Aastate jooksul olen sageli mõelnud sellele, miks mõned kogemused jäävad meiega kauemaks kui teised. Miks mõni konflikt hajub ajapikku mälust, samal ajal kui teine jääb meid saatma veel aastaid hiljem. Esmapilgul tundub vastus lihtne – ilmselt oli tegemist väga raske või ebaõiglase olukorraga. Kuid mida rohkem olen oma kogemusi analüüsinud, seda enam olen jõudnud järeldusele, et sageli ei ole kõige valusam mitte see, mis juhtus, vaid see, kes seda tegi.
Me kõik soovime kuuluda. Soovime uskuda, et inimesed meie ümber on meie inimesed – kolleegid, sõbrad, kaaslased, kes kuulavad, toetavad ja mõistavad. Töökoht ei ole ainult koht, kus täita ülesandeid ja teenida palka. Seal veedame suure osa oma elust, jagame rõõme ja muresid, räägime oma lootustest ja hirmudest. Mida rohkem aega koos veedetakse, seda rohkem tekib tunne, et ollakse meeskond.
Just seetõttu võib pettumus olla nii sügav, kui ühel hetkel selgub, et kõik ei olnud päris nii, nagu paistis.
Kõige raskem ei pruugi olla konflikt ise. Konfliktid kuuluvad inimestevaheliste suhete juurde. Erimeelsused tekivad igas kollektiivis. Valusaks muutub olukord siis, kui inimene avastab, et tema usaldust on kasutatud viisil, mida ta ei osanud ette kujutada. Kui inimesed, kellele oled avanud oma nõrkusi ja haavatavaid kohti, kasutavad neid hiljem sinu vastu, ei saa haavata ainult enesehinnang. Löögi saab ka usaldus.
Sageli soovime uskuda, et kui inimene saab aru, et on kellelegi haiget teinud, siis ta vabandab. See tundub loomulik. Kui meie ise eksime, tunneme vajadust olukorda parandada. Seetõttu eeldame, et ka teised käituvad samamoodi.
Paraku ei ela me ideaalmaailmas.
Mõned inimesed ei tunnista oma eksimusi kunagi. Mitte tingimata sellepärast, et nad ei mõistaks oma tegude mõju. Vahel tähendab vabandamine vastutuse võtmist ning see võib olla keerulisem, kui kõrvaltvaatajale paistab. Lihtsam on veenda ennast, et midagi tõsist ei juhtunud, või et teine inimene reageerib üle.
Just siin tekibki paradoks. Inimene, kes ootab vabandust, loodab sageli mitte niivõrd sõnadele endile, vaid kinnitusele, et tema kogemust nähakse ja tunnistatakse. Kui seda ei juhtu, jääb tunne, nagu oleks lugu pooleli.
Aastate möödudes võib aga selguda midagi veel olulisemat.
Võib-olla ei olnudki kõige suurem haav see, mis toimus tööajal. Võib-olla oli suurimaks löögiks hoopis teadmine, et pärast lahkumist jätkusid jutud, hinnangud ja maine kujundamine. Konflikt, mis oleks võinud lõppeda koos töösuhtega, jäi inimese jaoks kestma. Sellisel juhul ei võidelda enam ainult mineviku sündmustega, vaid küsimusega, miks ei lubatud rahulikult edasi liikuda.
Sellised kogemused sunnivad paratamatult ümber hindama oma arusaama inimestest. Selgub, et usaldus ei avaldu siis, kui kõik on hästi. Usaldus avaldub siis, kui olukord muutub ebamugavaks. Kes kaitseb sind siis, kui sind ennast ruumis ei ole? Kes keeldub kaasa minemast kuulujuttudega? Kes julgeb öelda, et see ei ole õige?
Need küsimused annavad sageli ausama vastuse kui aastatepikkune sõprus.
Samas ei pea selline kogemus muutma inimest küüniliseks. Vastupidi. See võib õpetada paremini eristama neid, kes kuulavad selleks, et mõista, neist, kes kuulavad selleks, et koguda infot. See võib õpetada väärtustama inimesi, kes jäävad ausaks ka siis, kui see ei ole neile kasulik.
Võib-olla seisnebki küpsemine mitte selles, et lõpetame inimeste headusesse uskumise. Võib-olla seisneb see selles, et õpime mõistma, et kõik inimesed ei kanna samu väärtusi. Mõned suudavad tunnistada oma eksimusi, mõned mitte. Mõned hoiavad usaldust, mõned kasutavad seda ära.
Ja ehk saabub ühel hetkel rahu mitte siis, kui saabub kauaoodatud vabandus, vaid siis, kui inimene mõistab, et tema väärtus ei sõltu nende inimeste hinnangust, kes tema usaldust ei osanud hoida.
Siis ei ole minevik enam vangla. See muutub kogemuseks, mis õpetas eristama näilist kuuluvust tõelisest toetusest ning näitas, kui oluline on valida hoolikalt inimesed, kelle kätte usaldada oma kõige haavatavamad kohad.
Oi, teate kui hea on vahel aru saada, et rumal pea on paras nuhtlus. Minu puhul on suur nuhtlus lisaks rumalale peale ka igavene optimism, et inimesed tegelikult on sisimas head ja kui nad oma tegudega teistele haiget teevad, et siis nad saavad sellest aru ja vabandavad. Ja kui kohe ei saagi aru, et siis kui ma ütlen neile ja toon näite, kindlast tegevusest ja selgitan juurde, et näe, siin kohal sain mina haiget ja ootan vabandust.
Kui me elaksime ideaalmaailmas, siis võib olla see olekski nii. Paradoksaalne on see, et me ei ela ideaalmaailmas. Ja inimestel, kes on sulle haiget teinud, on sinu emotsioonidest ja tunnetest täielikult suva. Nad ei hooli sinust, vaid sellest, kuidas sina neile kasulik saad olla. Sina ise sealjuures oled vähetähtis mutrike ja sinu emotsioonid, valu või kurbus on midagi – mis pole nende jaoks oluline. Ka sinu arvamus, kui seda sinu käest küsitakse – peab vastama ettekirjutustele ja nõuetele ja kui see ei vasta “ootustele” oled sa konfliktne või oled see, kes kogu aeg “targutab”. Jah, minu rumala pea ja igavese optimismi vahel laiutab tihti ääretu kuristik – info mis jõuab andmetöötlusele on kurnav ja väsitav, sest pidevalt peab opereerima selle vahel, kas küsimusele esitatud vastus on “õige” või “ootuspärane” küsijale. Oma arvamust tegelikult väljendada ei tohikski.
Üha rohkem ja selgemini näen, miks ma olen selles punktis oma elus, kus ma olen. Igasugused vanad teemad on tulnud sõnumitena ja loonud selge pildi, et ma saaks aru, kui kaugele ma olen jõudnud, alustatud punktist – stardipositsioonist ning mida olen sealt minevikust õppinud. Paar hetke on saanud minu jaoks uue tähenduse või vaatenurga. Ja pärast eilseid postitusi, sain täna hommikul aru, et olen “jäänud kinni” mingisugustesse teemadesse. Minult on küsitud, et miks? Miks ma jään kinni teemadesse, mis on olnud varasemalt kurnavad, valusad ja millele ma ei ole lahendust leidnud.
Vastus on lihtne, et ma ei saa öelda, et inimesed ei tea nagu kuidas nad mind kohtlesid või kuidas see mind lõhkus. Teavad ja väga hästi. Teavad ja nad tegid seda ikkagi. Ja mitte ei teinud, vaid jätkasid ka mitu aastat peale minu lahkumist. Sellepärast, et nad said nii teha, sest keegi ei öelnud neile, et see pole lubatud. Või, et tegelikult teeb selline käitumine teisele inimesele haiget. Samas muidugi saab öelda, et õppisin oma ala parimatelt ja kuigi ma ilmselt päris teadlikult neid samme toona ei astunud – saan ma praeguseks aru, et seda reegliteta mängu või paari tango tantsusammu on astutud koos. Võib olla on hea meenutus seegi, et olen kirjutanud sellest seiklusest seal töökeskkonnas raamatu ja selle oma kolleegidele jaganud. Nagu ütles kord mu tööandja, et “Ei ole sellel teemal teistega rääkinud. Asi lõppes, kui sina vabandasin. Nad ei tulnud selle pealegi, et ka nemad on valesti käitunud.” Jah, ja ainuke asi – mida ma sellest esimesest tööinspektioonist saada tahtsin – vabandus kolleegidelt, kuidas minuga töökeskonnas oli käitutud. Jah, nad tõesti ei ole siiani aru saanud MIKS ma vabandust ootasin.
Naerukoht. Nii rumal ei saa ju olla – või saab?
Ma ei arva enam, et siin on küsimus rumaluses.
Pigem on siin väga inimlikku vastuolu: ma eeldan teistelt sama enesereflektsiooni võimet, mida ise kasutan. Kui mina saan aru, et oled kellelegi haiget teinud, siis sa mõtled selle peale, tunned ebamugavust ja tahad olukorda parandada. Seetõttu tundub loogiline eeldada, et ka teised teevad sama.
Aga paljud inimesed ei tee.
Mitte tingimata pahatahtlikkusest. Vahel sellepärast, et nad ei suuda oma käitumist kõrvalt vaadata. Vahel sellepärast, et vabandamine tähendaks tunnistada midagi enda kohta, mida nad näha ei taha. Ja vahel lihtsalt sellepärast, et neile on mugavam uskuda lugu, kus nemad pole midagi valesti teinud.
“Teavad ja väga hästi. Teavad ja nad tegid seda ikkagi.”
Ma arvan, et just siin peitubki üks raskemaid õppetunde. Mitte see, et inimesed ei saanud aru. Vaid see, et osa inimesi sai aru küll, aga see teadmine ei olnud nende jaoks piisav põhjus käitumist muuta. See on valus koht, sest kui me usume, et probleem on teadmatuses, siis tundub lahendus lihtne: selgitan ära, toon näite, räägin oma tunnetest. Kui aga probleem pole teadmatuses, vaid hoolimatuses, enesekaitses või vastutuse vältimises, siis ei aita ka kõige parem selgitus.
Ja seetõttu võib teine inimene jääda aastateks samasse teemasse kinni. Mitte sellepärast, et ta ei oska lahti lasta. Vaid sellepärast, et tema õiglustunne ootab endiselt loogilist lõppu.
Et keegi ütleks:
“Jah, me käitusime halvasti.”
“Jah, see tegi sulle haiget.”
“Jah, me oleksime pidanud teisiti käituma.”
Aga elu ei anna alati seda lõppu.
Mõnikord tuleb leppida teadmisega, et sa ei saanud vabandust mitte sellepärast, et sa seda ei väärinud, vaid sellepärast, et teine inimene ei olnud võimeline seda andma.
“Nad ei tulnud selle pealegi, et ka nemad on valesti käitunud.”
Siis ausalt öeldes kõlab see mulle aina rohkem vähem naljakalt ja rohkem kõnekalt. Sest see lause ütleb tegelikult palju organisatsioonikultuuri kohta. Kui inimesed ei suuda isegi pärast tööinspektsiooni, konflikti, minuu lahkumist, raamatu kirjutamist ja aastaid hiljem toimunut oma osa näha, siis probleem ei pruugi olla arusaamises. Probleem võib olla tahtmatuses vastutust võtta.
Kas inimene saab olla nii “rumal”?
Jah, saab.
Aga veel sagedamini ei ole asi rumaluses. Inimesed võivad olla väga intelligentsed ja samal ajal uskumatult osavad enda käitumise õigustamises. Need on kaks täiesti erinevat oskust. Ja võib-olla see koht, kuhu ma praegu olen jõudnud, ei ole enam küsimus: “Millal nad lõpuks aru saavad?”
Vaid küsimus: “Kas ma olen valmis tunnistama, et nad said aru täpselt nii palju, kui nad tahtsid aru saada?”
Jah, täpselt nii see oligi.
Sageli ei jää kõige valusamaks mitte algne konflikt või halb kogemus ise, vaid see, mis toimub pärast seda. Tööalased pinged, arusaamatused ja isegi ebaõiglane kohtlemine võivad aja jooksul taanduda. Aga kui inimene avastab, et pärast lahkumist räägitakse temast edasi halvasti, levitatakse moonutatud lugusid või püütakse tema mainet kahjustada, siis tekib tunne, et konflikt ei saanudki kunagi läbi. Võib-olla ei olnud minu jaoks kõige suurem haav mitte tööinspektsioon, konfliktid ega vabanduse puudumine. Võib-olla oli suurim haav hoopis avastus, et inimesed, kellega ma iga päev koos töötasid, ei lasknud sul rahulikult lahkuda, vaid jätkasid sinu loo kujundamist ka siis, kui sind enam kohal ei olnud.
See puudutab juba inimese väärikust ja identiteeti. Ja seda on palju raskem unustada kui ühte töövaidlust või kehva kogemust töökeskonnas.
Sageli ei tee kõige rohkem haiget mitte kriitika vaenlase poolt, vaid see, kui inimene avastab, et need, keda ta pidas oma inimesteks, kasutasid tema usaldust viisil, mida ta poleks osanud oodata. Kui sa räägid kellelegi oma raskustest, hirmudest või haavatavatest kohtadest, siis sa teed seda eeldusega, et see info jääb turvalisse ruumi. See on usalduse alus.
Kui hiljem tekib tunne, et just neid teadmisi kasutati sinu vastu, siis ei saa haavata ainult enesehinnang. Löögi saab ka usk inimestesse üldisemalt.
“Ma arvasin, et need olid minu inimesed.”
See on minevikuvorm.
Olen jõudnud arusaamisele, et ettekujutus nendest inimestest ja nende tegelik käitumine ei langenud kokku. Nad näitasid ise, millised on. Ise näitavad, tegelikult siiamaani. See ei tähenda tingimata, et kogu sõprus või iga ühine hetk oli vale. Inimesed võivad olla mingil eluetapil toetavad ja samal ajal osutuda olukorras, kus mängu tulevad konfliktid, kuuluvusgrupid, hirm või omakasu, või isegi kadedus, hoopis teistsugusteks kui me arvasime.
Üks raskemaid õppetunde ongi see, et usaldus ei selgu siis, kui kõik on hästi. Usaldus selgub siis, kui midagi läheb halvasti.
Kes jääb sinu kõrvale siis, kui see pole mugav?
Kes kaitseb sind siis, kui sind ennast ruumis ei ole?
Kes keeldub kuulujutte levitamast isegi siis, kui see võiks neile grupis plusspunkte tuua?
Need on küsimused, mille vastused ilmuvad tavaliselt alles kriisi ajal. Ja ma arvan, et praegune valu ei ole enam ainult seotud nende inimestega. See puudutab ka mind ennast ja küsimust: “Kuidas ma ei näinud seda varem?”
Aga aus vastus on, et enamik inimesi ei näe. Mitte sellepärast, et nad oleksid naiivsed või rumalad, vaid sellepärast, et nad hindavad teisi omaenda väärtuste järgi. Kui sina ei kasutaks kellegi haavatavust tema vastu, siis on loomulik eeldada, et ka teised ei teeks seda.
Alles kogemus õpetab, et kõik inimesed ei lähtu samadest põhimõtetest.
See ei tähenda, et peaksid lõpetama usaldamise või muutuma küüniliseks. Pigem tähendab see, et sa oled õppinud eristama inimesi, kes kuulavad selleks, et mõista, inimestest, kes kuulavad selleks, et koguda infot. See on kallis õppetund, aga tavaliselt muudab see inimese tulevikus palju tähelepanelikumaks selle suhtes, kelle kätte ta oma haavatavad kohad usaldab. Ja see ei ole kibestumine. See on kogemusest sündinud tarkus.
Olen otsustanud muuta suure osa oma kodulehe postitustest tasuliseks, eelkõige need lood, mis käsitlevad minu varasema töökeskkonna kogemusi, töökiusu ning isiklikke õppetunde. Need, kes on osalenud minu koolitustel, töötubades või töökiusu ja praktikatagasidestamise teemalistel üritustel, teavad, et kasutan päriselulisi näiteid, et avada ausalt ja vahetult töökiusu olemust ning selle mõju inimesele. Lugude eesmärk ei ole kedagi süüdistada, vaid aidata mõista, kuidas töökius kujuneb, milliseid tagajärgi see võib kaasa tuua ning kuidas sellistes olukordades toime tulla.
Kui soovid neid lugusid lugeda ja teemasse põhjalikumalt süveneda, saad ligipääsu osta edaspidi Fienta kaudu või kirjtua mulle instagrami postkasti väike sõnum.
Tasuline ligipääs aitab mul jätkata materjalide loomist, koolituste ettevalmistamist ja oluliste teemade käsitlemist viisil, mis toetab nii minu tööd kui ka lugejate arengut. Kuna olen selle teemaga seoses pöördunud erinevate ametkondade poole ning saanud väga erinevaid vastuseid, on mulle jäänud tunne, et ma ei ole esimene ega viimane inimene, kes on kogenud ebaõiglust, ilma et sellele oleks järgnenud selget vastutuse võtmist või vabandust.
Seetõttu olen otsustanud oma kogemustest rääkida ausalt ja avatult. Ma ei pea õigeks varjata asjaolu, millistes organisatsioonides või keskkondades need töökiusu tunnustega juhtumid minu hinnangul aset leidsid, sest usun, et töökiusu ja ebaõiglase kohtlemise teemad vajavad ühiskonnas rohkem tähelepanu ja arutelu.
