Miks „teadmisest“ ei piisa – ja mida ma õppisin erivajadustega inimeste toetamisest ja toidust

Ma vahepeal mõtlen, et kui äge tegelikult on maailm ja universum minu ümber. Kuidas paar aastat tagasi alustatud idee, mida üritasin intellektipuuetega inimestele, kellel ühel oli tugev autismispektri häire – rääkida tervislikust toitumisest ja pakkusin välja ideid, kuidas koos ennetada tugevat ülekaalu. Või toetada alternatiivset, kuid tervislikumaid valikuid. 

Nad olid nõus proovima, sest ma olin käinud vastaval koolitusel, kuidas toit võib meid igapäevaselt toetada või tekitada tervisele valesti toitumisel probleeme. Milleks hiljem hakata otsima tervise probleemidele lahendust, kui neid saaks ennetada. Mis saaks valesti minna, mõtlesin ma.

Idee seisnes selles, et eesmärgipärane juhendamine on suuline juhendamine, või ettenäitamine ja klient teeb ise või kombineerides kõiki neid asju ja tehes neid asju koos. Mul olid valmis koostatud menüüd, mis hommikusöök, lõunasöök või õhtusöök oleks kombineeritult tasakaalus päeva vajadustega. Olin arvestanud nende menüüde koostamisega võimaliku eeldiabeediga, kui laktoosi ja muude erisustega, nt gluteeni talumatusega.

Kirjutasin sellest ideest ka tööandjale, pärast seda kui olen oma klientidega koos asja arutanud ja nemad nõustunud, et “proovime.” Tööandja leidis, et see on hea mõte.

Ja siis rääkisin oma kolleegidele ka. Ja mulle öeldi kohe ära, et neile sobib selline süsteem, nagu meil seni olnud oli ja nemad küll ei viitsi menüü järgi hakata tellima toiduaineid vaid tellime ikka enne toiduained ja siis jooksvalt vaatame, mida teeme. 

Hiljem sain siis veel teada ka, et “kas sa lähed töölt ära sellepärast, et me ei lubanud sul seda menüüde asja läbi viia” või et “me lubasime sul ju kõike teha, mida sa elanikega tahtsid.” Et kumba siis? Ja kas ma pidin ikka kõik oma mõtteid oma maja elanikega läbiviimiseks arutama ja luba küsima kõrvalmaja töötajatega? Minu töölepingus oli selgelt kirjas, et mul on õigus algatada erinevaid tegevusi, mis toetab minu elanike arengut. Ja päris mitu nädalat hiljem sain üldse teise üksuse töötajalt teada, et “Teistel oli probleeme sellega, et sul tuli mõte, sa rääkisid sellest enne klientidele ja siis alles teistele töötajatele, kõrvalmajas.” Naljakas, kuskohast isegi selline mõte sai tekkida. Mul tuli mõte, jagasin seda klientidega, nad olid nõus proovima. Teavitasin tööandjat ja ta oli sellega nõus, pidades heaks mõtteks. Ja siis rääkisin oma maja töötajatega. Ja siis kõik sinnapaika jäigi.

Igaljuhul ma tegin siis nii, et nendel päevadel, kui ma olin tööl, siis me tegime toidukordasid nii, et lasin toimkonnal ise välja mõelda, mida nad süüa tahaks, arutasime mida vaja läheb suuliselt läbi ja lasin neil asjad kokku otsida. Ja enamuse toiduvalmistamise protsessist lasin neil ise teha. Vahet pole, siis kui palju aega selleks kulus. 

Enamasti on paljudes kohtades niimoodi, et kogukonna teenuse klientidel võetakse ära see iseseisvus, sest tegevusjuhendajal on eesmärk ise toit valmis teha, sest nii saab kiiremini. Tööpinnad jäävad puhtamaks ja elanikel on siis rohkem vaba aega. Mida kasutatakse enamasti nutiseadmes või teleri taga. 

Minu algne mõte ei ole tegelikult „imelik idee“, vaid üsna klassikaline taastava ja osalusel põhineva hoolduse loogika: rohkem iseseisvust, rohkem osalemist, rohkem tähenduslikku tegevust (toidu planeerimine, valikute tegemine, kokkamine ise). Eriti intellektipuudega ja autismispektri klientide puhul ongi see sageli olulisem kui „kiire ja puhas tulemus“ – sest just protsess toetab oskusi ja eneseregulatsiooni. Aga samaaegselt põrkas see vastu teist süsteemi loogikat: töökorraldus, ajasurve, harjumuslik „nii on alati tehtud“, ja võib-olla ka hirm, et kui midagi tehakse teistmoodi, siis see lisab keerukust või vastutust. See ei tähenda, et minu idee oleks olnud halb – pigem, et organisatsioon ei olnud valmis seda tervikuna vastu võtma.

See koht, kus asi hakkas minu jaoks eriti ebamugavaks minema, ei ole isegi menüüteema, vaid kommunikatsioonikiht selle ümber.

Algul oli see“hea mõte”, siis tekkis kolleegide vastuseis ja hilisem ümberjutustamine (“sa ei rääkinud õigetele inimestele õiges järjekorras” / “me ju lubasime kõike”). See on tegelikult tüüpiline olukord, kus tekkib organisatsiooniline segadus: vastutus, otsustamine ja info liikumine ei ole selgelt kokku lepitud.

Takistuseks sai ka oluline põhimõtteline erinevus tööfilosoofias:

• Mina lähtusin kliendi osalusest ja õppimisest protsessi kaudu
• süsteem (vähemalt selle osa inimesed) kaldus efektiivsuse ja kontrolli poole

Need kaks ei ole iseenesest vastuolus, aga nad vajavad teadlikku kokkulepet. Ilma selleta tekibki see kentsakas olukord, kus minu mõtted olid halvemad, sest need tulid minult.

See, mida ma lõpuks tegin– lasin klientidel planeerida, otsida ja valmistada, isegi kui see võttis rohkem aega – on sisuliselt selle idee kõige puhtam teostus. Ja see on oluline detail: ma ei jätnud ideed lihtsalt vaidluse tõttu maha, vaid ma kohandasin seda nii, et see sai siiski toimida minu tööraamides. Aga elanike tervise hoidmise vaates ei olnud see kindlasti järjepidev ega tekitanud ka üldist uut harjumust.

Kui nüüd seda suuremat pilti vaadata, siis ma ei näe tagantjärele siin ainult konflikti, vaid ka üsna selget mustrit:
Ma proovisin luua süsteemi rohkem iseseisvust ja tähenduslikku tegevust, aga organisatsioon ei olnud valmis seda ühtselt vastu võtma.

Ja siis ma hakkasin ise pakkuma erivajadustega inimestele ja nende lähedastele teenust.

Sellel oli alguses ikka väga erinevaid lähenemisi nurkasid, sisuliselt erivajadusega kliendi juhendamine ja toetamine tema enda kodus ja laiemas plaanis oli ja on see pigem koduhoiu või päevahoiu teenus kliendi enda turvalises ja tuttavas keskkonnas – kodus. Kui sotsiaalhoolekandes puudub koht ja lähedasel on vaja käia tööl või vajab puhkust ja erivajadusega inimest ei ole võimalik üksi koju jätta.

Ja mingi hetk jõudsin ma selle toidu teema juurde tagasi. Sest ma ise avastasin, et mul on tekkinud arvestatav kogus kilogramme. Aga siis ma õppisin toidu kohta palju uut ja mul oli hea meel, et seal töökeskkonnas see asi niimoodi soiku jäi, sest TÄNA teen ma veel paremaid valikud ja oman teadmisi, kuidas juhendada oma kliente veel paremini. Ma olen ise selle asja sees. Ja see on nii äge. Ma näen enda komistuskive.

Ja tegelikult ma saan aru, et erivajadusega inimene mõtleb ja näeb asju teistmoodi. Ja tegelikult ma ka ise, tõenäolise ATH ja olemasoleva depressiooniga, tean kui raske on muuta oma harjumusi. Motivatsioon on hea küll aga kui sul pole seda? Keegi teine ütleb, kuidas ja mida teha? Aga kui sa ei oska ja siis enam ei taha ka Distsipliin ja järjepidevus. Isegi kui ei taha, teed ära. Aga kui sul juhendajat kõrval pole, kes vahel küsiks, kuidas sul läheb? või et lihtsalt tuletaks meelde, et usalda protsessi, siis ongi lihtsam see, et …las siis tehakse minu eest see toit ära, ma lihtsalt söön. Ma oma praegust tööprotsessi siia ei kirjuta, sest olen selle viimistelnud viimistletud toimivaks süsteemiks juhendajatele, kes jäävad peale mind oma lähedast või klient toetama ja suunama.

Alguses on sageli lihtsalt idee: „teeme paremad valikud“. Aga praktikas selgub kiiresti kolm asja,mida sa varem võib olla ei teadnud

1) Teadmised ei võrdu käitumise muutusega.
Inimene võib aru saada, et midagi on kasulik, aga see ei muuda automaatselt harjumust. Eriti kui:

• energiat on vähe
• motivatsioon kõigub
• keskkond ei toeta muutust
• otsustamine on keeruline

See kehtib nii erivajadustega inimeste kui ka ATH või depressiooniga inimeste puhul—ja ausalt öeldes ka “tavaliste” inimeste puhul.

2) Struktuur teeb suure osa tööst ära.
Edu ei tule ainult juhendamisest, vaid keskkonna disainist.

Menüüd, ette planeeritud valikud, koos tegemine, rutiinid—need ei ole lihtsalt „toetavad ideed“, vaid tegelikult kognitiivse koormuse vähendamine. Kui otsustamine on lihtsam, on ka teostamine lihtsam.

3) Distsipliin ilma tugisüsteemita on väga ülehinnatud mõiste.
Sõrm ühele olulisele punktile: „isegi kui ei taha, teed ära“.

Aga kui vaadata inimkäitumist realistlikult, siis see „ise teen ära“ ei ole üksi jätkusuutlik. See püsib:

• välise struktuuri peal
• sotsiaalse toe peal
• meeldetuletuste peal
• harjumuste automaatika peal

Ja kui see kõik puudub, siis ei ole küsimus ainult tahtejõus, vaid süsteemi puudumises.

Jah, ma ei ole jäänud kinni ideoloogiasse („peab olema tervislik“, „peab olema iseseisev“), vaid olen liikunud praktilise realismi suunas—et mis päriselt töötab erinevate inimeste puhul erinevates seisundites.

Ja see, et ma ütlen, et ma ei kirjuta oma praegust süsteemi lahti, see on pigem nagu professionaalne piir: ma olen selle enda jaoks läbi töötanud ja vorminud toimivaks tööriistaks oma kogemuste põhiselt.

Olen liikunud „ma tean, mis on tervislik“ tasemelt sinna, kus näen, et tegelik küsimus on: kuidas teha nii, et inimene suudaks seda teha ka siis, kui tal pole energiat, motivatsiooni või selgust.

Miks „teadmisest“ ei piisa – ja mida ma õppisin erivajadustega inimeste toetamisest ja toidust

Ma olen viimastel aastatel korduvalt mõelnud sellele, kui lihtne on uskuda, et kui inimene teab, mida teha, siis ta ka teeb seda. Tervise, toitumise ja igapäevaste harjumuste puhul tundub see loogiline. Me anname infot, selgitame, õpetame – ja eeldame, et sellest piisab. Aga elu, eriti erivajadustega inimeste toetamise kontekstis, õpetas mulle kiiresti midagi muud.

Kui ma alustasin tööd intellektipuudega ja autismispektri häirega inimestega, siis tõin ma kaasa idee tervislikumast toitumisest ja struktureeritud menüüdest. Läbimõeldud valikud, arvestades eripärasid, võimalikke terviseriske ja igapäevast tasakaalu. Kõik tundus loogiline. Ka kliendid olid valmis proovima. Aga üsna kiiresti sai selgeks, et küsimus ei ole valmisolekus proovida, vaid selles, kuidas igapäevane elu tegelikult toimib.

---

Harjumus ei muutu infost, vaid keskkonnast

Töö käigus hakkas mulle järjest rohkem silma üks lihtne, aga ebamugav tõde, teadmised ei muuda käitumist, kui keskkond ja harjumused ei toeta muutust. Kui inimene peab iga päev uuesti otsustama, mida süüa teha, kust alustada, kui palju energiat tal selleks üldse on. Siis ei võistle mitte „tervislik valik“ ja „ebatervislik valik“, vaid lihtne ja väsimust vähendav valik vs keeruline ja energiat nõudev valik. Ja väga sageli võidab lihtsus.

Erivajadus, motivatsioon ja nähtamatu koormus

Erivajadustega inimeste puhul on see eriti nähtav, aga tegelikult universaalne. Kui lisanduvad autismispektri eripärad, intellektuaalne eripära, depressioon või ATH või lihtsalt krooniline väsimus, siis ei kao ära mitte soov, vaid võime järjepidevalt algatada ja hoida rutiini. Siis muutub „tee lihtsalt ära“ sisuliselt tühjaks soovituseks.

Sama teema teises elus

Huvitaval kombel jõudsin ma sama teemani ka isiklikult. Oma tervise ja harjumuste kaudu nägin, kui kergesti võib „tean küll, mida peaks tegema“ muutuda olukorraks, kus sa ikkagi ei tee.Mitte laiskusest, vaid sest:

• süsteem puudub
• väsimus võidab
• otsustamine on liialt keeruline
• järjepidevus ei püsi ilma toeta

See muutis mu arusaamist palju ausamaks – nii enda kui ka klientide suhtes.

Distsipliin ei ole iseloomuomadus. See on süsteem.

Aja jooksul hakkasin nägema, et järjepidevus ei teki ainult motivatsioonist, vaid tugistruktuurist:

• keskkond
• rutiin
• juhendamine
• lihtsustatud valikud
• ja inimese kõrval olemine ka siis, kui ta ise enam ei jaksa alustada

Sest kui me tahame päriselt toetada inimesi – olgu kodus, teenusel või kogukonnas – siis ei piisa ainult juhendamisest. Või vastupidi nende eest asjade ära tegemisest. Me peame looma keskkonna, kus õige valik ei ole mitte ainult „õige“, vaid ka lihtsaim võimalik valik. See on koht, kus hooldus, juhendamine ja igapäevane elu päriselt kohtuvad.

Mõnikord ei muuda suunda mitte suured otsused, vaid väikesed laused, mis jäävad kuhugi mällu kinni. Ja hakkavad hiljem mõjutama. Ütlejal endal on selle aja peale see ammu meelest läinud. Tegelikult oma ettevõtluse peale suunas pidevalt ka minu kolleeg, kellele ma kunagi ütlesin, et ma kannan edaspidi selliseid riideid nagu mina tahan. Siis ta ütles, et mine tee endale ise töökoht, siis saad kanda mida tahad.

Need laused tunduvad tagantjärele peaaegu juhuslikud. Aga nad jäävad. Ja hakkavad mingil hetkel elu sees oma kuju võtma. Samas on olnud ka olukordi, kus hinnangud ei ole olnud nii otsesed, aga on tekitanud veelgi rohkem segadust. Näiteks praktika ajal tehtud märkused riietuse kohta olukorras, kus hinnati midagi, mis ei olnud isegi selle konkreetse töö kontekstis ega ajas. Ja kui sellele vastati, et „aga keegi ei öelnud sulle ju midagi isiklikult“, siis minu jaoks ongi see just kõige keerulisem osa. Et aga miks sa siis selle kirja panid.

Naljakal kombel oli selle riietusega see nali ka, et kodukorra eeskirjad ei keelanud ära ja tööandjal ei saanud üleüldse probleemi olemusest aru. Aga näed, sellel ühel inimesel – kellele ei meeldinud töökeskonnas minu mõte tervislikmast valikutest, ei meeldinud ka minu riietus, nagu nüüdseks on välja tulnud. Nii, et ilmselgelt ei olnud see mõte sugugi vale, vaid see oli vale sellepärast, et minul tuli selline idee. Ja seda ei saanud ka enam kaaperdada, sest ma olin sellest omaalgatusena ka tööandjale rääkinud. Küllap saab igaüks siit tegelikult aru, et see oli küll elanike kaotus aga minu võit, et ma sain aega selle mõttepoolikuga tööd teha ja viimistleda toimivaks süsteemiks

Kui sul on tunne, et sinu meeskond või kliendid vajaksid sarnast lähenemist ja süsteemsemat juhendamist, võta julgelt ühendust.