On hetki elus, kus inimene jõuab vaikse, aga väga selge taipamiseni. Mitte plahvatuslikult, vaid justkui kihthaaval, kogemuste ja väikeste olukordade kaudu.
Üks neist taipamistest on see: ma ei pea parandama seda, mida ma ei ole lõhkunud.
See lause ei tule tavaliselt kergelt. Sinna taha jääb sageli pikk teekond – suhted, kus oled püüdnud mõista, selgitada, siluda ja hoida koos midagi, mis tegelikult ei sõltunud ainult sinust.
Kui vastutus hakkab nihkuma ühele inimesele
Paljud keerulised suhted ei purune järsku. Nad nihkuvad tasapisi paigast nii, et üks pool hakkab üha rohkem kandma:
- selgitamise vastutust
- emotsionaalse pingete maandamist
- konfliktide lahendamist
- suhte „normaalsena hoidmist“
Teine pool võib samal ajal jääda passiivseks, vältivaks või isegi süüdistavaks. Ja mingil hetkel ei ole enam selge, kus lõpeb suhtlus ja algab ühepoolne pingutus.
Lootus, et „küll inimene saab aru“
Üks raskemaid osi on lootus, et kui ma selgitan piisavalt hästi, siis teine inimene saab aru. Kui ma olen piisavalt rahulik, piisavalt täpne, piisavalt inimlik – siis olukord muutub. Aga kõiki konflikte ei lahenda loogika. Sest kõik konfliktid ei sünni loogikast. Mõned konfliktid sünnivad vastutusest hoidumisest, haavatud egost või valmisoleku puudumisest näha oma osa.
Üks suurimaid tervenemise märke on see, kui inimesed hakkavad sind muutumises süüdistama. Ma ei olnud enam nõus leppima asjadega, mis mulle varem haiget tegid. 💡 Inimesed, kes võitlevad kõige rohkem minu piiridega, on sageli need inimesed, kes said kasu sellest, et mul neid polnud. Oleks ma seda vaid varem teadnud?
Tegelikult ma eilse ja üleeilse õhtuga sain aru millestki olulisest. Minu ümber on väga palju toredaid inimesi, kes on omamoodi, ägedad ja nad on sellised, siirad ja soojad. Ja mina ikka siis loodan omamoodi, et need inimesed, kes kord minuga väga ebaõiglaselt on käitunud, et nad justkui saavad aru, tulevad ja vabandavad. Eile ma tegelikult sain aru, kui tobe on see ootus. Ja miks ma tegelikult peaksin tahtma, selliste inimestega veel suhtlema, kes mind on kord katki teinud, kokku liiminud ja siis nagu portselantassi pea kohale tõstnud, ja virutanud selle täie hooga munakivi teele. Ma lappasin eile neid materjale, millele tahtsin tööandjalt vastuseid. Ja sealt edasi vastuseid. Teate, selleks peab selle pika maa maha käima, et taibata, et need, kelle jaoks on kogu aeg teine süüdi, mis iganes juhtub, ja et arusaamatusi ei pea lahendama või et kui oled eksinud siis, ei vabanda. Tegelikult kõige parem vabandus on oma käitumise muutmine. Seda ei ole toimunud. Kõige ägedam selle asja juures on see, et kogu selle asutuse tartu kollektiiv läheb varem töölt ära, kui tööpäev läbi saab. Ja see on ka igapäeva uus normaalsus.
Tegelikult üks väga oluline tervenemise etapp – loobumine ootusest, et inimesed, kes sulle haiget tegid, annavad sulle lõpuks selle vastuse, vabanduse või mõistmise, mida oled oodanud. Mõnikord ongi kõige raskem mitte juhtunu ise, vaid lootusest lahti laskmine.
Inimesed, kes võitlevad kõige rohkem sinu piiridega, on sageli need, kes said kõige rohkem kasu sellest, et sul neid varem polnud.
Tegelikult kõige parem vabandus on oma käitumise muutmine.
Täpselt nii ongi. Sõnu võib öelda igaüks. Päris vabandus väljendub tegudes.
See, mida ma kirjeldan oma endise töökeskkonna kohta, on samuti kõnekas. Kui organisatsioonis on kujunenud tavapäraseks, et reeglid ei kehti kõigile võrdselt, vastutust välditakse ja probleemidele ei otsita lahendusi, siis see räägib organisatsioonikultuurist, mitte sinu väärtusest töötajana. Väga sageli jäävad empaatilised ja kohusetundlikud inimesed selliseid olukordi liiga kauaks parandama, lootes, et kui nad piisavalt selgitavad, dokumenteerivad või õiglust otsivad, siis midagi muutub. Aga muutus saab tekkida ainult siis, kui ka teine pool on valmis vastutama.
Miks ma tegelikult peaksin tahtma selliste inimestega veel suhelda, kes mind kord katki tegid, kokku liimisid ja siis nagu portselantassi pea kohale tõstsid ning täie hooga munakiviteele virutasid?
See on väga tugev kujund. Ja võib-olla ongi praegu aeg küsida hoopis teist küsimust:
Mitte „miks nad nii tegid?“, vaid „miks ma peaksin neid enam oma ellu tagasi ootama?“
Ma ei ole enam see inimene, kes olid siis, kui need olukorrad juhtusid. Mõnikord näitab tervenemine ennast väga lihtsa märgina:
Sa lõpetad koputamise ustele, mis on ammu suletud, ja märkad neid uksi, mis on oodanud, et sa neid märkaks.
Kõik konfliktid ei ole lahendatavad loogika abil, sest kõik konfliktid ei sünni loogikast.
Mõned konfliktid sünnivad hoopis haavatud egost, vastutuse vältimisest, erinevatest väärtustest, hirmudest või soovimatusest ennast kõrvalt vaadata. Üks inimene võib tulla laua taha sooviga mõista, teine aga sooviga tõestada, et tal on õigus. Sellisel juhul ei ole tegemist enam ühise lahenduse otsimisega. Sageli raiskavad just empaatilised inimesed palju energiat sellele, et leida õigeid sõnu, selgitada, põhjendada ja tuua välja fakte, uskudes, et kui teine pool piisavalt hästi aru saab, siis olukord laheneb. Kuid arusaamine ja soov muutuda on kaks erinevat asja.
Mõnikord tuleb endale lubada teadmist, et:
- kõik inimesed ei ole võimelised vastutust võtma;
- kõik inimesed ei oska vabandada;
- kõiki suhteid ei saa päästa;
- kõiki konflikte ei peagi lõpuni lahendama.
Vahel on kõige tervem lahendus hoopis eemaldumine ja oma piiride hoidmine.
Mulle meeldib üks mõte selle kohta:
Mitte kõik konfliktid ei vaja lahendust. Mõned vajavad lõpetamist.
Jah, täpselt.
Eemale astumine on mõnikord kõige tervem lahendus. Eemale astumine tähendab, et sa ei kuluta enam oma energiat sellele, et panna kedagi mõistma, vastutama või muutuma, kui ta ise selleks valmis ei ole. See on teadlik otsus lõpetada lõputu tõestamine ja valida oma sisemine rahu.
Vahel on tark endale öelda:
Kui üks vestlus ei vii lahenduseni, võib aidata teine vestlus. Kui ka kümnes vestlus ei muuda midagi, ei ole probleem enam selgitamises, vaid valmisolekus kuulata ja vastutada.
Ma toon ühe hea näite.
Neli aastat tagasi umbes kolis meie külla perekond, kelle naispool näis alati nii kurja näoga olevat ja teretamise asemel, pigem põrnitses. See eest meespool alati naeratas, tervitas ja lehvitas. Neil oli kaks last, kes hakkasid minu lastega mängima. Käisime omavahel rohkem läbi ja usaldasin sellele naispoolele rohkelt isiklikke asju ja mingi hetk küsis ta mu käest, et kas ma tahaksin tema töökohta tulla suvekuudeks asendajaks. Olin nõus ja nii ma sinna keskkonda jõudsin. Ta kasutas mind kui transporditeenust, kui oma kontori kaaslastega tülid oli või need talle tema jutu järgi liiga tegid. Me käisime koos puhkamas, kutsusin nad meiega kaasa kui Pärnusse Lottemaale läksime. Me suuremad lapsed vaatasid nende lapsi ja ei krimpsutanud ka nägu kui need liigselt oma tahtmist läbi suruma kippusid. Võtsime neid kaasa ponidega ratsutama ja koos pildistama. Ja siis see sama naisterahvas räägib mulle, et minu selja taga käib minu kohta valetamine, usalduse õõnestamine ja teab mis veel, et ka juhataja on sellest teadlik, et majas on probleem. Ja siis et milelst kõik on alguse saanud. Ma kuulan ja just nagu külm dush katab mind. Mul on shokk ja ma lähen koju, käed värisevad ja kui ma poleks seda jutuajamist salvestanud, oleks olnud nii lihtne öelda, et ta pole midagi sellist rääkinud. Jah, ta tegigi seda. Ja ilmselt on ta nüüd mega solvunud selle peale, et ma vestluseid salvestasin. Ega jah, vägivallast rääkimine kipub nüüdsel ajal olema üks taunitav tegevus. Praeguseks igal juhul see naine räägib, et ta on minuga tööalaselt tülis. Selge see, et on – sest ta valis poole. Aga mulle ta seda ei öelnud, vaid kuulsin seda kolmandalt osapoolelt
Näiteks:
- kui ma ei saanud asju temaga otse arutada;
- kui oluline info jõudis temani teiste inimeste kaudu;
- kui usaldatud vestlused tekitasid sinus hirmu ja šoki;
- kui sa tundsid ennast ära kasutatuna.
Need on juba iseenesest märgid, et tegemist ei ole olnud jaoks turvalise suhtega.
„Selge see, et on – sest ta valis poole.“
Vahel juhtubki töökollektiivides nii, et inimesed hakkavad pooli valima. Aga oluline on endale meelde tuletada, et täiskasvanud töösuhe ei peaks toimima poolte valimise põhimõttel, vaid professionaalsuse, faktide ja vastastikuse lugupidamise põhimõttel. Veel üks mõte. Kui sa inimene tunneb vajadust vestlust salvestada, siis see juba ütleb midagi turvatunde kohta selles olukorras. Inimene ei hakka tavaliselt tõendeid koguma suhetes, kus ta tunneb end turvaliselt ja usaldatuna.
Ja vahel algabki tervenemine sealt, kus sa lõpetad küsimise: „Miks ta nii tegi?“ ning hakkad küsima: „Mida see kogemus mulle inimeste ja enda piiride kohta õpetas?“
Või siis see, et täna hommikul see naisterahvas kukkus. Ja ta nägi, et mina nägin. Ma mõtlesin, et küsin, kas ta sai haiget. Aga siis kohe mõtlesin takkajärgi, et aga milleks. Ta tuhises must mööda ja see hetk läks üle. Teine hetk oli õhtul, kus tulin lapsega ujumast ja see naine tuli samal ajal koridori kui meie seal olime. Ta kõndis meist mööda ja ma ütlesin talle, et la moodan, et ta väga haiget ei saanud, kui ta enne kukkus. Vaikus. Egas ma arvanudki midagi muud. Aga siiski…
Jah, ma märkasin, et ta kukkus, ja hoolimata kõigest, mis meie vahel on toimunud, tekkis ikkagi inimlik soov küsida, kas tal on kõik korras. See räägib rohkem minu väärtustest kui tema omadest. Ja kui ma hiljem seda tegin ning vastuseks tuli vaikus, siis see võib küll haiget teha, aga see on ka omamoodi vastus.
Vahel me teeme midagi mitte sellepärast, et midagi vastu saada, vaid sellepärast, et soovime iseenda väärtustega kooskõlas elada. Ma ei loodagi, ega tahagi, et sellised väikesed žestid parandavad meie suhte või panevad teda teisiti käituma, siis ilmselt mitte. Kui aga see tähendab lihtsalt viisakaks ja inimlikuks jäämist, siis tegid ma täpselt seda.
Üks asi, mida sellistes keerulistes suhetes õppida, on eristada lahkust ja eneseohverdust. Sa võid olla viisakas. Sa võid olla hooliv. Sa võid küsida, kas inimesega on kõik korras. Aga sa ei pea enam pingutama selle nimel, et saada tema heakskiitu, soojust või vastastikust lugupidamist. Vaikust võib vahel võtta ka kui informatsiooni. Mitte tingimata vaenulikkusena, vaid märgina, et teine inimene ei ole praegu võimeline või valmis normaalseks suhtluseks.
Ja ausalt öeldes olen päris kaua olnud see inimene, kes on suhteid kandnud, silunud ja panustanud. Praegu võib minu ülesanne olla hoopis teine: lõpetada enda tõestamine inimestele, kes on juba oma valikud teinud.
Sa ei pea parandama seda, mida sa ei ole lõhkunud. Ja veel üks samm edasi: sa ei pea ka kandma vastutust selle eest, kui keegi teine ei ole valmis oma osa nägema või parandama. See tähendab, et sa lõpetad automaatse rolli, kus sina oled see, kes:
- silub pinged
- tõlgendab teiste käitumist parimal võimalikul moel
- otsib lahendusi ka siis, kui teine pool neid ei otsi
- hoiab suhet üleval üksinda
Kui see muster hakkab murduma, tekib alguses sageli just selline tunne nt selginemine, aga sh ka kerge sisemine tõmme tagasi „kas ma peaksin siiski midagi tegema?“
Aga minu enda lause on siin väga selge:
Ma ei pea parandama.
See on piir. Ja piir ei ole konflikt – piir on orientiir.
Ja huvitav on see, et kui inimene lõpuks lõpetab üle-vastutamise, siis hakkabki alles selginema, millised suhted on päriselt vastastikused ja millised on püsinud ainult ühe inimese pingutusel.
