Millekski muuks, kui lihtsalt kogemuseks nimetada ei saa. Et seda mõista või mitte mõista, tuleks ise seda kogeda. Kogeda olukorda, kus taaskord on räägitud sinust, sulle sõna andmata ja loogilist lahendust – ei ole. On minu mõistes lahendus see, et jagan seda kogemust, niivõrd täpselt ja faktiliselt kui võimalik. Tähelepanemisel lugemisel selgub, et mingi loogika selles asjas on – mina olen paha ja kõik need, kellest ma kirjutanud olen – nende maine on saanud kahjustada, nende endi tehtud tegude pärast, millest mina avalikult räägin.
Ma kordan veelkord, et lahkusin oma töökohast SA Maarja Külast, seoses sellega, et paar kuud kestnud töökiusamine ja sellele eelnenud seksuaalsete sõnumite saamine meeskolleegilt – tekitasid mulle ärevushäired, kurnatuse ja depressiooni. Ja ma lihtsalt ei suutnud enam – esitasin vastavad põhjendused tööandjale, sh “töökiusu ja seksuaalse ahistamise kaebused, koos osalise tõendusmaterjalidega. Eeldasin, et kui ta kaebuseid menetlema hakkab, siis küsitakse tõendusmaterjali ka juurde, et millele minu väited tuginevad. Üllatuslikult ei uurinud seda asja keegi ja kolm nädalat hiljem, võeti minu töölt lahkumise põhjus avalikult üles tööpere liikemte koosolekul, kus töökiusajad kinnitasid ühest suust, et töökiusu pole olnud, ja ahistaja kinnitas, et ahistamist ja nilbeid sõnumeid pole olnud. Ly Mikheim tänas neid aususe eest ja kinnitas neile, et vajadusel on ta valmis kaitsma neid inimesi tööinspektsioonis, kelle kohta esitasin töökiusu ja ahistamise kaebuse.
Hilisemate ütluste ja kirjavahetuste valguses on aga välja tulnud asjaolu, et tegelikult töökeskkonnas toimunu oli tavapärane töökeskkond. Ja see, et midagi ei uuritud ega menetletud – oli sellepärast, et Ly Mikheim tahtis rahulikult minna pensionile ja ta ei tahtnud sellega tegeleda, sest tundis, et teda süüdistatakse milleski.
Kõlab nagu oleks kuulujuttude rääkimine minu kohta ja nilbete seksuaalste sõnumite saatmine mulle igapäeva töökeskkonna osa, ja see on täiega okei.
Kaitstud: Lisandus uus pusletükk mõistatusse. Arvamus-kogemus – Loome Sisu
Koolitus: Kuidas tunda ära enda suhtes kiuslikku käitumist? – Loome Sisu
Ja rohkem polegi vaja sellele loole sõna anda. Arvasin ma veel paar nädalat tagasi.
Täna tahaksin hoopis rääkida sellest, kuidas ma täna sain aru, et mingeid arusaamatusi ei ole kunagi olnud. Jah, Katrin Reidla ja Caspar Tops on nimetanud enda poolselt töökiusu tunnustega juhtumeid ka “arusaamatusteks”. Nüüd siis olen kuulnud, et meie nägemus ei kattu olnud 2024 aasta sündmustega ja Katrin ja Caspar on erimeelt – minu kirjeldatule. Ma ei tea, ma pole kaebuste käsitlemise käiguga kursis ja kuuldavasti seda ei tehtudki, sest – nii formaalselt asju seal tollel ajal ei aetud ja kõik sellised asjad viidi läbi suuliselt. Niimoodi öeldigi.
Teate, mis asjad seal Katrinil ja Casparil veel suuliselt käivad? Aastast 2025 algusest, kui Ly Mikheim arusaamatutel põhjustel juhikohalt tagasi astus – tuli ametisse inimene – kes andke andeks on minetanud igasuguse inimlikkusse. Maarja külas kuhjuvad kaebused maha vaikitud vägivalla kohta. Mis toimub? – Delfi. Ja kui inimesed, sh mina – arvasime, et nüüd ometi tuleb keegi ja õiglus saab jalule seatud – siis paraku rohkem eksida ei saanudki.
Täna näiteks sain teada, et aasta 2024 sügisel on Caspar ja Katrin saanud ideaalse meeskonnatöö eest aukirja. Mina lahkusin 2024 mais töölt, olles talunud enda vastast kuulujuttude levitamist, kellegi teise tööülesannete suuremahulist ärategemist, minu usalduslike suhete õõnestamist kolleegide, ülemuse ja praktikantide vahel.
Nii, et mõnel asutusel on ilmselgelt prioriteedid paigas.
Alles eile mõtlesin veel aeg-ajalt, et ehk on kuskil tõlkes midagi kaduma läinud. Ehk on inimesed lihtsalt üksteisest mööda rääkinud ja kogu see olukord on kujunenud õnnetu kokkusattumuse tulemusena.
Täna ma enam nii ei mõtle.
Mida rohkem ma viimastele sündmustele tagasi vaatan, seda raskem on mul uskuda, et kõik see juhtus kogemata. Minu jaoks moodustavad need sündmused terviku: nädalatepikkune ignoreerimine, minu kohta levitatud jutud, põhjendamata etteheited, praktikaaruandesse jõudnud väited, mille kohta ei toodud konkreetseid näiteid, ning täielik ükskõiksus kõige suhtes, mis sellele järgnes. Kõige rohkem paneb mind mõtlema see, et nende inimeste seas olid ka inimesed, kes ise on lapsevanemad ja vanavanemad. Just seetõttu oleksin oodanud rohkem empaatiat, õiglust ja julgust probleemidest otse rääkida. Selle asemel kogesin mina midagi hoopis muud.
Ka Caspari käitumine tekitab minus küsimusi. Kui keegi on väitnud, et meie vahel olid kunagi head suhted või isegi romantilised tunded, siis on mul raske mõista, kuidas sobitub sellesse kõigesse hilisem käitumine. Minu jaoks ei lähe selline suhtumine kokku lugupidamisega.
Kõige kurvem ei ole enam isegi see, mis minuga juhtus. Kõige kurvem on see, et tänaseni ei ole ma näinud siirast soovi öelda: “Me eksisime.” Selle asemel jääb mulle mulje, et loodetakse lihtsalt, et tõde ei tule kunagi täielikult päevavalgele. Ja nende tegudes – olen süüdi hoopis mina.
Või olen ma nende silmis süüdi selles, et ma julgesin enda eest seista. Koguda tõendusmaterjali, sellest stiilist – kuidas minuga räägitakse, mis viisil, mis toonil ja kogusin kokku kõik rõvedad nilbed sõnumid. Jah, mul on 80 lk materjali töökiusu tunnustega juhtumitest ja seksuaalsest ahistamisest – mis kuidagi töökeskkonda ei passi.
Ly Mikheimile vastu tulles – lahkusin töölt temaga kokkuleppel. Kuid kahjuks Katrin ja Caspar said sellest vaid hoogu ja teadmist juurde – et nad saavad teistega käituda nii nagu nemad tahavad.
Mida rohkem ma erinevaid dokumente läbi loen, seda rohkem tekib küsimusi. Ühelt poolt kinnitati mulle töölt lahkudes, et kui endised kliendid ise soovivad minuga suhelda, ei ole selles midagi keelatut. Juhtkond teadis minu kohtumistest klientidega ning need ei olnud salajased. Esimesed kohtumised toimusid isegi tegevusjuhendaja teadmisel ning saatsin selle kohta protokolli ka juhatajale.
Hiljem lugesin aga SKA-le saadetud kirju, millest jäi mulje, nagu oleks minu käitumine olnud probleemne. Samas räägivad teised dokumendid hoopis erinevat lugu. Ühes kirjas öeldakse, et suhtlust ei lubanud lapsevanem, teises tuleb välja, et sama inimene oleks soovinud minuga suhelda, kuid pidi järgima maja korraldusi. Üks eestkostja on omakorda kirjalikult kinnitanud, et tema ei ole suhtlust keelanud.
Seetõttu tekib paratamatult küsimus: kui eestkostjad ei ole suhtlust keelanud ja ka SKA kirjast ei nähtu üldist keeldu, siis kes tegelikult otsustas, et just kolme konkreetse elaniku suhtlus minuga tuleb lõpetada? Ning mille alusel see otsus tehti?
Arvamus: vaikuse, piiriületuse ja eitamise vahel – kui töökeskkond muutub narratiivide, mitte tegelikkuse ruumiks – Loome Sisu Siit lingilt leiab mõned näited, kuidas minuga töökeskkonnas räägiti ja mis sõnumeid ma oma telefonile sain.
Eile jõudis minu lauale info, et ära keelajaks oli kolmel kliendil Katrin ja Caspar, sest neil olla minuga isiklikult üks teema. Nemad rääkisid ka eestkostjatega. Elanikud ise ei ole ka tänase päevni aru saanud, miks just neil kolmel on minuga keelatud suhelda ja teistel lubatud. Ja tegelikult ei mõista keegi, miks teiste töölt lahkunud töötajatega tohib suhelda aga minuga mitte. Ja et tegelikult seesama inimene, kes väidetavalt ei tahtnud ise minuga kohtuda või suhelda – see inimene ei ole seda öelnud ja kuulis seda väidet minu käest esimest korda. Ühesõnaga. Minu jaoks on endiselt vastuseta küsimused: kes tegi otsuse, mille alusel see tehti ning kas arvesse võeti ka elanike endi soovi. Veelgi enam – vähemalt ühe inimese puhul olen hiljem saanud teada, et ta ei olnud ise öelnud, et ei soovi minuga suhelda, ning kuulis sellisest väitest alles minu käest.
Ühe eestkostja kirjalikust vastusest nähtub, et tema ei ole oma eestkostetaval keelanud minuga suhelda. Samal ajal on elanikule majas öeldud, et ta ei tohi minuga suhelda. Minule teadaolevalt ei ole elanikule selgitatud, et eestkostja sellist keeldu tegelikult kehtestanud ei olnud. Seetõttu jääb mulle arusaamatuks, kelle otsus see tegelikult oli ja millele see tugines.
„Kirjeldatud olukord on inimlikult väga tundlik, sest see puudutab inimese enesemääramisõigust, väärikust ja võimalust ise oma igapäevaelu üle otsustada,“ ütles selle kohta Lagle Kalberg (SKA)
Ma võrdlen erinevaid kirju, protokolle, eestkostjate vastuseid ja SKA seisukohti ning otsin nende vahel loogikat. Minu arvates on õigustatud küsida:
- kes tegi otsused,
- mille alusel need tehti,
- kas elanike tahet arvestati,
- ning miks erinevates dokumentide, erinevatele küsijatele on samade sündmuste kohta erinevad selgitused.
Need on küsimused, millele peaks olema võimalik anda selged ja kontrollitavad vastused
“Miks on sama asja kohta antud erinevatele osapooltele erinevad põhjendused ning milline neist kajastab tegelikult otsuse alust?”
See on konkreetne küsimus, millele peaks põhimõtteliselt olema võimalik anda kontrollitav vastus.
Sotsiaalkindlustusamet ütleb kenasti, et on andnud selles teemas ammendava vastuse ja et Maarja Küla ei ole keelanud ühelgil elanikul minuga suhtlust. Tore, et mul on kirjavahetus otse Maarja Küla esindajaga, kes ütleb, et tegelikult on küll.
Kuigi paar kuud tagasi Ly Mikheimi juhataja olles – ajal seda probleemi ei olnud.
Mulle väga meeldib selle esindaja kiri, vaadake kui konkreetselt ta välja toob, et Helina ise on kinnitanud, et ei soovi kohtumist. Helina kinnitas alles hiljuti, et ta ei saa aru, miks suhtlus on niimoodi ära keelatud. Sest tegelikult ta tahaks küll.
Selles suhtes on päris lahe, ka et tuuakse välja, kuidas mind pidevalt kohtusse tahetakse anda ja mingit mainekahju rahasid ja kohtukulusid hakatakse nõudma, mis kõik minu kanda jäetakse. Ja siis soovitakse, et võtaksin oma blogist maha postituse, kus oma tegemistest oma töö kohustuste täitmise ajal pilte tegin elanikest. Aa vabandust ühe pildi peal oli tõesti endise kolleegi poolik profiili pilt ja punane juuksetutt. Tolle pildi eemaldasin. Mulle meeldib see väide siin “Fotod on tehtud ajal, kui töötasite Maarja Külas praktikandina ja hiljem töötajana.” Aga tegelikult on oli see pilt tehtud hoopis aastal 2023. Kui ma olin töötaja. Praktikant olin alles 2024 aastal. Ja tegelikult on mul klientide nõusolek nendest tehtud piltide avaldamiseks. Ja mina olin ka nende piltide autoriks. Ja nagu te näete, siis edaspidi jätab Maarja Küla minu pöördumised tähelepanuta ja neile ei vasta.
Kaidi Tarros on advokaat, kelle tunnitasu on minimaalselt 270eurot/ tund. Kes ütles, et ta ei vaevu läbi töötama minu poolt saadetud 80 lk tõestusmaterjali töökiusu ja ahistamise kohta. Et see läheb SA Maarja Külale liiga kulukaks.
Aga vaadake, kohtuvaidluse korral toetab Maarja Küla oma töötajaid. Kui organisatsioon ütleb: „kohtuvaidluse korral toetab Maarja Küla oma töötajaid”, siis üldiselt tähendab see tööandja vaatenurgast seda, et organisatsioon ei jäta oma töötajaid vaidlustes üksi ja pakub neile õiguslikku või muud tuge. See on iseenesest tavapärane tööandja käitumine.
Aga minu tõstatatud küsimus on teine ja väga oluline:
Kes toetab töötajat siis, kui töötaja enda kaebus puudutab organisatsiooni sees toimunud võimalikku väärkohtlemist või töökiusu?Mõistan, et tööandja ülesanne on oma töötajaid toetada. Küsimus on aga selles, kes toetab töötajat olukorras, kus tema pöördumine puudutab just selle tööandja töökeskkonda ja teiste töötajate käitumist? Töötaja, kes julgeb rääkida võimalikust töökiusust või ahistamisest, peaks samuti saama kogeda, et tema muret käsitletakse erapooletult ja tema õigusi kaitstakse.”
Minu hinnangul oleks olnud nii töötajale kui ka tööandjale oluliselt parem lahendus, kui töökiusu kaebus oleks algusest peale menetletud erapooletult: oleks kogutud tõendid, kuulatud ära kõik osapooled, hinnatud väiteid ning tehtud põhjendatud otsus. Sellisel juhul oleks võinud ära jääda ka suur osa hilisematest vaidlustest.
Pildi allikas: Maarja külas kuhjuvad kaebused maha vaikitud vägivalla kohta. Mis toimub? – Delfi
Viimastel päevadel lisandunud info on pannud mind tõsiselt kahtlema, kas suhtluspiirangud põhinesid tegelikult elanike või eestkostjate soovil. Mulle teadaolevad asjaolud viitavad sellele, et otsuste tegemisel võisid rolli mängida muud asjaolud, sealhulgas minu töökiusu kaebus ja see, et kogusin toimunu kohta tõendeid. See on küsimus, mis vajab minu hinnangul selget ja tõenditel põhinevat selgitust.
Mul on täna päriselt kurb.
Mitte ainult selle pärast, mis minuga juhtus, vaid ka selle pärast, et olen pidanud leppima teadmisega, kui sügavalt võivad inimeste teod mõjutada teise inimese elu.
Kõige raskem ei olnud ainult see, mida mina läbi elasin. Kõige valusam oli vaadata, kuidas see kõik puudutas ka minu alaealisi lapsi. Nemad nägid minu läbipõlemist, ärevust, pisaraid ja seda, kuidas üks töökohal alanud konflikt kandus üle kogu meie pere igapäevaellu. Täna olen ma palju tugevam kui kaks aastat tagasi. Olen oma elu uuesti üles ehitanud, õppinud enda eest seisma ja leidnud tasapisi tagasi iseenda. See ei tähenda aga, et toimunu ei oleks haiget teinud. Või vahel ei teeks siiani.
Kõige kurvem on ehk teadmine, et pidasin neid inimesi omal ajal enda inimesteks. Usaldasin neid. Arvasin, et töötame ühiste väärtuste nimel ja et keerulistes olukordades räägitakse omavahel ausalt.
Täna vaatan sellele kõigele teisiti. Ma ei saa öelda, mida teised mõtlevad või tunnevad. Küll aga saan öelda, milline mõju nende tegudel minu elule oli. See mõju oli väga suur – nii mulle kui ka minu lastele.
Kõige kurvem on minu jaoks aga see, et selle loo keskmes ei ole ainult mina.
Selle keskmes on ka erivajadusega inimesed, kelle õigus otsustada oma suhtlusringkonna üle näib vähemalt mõnes konkreetses olukorras olevat jäänud tagaplaanile.
Minule teadaolevalt soovisid mõned elanikud minuga pärast minu töösuhte lõppemist suhelda. Samas on mulle teada juhtumeid, kus neile öeldi, et nad ei tohi seda teha. Seejuures ei ole vähemalt mõne juhtumi puhul eestkostja kinnitanud, et tema oleks sellise keelu andnud.
Just see panebki mind küsima: kelle otsus see tegelikult oli? Ja kas nende inimeste enda soov ning enesemääramisõigus said piisavalt arvesse võetud?
Need küsimused puudutavad minu hinnangul palju enamat kui ainult minu ja endise tööandja vahelist vaidlust. Need puudutavad seda, kuidas austatakse erivajadusega inimeste õigust teha oma elu puudutavaid valikuid ning suhelda inimestega, kellega nad ise soovivad, juhul kui selle piiramiseks puudub seaduslik või muu põhjendatud alus.
Olen mõelnud ka sellele, et iga otsus, mille inimesed teevad, mõjutab lõpuks seda, kuidas neid ennast hiljem nähakse. Mina ei ole kujundanud avalikkuse arvamust üksnes oma hinnangutega, vaid olen avaldanud dokumente ja kirjeldanud oma kogemust. Inimesed teevad oma järeldused ise. Võimalik, et keegi ei osanud ette näha, et hakkan oma kogemust nii põhjalikult dokumenteerima ja sellest avalikult rääkima.
Kõige kurvem on see, et mina ei osanud seda kõike ette näha.
Ma ei uskunud, et inimesed, keda usaldasin ja kellega koos töötasin, võivad ühel hetkel muutuda minu jaoks inimesteks, kelle tegevuse tõttu kaotan usalduse kogu töökeskkonna vastu. Veel vähem oskasin ma ette kujutada, et see kõik mõjutab nii sügavalt minu töötahet. Ma armastasin oma tööd ja uskusin sellesse, mida tegin. Ma ei läinud tööle selleks, et võidelda kolleegidega, vaid selleks, et toetada inimesi, kes seda vajasid.
Tagantjärele mõistan, et kõige suurem kaotus ei olnudki ainult töökoht. Kõige suurem kaotus oli tunne, et ma ei saanud enam teha tööd, mida olin südamega teinud. Usaldus purunes ning koos sellega kadus ka soov sellesse keskkonda tagasi minna. Täna tean, et minu töötahe ei kadunud sellepärast, et ma oleksin oma ametit enam armastanud. See kadus seetõttu, et töökeskkond muutus minu jaoks kohaks, kus ma ei tundnud end enam turvaliselt ega hoituna.
Kõige rohkem hämmastab mind järgnenud hoopitükkis vaikus.
Kui inimesed usuvad, et neile on liiga tehtud või et neid on ebaõiglaselt koheldud, siis oleksin oodanud valmisolekut rääkida. Selgitada. Arutada. Mitte lihtsalt vaikida.
Vahel jääb mulle mulje, nagu oleksid hoopis nemad minu peale solvunud. Ja mina peaks end rääkimise pärast pahasti tundma.
Aga ma küsin endalt ikka ja jälle – kas keegi on hetkekski mõelnud sellele, mida olen mina viimased kaks aastat tundnud?
Mina elasin läbi töökoha kaotuse, tervise halvenemise, pika võitluse, pideva vajaduse ennast kaitsta ja tõestada. Seda ei saa lihtsalt olematuks teha. Aga ma ei põrnitse inimesi tänaval ega otsi nendega konflikti.
Küll aga usun, et kui inimesed teevad otsuseid, mis mõjutavad kellegi teise elu väga sügavalt, siis peaks neil olema valmisolek ka nende otsuste eest vastutada ning vajadusel neist rääkida. Vaikus ei anna vastuseid.
