Mul oli täna kaks vestlust, mille olemust tahaksin teiega jagada.
Esmalt ma alustasin oma loo kirjapanemisega pärast seda, kui minu kirjadele ei soovitud vastust anda ja pigem suunati mulle kirjavahetust edasi, mille eesmärk oli mulle teada anda, et kui ma oma loo rääkimist ei lõpeta, kaevatakse mind kohtusse ja kaotuse korral pean mõlema osapoole kulud kinni maksma. Alustasin oma loo kirja panemist, aastast 2024 suvel ja ainuke teadaanne oli 2025 sügisel, et peaksin eemaldama ühe tehtud foto, mille peal oli kujutatud üks töötaja. Samas olen aga jaganud erinevaid postitusi, millest on asutuse juhi abi olnud teadlik, sest ta on märkinud selle südamega meeldivaks. Olen teavitanud ka asjaosalisi endid, et korraldan töökiusu teemalisi koolitusi, kus jagan oma kogemuse põhiselt kogutud materjali, ilma suuremat sorti poliitilise korrektsuseta. Olen kohtunud igapäevaselt selle asutuse juhi abiga ja on olnud võimalust algatada teistel asjaosalistel minuga kontakt ja sellest kõigest rääkida. Seda pole siiani juhtunud.
Ma sattusin täna jälgima, üht meesterahvast, kelle elukaaslase fb lehel jagati ohvriabi poolt levitatavat reklaami, mille sisuks on “Kui sa tead perevägivallast, aga ei tee midagi, siis aitad sa vägivallale kaasa.
Kui sa ütled, et haiget tegemine ja alandamine on normaalne või see läheb mööda, siis sa aitad vägivallale kaasa.
Kui sa kardad, et vägivalla avalikuks tulemisega kaasnevad sekeldused pole vägivalla lõpetamist väärt, siis sa aitad vägivallale kaasa.
On palju asju, mida sa saad teha – ära ainult aita vägivalla kestmisele kaasa!
Kui sa pole kindel, mida teha, siis helista sulle sobival ajal ohvriabi kriisitelefonile 116006 või kirjuta meile vestlusaknas www.palunabi.ee lehel. Peame nõu ja leiame lahenduse!
Kui sa oled laps ja otsid abi, siis lasteabi aitab sind telefonil 116111 ja vestlusaknas www.lasteabi.ee lehel.
Vahetu ohu korral helista 112!
See sõnum pani mind mõtlema, et vaikimine ei aita vägivallale kaasa ainult lähisuhetes. Ka töökeskkonnas võib töökius, alandamine või psühholoogiline vägivald püsida just seetõttu, et inimesed ei julge või ei soovi sekkuda.
Ma tegin Threadsi kommentaari, et …
Eile käisin järve ääres lihtsalt istumas. Vihma sadas ja enesetunne oli ka räbal, nagu ilm väljas. Lonksasin oma majaka tassist kakaod ja üritasin päikest pilve taga näha. Ajasin näpuga aknaklaasil võidu jooksvaid vihmapiisku taga. Solidaarselt poetasin pisara või kaks. Täna nägin kuidas facebookis minu töökiusaja tütar jagas loosungeid “Ära karda rääkida vägivallast. Vägivald armastab vaikust”. Irooniline. Paradoksaalne. Tuju on veits paha. Luban täna endal olla morn.
Minu esimene suhtlus täna täiesti võõra inimesega oli samuti Threadsi keskkonnas, kus ma kommenteerisin ühe teemaalgataja postitust ja minu üllatuseks kommenteeris üks teise kasutaja minu kommentaari üsna teravalt. Ja ma kirjutasin talle isiklikult postkasti, et aru saada, milles seisneb probleem. Selgus kiiresti tõsiasi, et probleemi polnud, ta sai valesti aru, võttis seda enda kohta käivaks, kuigi tegelikult ma kommenteerides ei pidanud üldse teda silmas. Ta vabandas ja eemaldas kommentaari. Mina eemaldasin talle kirjutatud kommentaari ja läksime rahus lahku. Ja ta ütles veel ka lause, et “Loomulik on vabandada, kui olen eksinud.”
Ja teine vestlus oli samuti Threadsi keskkonnas, kus ma kirjutasin ühele kasutajale, peale tema kommenteerimist ühe postituse all, isiklikult postkasti. Ja üritasin selgitada, mis põhjustas minu poolt veidi sõjakama vastuse.
Jõudsime kuidagi selle töö kiusu ja ahistamise/ ärakasutamise teemadeni ja sellest, kuidas ma neisse teemadesse kinni pidevalt jään, lootes saada mingeid vastuseid. Või lõpetatust vastuseta jäänud küsimustele.
Ja esimene inimene selle aja jooksul, küsib mu käest, et kas ma tahan rääkida sellest kiusust. Ja et kas ma võitlen selle teemaga kusagil? Ei võitle, siis kõik jutud, asjad tuleb katkestada. Võitja on see, kes tõuseb püsti ja keda respekteeritakse hiljem, et ta tõusis ja valis oma tee.
Ja ta küsis, et kas ma soovin selgust või karistust tegijatele? Ma vastasin nii, et Ei. Ma tahan saada vastuseid, miks peale minu töölt lahkumist oli neil vaja rikkuda ära minu suhted kõikidega, nt koolikaaslased, keda olin kutsunud me asutusse praktikale ja miks keelati elanikel minuga suhtlus. Kuipalju ma olen proovinud leida lahendust, pakkunud kokkusaamist, et lahendame ära probleemi. Siis saan ainult vaikuse või noh rohkem solvanguid enda aadressil.
Ja ma saan vastuseks võhivõõralt inimeselt, et “Tundub, et keegi on mingi tõeline uss. Naine v? Kui mees, siis ikka mingi eriline sitt. Naise kättemaksu ja suhete teemal keeramise teemast saaks veel aru.”
Ja siis ta küsis, et a mis see sulle annab, kui edasi seda teemat nämmutad? Mis on kõige parem asi, mis sealt tulla saaks?
Ja mis on need lahtised küsimused, millele vastust tahaks?
- Miks oli neil vaja peale minu öölt lahkumist (mis oli nende tegevuse eesmärk ju) hakata minu mainet määrima ja suhtluseid õõnestama. Sest ma läksin ju ära. Nagunii ja seal olekski võinud asi lõppeda.
Vastus: Sest see, kes seda tegi on kättemaksuhimuline nõme tegelane, kellest tuleb väga kaugele hoida, katkestada kõik kontaktid. Sinu suhteid teie ühiste tuttavatega ei saa õõnestada, kui nad pole sinu poolt on nad sinu vastu. Sellepärast, et nad ei taha sisuliselt asjaga tegeleda vaid soppa keerutada, sest nad on sellised inimesed. Kui sinu tuttavad oleksid normaalsed inimesed, siis neil oleks selgroogu ja nad kuulaks ka sinu poolt loost. Aga tundub, et nad on ebakindlad ja kuulavad mingeid linnapeal räägitavaid jutte ja klatše. Mõnikord mõni ongi lihtsalt selline ebameeldiv, väiklane ja vastik. Me ei saa neid muuta aga me saame olukorra lahendada ja olukorrast ära minna
2. Aa mul ei ole. Või noh …ma olin selline varem, et kodurahu/ töörahu huvides kannatasin kõik ära ja ükshetk astusin enda eest välja. Sain külge konfliktse ja sarkastilise sildi. Mina olen selline, et ma küsin, kui midagi on. Ja tahan saada vastuseid, sest siis on võimalik midagi parandada. Eks? Ei? Ja kui mu koolikaaslane oli mind nädala jagu ignoreerinud, küsisin tema käest otse, et milles on probleem. Ta ütles, et minu töökaaslased olid öelnud, et olin tema peale kaebuseid esitanud. Ja teise praktikandi kohta ka. Ma ütlesin, et pole. Aga raius oma. Ja kui hiljem tööandjale sellest rääkisin, siis ta kinnitas, et ühtegi kaebust temani koolikaaslaste kohta jõudnud pole. Ainuke kaebus mis oli oli kolleegide kohta töökius ja ahistamine…aga ometi seda asja nende töötajatega ei arutatud või ei selgitatud.
Vastus: Seal ei ole midagi parandada, see on läbinisti kõik mäda. Sellega ei ole vaja tegeleda ja eluga on vaja edasi minna. Nemad tegid selliseid asju..kui see oleks sinu sõber, kellel on nii, mis sa talle soovitaks?
Ma soovitaks minema kõndida. Mitte otsida loogikat asjas, kus seda pole. Facebook
See asi ei aita SIND mitte kuidagi. Kui keegi sind näkku lööb, siis sa ei lähe küsima, miks. Sina ei ole süüdi, et sind ahistati ja kiusati. Kui keegi ründab su klienti. Mida sa teed? Küsid miks või ütled ära tee? Ei küsi ju, seal pole midagi küsida, kõik on niigi selge.
Vali oma võitluseid ja vali oma sõpru. Kui sul on sellised sõbrad, pole vaenlaseid vajagi. Instagram
Aga ma vähemalt valin, kui teised valivad poole minu vastu, siis ma valin enda.
