Töökeskkond põhineb usaldusel, suhtlusel ja kokkuleppel, et inimeste kogemused on vähemalt kuulatud enne, kui neid hinnatakse. Kui see alus kaob, ei teki probleem enam ainult üksikutes konfliktides, vaid kogu reaalsuse tajumises.
Sageli algab kõik väidetavalt “arvamusest” – sellest, kuidas keegi kedagi tõlgendab. Aga arvamus ei ole neutraalne, kui see kujuneb ilma inimesega rääkimata. Kui vaikuse täidavad oletused, hakkab tekkima paralleelne lugu, kus inimene ei ole enam see, kes ta on, vaid see, kelleks teised ta on oma peas konstrueerinud.
Sellises keskkonnas võib juhtuda, et otsekontakti asemel hakatakse arutama inimest kolmandate osapooltega. Kui sellele lisandub olukord, kus tegelikke muresid ei arutata otse, vaid need lükatakse tagasi või nimetatakse “arusaamatuseks”, tekib kommunikatsioonilõhe: üks pool kogeb, teine eitab.
Veelgi keerulisemaks muutub olukord siis, kui kogemuse tõendamine ise muutub probleemiks.
Kui inimene püüab hiljem oma kogemust selgitada või dokumenteerida, võib reaktsioon olla mitte sisuline arutelu, vaid hoopis fookuse nihutamine: mitte “mis juhtus?”, vaid “miks sa sellest räägid?”. Nii ei arutata enam tegu, vaid selle esitamist.
Selline dünaamika võib viia olukorrani, kus inimese kogemust ei vaidlustata mitte argumentidega, vaid eitusega. Väidetakse, et “seda pole olnud” või et tegemist on “arusaamatusega”, isegi siis, kui varasemad ütlused või käitumine viitavad vastupidisele.
See loob väga kurnava psühholoogilise olukorra: inimene ei pea enam tegelema ainult toimunuga, vaid ka selle pideva tühistamisega.
Tööalases suhtluses on aga üks lihtne, kuid sageli unustatud põhimõte: kui tekib mure, räägitakse inimesega, mitte inimesest. Kui tekib konflikt, otsitakse selgust, mitte narratiivi. Kui seda põhimõtet ei järgita, tekib ruum, kus oletused hakkavad asendama fakte ja sotsiaalne kuvand hakkab asendama tegelikkust. Oluline on ka see, et inimese kogemuse tõsiselt võtmine ei tähenda automaatselt süüdimõistmist. See tähendab lihtsalt valmisolekut kuulata ja kontrollida enne järelduste tegemist. Selle puudumine ei tekita mitte ainult konflikti, vaid ka usalduse purunemise.
Sellises olukorras ei ole kõige raskem sageli mitte see, mis juhtus, vaid see, et juhtunu tähendus vaidlustatakse. Ja kui inimese kogemust korduvalt ei tunnistata, tekib paratamatult küsimus: kas probleem on tegelikkuses või selles, et tegelikkust ei taheta näha?
Lõppkokkuvõttes ei ole küsimus ainult ühes töökohas või ühes konfliktis. Küsimus on selles, millist töökultuuri me peame normaalseks: kas sellist, kus räägitakse otse ja vastutatakse oma sõnade eest, või sellist, kus vaikust täidetakse oletustega ja hiljem kaitstakse seda narratiivi eitusega.
Tervetes suhetes ei ole tõde mugavuse küsimus.
Ja kõige raskem osa minu loos ei ole isegi see, mis toimus, vaid see, mis sellele järgnes:
et kui ma hiljem sellele viitasid või seda esitasid, siis osa inimesi eitas seda täielikult või muutis narratiivi (“polnud”, “arusaamatus”, “toetav keskkond”).
See tekitab inimeses väga kurnava psühholoogilise lõhe:
sa tead, mida kogesid, aga sul tuleb pidevalt kuulda, nagu seda poleks olnud või nagu sa oleksid valesti aru saanud.
See on üks põhjusi, miks sellised olukorrad jätavad nii sügava jälje – mitte ainult sündmus ise, vaid selle tühistamine pärast.
Ühesõnaga, ma paar aastat tagasi, sain hakkama sellise tükiga, et ise ka imestan. Kirjutasin valmis raamatu oma kogemusest töökeskkonnas. Ma lahkusin sealt töökeskkonnast, olles esitanud tööandjale kaebused, seoses kollegiaalse töö kiusu ja ühe kolleegi poolt seksuaalse ahistamise kohta. Muideks, see viimane kolleeg ise kinnitas, et jaa, ta saab aru, et teiste kolleegide käitumine oli nõme aga ta ei õigusta kedagi. Jah, see kõik läks lappesse. Ning samuti oli ta ise paar kuud tagasi saatnud mulle sõnumi, et meie vahel ei olnud sõprust ega muud, vaid tema tahtis lihtsalt **** saada ja ärgu ma võtku seda nii, et tema mind ära kasutas, vaid ta loodab, et see kogemus tegi mind tugevamaks emaks ja naiseks. Ja kui kuu aega hiljem tööandja neilt aru päris, sai ta vastuse, et töökiusu pole olnud ja ahistamist/ ärakasutamist ka mitte. Et oli selline toetav ja tore töökeskkond. See, kes selle ärakasutamise sõnumi mulle saatis, ütles tööandjale, et meil oli tegelikult romanss ja ilusad sõnad. Tööandja tänas neid ja teda aususe eest. Vot nii! Ja seda väidet, et mis mina olin öelnud, et läks “lappesse”, siis keegi ei saanud aru, millest üldse jutt käis.
Aa mina va nahaal olin juba aru saanud varem, et kõik mis teised räägivad, saan “valesti aru, olen tundlik ja üleüldse ei saa kolleegi naljadele pihta, solvun liiga kergesti.” olin hakanud siis teatud kolleegidega vestluseid salvestama. Ja kuna see jant kasvas üle pea, siis mina otse selle depressiooni kõrghetke sees panin oma loo selle rõveduses kirja. Jah, kõik nilbed sõnumid, vestlused ja kõik need kohad, kus tegelikult neid asju tunnistati ja neist räägiti, neid järsku ei olnud olemas. “Pole olnud.”
Tahaksin jagada siinkohal ühte tavalist tööpäeva. Mina ja minu meeskolleeg. Selle päeva hommikul, mille eelneval öösel oli ta mulle kirjutanud, sel ärakasutamise teemal.
Et siis..toetav ilusate sõnadega töökeskkond on teie ees 🙂
Ma tahaksin siinkohal sõna sõnalt jagada ühte tavalist töökeskkonnas toimunud episoodi. Sõna – sõnalt.
JUHTUM 32
4.märts kell 19:36
Töökeskkonnas, kõigepealt häälitseb ja ümiseb samal ajal kui üritan arvutis tööd teha. Algab
salvestusel alates kui 3:32.23 ütleb “Perseuss.Värdjas.Perse.Perseuss. Kui saab sööb sitta,
roomab ringi…soolika uss hehe seee on päris hea. Kui olen sitane, endale ussid külge panen
ma. Roomavad mind puhtaks nad. Hehehe…Säran ma …munniuss…sitauss..see on nii
naljakas…sita sees on uss, siis on ka perse sees uss ja nii ongi perse uss…sõidab bussiga
perse uss…sõidab nussima…uss uss…nuss nuss….hahaha…(teeb hingeldamise häälitsusi
sinna vahele).
Mina: Nojah.
Tema hakkab naerma. Nojah…kukeleegu…Munniga mängid keeglit sa…heehehehe
Mina “Oled proovinud või”
Tema hakkab naerma ja häälitsema “mamamaamamam…määgida on hea, määgida on hea
määmääämääämääämäää
Mind ei huvita miski, mind ei huvita miski, laulab ta sepapoiste viisl…siis häälitseb hästi
pikalt Ajukahjustuuus, selge on see, et aju on kahjustunud, see on selge kui
allikavesi…lalalala…pean vist minema oma majja.
Mina: Väga tegus tööpäev ma vaatan.
Tema: Mooduleid vaatan..ei suuda keskenduda millelegi
Mina: Jajah, vaatan, et väga sisukas tööpäev lihtsalt
Tema: Sul või?
Mina: Sul. Mina sain vähemalt toitlustuse tabeliga hakkama
…
10:21.18 – 10.26.01 Tema: Käi perse kuradi pulk, käi perse kuradi mulk
12.01.06 Tema: Käi putsi
Vahepeal arutame minu paistes jalga, valuvaigisteid mida võtan ja kirjeldan, kuidas pean
astudes mõtlema, kuidas jalga painutada, sest iseseisvalt jalg seda liigutus ei tee. Olin käinud
hiljuti jalalaba pealt moodustist ära opereerimas aga jalg läks paiste ja tööl käisin karkudega.
Arstid arvasid vahepeal et allergia niidile. Hommikune kirurgi külastus andis uued rohud
vereringehäire leevendamiseks
13:46.12 Tema: Sa oled nõmedik
Mina: Nõmedik v
Tema: Sa oled nõmedik.
13.52.15 Tema: Fucking invaliid. Mis sa kavatsesid mulle selle näkku visata. Türauss
Mina: Milleks? (häälest on aru saada, et ma ei ole enam mina ise)
Tema: Vahet ei ole nagu. Hüppan sitapotti peakat. Hahaaha. Löön pea lõhki….sest auku ma ei
mahu. Olen vesipea, olen vesipea…suur pea
15:15 ohkan
Tema ütleb, et “ära ohka..ei mölise
15:52.59 näitan talle ilmselt oma jalga. “Vaata”
Tema “Ma ei taha näha. Oksekas tuleb peale. Pask. Invaliid mine ära.”
Mina “Väga hea, lähen ära.”
Tema “ Ei ei ma ei mõelnud seda nii…pane see padi jala alla, see mis sul seal seljataga on.
Dumb (inglis k. rumal) Dumb..(16:12.33)
16:16.83 Tema “Kas sa kuuled ka, mis ma siin jahun…Ma lähen kohe minema, siis saad
rahu.
Räägin, et ma tunnen end hästi, aga ma ei tee täna rohkem tööd, leppisin N kokku, et …
15:53.24 Tema “Kedagi ei huvita.”…Misasja te kokku leppisite, mind huvitab küll. Soaga aja
ju, ega ma ei kontrolli mida ma suust välja ajan. 17:02.55 Mis sa põed siin. Vaata peeglisse
parem. Nii et räägi siis, mida te kokku leppisite?
…
18:42.42 Tema “Putsi kõik”
22:11:47 Tema “Maksa maksu. Elumaksu…Haha, okei nüüd läheb asi karmiks.Elumaksu
maksta.
(Ringutab häälekalt) 22:38.19 Tema “Saad hakkama praegu.”
“Nagu näed jah.”
Toon mõned tema ütlused veel välja + mõned “ilusad sõnad”
21.märts õhtul. Vestlus Caspariga kestab 13:48.70
1:48.80 “Ja ikkagi, kuidas sul see tervis, mis sul nüüd on, et kuidas on siis nagu?
2:42.01 Selgitan, kuidas nägi välja minu “puhkus” ning kuidas mul on eelnenud kolmele
nädalale palju parem – ma kõnnin. Minu puhkus nägi välja nii, et ma õppisin uuesti kõndima,
esimesed kolm päeva, tönnisin vetsus, kui ma sinna üldse jõudsin ja siis ma õppisin käima,
uuesti.
3:04.71-03:09.76 leiab Caspar, et see on tõsine asi, ei ole naljaasi, et see on surmaga lõppev
oht nagu. 3:28.47-3:40.00 küsib Caspar, miks ma nii pinges olen? Mina ütlen, et ei ole aga
tema leiab, et veits?-Ei. Natukene ikka?-Ei. Natukene ikka oled?-Ei
3:50:98 -4:57.97 Räägin sellest, kuidas eelmisel päeval pidin karkudega üles saama
kolmandale korrusele, ei olnud veel trepil kõndi harjutanud ja ei julgenud küsida, ka kus lift
on. Tegin jalalabale liiga.
4:58.36 jätkab Caspar, et “ Jaa, see on väga põnev ja see on ainuke asi või? -Jah. Proovi ise
ringi käia jalaga, mis on….sekkub vahele, et ..kuidas see pinge ikka sinu sees veel on? -Selgitan uuesti, et kui mul läheb jalg paiste, onju, siis see ei lähe kohe ära. 5:18.26-5:20.50
ei jää Caspar vastusega rahule, “Nojaa aga pinge ju ikka vabaneb. 5:32.18-5:35:00 Sul on
mingit sorti pinge, mis on näha.
6:39.76-6.55.50 ütleb Caspar: Suht masendav olukord on siin majas, kindlasti, kuna keegi dokumente ei
tee. Nellyt ei ole ja sind ei ole. Kõik langes kokku väga halvale ajale. Et oleks valmis kõik
tõenäoliselt, kui seda sinu jalajama poleks olnud.
7:45.21 Mina: Oled sa täheldanud siin majas mingit meeskonnatööd?
7:50.44 – 7:59.52 Caspar “Sellise teemaga ei jõua küll alustada. Ära hakka niimoodi pihta.
Sealt tuleb see pinge või?
8:02.80 Jätkuvalt ütlen, et ei ole pinget.
Proovin seletada, et ma ei saa istuda arvuti taga. Et ma saaks arvuti taga tööd teha.
8:27.22 leiab Caspar aga, et võtku ma siis arvuti klaviatuur sülle. Monitori saab liigutada,
kael võib kangeks jääda aga saab teha mustandina.
Tundub, et hakkangi siis tegema kliendi lõpphinnangut. Caspar selgitab, mis on vaja teha,
sest eelnevalt ütlesin, et ma ei oska. 9:43.68 ütlesin, et ma mõtlen selle peale homme, kas ma
viitsin nendega tegeleda.
9:54.58 Caspar Mis sul viga on siis?
10:01.52 Mismõttes?
10:02.79 Midagi on viga?-Ei ole ju.
10:04.83 Mida sa mõtled siis?
10:06.74 -10:09.80 Mõtlesin, et kas ma homme tegelen nendega, sellepärast, et…
10:10.60 -10:13.59 Aga millal sul siis veel on aega tegeleda? Nelly tuleb,..Nelly saab shoki.”
10:15.05 Aga ma olin kaks nädalat haiguslehel. – Caspar ütleb, et ta teab.
10:32.19 No ma mõtlen, et kui Nelly neid mingeid töö kuulutusi otsib, siis võiks nagu…
10:39.57 -10:46.04 Kas see on see, mille pärast sa ärev oled v? Kus need töökuulutused on?
10:58.75 Küsin mina, et “Sa ei ei teadnud jah?”
11.01.17 Teadsin
11:02.71 Mina nendin fakti, et kõik teavad, taaskord.
11:07.79 Kas see ongi see põhjus? – Ei-ei
11:22.62 Ole nüüd mõistlik. Me ei hakka ju praegu lollitama.
11:30.34 Ma lihtsalt eeldan, et kui inimene tahab töölt ära minna, siis ta teavitab nagu oma
kolleege ka sellest.
11:38.08 Keda ta on teavitanud?
11:50.38 Me oleme täpselt samas alguses situatsioonis tagasi, me oleme seda arutanud. -Millist? -Seda käitumismalli, neid olukordi. Kõik on nagu dejavu uuesti.
12:04.01 Mina: See dejavu tunne on mul kohe kindlasti jah.
Caspar: Nojah aga kas siis vahepeal on paremini võimalik sul aru saada sellest olukorrast. See
olukord, mis praegu tekib …( ei ole kuuldav)
Mina: Millisega siis?
Caspar: Et sina suudad ennast praegu kontrollida paremini, praegu. ootamatustega toime tulla. Et see
midagi muud ei…
Mina: Mille?
Caspar: Sa pead selle hoidma niimoodi hea..sa midagi muud ei tea sellest või?
12:38.79 Mina: Mida ma sellest veel teadma peaksin?
12:39.03 Caspar: Ma küsingi, kas sul on veel mingit informatsiooni. 12:40.79 Mis informatsioon sul
on? 12:44.45 Mida sa arvad, mida teised töötajad teavad?
13:06.72 -13:15.38 ütleb Caspar, et Dejavu jõuab nüüd sinna punkti nagu, et koormus
vähendamine ja jalg on kõik omavahel seotud ja tal polegi vaja midagi teada. –
Mina: Just täpselt.
13:17.06-13:28.36 Ei! mul ei ole vaja midagi teada nagu teistpidi. Et ma ei tea nagu. Ma ei
oska midagi öelda -13:29.16 Mina “Mõistlik oleks jah, mitte midagi öelda.”
…
Ja tegelikult rohkemat vist ei peagi ütlema. Soovi korral on mul pdf kujul see raamat “Nonsenss Romanss” olemas ja vabalt igale soovijale olemas. Kes soovib päris raamatut, peab ootama juuli lõpuni, siis valmib uus ports. Kui on nõudlust, saab varem. Seal on olemas kõik audiovestlused ümber trükitud sõna sõnaliselt ja kuna poliit korrektne ma pole osanud kunagi olla, siis see on seal kronoloogilise järjekorras ja koos asjaosaliste nimedega. Minu kogemuslugu, mis põhineb 100% tsiteeritult reaalselt juhtunud olukordadel, vestlustel ja sõnumites.
Ja hiljaaegu just keegi pakkus välja, et kuna see asi läks ikka päris korralikuks komöödiaks kätte, siis ma võiksin kirjutada ka teise osa – järje sellele loole.
Mis sellest loost sai. Mõtte punkt.
Ma ei olnud enam nõus leppima asjadega, mis mulle varem haiget tegid. 💡 Inimesed, kes võitlevad kõige rohkem minu piiridega, on sageli need inimesed, kes said kasu sellest, et mul neid polnud. Oleks ma seda vaid varem teadnud?
Tegelikult ma eilse ja üleeilse õhtuga sain aru millestki olulisest. Minu ümber on väga palju toredaid inimesi, kes on omamoodi, ägedad ja nad on sellised, siirad ja soojad. Ja mina ikka siis loodan omamoodi, et need inimesed, kes kord minuga väga ebaõiglaselt on käitunud, et nad justkui saavad aru, tulevad ja vabandavad. Eile ma tegelikult sain aru, kui tobe on see ootus. Ja miks ma tegelikult peaksin tahtma, selliste inimestega veel suhtlema, kes mind on kord katki teinud, kokku liiminud ja siis nagu portselantassi pea kohale tõstnud, ja virutanud selle täie hooga munakivi teele
Jah, ma arvan, et need asjad jäävadki nüüd niimoodi. Ja need inimesed jäävadki nüüd sinna paika. Ma tõtt öelda, ei saa isegi praegu aru, mida ma selle aja peale lootsin või mõtlesin, et neile inimestele läheb korda mida ma avalikult jagan või kirjutan. Tegelikult me üldse oletame tiste iniemste kohta, enda suhtes väga palju. Me omistame neile mõtteid ja tundeid, tegusid, mis ilmselgelt on meie peas elavad ebakindluse kollid. Tegelikult on keedetud selline jama, et seda ei paranda ilmselt mitte miski. Ja kindlasti mitte, ei ole mina see, kes peaks parandama midagi, mida mina katki ei teinud.
…
Arvamus on inimese viis anda maailmale tähendus. See on segu kogemusest, emotsioonist, väärtustest ja sellest, mida me oleme õppinud – aga harva on see täielik pilt tegelikkusest.
Sageli kipume arvamust pidama millegi lõplikuna. Justkui see oleks tõde ise, mitte hetke vaatenurk. Tegelikult on arvamus pigem nagu aken: see näitab osa maastikust, mitte kogu maailma.
Probleem tekib siis, kui hakkame oma arvamust teiste inimeste kohta võtma kindla faktina. Me täidame lüngad oletustega, lisame sinna emotsioone ja minevikukogemusi ning lõpuks usume, et see, mida me mõtleme, ongi see, mis on päriselt olemas.
Aga inimestevahelised suhted ei toimi oletuste peal hästi. Vaikus ei ole alati vastus, ja distants ei pruugi tähendada selget seisukohta. Vahel tähendab see lihtsalt seda, et side on katkenud – mitte tingimata selgitatud.
Samas ei ole lahendus ka pidev selgituste nõudmine. On olukordi, kus selgust ei tulegi, sest teine pool ei vali seda teed.
Siis muutub oluliseks üks teine oskus: oskus oma arvamus lõpetada seal, kus tegelik vastutus lõpeb.
Arvamus võib jääda, aga see ei pea enam juhtima käitumist. Empaatia võib jääda, aga see ei pea tähendama, et me peame parandama suhteid, mida teine pool ei osale parandamas.
Võite kirjutada kommentaaridesse, et kas oleksite nõus sellises töökeskkonnas töötama. A mis sellel viga on, kui ei ole nõus? Kuidas oleksite lahendanud olukorra minu asemel?
