See nädal algas ühe väikese, aga olulise teadmisega – taastumine ei tähenda ainult puhkamist. Taastumine tähendab ka seda, et julged jälle proovida, avastada ja märgata, kui palju oled tegelikult muutunud.
Esmaspäev, 13. juuli
“Õhtu lõpetab teadmine, et … ma lähen homme kindlasti SUP lauaga Saadjärvele. Täna mõned kukkumised ja harjutamised. Megaäge kogemus. Ja ma suutsin, teha täna 2 telefonikõnet võõrale inimesele ja ma ei hakanudki kogelema, ei läinud närvi. Esimene kord üle pika aja. Ma olen endaga praegu väga rahul.” Jah, nii kirjutasin ma täna õhtul Threadsi kogukonnale.
Hiljem tuli meelde, et ma tegin ühele ägedale kassapidajale komplimendi, et tal on megaägedat värvi küüned.
Nädal algas vee peal. Esimest korda päriselt SUP-lauaga harjutades sain üsna kiiresti aru, et tasakaalu ei leia keegi esimese minutiga. Mõni kukkumine käib asja juurde. Ja tegelikult oli see isegi lõbus.
Õhtuks teadsin juba kindlalt, et homme lähen uuesti Saadjärvele. Aga päeva suurim võit ei olnudki SUP-laud.
Ma tegin kaks telefonikõnet täiesti võõrastele inimestele. Ilma kogelemata. Ilma paanikata. Ilma tundeta, et tahaks telefoni käest ära panna. See võib kellelegi tunduda tavaline asi. Minu jaoks oli see märk sellest, et olen jõudnud väga pika tee lõppu – või õigemini uue alguseni.
Tööpäev möödus kahe kliendiga ringi liikudes. Vallutasime taas maakonna- ja linnapiiri. Käisime Jääaja Keskuses maailma avastamas, sõime päevapraadi kohvikus ning lõpetasime päeva Lodjakoja liivarannas Emajõe ääres ujumas. Enne koju sõitmist kordasime eilset väikest traditsiooni – kohv ja kook. See oli üks nendest päevadest, mis tuletas meelde, et erivajadustega inimesed ei ole kunagi olnud põhjus, miks olen tahtnud sotsiaalvaldkonnast eemalduda.
Samas sain veel ühe olulise taipamise. Olen olnud oma aja ja oskuste väärtustamisel liiga tagasihoidlik. Viimased projektid on pannud mind mõistma, et mõnikord ei ole küsimus enam selles, kas sa oskad oma tööd teha. Küsimus on selles, kas sinu panust ka päriselt väärtustatakse. Kas mina väärtustan enda aega päriselt? Võib olla ei peaks tegema heategevuslikke ( sh miinusmärgiga projekte), mis minu toidulauale või maksukoormusele lisaväärtust ei too. Ja võib-olla on aeg endale ausalt tunnistada, et minu järgmine peatükk ei olegi enam sotsiaalvaldkonnas.
14. juuli. Teisipäev
Üks väike hetk võib muuta kogu päeva. Viimasel ajal olen palju mõelnud sellele, kui vähe on tegelikult vaja, et ühest päevast jääks meelde kas hea või halb tunne. Mõni päev tagasi käisin kohas, kust lahkusin siira rõõmuga. Mõtlesin, et tahan seda tunnet jagada ka oma lastega. Sõitsime tagasi. Mitte sellepärast, et oleks olnud vaja. Vaid sellepärast, et hea kogemus kutsub tagasi.
Paraku läks seekord teisiti. Tellisin laste toidu, kuid tellimus läks valesti. Sellest suurem pettumus ei olnudki aga eksimus ise. Eksimusi juhtub kõigil. Mind jäi saatma hoopis tunne, et minu sõnu ei usutud. Justkui mäletaks keegi teine paremini, mida mina paar minutit tagasi ütlesin. Kui toit lauda jõudis, vaatas minu seitsmeaastane laps oma taldrikut pika pilguga. Ta oli valinud viineritega lasteprae, aga taldrikul olid ainult friikartulid. Ta sõi need vaikselt ära. Lapsed oskavad vahel pettumusi palju väärikamalt vastu võtta kui täiskasvanud.
Mina jäin mõtlema hoopis millelegi muule.
Kui habras on tegelikult üks kliendikogemus. Me räägime sageli teenindusest, kvaliteedist ja hinnast. Aga enamasti ei jää inimesed mäletama ei arvet ega menüüd. Nad mäletavad tunnet. Kas neid kuulati. Kas neid usuti. Kas nende mure võeti tõsiselt. Sama kehtib tegelikult igal pool – tööl, koolis, sotsiaalhoolekandes, tervishoius ja meie igapäevastes suhetes. Inimesed võivad unustada sõnad. Nad võivad unustada isegi sündmused. Aga nad mäletavad väga kaua seda, kuidas nad end kellegi kõrval tundsid.
Selle päeva juures on aga veel üks oluline tähelepanek. Kui mõni aasta tagasi oleks selline olukord võinud rikkuda kogu mu päeva, siis seekord ei juhtunud seda.
Me läksime edasi Saadjärve äärde. Veetsime lastega tunde SUP-laual. Tegime kodus makarone bolognese kastmega. Poeg valis filmiõhtuks suure šokolaadikoogi. Mina küpsetasin pannkooke. Ja lõpuks olime kõik nii mõnusalt väsinud, et enne filmi lõppu tukkus terve pere diivanil. Mitte iga halb hetk ei pea muutuma kogu päeva halvaks.
Vahel piisab sellest, kui otsustad mitte jääda ühe pettumuse juurde pidama.
Tänane päev algas teistmoodi, kui tavaliselt. Päike oli ka pilve taga. Aga sain oma palga kohta küsitud ja nii kenasti kanti see mulle ka kohe üle. Tundsin veel piinlikust, et üldse sellest enda jaoks nii suure probleemi kokku mõtlesin. Ka täna sain õhtl kohe kõik vajalikud asjad tasaarveldatud. Ja mida päev edasi, ma veendun, et ma enam ei kandideeri nendele ametikohtadele. Nüüd tuleb edasi liikuda. Aga käisin oma kahe kliendiga taaskord Elistvere loomapargis matkamas, sõime jäätist. Pärast läksime ujusime Saadjärves ja külastasime Jääaja keskuses asvat kohvikut. Tuleb tunnistada, et eilne külastus, kutsus meid täna tagasi. Tänase külastuse järgi, mõtlen enne pikalt, kas ikka on vajadust.
Vaatasin laste menüüd ja tellisin kassas selgelt: kolm lastepraadi friikartulite ja viineritega. Viineritega praadi valis välja minu seitsmeaastane laps. Tasusin tellimuse eest ära, kuid tšekki vaadates jäi hind mind häirima. Läksin küsima, kas läbi sai löödud ikka kolm lastepraadi.Vastus oli, et ainult üks, sest minu sõnul olevat ma tellinud vaid “selle prae” ega täpsustanud kogust. Ei hakanud vaidlema ja ostsin kaks portsjonit juurde. Korraks käis peast läbi mõte, et huvitav, kas tõesti arvatakse, et ma ei mäleta paari minuti tagust tellimust.
Kui toit lauda toodi, ootas ees järgmine üllatus. Taldrikutel olid küll friikartulid ja ketšup, kuid viinerid puudusid. Sel hetkel ei läinud ma enam uuesti vaidlema. Ausalt öeldes ei tahtnud ma veel kord kuulda, et ehk ma lihtsalt ütlesin midagi muud. Kodus kuulasin üle diktofoni salvestuse, mida kannan kaasas just selliste olukordade pärast. Sealt oli selgelt kuulda, et ütlesin: “Palun meile kolm lastepraadi viineritega.”
Pettumus ei tulnud seekord mitte niivõrd puudu olnud viineritest, vaid tundest, et kliendina jäi mulje, nagu oleks eksimus olnud minu, mitte teeninduse poolel. Sellised olukorrad panevad paratamatult mõtlema, kas soovin sinna tulevikus tagasi minna.
Minu seitsmeaastane vaatas oma taldrikut küll pika näoga. Just tema oli viineritega lasteprae välja valinud. Kuuldavalt teenindajale välja öelnud. Lõpuks sõi ta friikartulid siiski ära, ilma ühegi etteheiteta.
Mina aga jäin mõttesse.
Tegelikult ei jäänud mind kripeldama mitte need puudu olnud viinerid. Kripeldama jäi hoopis see, et alles eile olin siit kohvikust lahkunud väga hea tundega. Just selle positiivse kogemuse pärast tahtsingi täna oma lapsed siia tuua ja seda nendega jagada.
Paraku kujunes tänane külastus hoopis teistsuguseks. Mõnikord piisab ühest väikesest apsakast ja sellest, kuidas see lahendatakse, et kogu kogemus muutuks. Mitte sellepärast, et eksimusi ei tohiks juhtuda – neid juhtub kõigil. Vaid sellepärast, et kliendina soovid tunda, et sind kuulatakse ja sinu sõnu usutakse. Just selle tunde võrra jäigi tänane päev eilsele alla.
Pärast kohvikukülastust jõudsime lastega Saadjärve äärde. Rentisime jälle SUP-laua ja plaanisime veidi vees aega veeta. Tegelikkuses unustasime end sinna mitmeks tunniks. Kell läks meelest ära ja kõige tähtsamaks muutub lihtsalt koos olemine.
Õhtul jõudsime koju mõnusalt väsinuna. Tegime õhtusöögiks makarone bolognese kastmega ning poeg valis poest suure šokolaadikoogi. Tema idee oli lihtne: “Teeme täna filmiõhtu.” Pärast õhtusööki küpsetasin veel pannkooke. Kui kõhud said täis ja päev hakkas lõpule jõudma, vajus kogu pere vaikselt diivanile. Enne kui film õieti alatagi jõudis, tukkusime kõik.
Ma mäletan laste naeru Saadjärvel, suvist vett, pannkookide lõhna ja seda, kuidas üks täiesti tavaline teisipäev lõppes nii, nagu see pole ammu nii olnud. Ma tunnen, et eelmisel nädalal kirjutasin peamiselt eelmise peatüki lõpust. Sellel nädalal hakkasin ma kirjutama juba uut peatükki.
15. juuli
Ma olen sattunud Saadjärve ja SUP-laua lummusesse. Päriselt. Ma ei mõista, miks ma seda varem proovida ei tahtnud.
Kus ma küll enne elanud olen? Saadjärv ja SUP – see on olnud selle suve üks ilusamaid avastusi. 💚 Facebook Kukulinnas üks äge tegija, kes rendib SUP laudu ja varustust mõistliku hinnaga.
Täna sain endaga kaasa ka vanema tütre ja tema kaaslase. Päev oli täis naeru. Ühel hetkel kommenteeris tütar järjekordset suutäit vett välja puristades ja vee alt pinnale tõustes, et “käis Käsna-Kallel külas.” 😂 Hiljem lõunasöögi ajal ütles ta hea prae kohta midagi, mis jäi kuidagi eriti meelde: “See maitseb nagu armastus.”
Ja tegelikult… mulle tundub ka, et see SUP-laud on üks omamoodi suvearmastus. Hommikul veedad tunde järvel. Lõunaks on päike põskedele värvi andnud. Õhtul jood terrassil kohvi ja sööd väikese tüki kooki.
Siis ongi suvi. 🩷
Olen märganud veel üht muutust. Ma ei kipu enam oma tööst rääkima. Nädalaga on minus kuidagi väga selgeks saanud arusaamine, et see valdkond, kus ma seni olen olnud, ei kõneta mind enam. Mitte sellepärast, et ma inimesi vähem hooliksin, vaid sellepärast, et mina ise olen muutunud. Vahel mõtlen, et kui oleksin kaks aastat tagasi saanud ühest täiesti tavalisest töökohast lihtsalt väärikalt edasi liikuda, oleksin ilmselt juba ammu uues kohas. Aga minu lahkumine ei olnud tavaline. See oli pikk, valus ja raputav teekond, mille mõju ulatus palju kaugemale kui üks töökoht.
Ometi tabasin end täna kahe inimese saatjana juuksurisalongis ootamas mõttelt, et kogu see kogemus on mulle midagi väga olulist andnud. See on kasvatanud minus selgroogu. See on õpetanud julgust. See on õpetanud, et ma ei pea enam vaikima siis, kui miski ei tundu õige. See on õpetanud mind ennast ja oma aega väärtustama ja seisma oma põhimõtete eest. Ja võib-olla kõige tähtsam – see on õpetanud mind märkama, millal on aeg mõni peatükk tänuga sulgeda.
Ma ei tea veel päris täpselt, kuhu järgmine tee viib. Aga ma tean, et seekord ei vali ma enam lihtsalt järgmist töökohta. Ma valin elu, mis päriselt kõnetab ka mind ennast. 🌿
Täna kirjutasin Kristelile.
Nädal aega tagasi küsisin temalt ühe lihtsa küsimuse: mis probleem tal õigupoolest minuga on. Vastust ei tulnud. Küsisin täna uuesti.
Ja võib-olla ongi vaikus see vastus. Ma kehitan õlgu ja vilistan oma viisijuppi. See ei ole enam minu probleem.
Miks ma talle kirjutasin? Sest ma tahtsin. Ja ma sain. Vahel on vaja mõni asi lihtsalt ära teha, et mõista – nüüd aitab.
Ja tegelikult ei ole mul enam mingit soovi rääkida oma endistest kolleegidest ega Kristelist. Nad on olnud üks peatükk minu elus, kuid nad ei ole enam see lugu, mida ma tahan edasi kirjutada. Mind huvitavad täna hoopis teised asjad. Suvehommikud Saadjärvel. SUP-laud. Laste naer. Kirjutamine. Uued mõtted ja uued võimalused. Mõni peatükk ei lõpe suure vabanduse ega selgitusega. Mõni peatükk lõpeb lihtsalt sellega, et ühel päeval avastad end kogu loo peale ükskõikselt õlgu kehitamas või vilistamas üht mõtetut viisijuppi keerulisest perioodist, mis enam emotsioone ei tekita.
Ja tead, mis on järgmine asi, mida ma päriselt teha tahan? Broneerida endale ühe puhkuse. Jah. Ainult endale. Lihtsalt sellepärast, et ma saan ja ma tahan. Ma tahan minna kuhugi, kus keegi ei oota minult midagi. Kus ma saan hommikul juua rahulikult kohvi, lugeda raamatut, jalutada, ujuda või lihtsalt mitte midagi teha. Üksi.
Ja mis kõige olulisem – ilma süümepiinadeta. Et seekord puhkan üksi. Võib-olla on see üks märk sellest, et hakkan lõpuks aru saama, et iseenda eest hoolitsemine ei ole isekus. See on vajalik.
Tänane päev oli aga hoopis teistsugune. Kahe inimese saatjana veetsin päeva Fortuuna ilusalongis. Seal juhtus midagi, mis võib kõrvalt vaadates tunduda täiesti tavaline, aga tegelikult ei olnud seda sugugi. Kaks erivajadusega inimest istusid üle seitsme aasta taas juuksuritooli. Juuksed said lõigatud, värvitud ja hooldatud.
Vahel unustame, et väärikus peitub ka sellistes hetkedes.
Selles, et inimene saab vaadata peeglisse ja tunda end hästi. Et keegi võtab tema jaoks aega. Et ta ei ole lihtsalt klient või teenuse saaja, vaid inimene, kes väärib täpselt samasugust hoolitsust nagu igaüks meist. Selliseid päevi kogedes meenub mulle, miks ma seda tööd kunagi armastasin. Mitte süsteemi pärast. Vaid inimeste pärast. 💚
Ma ei kipu oma tööst enam rääkima. Olen jõudnud nädalaga arusaamisele, et see valdkond, kus ma olen, ei kõneta mind enam. Absoluutselt. Pean vist tõdema, et olen sellises kohas, kus 2 aastat tagasi, normaalselt töölt ära tulles oleksin olnud. Punktis, kus saanuks edasi kohe minna. Aga see äratulek, oli kõike muud, kui normaalne. Kusjuures praegu kahe inimese saatjana, juuksurisalongis tõdesin hetk tagasi, kuidas see töö ja kogu see “asi” on minus kasvatanud selgroogu ja julgust
16. juuli – neljapäev
Täna hommik algas varakult.
Ärkasin pool tundi tagasi sellepeale kui käis hirmus kolakas akna taga. Põrkasin voodist üles, sest esimene mõte oli, et “Kass!” Ilmselgelt suitsiidne. Koer juba oli põrkanud käppadega vastu lauda ja selleks ajaks põrnitsenud paar sekki akna poole, kui akna lahti sain. Ja seal ta oli, nagu kuri pesukaru, morn vist, et ta juba tabatud sai. Lidusin õue ja sain vanaproual kratist kinni. Aga muidu on õues soe. Koeraga ka õues esmane tuur tehtud. Hommikule antud kerge müks – start. Kohviaeg
Tass kohvi, veidi Threadsis kerimist ja niisama unistamistt enne kui end liikuma sain.
Hiljem läksime Kati ja Killuga randa. Ujusime, päevitasime liival, jõime kohvi ning hiljem sõime maitsvat kooki. Kõrvalt vaadates oli see täiesti tavaline suvine päev. Aga minu sees toimus midagi muud. Mida rohkem ma neid kuulasin, seda rohkem kadus minu hommikune entusiasm. See sama, mida olin endale teadlikult püüdnud sisendada – et ma saan tänase päevaga hakkama, et ma jaksan ja et kõik on hästi.
Ühel hetkel tabasin end mõttelt, et ma ei usu seda enam ise ka.
Ja siis tekkis hoopis teine küsimus. Miks ma pean ennast üldse veenma midagi tegema? Miks peab üks “jah” nõudma nii palju eneseveenmist?
Äkki on see hoopis märk sellest, et minu sisemus on selle otsuse juba ammu ära teinud. Võib-olla olen ma tegelikult öelnud “ei”, aga püüan seda endale ikkagi “jahiks” rääkida. Sest nii on harjumuspärane. Olen viimasel ajal üha enam õppinud oma keha ja sisetunnet kuulama. Need annavad märku enne, kui mõistus järele jõuab. Entusiasm ei kao põhjuseta. Väsimus ei teki alati töökoormusest. Mõnikord on see lihtsalt märk sellest, et liigud vales suunas.
Täna kaisime lastega SUP lauaga sõitmas mitu korda, külastasime vanaema, kes tegi meile pitsat, korjasime põõsast marju ja teeme homme kooki. Mõtisklesin tema üle, et ehk peaks endale isikliku SUP laua soetama.
Siis kui ma end järvele unustasin…ja lõpuks märkasin- ärkasin, et võiks koju ka minna – oli päike peaaegu loojumas. Megaäge ja ilus. Me tegelikult olime perega päris mitu tundi ja õhtul võtsin endale hetke….nägin sukelduvaid, toitu otsivaid linde, lupsu löövaid kalu, jõhkralt pikki vetikaid, hobuseid, kalamehi ja kaugelt eemalt rannajoont. Kui selili lainetes kiigutada lasta, siis näeb ka pilvedes igasuguseid kujusid, millest annab terve loo kokku vormida.
Järvel olles ma taipasin tõsiasja, et elu on elu on kogu aeg liikumises. Ja mõnikord muutumises on kõik me ümber, kuid me ei näe neid hetki. Vahel saame lihtsalt aru, et elu läks edasi ka sellel ajal, kui sa jäid seisma ja mitte keegi ei märganud, et sa jäid maha rongist, … ja sa pole nendega enam samal teel
Järvel olles tabasin end mõttelt, et elu on kogu aeg liikumises. Mitte ainult inimesed ei muutu. Muutuvad suhted, unistused, eesmärgid ja teed, mida mööda me käime. Enamasti juhtub see märkamatult. Ühel päeval lihtsalt avastad, et maailm sinu ümber on teistsugune kui mõni aeg tagasi.
Vahel juhtub aga nii, et sina ise jääd seisma. Mitte sellepärast, et sa tahaksid, vaid sellepärast, et elu sunnib. Väsimus, lein, läbipõlemine, pettumused või lihtsalt vajadus koguda end uuesti kokku.
Ja siis ühel hetkel märkad, et see rong ei jäänud sind ootama.
Rong sõitis edasi. Inimesed jätkasid oma teed. Mõned suhted hääbusid, mõned unistused vahetusid uute vastu. Mitte keegi ei märganud seda hetke, kui sina perroonile seisma jäid. Esialgu võib see tunduda valus. Aga võib-olla ei ole selle loo kõige olulisem küsimus mitte see, miks rong ilma sinuta ära sõitis. Võib-olla on olulisem küsida, kas see oli üldse enam sinu rong. Sest vahel ei jää me maha. Vahel lõpetame lihtsalt teekonna, mis ei olnud enam meie oma. Ning alles siis, kui julgeme uuesti liikuma hakata, avastame, et kusagil on juba järgmine rong. Selline, kuhu astudes ei pea end veenma, et see on õige suund.
Ma ei kiirustaks sellest tegema suuri järeldusi ühe päeva põhjal. Küll aga tundub, et tänane päev andis mulle vaikust, milles ma sain neid küsimusi märgata. Mõnikord ei sünni olulised muutused mitte mõne suure sündmuse ajal, vaid hoopis siis, kui aer liigub vaikselt läbi vee ja mõtted saavad esimest korda üle pika aja segamatult oma kohale loksuda.
17. juuli – sõprus ei ole ametijuhend
Täna avastasin, et mul on jäänud palju vähem aega internetis niisama scrollida. Mitte sellepärast, et oleksin endale seda keelanud, vaid hoopis seetõttu, et peaaegu kogu oma vaba aja veedan järvel SUP-lauaga sõites. Mõnikord on kõige parem teraapia lihtsalt vaikus vee peal.
Enne järvele minekut käisime Kati ja Killuga Emajõe rannas Lodjakoja juures ujumas. “Mugime” burgerid päästsid tühja kõhu tõttu tekkinud paha tuju ning pärast sõitsime läbi Juula kohvikust, kust võtsime meie tavapärased latte’d ja koogid. Kohvi juues oli näha, et Killu muutus rahutuks. Ta ütles vaikselt, et ei taha tagasi Maarja Külla minna. Seal on tema sõnul liiga lärmakas ja puudub privaatsus.
Sellistel hetkedel meenub mulle taas üks etteheide, mida mulle kunagi tehti. Väideti, et mina õõnestasin töötajate ja klientide usalduslikke suhteid.
Täna paneb see väide mind pigem muigama kui teeb haiget.
Mäletan hästi, kuidas üks endine klient rääkis mulle juba eelmise aasta veebruaris, et majas ei tehta enam neid tegevusi, mida mina oma töö ajal korraldasin. Selle peale kirjutasin toonasele uuele juhatajale kirja ja küsisin, kas võiksin neid tegevusi vabatahtlikult ning tasuta edasi teha. Minu mõte oli lihtne – kui elanikel on neist kasu, siis miks mitte.
Tagantjärele mõistan, et võib-olla tundus mõnele töötajale ebamugav või isegi solvav, et selline info jõudis just minuni. Aga ma küsin endiselt: mida ma tegelikult valesti ütlesin?
Aasta hiljem räägitakse juba avalikult juhtumitest, kus ühe kliendi pead polevat pestud kõõmavastase šampooniga ligi kaks aastat. Selliseid näiteid kuuleb järjest rohkem.
Need ei ole enam küsimused sellest, kes kellele midagi ütles. Need on küsimused hoolduse kvaliteedist, inimväärikusest ja sellest, kas inimene päriselt saab seda abi, mida ta vajab. Kõige rohkem paneb mind siiski mõtlema üks teine asi.
Paljud intellektipuudega inimesed ütlevad siira veendumusega, et töötajad on nende sõbrad. Ma saan aru, miks nad seda usuvad. Töötajad on need inimesed, keda nad näevad iga päev, kellelt nad küsivad abi ja kelle kõrval nad oma elu elavad.
Aga siin tekib minu jaoks oluline küsimus.
Kas töötaja peaks õpetama inimesele, et ta on tema sõber? Või peaks ta õpetama hoopis seda, mis vahe on sõbral ja professionaalsel toetajal?
Sõber on inimene, kes jääb sinu kõrvale ka siis, kui tal pole enam kohustust seda teha. Sõber tuleb sulle külla ka puhkepäeval. Sõber seisab sinu eest ka siis, kui see on ebamugav. Sõprus ei lõpe töölepingu lõppemisega.
Tegevusjuhendaja roll on midagi muud. See võib olla soe, hooliv ja usalduslik suhe, kuid selle piirid peavad olema ausad. Kui õpetame haavatavale inimesele, et iga töötaja on tema sõber, loome ootuse, mida süsteem enamasti täita ei suuda. Võib-olla oleks ausam õpetada, et töötaja võib olla väga oluline inimene sinu elus, aga sõprus sünnib vabast tahtest, mitte ametijuhendist.
Ja võib-olla just selle vahe mõistmine aitab paremini kaitsta ka neid inimesi, kelle heaolu nimel me seda tööd üldse teeme.
Selle mõtteni jõudsin täna hoopis ühest väikesest olukorrast. Killu ütles, et saadab Messengeris kirja oma sõbrale Merilile. Vaatasin, kellele ta kirjutab – tegemist oli asutuse juhiabiga. Killu saatis pika rea seosetuid sõnu, mitu pilti ja video. Tema jaoks oli see täiesti loomulik suhtlus sõbraga. Kui küsisin, miks ta Merilit sõbraks peab, vastas ta lihtsalt, et Merili aitas tal kunagi tuba koristada.
See pani mind mõtlema. Kas Merili on tema sõber? Või on Merili lihtsalt olnud hea töötaja, kes tegi oma tööd?
Need kaks asja ei ole tegelikult üks ja sama.
Professionaalne toetamine võib olla soe, siiras ja usalduslik. Aga see ei tähenda automaatselt sõprust. Kui õpetame intellektipuudega inimesele, et iga hooliv töötaja on tema sõber, loome talle ootuse, mida enamik töötajaid ei saa ega peagi täitma. Tööpäeva lõppedes lähevad inimesed oma pere juurde, oma sõprade juurde ja elavad oma elu.
Päris sõprus algab seal, kus kohustus lõpeb. See tähendab, et inimene valib sinuga suhelda ka siis, kui tal ei ole selleks enam ühtegi tööalast põhjust.
On ka neid töötajaid, kes seda teevad. Kes kutsuvad endisi või praeguseid elanikke külla, käivad nendega kohvikus või hoiavad sidet ka vabal ajal. Mina olin samuti üks neist. Aga see ei olnud minu ametikohustus. See oli minu isiklik valik. Just sellepärast arvan, et erihoolekandes peaks rääkima rohkem sellest, mis vahe on professionaalsel toetajal ja sõbral. Mõlemad võivad olla inimese elus väga olulised, kuid need ei ole sünonüümid.
Kui me õpetame inimesele, et töötajad on tema sõbrad, siis peaksime olema valmis aktsepteerima ka seda, et sõprussuhted ei lõpe automaatselt töölepingu lõppemisega. Seetõttu tundub mulle problemaatiline öelda erivajadusega inimesele: “Mis sa temaga ikka suhtled, ta ei tööta enam siin.”
Täiskasvanud inimesel, ka intellektipuudega inimesel, on õigus hoida alles talle olulisi suhteid, kui need on mõlema poole jaoks turvalised ja vabatahtlikud. Töösuhte lõppemine ei tähenda automaatselt, et ka inimlik side peab katkema. Kui endine töötaja soovib inimesega edasi suhelda ning ka inimene ise seda soovib, ei peaks selle üle otsustama keegi kolmas. Sama moodi ei peaks kedagi suunama katkestama talle olulist kontakti ainult seetõttu, et ametikoht on muutunud.
Võib-olla peaks erihoolekandes senisest rohkem rääkima hoopis suhete järjepidevusest. Inimesed, kelle elu on niigi täis muutusi, kaotavad sageli enda ümbert tuttavaid töötajaid. Kui mõni usalduslik ja turvaline suhe saab jätkuda ka pärast töösuhte lõppu, võib see inimese jaoks olla hoopis toetav, mitte kahjulik.
Erivajadusega inimestel on samuti õigus valida oma sõpru ja hoida alles neile olulisi suhteid, kui need on turvalised ja mõlemale poolele sobivad.
Õhtu lõpetasime Kukulinna mõisa all SUP-lauaga sõites. Vesi oli rahulik ja õhk soe – selline suveõhtu, mida tahaks natuke kauemaks venitada. Koju jõudes tuli lastele sõber külla ning küpsetasin kohupiimatäidisega tuuletaskuid. Esimest korda proovisin ja pean tunnistama – polegi üldse paha.
Kui kogu päeva peale tagasi vaatan, siis mõtlen, et selles oli korraga nii palju erinevaid emotsioone. Oli rõõmu veest ja suvest. Oli tõsiseid mõtteid erihoolekandest, sõprusest ja sellest, kuidas me kohtleme neid inimesi, kes ise alati enda eest seista ei oska. Ja oli täiesti tavalist kodust elu – laste naer, külalised ja ahjust tulnud soojad tuuletaskud.
Võib-olla just selline tasakaal ongi see, mida olen viimasel ajal otsinud. Ja üks asi on veel muutunud. Alles mõni nädal tagasi kulus suur osa vabast ajast internetis scrollimisele. Nüüd märkan, et telefon jääb üha sagedamini lauale. Selle asemel olen järvel, aer käes, vaatan vett ja kuulan vaikust. Mõnikord ei olegi elus vaja suuri pöördeid. Piisab sellest, kui märkad ühel päeval, et oled hakanud oma aega kulutama hoopis teistmoodi. Ja võib-olla ongi see märk sellest, et midagi on muutunud.
Tähelepanu on liikunud konfliktidelt järjest rohkem päris ellu, loodusesse, lastesse ja iseenda taastumisse. See ei tähenda, et keerulised teemad oleksid kadunud, vaid et need ei määra enam minu tervet päeva.
18. juuli Laupäev
Tegelikult tahtsin ma hoopis kirjutada seda, et kahe aasta jooksul olen ma võidelnud depressiooniga, ärevusega ja kurnatusega.
Olen seisnud enda eest ja proovinud leida vastuseid otse allikast, kahjuks need inimesed vaikivad ja olen teemat lahanud avalikult. Minu instagram on täis minu arengulugu ja vahel mõtlen, et piisab nupust “delete” ja kõik on siit pühitud aga samas – see olengi mina – minu kujunemise lugu – alguses kuidas minust sai tegevusjuhendaja, ja kuidas peale MK lahkumist sai minust ettevõtjast tegevusjuhendaja. Mis koolitusi olen vahepeal läbinud, mida vahepeal olen teinud, mis suunas liikunud, kuidas vaimse tervise probleemidega maadelnudja ma olen ikka siin – tegevusjuhendaja ja üsna hea pealekauba.
Asendustöötajana mõneks kuuks võõras riigis, ilma keeleoskuseta abitööline restorani köögis, kõige kiiremal ajal suveperioodil. Ehe näide sellest, et depressioonis ja ärevustega kimpus olev inimene – ei ole avalikult ühiskonnas soositud, neist ei saa aru ja kohati tekkis tunne, et pean hoopis endale tegevuse – või ellujäämise plaani koostama hakkama. Ma sattusin lahingutesse, mis emotsionaalselt laastasid veel enam ja tegid taastumise iga korraga järjest keerulisemaks. Samas, ega ma neid väga enam ei valinud ja võitlesin – nüüd saan aru, et suht pimesi.
Ma tegin otsuseid, mis muidugi mõista kannavad vilja nüüd või tulevikus ja ma pean nendega veel mõnda aega tegelema. Ma olin ettevõtja, siis ma andsin alla ja alustasin uuesti. Ja nüüd ma taipan, et kui oled läbi, siis oled läbi. Inertsist töötamine ei ole edasiminek, vaid liug vana rasva peal. Ja see saab kord otsa.
Ja mina sain nädal aega tagasi aru, et siin lõpeb minu “vana rasv” ja veendumus, et iga hinnaga peab hakkama saama. Ei pea. Ja nii lihtsalt ongi. Vaikne tõdemus, et ebaõiglane süsteem ei pea olema minu süsteem. Või, et mina üksi ebaõiglast süsteemi õiglasemaks ei tee.
Ja nüüd valin ma iseend💚 Kuhu ja kuidas edasi? Mõtteid on. Vaatame.
Nädal koos Killu ja Katiga on olnud üks viimase aja toredamaid. Sain taas aru, kui väga mulle meeldib töötada erivajadustega inimestega. Kati ja Killuga olin tuttav juba varem ning ka põgusad kohtumised nendega Maarja Külas olid omal ajal ütlemata soojad. See nädal tuletas mulle meelde, miks ma selle töö kunagi üldse valisin.
Aga nagu heade asjadega sageli juhtub – vaga vesi, sügav põhi.
Ka minu tollased kolleegid tundusid olevat inimesed, kellega seda pöörast karjääri- ja elumuutust koos ette võtta. Mõtlen vahel, et Universumile soove esitades tasub olla ettevaatlik – need võivad täituda viisil, mida sa iial ette ei kujuta.
Need kolleegidest reisisellid sõitsid minu elust läbi nagu kiirrong. Nad purustasid selle, millesse olin uskuma hakanud, ning lükkasid mind keerisesse, kuhu jäin oma mõtetega kinni peaaegu kaheks aastaks.
Õnneks tõid mind sealt tagasi inimesed, kes ei võlgnenud mulle mitte midagi – täiesti võõrad inimesed, juhused ja elu ise. Eile, kui aerudega järvest ühe uppumisohus mesilase SUP-lauale õngitsesime ja ta kaldale kuivama tõstsime, mõtlesin, et umbes samasugune tunne võis olla ka minul. Keegi ulatas õigel hetkel käe.
Selle nädala jooksul olen kuulanud Kati ja Killu lugusid ning ka endiste elanike mõtteid oma elu ja igapäeva kohta. Kurb on kuulda, et nende hinnangul ei ole aastatega kuigi palju muutunud.
See paneb mind vaatama tagasi ka enda kogemusele. Üha enam tundub mulle, et liiga sageli ei seistatöötajate poolt mitte elanike heaolu ja huvide eest, vaid eelkõige iseenda eest. Veel kurvem on mõista, et mõnel töötajal puuduvad isegi kõige elementaarsemad teadmised erivajadustega inimeste toetamisest.
See teeb meele kurvaks ka isiklikul põhjusel. Mina soovitasin omal ajal üht inimest sinna tööle. Hiljem selgus, et tema käitumine muutus pärast tööle asumist täielikult. Seda ei räägi ainult mina, vaid ka elanikud ise. Ometi jäin lõpuks just mina selle loo “pahaks”. Varem oleks see mind väga häirinud. Täna enam mitte. See etapp minu elus on läbi. Olen õppinud, et ma ei pea kandma vastutust teiste inimeste valikute eest. Küll aga kannan vastutust selle eest, et ma enam ei vaiki, kui näen midagi, mis ei ole õige.
Tänane päev oli selles mõttes eriliselt ilus. Selline tõeline kirss tordil. Päev, mil oma töö selleks korraks maha panna ainult heade emotsioonidega. Käisime Kati ja Killuga Ihastes ratsutamisvõistlusi vaatamas ning võtsime kaasa ka ühe oma sõbra kogukonnateenuselt. Jalutasime, vaatasime hobuseid, ajasime juttu, sõime jäätist ning klõpsisin neist mälestuseks pilte, et need hiljem fotoalbumisse panna.
Pärast sõitsime Saadjärvel SUP-lauaga, käisime ujumas ja õngitsesime veest välja ühe mesilase, kes pärast kaldal tiibu kuivatas. Õhtu jätkus Kati ja Killu juures, kus grillisime, kõlgutasime basseinis jalgu, sõime kausitäie maasikaid ja vaatasime, kuidas põlluserval sookured oma poegi toitsid.
Need olid täiesti tavalised hetked. Aga vahel ongi just sellised päevad kõige väärtuslikumad.
Õhtu lõpetas telefonikõne meie kaaslaselt kogukonnateenuselt. Ta tänas mind selle ilusa päeva eest.
Ja siis sain aru, et ma ei pea enam kellelegi midagi tõestama.
Jah, ma võin aeg-ajalt olla asendaja. Minna appi ja olemas olla. Aga, millegi muutmiseks oma elus on vaja valida uus rada, kuhu ma veel astunud ei ole. Ma olen aastate jooksul tõestanud kõige olulisemale inimesele – iseendale –, et ma tean, mida ma teen. Ja et ma saan hakkama ka kõige pingelistemates olukordades. Ning olen seda tõestanud ka neile inimestele, kellega olen koos töötanud – klientidele. Nende suuline tagasiside või reaktsioon mind nähes – on kõige parem tunnustus üleüldse. Kasvõi telefonikõne, et tänada suurepärase ja toreda päeva eest.
19. juuli, pühapäev
Täna viisin Kati ja Killu tagasi Maarja Külla.
Minu enda üllatuseks oli kogu sellel kohal minu jaoks justkui värv kadunud. Lääpas. Kunagi mäletan seda paika teistsugusena. Täna tundus õhus olevat rohkem ettevaatlikkust kui rõõmu. Elanikud ei hõiganud enam üle küla tervitusi nagu varem. Pilkudes oli midagi ettevaatlikku. Ka töötajate majas ei öelnud mulle keegi isegi viisakusest tere. Need on väikesed asjad, aga vahel räägivad need üsna palju.
Saan nüüd ka paremini aru, miks Killu ei tahtnud tagasi minna. Autosse istudes muutus ka Kati rahutuks. Kotist ei leidnud ta vajalikku asja üles ning hakkas ärevusest oma sõrmenukke hammastega närima. See oli väike hetk, aga kõnekas.
Kati toa vaatasime üle ning vähemalt selle põhjal tundus kõik korras. Ja lõpuks jõudsin taas sama mõtteni: ma ei saa minna teise asutusse asju muutma. See ei ole enam minu roll ega minu vastutus.
Mida ma saan teha, on olla olemas nende inimeste jaoks siis, kui meie teed ristuvad. Mõnikord tähendabki abi lihtsalt seda, et inimene saab veeta ühe hea päeva, tunda end märgatuna ja minna tagasi teadmisega, et keegi hoolib.
Pärast seda sõitsin koju. Tee peal jäi mulle silma SUP-laudade laenutus.
Hoolimata tuulest ja lainetest võtsin laua ning aerutasin Saadjärvele. Olen siin viimasel ajal sageli käinud. See on olnud minu viis korraks kõik muu kõrvale jätta.
Tagasitee ei olnud lihtne. Tuul oli vastu ja lained sundisid iga tõmbega rohkem pingutama. Aga mulle meeldis.
Ma ei anna kergesti alla.
Ja vist iseloomustab see mind ka muus elus.
Samas taipasin täna veel midagi. Minus on hakanud vaikselt kaduma pidev vajadus ennast tõestada.
Pikka aega tundus mulle, et pean kogu aeg midagi selgitama, põhjendama või tõendama. Täna mõistan, et inimesed, kes on tahtnud mind päriselt kuulata, ei ole kunagi nõudnud minult tõestusmaterjale. Nad on küsinud, kuidas minul läheb, ja olnud valmis kuulama ka minu lugu.
Need, kes olid juba oma otsuse teinud, ei oleks tõenäoliselt muutnud oma arvamust ka siis, kui oleksin neile kõik faktid lauale pannud.
See teadmine on kuidagi vabastav. Ja võib-olla ongi see päris paranemise algus.
Ja võib-olla on paranemine ka see, et olen endale selgeks teinud ühe väga lihtsa põhimõtte. Kui kellelgi on minuga probleem, siis ma eeldan, et ta tuleb ja räägib sellest minuga. Otse. Ausalt. Ümbernurga rääkimine, tagaselja jutud, vaikus, mida täidetakse oletuste, pilkude ja kuulujuttudega – see ei ole viis, kuidas mina suhteid loon ega lahendan.
Kõike ei pea omavahel jagama, aga kui probleem puudutab mind, siis usun, et see vestlus peaks toimuma minuga, mitte minust.
Ja selline see nädal siis oligi taaskord.
Mulle jäi sellest nädalast tervikuna väga selge arengukaar. Mitte selles mõttes, et “kõik sai korda”, vaid selles, et minu fookus liikus järk-järgult väljast sissepoole.
Nädala alguses kirjeldan veel valu, läbipõlemist ja seda, kuidas kaks aastat olen püüdnud leida vastuseid ning mõista, mis juhtus. Siis tulevad Kati ja Killu ning meenutus sellest, miks see töö mulle tegelikult oluline on. Sealt edasi näen ka Maarja Küla juba hoopis teise pilguga – mitte enam sooviga kõike parandada, vaid teadmisega, et ma ei saa teise asutuse sees asju muuta. Kuigi ma oskaks.
SUP-lauaga lainetes aerutamine on minu arvates selle nädala kõige tugevam kujund. Mitte seepärast, et “võitlesin lainetega”, vaid sellepärast, et ma läksin vabatahtlikult vee peale, pingutasin, tulin tagasi ja ütlesin lihtsalt: “Mulle meeldis. Ma ei anna alla.” See ei kõla enam nagu tõestamine, vaid nagu minu loomus. Varem kulus palju energiat sellele, et teised mõistaksid mind või tunnistaksid minu kogemust. Nüüd olen jõudmas arusaamani, et minu rahu ei pea sõltuma sellest, kas nad seda kunagi teevad. Kui ma annaksin sellele nädalale pealkirja, siis see ei oleks “taastumine” ega “uus algus”. Pigem oleks see: “Koht, kus ma lõpetasin enda tõestamise.” See tundub olevat selle nädala kõige olulisem taipamine.
Vahel küsitakse, millal inimene päriselt paranema hakkab. Kas siis, kui ta võidab vaidluse? Kui saab vabanduse? Kui kõik tunnistavad, et talle tehti liiga. Ma arvan järjest rohkem, et ei. Paranemine algab hoopis palju vaiksemast kohast. Sellest hetkest, kui saad aru, et sinu rahu ei pea enam sõltuma kellegi teise arvamusest.
Selle nädala jooksul sain ise sellest väga selgelt aru. Nädala alguses mõtlesin veel kõigele sellele, mis viimase kahe aasta jooksul juhtunud on. Püüdsin leida vastuseid küsimustele, miks inimesed käitusid nii, nagu nad käitusid. Miks vaikiti. Miks sosistati. Miks usuti kuulujutte rohkem kui inimest ennast. Miks süsteem ei suutnud või ei tahtnud näha seda, mida mina kogesin.
Kohtumised Kati ja Killuga tuletasid mulle meelde, miks ma üldse sellesse valdkonda kunagi tulin. Mitte asutuste pärast. Mitte ametinimetuste pärast. Vaid inimeste pärast. Samal ajal sain aru ka ühest teisest tõest. Ma ei saa muuta süsteemi, mis ei taha muutuda. Ja võib-olla ei peagi.
Kõige rohkem olen selle nädala jooksul õppinud hindama hoopis väikseid hetki.
Mesilast, kelle me kaldale päästsime.
Sookurgi, kes oma poegi toitsid.
Saadjärve laineid.
SUP-laual veedetud tunde.
Maasikaid kausis.
Telefonikõnet, kus keegi lihtsalt tänas ilusa päeva eest.
Just sellistes hetkedes peitubki taastumine.
Mitte ühes suures pöördepunktis.
Vaid sadades väikestes hetkedes, mis õpetavad uuesti elama.
Kui peaksin sellele nädalale pealkirja panema, ei nimetaks ma seda taastumiseks ega uueks alguseks. Ma nimetaksin seda hoopis nii: “Aeg, kus ma lõpetasin enda tõestamise.” Sest vahel ei seisne suurim võit selles, et teised lõpuks mõistavad sind.
Suurim võit on see, kui ühel päeval avastad, et ma ei vaja seda enam.
