Minu teenuse keskmes on tegevusjuhendamine ning tervisliku eluviisi toetamine erivajadustega inimestele. See hõlmab nii kaaluprobleemide ennetamist ja leevendamist kui ka inimese üldise heaolu, iseseisvuse ja elukvaliteedi parandamist.
Töö ei ole üksikute tegevuste kogum, vaid terviklik ja eesmärgistatud protsess, mis lähtub iga inimese individuaalsetest vajadustest, võimetest ja igapäevaelust.
Teenuse alla kuuluvad muuhulgas:
- liikumisharjumuste kujundamine ja regulaarse aktiivsuse toetamine;
- tervislikumate toiduvalikute õpetamine;
- söögikordade planeerimine ja päevakava kujundamine;
- poeskäimise ja teadlike ostuotsuste harjutamine;
- lihtsate ja tervislike toitude valmistamine;
- kaalutõusu riskide ennetamine ja tervisekäitumise kujundamine;
- motivatsiooni ja eesmärkide hoidmine;
- lähedaste ja tugipersonali nõustamine;
- tegevusplaanide koostamine ja järjepidev dokumenteerimine.
Teenuse eesmärk ei ole ainult kehakaalu muutus, vaid inimese terviklik heaolu, suurem iseseisvus ning elukvaliteedi tõus. Oluline põhimõte on, et väikesed ja järjepidevad muutused igapäevastes harjumustes loovad püsivama tulemuse kui üksikud lühiajalised sekkumised.
Kui “tervislik tegevus” ei ole veel terviklik süsteem
Toon siia ühe praktilise näite.
Hoolekandeasutuses elab autismispektrihäirega klient, kes on ülekaaluline. Tema puhul kasutatakse mõnikord premeerimissüsteemi: kui ta käitub hästi või osaleb ühistegevuses, näiteks matkamisel, saab ta vastutasuks toitu või maiustusi. Sageli sõnastatakse see nii: „ta on selle välja teeninud“.
Samal ajal võib samas teenusruumis toimuda järgmine olukord: järgmisel päeval tuleb majaväline töötaja, kes valmistab kliendiga koos nn “soolase salati” ning seejärel minnakse jalutama.
Kuigi mõlemad tegevused võivad eraldi vaadatuna tunduda positiivsed, tekib küsimus: kas see moodustab tervikliku ja järjepideva süsteemi või on tegemist juhuslike, omavahel sidumata tegevustega?
Üks jalutuskäik nädalas ei muuda inimest aktiivseks, kui ülejäänud päevad mööduvad vähese liikumisega. Samamoodi ei kujunda üks “tervislik toidukord” tervislikku toitumisharjumust, kui ülejäänud menüü ja portsjonid ei ole läbi mõeldud.
Portsjonid, “tervislik toit” ja individuaalsus
Ka toidu puhul tekib sageli lihtsustatud arusaam: kui toit on “salat”, siis on see automaatselt tervislik. Tegelikkuses sõltub toidu mõju aga portsjonist, koostisest ja inimese kogu päeva toitumisest.
Mis on “soolane salat” kui portsjon? Kui suur see kogus peaks olema? Kas see asendab toidukorra või on lisand?
Portsjonite hindamine ei ole universaalne süsteem, vaid sõltub inimese individuaalsest energiavajadusest, kehakaalust, tervislikust seisundist, liikumisaktiivsusest ja eesmärkidest. Sama toit võib ühele inimesele olla sobiv portsjon, teisele aga ebapiisav või liigne.
Seetõttu ei saa tervislikku toitumist käsitleda üksikute roogade või tegevustena, vaid tervikliku päevapõhise süsteemina.
Kaks inimest, kaks erinevat vajadust
Sama asutuse sees võib olla kaks väga erineva vajadusega inimest.
Üks klient on väga passiivne, eelistab magusat ning sööb seda suurtes kogustes. Teine klient liigub palju, võib läbida pikki vahemaid, kuid tema toitumine sisaldab näiteks Nutella-tüüpi magusaid määrdeid, saia ning aeg-ajalt karastusjooke.
Nende kahe inimese puhul ei saa rakendada ühtset lähenemist ei toitumise ega liikumise osas. Samuti ei saa nende portsjonid, piirangud või juhised olla identsed.
Siit tekib aga oluline küsimus: kas me suudame hoolekandes alati lähtuda individuaalsusest või kipume kasutama mugavaid üldistusi, mis ei arvesta inimese tegelikke vajadusi?
Olukord muutub veel keerulisemaks, kui samu tooteid hinnatakse erinevalt erinevate inimeste puhul – ühel juhul lubatakse, teisel keelatakse –, ilma et otsus põhineks selgel ja ühtsel tervise- või ravipõhimõttel.
Tervisliku eluviisi toetamine ei ole üksikute tegevuste tegemine ega juhuslike “tervislike hetkede” loomine. See on süsteemne, järjepidev ja individuaalne töö, mis peab arvestama inimese tervislikku seisundit, harjumusi ja tegelikku igapäevaelu.
Eesmärk ei ole keelamine ega premeerimine, vaid teadlikkuse, iseseisvuse ja püsivate harjumuste kujundamine.
Tervist toetav hoolekanne algab küsimusest: kas see, mida me teeme, loob juhuslike tulemusi või ehitab üles püsivat muutust?
