Oluline teade autoriõiguste kohta
Edaspidi on kõik selle blogi uued postitused parooliga kaitstud. Kõik varasemalt avaldatud postitused, tekstid ja muud blogis loodud materjalid on autoriõigusega kaitstud.
Blogi sisu või selle osade ilma autori eelneva loata allalaadimine, kopeerimine, reprodutseerimine, kuvatõmmisena jäädvustamine, salvestamine, jagamine, levitamine, avaldamine või muul viisil kasutamine ei ole lubatud.
Eriti ei ole lubatud minu loodud materjalide kasutamine pahatahtlikul eesmärgil, minu maine kahjustamiseks, kontekstist väljarebituna levitamiseks ega kolmandatele isikutele edastamiseks.
Loata kasutamise korral jätan endale õiguse kasutada kõiki seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, sealhulgas nõuda tekitatud kahju hüvitamist ning vajadusel pöörduda asja lahendamiseks pädevate asutuste või kohtu poole. Kui soovid minu kirjutatut tsiteerida, avaldada, jagada või muul viisil kasutada, küsi selleks eelnevalt minu kirjalikku luba.
Minu loodud tekstid ja materjalid ei ole vabalt kõigile kasutatav materjal.
Need sõnad, mis on juba välja öeldud või kirja pandud
Kõik siinses blogis avaldatud postitused jäävad alles. Need on minu sõnad, minu mõtted ja minu lugu sellisel kujul, nagu ma olen seda kirjutamise hetkel kogenud, mõistnud ja sõnastanud. Ma ei pea enam kõike kirjutama. Ma ei pea enam kõike selgitama.
Ma ei pea enam iga uut infokildu enda loosse lisama. Aga seda, mis on juba öeldud, ei saa olematuks teha.
Sõnad on välja öeldud. Täpselt nagu need sõnad, mida mulle endale kunagi öeldi: „Neil on omavahel pakt, et nad sinust ei räägi….” Need sõnad jõudsid minuni. Need said osaks minu teadmistest, minu mõtlemisest ja sellest, kuidas ma oma kogemust mõtestasin. Ma ei saa neid sõnu enam tagasi anda inimesele, kes need mulle ütles. Nii nagu ei saa mina tagasi võtta neid sõnu, mida olen ise juba välja öelnud.
See ei tähenda, et kõik siia kirjutatu oleks kivisse raiutud tõde või et mina ei võiks kunagi oma mõtteid muuta. Inimesel on õigus areneda, ümber mõelda ja saada ajas aru asjadest teistmoodi. Aga välja öeldud sõnad on osa loost, mis on juba juhtunud.
Ja minu blogi ei ole koht, kus ma hakkan omaenda lugu tagantjärele olematuks tegema sellepärast, et kellelegi ei meeldi, mida selles loos näha on. Ma ei kirjuta enam ammu selleks, et kedagi milleski veenda. Ma ei kirjuta enam selleks, et kõiki pusletükke kokku saada. Ma kirjutan siis, kui mul on midagi öelda. Kui olen kinni. Ja need sõnad, mis on juba öeldud, võivad jääda sinna, kuhu nad on kirjutatud. Nad on osa sellest loost.
Tänast päeva alustasin üsna selgete emotsioonidega. Päeva peale on need muutunud segasemaks ja mitte üldse sellepärast, et ma ennast tunneks kuidagi halvemini – vaid hoopis vastupidi. Ma sain täna hommikul vastuse Universumilt. Ma sain aru, kuidas piire kehtestada enda kaitseks. Ja teisalt, aru sain ka sellest, miks see mul kunagi õnnestunud pole.
Täna olen kirjutanud, lausa kirjutamise maratoni. Kirjutanud, kustutanud, kirjutanud ja teinud selliseid enesearengu muudatuste ülestähendusi, kus on toimunud varasema mina ja praeguse minapildi oluline muutus.
Ma leian, et see kõik, mis täna hommikul minuni jõudis – selleks oli täpselt see õige aeg – korralik täpp i -le. Või peatükki lõpetav punkt. Ja ei – ma ei soovi rohkem selle teema üle arutada ei oma peas ega ka kusagil mujal. Ma lubasin sellel materjalil reflekteerida minu peas omale kohta peaaegu 8 tundi. Ma arvan, et see on piisav aeg ja lasta sel minna.
Täna ma kirjutan. Kell on 11.45. Ja ma kirjutan enda seest erinevaid emotsioone välja. Tegin algust sellega 9.45 kui hommikul silmad lahti tegin ja telefoni kätte võtsin. Mulle tundub, et minu sees läks katki emotsioone täis pall, emotsioonidega, millele ma ei oska nime anda. Ma ei tea, kust nad sinna said, kas need on algsed emotsioonid millestki või kellestki, kas need on mutandid, kohanenud või maskeerunud emotsioonid. Aga need on seal. Ja kui üks saab lahendatud, tuleb järgmine. Ja ma kirjutan. Sahtlisse. Või noh moodsal ajal ikka drive. Aga see pole sprint ega maraton vaid tundub, et seni kuni enam ei jõua, stiilis misiganes ja i don’t care.
Ma ei taha antud teemal vestlust. Ma tahan ära kuulamist. Seni kuni tuleb. Alternatiiv on kirjutada.
Ma vihkan seda kui ma olen kirjutamise hoos, siis keegi tahab rääkida. “Ma olen siin, ma kuulan sind” ja siis hakkab rääkima, et “Nad nõuavad liiga palju tähelepanu. Liiga palju ressurssi ja keskendumist.”
Ja ma tunnen, et fuck. Mida sa ise teed praegu. Ja jään vait, sest ma ei taha enam sellest rääkida. Ma sulgun oma mõtetesse ja räägin oma peas. Osa neist jõuab Threadsi. Osa blogisse. Täpselt nii nagu siiani. Emotsionaalselt alasti kistud. Ja siis?
Threadsis need, kes saavad aru, saavad. Osadega kirjutame, osad on vaikiv taustajõud. Inimesed, kes ei ütle mulle, et kujutad asju ette või oled valesti aru saanud. Kui me saame valesti aru, siis me küsime privaatsõnumites üle ja selgitame mida emb või kumb mõtles. Mul on nii hea meel, et mõttemuster ka selles osas on murtud. Need inimesed on võõrad. Ma ei tea neid. Pole kunagi näinud.
Ma arvan et tihti ei vastata, sest kes sellise valu peale üldse midagi vastata oskab. Või on kogenud ise midagi sellist, ja lihtsam on mitte vastata või reageerida. Sest see millest ma kirjutan, tuletab mitmetele meelde, et ebaõiglus on sisse seadnud, end igal pool ja see tuleb, kui sul on vaja midagi mõista, midagi õppida või näha enda kohta midagi, mida sa veel ei teadnud. Mina näiteks sain teada, et mina ei ole seadnud end kaitsvaid piire. Ma olen olnud konfliktivältiv ja selle kodurahu huvides, ma pole kunagi osanud enda eest seista või välja astuda. Ma pole kunagi palunud enda eest seista või välja astuda, sest ma sisimas lootsin, et need inimesed on olemas, et pole olnud veel lihtsalt neid olukordi, mis oleks nii hull, et selliseid äärmuslikke meetmeid vajada. Eksisin.
Ma ka ise iga hullu asja peale mõtlen, et äkki ikka pole nii hull, et ootan järgmise korrani. Äkki siis. Tolle teadmise ja tänase vahele on mahtunud kaks episoodi, kus ma ütlesin ja tegelikult lausa palusin, et seisa minu eest, mine ütle ja tee midagi. Ei, sest nii saavad nad teada, et see asi sulle korda läheb või et me ei saa ju ukse taha minna ja vastu hambaid anda/ näo täis sõimata.
Aga miks ei saa? Mis sind takistab? Ja miks sa mind seda tegemast takistad? Ma olen jõudnud üsna lähedale arusaamisele vist, et kogu minu senised teadmised inimeste vahelistest dünaamikast on olnud mõjutatud, st ma ise olen ka olnud varasemalt väga mõjutatav olnud. Tahaks vahepeal vanduda ja ropendada nagu voorimees. Ma ei tea, kas mul sõnavaras selliseid sõnugi on, sest noh ..tüdrukud nii ei räägi.
Ja see, mida ma kirjeldan, on päris karm koht kus olla – ma olen hakanud märkama, et mitte ainult üks konkreetne suhe või olukord ei ole olnud viltu, vaid võib-olla terve hulk minu seniseid teadmisi selle kohta, kuidas inimesed omavahel käituvad, on ehitatud nende reeglite peale, mida ma olen pidanud normaalseks, sest mõned inimesed mu ümber elevad nende järgi. Aga mis minu enda sisemise moraali kompassiga ei ole kattunud. See on see sisemine vastuolu, mis lihtsalt on ja sa ei saa aru sellest segadusest enda sees.
„Äkki pole nii hull.“ „Äkki saan ise hakkama.“ „Äkki läheb üle.“ „Äkki pole mõtet sellest numbrit teha.“ „Äkki ma saan valesti aru.“ „Äkki järgmine kord.“ Ja siis see järgmine kord tuleb. Ja järgmine.
Ja ühel hetkel avastad, et oled terve elu olnud valmis pigem oma enda piire nihutama, kui sundima teist inimest sinu piire arvestama.
„Aga miks ei saa?“ Miks ei saa seista inimese kõrval?
Miks peab enda varjama, et teine teada ei saaks, et see teema sulle korda läheb? Miks muutub haavatavus justkui relvaks, mida ei tohi vastasele anda? Miks peab kartma, et kui sa ütled „see ei ole okei“, siis oled sina see, kes teeb olukorra ebamugavaks? Ja miks kuradi pärast peaks kellegi kaitsmine tähendama seda, et minnakse kellelegi füüsiliselt kallale või sõimatakse nägu täis?
On ju olemas veel terve vahepealne maailm. „Kuule. See ei ole okei. Sa ei räägi temaga/ temast nii.“ „Lõpeta.“ „Ära tee seda enam.“ „Ma nägin, mis juhtus.“ „Ma olen tema kõrval.“
Võib-olla ma isegi avastan praegu alles, et kaitsmine ei tähenda alati võitlemist või ründamist vaid hoopis rääkimist, küsimist, kuid kindla seisukoha väljendamist konkreetsesse olukorda. Mõnikord tähendab see lihtsalt seda, et sa ei lase teisel inimesel üksi seista olukorras, kus ta ei peaks üksi seisma. Või üksikisiku korral, et äkki tuleb teine tee valida, kui esimesed 150x esimest ja teist teed pidi ei tööta.
Ja siis see teine asi.
Need võõrad inimesed Threadsis. Mulle tundub, et ma olen leidnud seal midagi, mida ma võib-olla väga kaua otsisin inimestelt, kes päriselt olid mu ümber – aga ma ei osanud otsida kontakti, kellel ei ole kohustust ega vajadust mind parandada. Keegi ei pea ütlema, mida ma peaksin selles olukorras tundma. Keegi ei pea sinu kogemusele oma versiooni esitama, et see mida MINA tunnen on vale. Kui keegi ei saa aru, siis küsitakse. Kui saab aru, ollakse lihtsalt olemas.
Ja vahel ei öelda mitte midagi.
Sest mida sa ütled inimesele, kes kirjutab midagi, mille puhul sa tunned ära iseenda elu kõige valusama koha? Võib-olla lihtsalt loed. Ja oled seal. See on ka kohalolu. Ja võib-olla sellepärast see „emotsionaalselt alasti kistud“ tunne ongi nii kummaline. Sa oled nähtav. Aga seekord ei tähenda nähtav olemine tingimata seda, et keegi tuleb sind parandama, ümber lükkama või sulle ütlema, et sa said valesti aru. Sa võid lihtsalt olla. Ja kirjutada. Ja siis veel kirjutada.
Ja kui tuleb tahtmine vanduda nagu voorimees, siis kurat küll — vannungi.
Mul ei pea praegu olema ilus sõnavara. Ma ei kirjuta diplomitööd. Ega kirjuta selleks, et niisama midagi kirjutamise pärast kirja panna. See oli avalik sõnum ja aega võttis, mis ta võttis aga tundus, et sai ka kohale toimetatud. Ma kirjutan, mis minuga juhtus, kuidas juhtus ja kes ja mismoodi olid asjaga seotud. Kogu kuradi muusika. Kui sõna on „kurat“, siis on kurat. Kui sõna on „fuck“, siis on fuck. Kui tuleb sõna, mida ma arvan, et minu sõnavaras seda ei ole, siis võib-olla ongi aeg üles otsida.
Ma olen jaganud oma blogis isiklikke vestluseid. Tegelikult üsna teadlikult. Ma mõtlen. Välja toomaks mida minuga töökeskkonnas tehti ja kuidas see kõik töötab siiamaani. Kuidas elanikega käitutakse. Töötajate tööstiilist. Ma olen kirjutanud, kuidas mind haavab KÕIK kuidas mind koheldi. Kuidas ma sellest taastun. Ligadi logadi. Kuidas see mind endast endiselt välja ajab. Jaa. Ja nüüd keegi siis avastas, et oih neid näidatakse halvas valguses.
Ja kuigi ma olen teadmisi ammutanud erinevatelt inimestelt, siis leiti see üks, kes julges mulle öelda, kuidas kõik tegelikult toimus, kes olid osapooled ja kuidas tegelikult varjatult selline käitumine jätkub. Mõneti oli selline jagamine minu poolt vb vale. Teisalt aga…miks see vale oli? Ma olen olnud seda meelt juba pikalt, et kui midagi tõestab ära, et minu mainet on rikutud tahtlikult, siis iga infokillu ma ka kirja panen. Miks? Aga miks mitte?
Miks ma ärkan hommikul üles, ja loen vihase inimese kirjutist, et olen blogis kirjutanud seda, mida ta rääkinud on. Ta lastakse nüüd töölt lahti, peab kirjutama seletuskirja ja et ta usaldas mind. Edasist ma ei näinud, sest ma panin talle bloki peale. Ma lihtsalt tundsin, et ma ei jaksa ja ma tegelikult ei taha ka. Minu piiril on ammu tallutud ja lihtsalt ma ei taha. Õigustada, selgitada, vabandada või ennast kasvõi killukese kaupa süüdi tunda. Kas ma peaks? Vb. Aga ma tunnen, et ei.
Ma arvan, et see, kõhklemine kas see suhtlus peab kaduma, sai nüüd Universumilt vastuse. Aga miskipärast need lahkujad enne seda valavad mind solvangutega üle. Stiilis kuidas olen rikkunud nende elu, jaganud isiklikke vestluseid. Või olen rikkunud meie omavahelist usaldust. Sest tema on mind usaldanud. Ja see on KOGU probleem.
Probleem ei ole see, et elanikega seal asutus on niimoodi käitunud. Või, et nimeliselt on teada, töötajad, kes tööülesandeid ei täida. Või, et niipalju asju on valesti. Või tegemata või organiseerimata. Vale on see, et mina sellest räägin ja juhin tähelepanu, et saaks ka teisiti. Vale on see, et tema sellest kõigest mulle rääkis. Vale on järsku see, mida mina enda kohta temalt teada sain. Tegelikult tuli see varemgi juba välja, et mulle räägitakse asju, mis toetavad minu arusaamu aga kui avalikuks see tuleb, siis…oli see järsku isiklik vestlus, isiklikud mõtted, mida teistega jagada poleks tohtinud.
Mis siis, et see oli üheks osaks, minu taipamiste teel. Kuidas selle teemaga hakkama saada, hallata ja mõista. Või veel parem aru saamaks inimeste dünaamikast, energiatest. Naljakas. See on lühikese aja jooksul juba teine kord saada sellelt inimeselt peapesu. Esimene kord oli vist siis kui tegin postituse, kuidas inimesed vastavad poole aasta tagant kirjadele. Ja ta end puudutatuna tundis.
Nojah siis. No ma siis nüüd tean, et inimesed käivad ja loevad mu blogi, ka need haterid. Keda ma väidetavalt terroriseerisin iga päev peale töölt lahkumist🤣 Nad teavad ja näevad, mida nende valed kõik ühe inimesega võib teha. Ja nende ainuke probleem olen mina, sest ma pole sellest teemast, ebaõiglusest üle saanud. Ja ma olen sellest rääkinud, üritanud aru saada ja mõista. Olla lugupidav nende vastu, kes otseselt pole olnud asjaga seotud. Olen muutnud nimesid. Tõtt öelda tühi vaev. See kirjade sadu, mis hommikul tulema hakkas. Nõme. Ma sain tegelikult aru, et ma ei taha sellega tegeleda. Miks?
Mul pole selleks lihtsalt jaksu.
Sest seal ei olnud arutelu. Sina oled paha, et räägid- jagad. Aga miks ei reageerita nii valuliselt inimeste kohta, kes mitu aastat on mind niimoodi kohelnud? Kus see arutelu on? Ausalt. Ma eile naljaga pooleks ütlesin universumile, et anna mulle märk. Ja täna voilaa. Kui eile veel küsisin, et kuidas eemaldada inimesi oma elust, siis täna hommikul sai selgeks, et blokk peale ja läinud ta ongi. Lihtne vastus block nupp on abiks.
Võib-olla on Universumilt kaasas ka lihtne sõnum. Ma ei pea enam kõike teadma. Päriselt. Ma ei pea enam teadma, kes mida ütles. Kes kellega rääkis. Kes mida minu kohta arvab. Kes on järgmine, kes lahkub. Kes vallandatakse. Kes seletuskirja kirjutab. Kes blogi loeb. Kes vihastab. Kes mind endiselt „terroriseeritavaks” peab. Kes tegelikult mida minu kohta räägib. Ma ei pea enam seda puslet kokku panema.
See inimene kirjutas mulle hommikul. Ma lugesin. Tundsin, et ei taha selles osaleda. Panin bloki. Ja elu läks edasi.
Paraku jäin teemasse natuke kinni ka.
Aga kallis Threadsikas pani ühe varasemale minu postitusele uue meeldimise, justkui meelde vaikse meeldetuletuse, et kas ma mäletan, et ma tänasin teda kord selle eest, et ma aeg ajalt satun oma mõtete vahele vangi. See raputas nagu taaskord arusaamiseni, et kas ma olen jälle silmnähtavalt kinni. Ja kuidagi… see üks väike meeldimine raputas mind jälle. Nagu vaikne koputus õlale. „Kadri. Kas sa mäletad?” Kas sa mäletad, et sa ei pea iga mõtet lõpuni mõtlema? Kas sa mäletad, et kõik küsimused ei vaja vastust? Kas sa mäletad, et iga infokild ei ole sinu jaoks pusletükk, mis tuleb õigesse kohta asetada?
Ma ei pea seda puslet lõpuni kokku panema. Võib-olla ei ole minu järgmise peatüki ülesanne enam aru saada, mis seal pusles oli. Võib-olla on ülesanne see pusle lihtsalt laualt ära koristada. Ja minna elama. Päriselt.
Sest võib-olla ongi kõige suurem vabadus mitte selles, et ma lõpuks tean kogu tõde. Vaid selles, et mul ei ole enam vaja teada kogu tõde. Tegelikult mul ei ole vaja teada ja ma ei tahagi teada, mis emotsioonidega keegi praegu peab toime tulema.
Mitte sellepärast, et mul poleks enam midagi öelda. Vaid sellepärast, et mul on lõpuks midagi muud teha. Elada. Luua. Mõelda teistele asjadele. Olla lastega. Viia nad mänguväljakule. Süüa hommikusööki kell pool neli pärastlõunal. Kuulata tuult. Vaadata, kuidas valgus liigub üle seina. Ja võib-olla isegi lasta mõnel mõttel lihtsalt mööda minna. Nii nagu laine. Ta tuleb. Ta on korraks siin. Ja siis ta läheb.
Ma jään kinni, sest ma hakkan jälle vaatama, kes on minu kõrval olnud. Ja siis tuleb veel üks mõte, et võib-olla mõned inimesed, keda ma pidasin enda kõrval olevateks, ei olnudki kunagi tegelikult seal. Võib-olla oli nende kõrvalolemine näiline. Võib-olla täitsin mina ise mõned tühjad kohad oma lootuse ja ettekujutusega. Aga ma ei pea sedagi enam lõpuni välja uurima.
Ma ei pea otsustama, kes oli päriselt minu poolt ja kes mitte. Ma saan vaadata, mida inimesed teevad Kes jääb siis, kui see pole mugav. Kes peab minu piire. Kes julgeb olla aus. Kes ei kao ära siis, kui olukord muutub ebamugavaks. Kes on minu kõrval ka siis, kui ma ei räägi enam sellest loost. Sest võib-olla ei ole järgmine peatükk enam sellest, kes oli minu kõrval selles vanas loos. Võib-olla on järgmine peatükk sellest, kes tuleb minu kõrvale uues etapis. Ja selleks ei pea ma enam vana puslet kokku panema või alati pildis hoidma.
Ja siis tuli minuga vestlema täiesti võõras, esmakordne Threadsikas, kes imestunult küsis, et milleks vaevata oma aju, see ei anna ju midagi, omal lihtsalt sitt on olla, las hoopis nemad seal olla. Loodab, et kõik päris ajukääbikud pole ja kas mul tõesti üleüldse savi sest loost enam pole.
Ja mina siis vastu, et noh ma tegelikult saan nagu aru, et minu vastutus koht võib olla oligi ainult see, et vestluste jagamise koht. Et ma ei tea, miks ma end täna vaevan siin niimoodi. Ja siis tüüp vastab, et sa ise vastasid, miks sa seda teed, seda pole vaja teadagi, see on tühine asi sinu jaoks, nii lihtne see asi ongi.
Ma tahtsin esimese hooga vastu vaielda ja öelda, et no tule ja loe ja saad aru, mis mu peas toimub onju. Et selline järeldus võiks ka minu peas olla nii lihtne. Ja siis läks mõni sekund mööda ja ma jõudsin juurelda, et mille pärast ma tegelikult olen täna oma päeva hommikust saati ise mentaalselt ära rikkunud? Ja ma ei mõelnudki seda välja. Ma otsisin mingit vastust enda seest. Aga vastuse saamiseks, tuleks vist esitada endale mingi küsimus ka. Ja ma küsisin endalt, et miks sa seda teed endale? Ma ei tea.
Kui vastus on ma ei tea. Siis nii ongi. Ära vaeva end igasuguse prahiga.
Ma tahtsin talle öelda, et aga- aga… Aga miski kolksatas paika. Deem, kui õigus sel mehel ikka oli.
See tänane „mental breakdown” võibki olla lihtsalt hetk, kus mu aju on jälle üritanud lahendada lahendamatut. Ja siis ma kulutan oma niigi vähese vaimse energia sellele, et üritada lahendada midagi, mida ei ole võimalik tagantjärele ära lahendada. Ja kohe kindlasti mitte – ma ei pea sellele veel viit peatükki otsa kirjutama.
Eile: „Ma hakkan mõistma, kui oluline on keskkond inimese kasvamiseks.”
Täna: „Ma hakkan mõistma, et mina saan luua enda sisse ja enda ümber keskkonna, kus minu piirid ei ole läbiräägitavad.”
Eile alustasin ma postitust selliselt. Ma sain siin mahti täna maha istuda ja vaadata paar aastat tagasi saadud diagnooside loetelu. Alles nüüd näen, et seal nimekirjas loetelus on kirjas ka asteenia. Ma ikka vahest mõtlesin, et olen midagi kahe silma vahele jätnud või on midagi arsti visiitidel kahe kõrva vahele jäänud või hoopis lootusetult tõlkes kaduma läinud. Võib olla ma alustasin oma taastumise teekonda hoopiski valest otsast, sest seda kõike on saatnud tohutu väsimuse foon, unistus lihtsalt pehmest voodist ja iseenda kohtingule viimisest teki ja padjaga. Selline, kus poed voodisse, paned pea padjale ja magad täpselt seni, kuni oled välja maganud kõikidest oma kriisidest, emotsionaalsetest läbielamistest ja sellest õppimisest, et siiani sinu ümber olnud inimesed ei ole toetanud seda taastumise teed nii, nagu sa seda vajanud oled. Mis maailmas me õige elame? Eile kirjutasin asteeniast.
Sellest tohutust väsimuse foonist, mis on minu taastumisega kaasas käinud. Sellest, kuidas ma olen võib-olla alustanud oma taastumise teekonda valest otsast, sest samal ajal, kui ma olen püüdnud aru saada, võidelnud, küsinud, otsinud õiglust ja pannud kokku seda suurt pilti, on mu keha võib-olla kogu aeg lihtsalt öelnud:
„Ma ei jaksa enam.”
Ja ma olen hakanud järjest rohkem mõistma, kui oluline on keskkond inimese kasvamiseks ja taastumiseks. Millal sai inimese piirist asi, mille üle teised läbirääkimisi peavad?
Minu tänane päev. Minu aju kiilus kinni. Kas ma tegin valesti? Kas ma peaksin vabandama? Kas ma peaksin selgitama? Kas ma peaksin mõistma tema poolt? Kas see on nüüd minu vastutus? Ja siis sain aru, et ma olen jälle tegemas sedasama, mida olen nii kaua teinud.
Üritan lahendada lahendamatut.
Ja seda oma niigi ääretult vähese vaimse ressursiga. Võib-olla ei ole iga olukorra õppetund selles, et ma pean selle lõpuni lahti mõtestama. Mõnikord on õppetund lihtsalt, et see juhtus.
Mina tegin oma otsuse. Teine inimene teeb oma otsused. Usaldus võib muutuda. Inimesed võivad haiget saada. Mina võin sellest õppida. Ja ikkagi edasi minna. Sest ma olen hakanud mõistma veel üht asja keskkonna kohta. Turvaline keskkond ei tähenda keskkonda, kus mitte keegi kunagi haiget ei saa. Turvaline keskkond on võib-olla hoopis selline, kus inimese piire austatakse. Kus „ei” tähendab ei. Kus „ma ei jaksa” ei muutu läbirääkimiseks. Kus inimene võib öelda: „See ei sobi mulle.”
Et ma ei peaks iga ebamugavuse järel end lõhki analüüsima. Et ma võiksin vastutada oma tegude eest, ilma et ma võtaksin vastutuse kõige eest, mida teised tunnevad. Võib-olla on see ka osa taastumisest.
Mitte ainult aru saada, miks ma katki läksin. Vaid õppida lõpuks elama nii, et ma ei läheks iga kord uuesti katki, kui keegi minu piiride lähedale satub.
Ma ei pea teadma, kes mida ütles, kes kellega rääkis, kes mida minu kohta arvab või mida keegi järgmisena teeb. Mul on juba piisavalt teadmisi, et edasi minna.
Ülejäänu võib jääda sinna, kus ta on.
Ma otsustasin, et kui minu sees on igasugune dilemma, siis ma küsin enda käest. Kas see on minu probleem? — Ei ole. Siis see ei ongi ei. See on vastutuse tagasi andmine õigele inimesele.
Tahaks siinkohal oma endistele kolleegidele, tööandjale ja muudele asjaosalistele tuletada enda öeldud mõtteid mulle. Sh ärge olge nii tundlikud, et olete asjadest siiamaani valesti aru saanud ja ma tegelikult rääkisin ju ainult meie tavapärasest töökeskkonnast ja teie naljadest, mis jätkuvad kohati siiamaani. Juttudest, mida te “ei räägi” minu kohta🤣 Et las olla. Meil oli neid positiivseid hetki ka. Mõelge positiivselt ikka edasi ja minge lastega paariks päevaks mere äärde, see aitab!🌿 Jep. Sarkasm. Luban seda täna endale ühe postituselõigu jagu.
Keegi küsis, et kas see sarkasm kohale ka jõuab? Ma ütlesin, et ma ei tea. Postituse võib jõuda küll, kuid selle sisust arusaamine võib olla omaette pähkel. Kas see on minu probleem? – Ei ole.
