Paar nädalat tagasi tehti mulle siinsamas selgeks, et kui mulle ei meeldi draama, siis ma ei peaks sellest pidevalt rääkima. Muidugi alguses see vihastas mind, sest enda teada ma just olen soovinud sellest draamast oma peas vabaneda. Leppisime kokku, et kui ma veel teemasse kinni jäänud jälle, on teil õigus mulle virtuaalselt vastu pead virutada. Oli väga suur edasiminek teadvustada, et ma jään teemadesse kinni. Mis see turvasõna oli, ma enam ei mäleta. Ja respekt inimesele, kes mind sellest mugavustsoonist lahti kangutas.
Eile oli mul vestlus oma teemast ühe inimesega, kes tegelikult tegi mulle selgeks, et ma vist ise olen oma mõtete pantvang ja et tegelikult ma peaksin kõik kontaktid tolle asutusega seotult kustutama ja ukse enda järelt kinni virutama ja lõpetama selle vastuse otsimise, küsimusele miks. Sest, tegelikult sina ju ka ei lähe küsima inimeselt, kes sulle füüsiliselt haiget teeb, solvab, alandab ja mõnitab või valetab, et miks ta seda tegi. Ei küsi ju, seal pole midagi küsida, kõik on niigi selge. Ahjaa, see inimene, eile oli vist päriselt ka selle kahe aasta jooksul esimene, kes küsis, et “kas ma tahan sellest kiusust rääkida.” Minu jaoks oli väga suur samm rääkida võõrale inimesele oma teemas lõpusirgel olemisest ja sellest, mis sellele eelnes ja miks ma oma mõtteid pantvangi kipun ise hoidma.
Ja ma täna mõistsin, et tegelikult nii ongi, et aitab vaid täielik blokk kontaktidele, ja ühistele tuttavatele, kes vahet pole mis viisil on selle asutuse ja nende inimestega seotud.
Ma astusin täna ühe sammu oma ärevusele vastu. Ma kirjutasin ühele inimesele vastu, kes küsis, kas keegi Threadsist tahab temaga täna lõunale minna. Ma mõtlesin, et võiksin proovida.
On üks asi see, et ma lähen võõrasse kohta kliendiga kohtuma või ma saan kokku enda jaoks võõraste inimestega ja püüan olla nendega seltskondlik. Ma olin sentimeetri kaugusel, sellele kohtumisele käega lööma aga miski minu peas ütles, et ma saan hakkama. Mul oli vaja seda eduelamust vaja, et tegelikult on inimesed toredad ja head. Ja ausalt, ma oleks kahetsenud, kui ma poleks läinud. Mul oli megaäge tore.
Mis kõige ägedam oli see, et ma ei tundnud end halvasti selgitades, et mul on ärevusega probleem või et ma oleks peaaegu hirmule alla vandunud. Ja üks vahva pilt, sellest kohtumisest. Võin julgelt oma kalendrisse ühe teetähise maha joonistada. Minu jaoks väga suur samm.
Ja siis ma istusin tunnike paar Lodjakoja juures asuva Emajõe ranna parklas. Pidin seal oma tuttavaga kokku saama aga kuna vihma hakkas sadama, siis jäime hoopis autosse lobisema. Rääkisin sellest, kuidas olen jõudnud arusaamisele, et tuleb telefonist kustutada ka need kontaktid, keda oma sõbraks pidasin, sest tegelikult on ju selge, et ühtegi sõpra mul nende inimeste seas pole olnudki, kellega suhtlus sel ajaperioodil katkes.
Ja siis ma istusin seal Lodjakoja rannas ja kustutasin telefonist kontakte. Minu tuttav, kes sattus aknast nägema ühte minu kiusajat, kes ka märkas meie olemasolu seal. Ta ütles, et kehakeel sellel mehel muutus silmapilkselt. Endast väga heal arvamusel mees, väga ebameeldiva auraga, ülbe olekuga, nilbik. Võtab kenasti kokku tema hoiaku, et tegelikult ta naistesse ei suhtu eriti hästi. Tasub eemale hoida.
Minu meelest ongi kõik selge.
Kaasa arvatud see teadmine, et kui varasemad kogemused on õpetanud ajule, et ” inimesed minu ümber võivad haiget teha” või “parem on mitte võõrastega kokku saama minna”, siis tänane kogemus ütles ajule midagi muud:
“Ma tundsin ärevust. Ma läksin ikkagi. Inimesed olid mu ümber toredad. Ja mul oli päriselt hea olla.”
See ei kustuta varasemaid kogemusi ühe päevaga. Aga iga selline kogemus annab ajule uue tõendi.
Mul oli vaja seda eduelamust, et tegelikult on inimesed toredad ja head.
Paar päeva tagasi kirjeldasin, kuidas tahan lõpetada oma mõtete sidumise ühe konkreetse asutuse ja nende inimestega. Täna tegin midagi, mis liigub täpselt selles suunas: ma ei vaadanud enam tagasi, vaid lõin täiesti uue kontakti inimestega, kellel pole selle looga ega inimestega mingit seost.
See on uus peatükk. See on kogemus, mida ei saa enam minult ära võtta.
Päev, mil ma valisin iseenda”
Sest see hõlmab kõike, ma valisin minna lõunale, kuigi ärevus ütles “ära mine”; ma valisin inimesed, kes toovad ellu midagi uut; ja ma valisin lõpetada sidemed, mis enam turvatunnet ei loo. See ei ole ainult lahti laskmise päev, vaid enda tagasi võtmise päev.
Üks sammuke jälle edasi.
