirjutasin: “Kui olen kellegi oma elust eemaldanud, siis nii peakski jääma.”

Mitte vihast. Mitte karistuseks. Vaid kogemusest. Mõned inimesed ei too sinu ellu rahu. Nad toovad tagasi kaose, mille taastamine võtab sinult nädalaid. Vahel ei ole piiride hoidmine mitte teiste karistamine, vaid enda tervise hoidmine.

Ja minu ülesanne ei ole lahendada vanu konflikte ega mõista nende inimeste käitumist. Minu ülesanne on taastada oma baasasjad: uni, söök, liikumine ja rahu.

Need samad neli sammast, mis mind eelmine kord pimedast kohast välja aitasid. Ja ausalt öeldeseks ma tean täpselt, kus teeots on. Ma olen lihtsalt korraks sellelt rajalt kõrvale tõugatud. See ei tähenda, et oleksin eksinud. See tähendab ainult, et on aeg rahulikult tagasi pöörduda. ❤️

Me oleme need, mida me tarbime – mitte ainult toidus

Üks kõige olulisemaid õppetunde, mille olen saanud tervislikust toitumisest, ei puuduta tegelikult üldse toitu.

Toitumiskava õpetas mulle, et kõigel on oma koht ja kogus. On põhitoidukorrad, mis annavad jõudu ja hoiavad organismi töös. On vahepalad, mis aitavad energiat tasakaalus hoida. Ja on toidud, mida võib süüa, kuid mitte lõputult. Mitte sellepärast, et need oleksid tingimata halvad, vaid sellepärast, et liiga palju head võib samuti halvasti mõjuda.

Mida rohkem sellele mõtlen, seda enam tundub mulle, et samad põhimõtted kehtivad ka suhete kohta.

Me ei tarbi ainult toitu. Me tarbime iga päev inimesi, vestlusi, arvamusi, sotsiaalmeediat, emotsioone ja suhteid. Kõik see mõjutab meie vaimset tervist samamoodi nagu toit mõjutab meie füüsilist tervist.

Kui toitumiskava õpetab kaaluma ja planeerima toidukoguseid, siis võib-olla peaksime aeg-ajalt kaaluma ka seda, kui palju ruumi anname oma elus erinevatele inimestele. Mõni inimene toidab meid nagu täisväärtuslik eine – pärast kohtumist tunneme end rahulikult, väärtustatult ja tugevamana. Mõni teine meenutab aga pidevat rämpstoitu – hetkeks võib tunduda hea, kuid lõpuks jääb järele väsimus, raskustunne ja rahulolematus.

Tervislik toitumine ei tähenda ainult salatit ja õunu. Samamoodi ei tähenda tervislik elu ainult positiivseid inimesi ja rõõmsaid emotsioone. Elus on kohta nii magusal kui soolasel, nii rõõmul kui kurbusel, nii kergetel kui keerulistel suhetel.

Oluline on mõõdukus.

Kui mõni inimene või olukord hakkab võtma suurema osa meie energiast, kui ta meile tagasi annab, tasub endalt küsida, kas kogus on ikka õige. Mõnikord ei pea midagi täielikult keelama. Mõnikord piisab lihtsalt piiride seadmisest. Vahel aga tuleb tunnistada, et mõni asi ei sobi meie menüüsse enam üldse.

Nii nagu inimene saab valida täisteraleiva saia asemel või vee limonaadi asemel, saame ka suhetes teha alternatiivseid valikuid. Saame valida inimesed, kes toetavad meie arengut. Saame valida tegevused, mis taastavad meie jõudu. Saame valida, milliste mõtete ja emotsioonidega me oma päevi täidame.

Lõppude lõpuks ei kujunda meid ainult see, mida me sööme. Meid kujundab ka see, keda me kuulame, kellele oma aega anname ja milliseid suhteid oma ellu lubame.

Tervislik elu algab sageli taldrikult. Aga selle tegelik mõju ulatub palju kaugemale kui toit.

Kõik algab sellest, mida me tarbime.

Inimesed keskenduvad sageli sellele, mida nad suhu panevad, kuid unustavad mõelda sellele, mida nad lasevad oma ellu ja pähe. Mõlemad mõjutavad tervist. Mõlemad vajavad teadlikke valikuid. Ja mõlemaga kehtib sama reegel – liiga palju ei ole tavaliselt hea.

Sest tervis ei alga ainult taldrikult.

Tervis algab ka neist inimestest, kellel lubame istuda oma laua taga.