Vahel keskendume liiga palju sellele, mida inimene teeb, aga liiga vähe sellele, mida tema käitumine meile tegelikult öelda püüab. Viimasel ajal olen palju mõelnud sellele, kui oluline on osata märgata muutusi inimese käitumises mitte ainult kui „probleemi”, vaid kui võimalikku sõnumit.
Mõni aeg tagasi jõudis minuni ühe lapsevanema murekiri, kus ta kirjeldas, et tema lapsel olid tekkinud uneprobleemid, rahutus ja muutused igapäevases käitumises. Samas kirjas tõi ta välja ka selle, et varasemalt oli juba märgatud seost muutunud keskkonna ja lapse enesetunde vahel.
See pani mind taas mõtlema sellele, kui oluline on vaadata inimese käitumise taha. Kui inimene kaotab midagi talle olulist – tuttava rütmi, oodatud tegevuse, turvatunnet pakkuva harjumuse või võimaluse osaleda milleski, mida ta väga ootab –, siis meie jaoks võib see tunduda väike muutus. Tema jaoks võib see aga olla väga suur sündmus.
Eriti erivajadustega inimeste puhul ei ole rahutus, unehäired, eemaldumine või ärrituvus alati „probleemne käitumine”. Väga sageli on see sõnum. Sõnum sellest, et midagi keskkonnas, rutiinis või suhetes on muutunud.
Kui inimene on harjunud kindla päevakava, tuttavate inimeste ja turvalise rütmiga ning ühel hetkel toimub suur muutus, võib tema jaoks kaduda midagi väga olulist – etteaimatavus ja turvatunne. Mõnikord võivad meile tunduda väikesed asjad, näiteks ära jäänud tegevus, muutunud töökorraldus või katkestatud harjumus, inimese jaoks olla väga suure tähendusega. Eriti siis, kui see oli miski, mida ta ootas, milleks valmistus ja mis andis tema päevale rõõmu või eesmärgi.
Kui laps või täiskasvanu hakkab halvasti magama, muutub rahutuks või tema käitumine muutub, võiksime enne küsida:
„Mis on tema ümber muutunud?”
mitte ainult:
„Kuidas me selle käitumise ära lõpetame?”
Käitumine on sageli jäämäe tipp. Selle all võivad olla pettumus, ärevus, ülekoormus, segadus või tunne, et vana turvaline maailm ei ole enam sama.
Hea toetamine tähendab vahel mitte inimese muutmist, vaid keskkonna kohandamist. Anda aega kohanemiseks. Luua tagasi rutiin. Märgata väikeseid asju, mis inimese jaoks on tegelikult väga suured.
Sest iga käitumise taga on inimene. Ja iga inimene väärib, et teda kõigepealt püütaks mõista.
Tegevusjuhendaja — töö ei ole ainult tegevuste korraldamine, vaid inimese vajaduste, keskkonna ja heaolu vaheliste seoste märkamine.
Käitumine ei sünni tühjalt kohalt
Kui inimene käitub viisil, mis meile kõrvalt vaadates tundub arusaamatu, ebamugav või isegi „vale”, on lihtne keskenduda ainult sellele, mida ta teeb.
Aga palju olulisem küsimus võiks olla, et miks ta seda teeb?
Olen mõelnud sellele ka erihoolekande kontekstis. Näiteks võib kõrvalt tunduda kummaline, kui erihoolekande teenusel olev inimene käib linnas prügikastidest pudeleid korjamas või otsib tasuta toidujagamise kappidest süüa, sest seal on võimalik midagi tasuta saada.
Esimene reaktsioon võib olla hinnang:
„Miks ta nii teeb?”
„Tal ju on koht, kus elada.”
Aga inimese enda maailmas võib selle käitumise taga olla hoopis midagi muud:
- vajadus tunda, et ta saab ise hakkama,
- soov olla iseseisev,
- harjumus, mis on kujunenud varasemast elust,
- vajadus kogeda kontrolli oma elu üle,
- soov säästa raha või koguda midagi tuleviku jaoks,
- või lihtsalt rõõm sellest, et ta leidis midagi väärtuslikku.
See ei tähenda, et kõiki käitumisi peaks lihtsalt aktsepteerima ega kunagi suunama. Küll aga tähendab see, et enne sekkumist peaksime mõistma põhjust. Sama kehtib ka siis, kui inimene muutub rahutuks, ei maga, ärritub või käitub ootamatult. Käitumine on sageli kommunikatsioon. See annab meile infot inimese vajaduste, hirmude, harjumuste ja sisemaailma kohta.
Hea toetaja ei küsi ainult: „Kuidas seda käitumist muuta?”
Ta küsib:
„Mida see inimene mulle oma käitumisega öelda püüab?”
Sest inimese käitumine võib olla keeruline mõista, aga inimene ise ei ole keeruline mõistatus. Ta vajab kedagi, kes oskaks kuulata ka siis, kui sõnu ei tule.
Siin on tegelikult väga tugev seos tegevusjuhendaja tööfilosoofiaga. Käitumise muutmine ilma põhjust mõistmata võib anda ainult pealispindse tulemuse. Kui aga mõista vajadust käitumise taga, saab otsida lahendusi, mis toetavad inimese väärikust ja iseseisvust.
