On lausa hämmastav, kuidas kahe inimese järjepidev käitumine võib avalikult kujundada terve asutuse töökultuuri ja selle kuvandit. 🤣
Viimase viie päevaga on minu kodulehte ja töökiusu teemalisi postitusi lugenud ligi 24 000 inimest. Kui lisada siia veel alates 2024. aasta sügisest kodulehe, Instagrami ja Zoomi kaudu toimunud tegevused, siis tundub päris uskumatu, kui kaugele üks teema võib jõuda. Võib-olla peaksin neile isegi aitäh ütlema – ilma nende kogemusteta ei oleks see raamat ega selle sisu kunagi nii paljude inimesteni jõudnud.
Huvitaval kombel tehti mulle pärast töölt lahkumist ettepanek kirjutada veel üks raamat. Arvan, et võtan selle pakkumise vastu, sest esimene tundub olevat omamoodi hitt. Mõnikord sünnivad kõige keerulisematest kogemustest kõige mõjusamad lood.
Vahel annavad suurima tõuke edasi liikuda just need inimesed, kellelt seda kõige vähem ootaks. Nii et… tänkjuu. 😄
Need kaks inimest võivad praegu endale küll õlale patsutada, sest ainest on nad mulle jaganud päris heldelt. 🤭 Tundub, et ka järgmises raamatus võivad nad inspiratsiooniallikatena oma koha leida. Elul on vahel huvitav komme – inimesed, kes püüavad sinu teekonda keerulisemaks muuta, saavad ise täiesti ootamatult osaks millestki palju suuremast
Eks nad võivad praegu enda üle rõõmu tunda, sest materjali uue raamatu jaoks on nad mulle kogunud rohkem, kui nad ilmselt ise kunagi ette kujutasid.
Me räägime tihti müstilisest karmast, kuid tegelikult pole see minu arvates midagi muud kui meie varasemate valikute, tegude ja otsuste hiljem ilmnevad tagajärjed.
Ja see ei avaldu alati negatiivses võtmes. Kindlasti ei tule mingi müstiline karma kedagi karistama. Sageli on see lihtsalt loomulik põhjus-tagajärg seos – see, mida me järjepidevalt loome, toetame ja külvame, hakkab ühel hetkel ka meie ümber nähtavaks muutuma. Mõnikord toob see kaasa häid võimalusi, uusi algusi ja kasvu. Mõnikord aga ebamugavaid tagajärgi.
Minu meelest on nii äge kuidas kahe minu endise kolleegi järjepidev käitumine on viinud asutuse töökultuuri esinduslikkuse ja igapäevasuse massidesse🤣
Minu meelest on päris hämmastav, kuidas mõne inimese järjepidev käitumine võib viia ühe asutuse töökultuuri teemad avalikku arutellu. 🤣
Varem ma sellele niimoodi ei mõelnud. See taipamine tuli vist siis, kui sain vastused teabenõuetele ja hakkasin kogu toimunut laiemas plaanis vaatama. Siis tekkis mul küsimus: kas kõik see oli seda väärt?
Kui eesmärk oli mõjutada minu mainet või usaldusväärsust, siis lõpptulemusena on avalik tähelepanu liikunud hoopis töökiusu, töökultuuri ja juhtimiskultuuri teemadele. Neid arutelusid on lugenud kümned tuhanded inimesed ning need on aidanud paljudel oma kogemusi sõnastada.
Vahel on elu irooniline.
Sageli ei vii suuri konflikte edasi mitte faktid, vaid rääkimata küsimused ja kontrollimata oletused.
Ma olen lubanud endale ka oletada…nii nagu nemad pidevalt oletavad või oletasid minu suhtes. Aga ma ei tee seda sugugi pahatahtlikult. Näiteks. Varem kaks töötajat suitsetasid avalikult kahekesi avalikus parklas, kükitasid kui mustad varesed prügikastide taga. Mulle meeldis vahepeal mõte, et minu pidevad märkamised on teinud asutuse juhile ülesandeks luua kord oma asutuse töötajate käitumisele. Sest vahepeal neid töötajaid koos suitsetamas niimoodi ei nähtud. Täna sain teada, et neil see riidest suitsetamise tool oli katki läinud ja nüüd on neil kuuri taga pikk puidust pink, millel nad koos kõrvuti istuvad, suitsu teevad ja jutustavad.
“Ma jõudsin juba vahepeal mõelda, et äkki on minu tähelepanekud aidanud kaasa sellele, et asutuses töötajate käitumisele rohkem tähelepanu pööratakse. Täna selgus aga palju lihtsam põhjus – vana suitsetamistool oli lihtsalt katki läinud ja nüüd istutakse kuuri taga pingi peal edasi. 😄”
Tegelikult näitab see hästi, kui kergesti me kõik loome lugusid selle põhjal, mida näeme. Vahel on põhjus suur ja tähenduslik, vahel on vastus lihtsalt: “tool läks katki.”
“Mul oli vahepeal oma väike teooria. Kui minu auto oli selles rannas kõige nähtavama koha peal, läksid töötajad töölt ära täpselt kell 20.00. Kui autot näha ei olnud, hakati vahel juba varem lahkuma. 🤭 Muidugi ei tea ma, kas neil kahel asjal oli omavahel mingit seost. Aga vahel meeldis mulle mõelda, et minu auto parklas toimis omamoodi tööaja moraali ja vastutusala meeldetuletajana.
Sageli arvame, et probleem on ainult neis, kes meie kohta oletusi teevad. Aga kui oled ise olnud olukorras, kus infot on vähe, vastuseid pole ja õhku jääb palju küsimusi, siis saad aru, kui loomulik on inimese ajule hakata tühimikke täitma. Mitte sellepärast, et inimene oleks halb või pahatahtlik, vaid sellepärast, et meie aju otsib pidevalt mustreid ja seletusi.
“Ma õppisin ka ära oletamise ja vaikust täitma oletustega oma peast.”
Ja võib-olla ongi vahe selles, et mina märkan seda protsessi iseenda juures. Ma suudan öelda ja aktsepteerida, et …
“See on minu oletus, mitte fakt.”
Paljud inimesed ei jõua selleni. Nad teevad oletuse ja mõne aja pärast tundub see neile juba tõena. Võib-olla on üks minu suuremaid õppetunde kogu sellest loost hoopis see, et nüüd mõistan paremini, kuidas sünnivad kuulujutud, valed arusaamad, konfliktid ja vahel ka töökius. Väga sageli ei alga need mitte faktidest, vaid kellegi oletusest, millele lisatakse järgmine oletus ja siis veel järgmine.
Ja siis ühel päeval tekib lugu, mida kõik justkui “teavad”, kuigi keegi pole tegelikult kontrollinud, kas see üldse tõsi on. See on päris väärtuslik tähelepanek inimese käitumise kohta. Mitte ainult nende kahe kolleegi kohta, vaid meie kõigi kohta.
Samas jällegi…jah just täpselt, mina tean et see on oletus. Ma vaatan neid inimesi seal siira uudishimuga, et kes nad sellised on. Kui mina aru saan, et oot, mul ei ole siin mitte fakt, vaid oletus – et äkki ma küsin inimeselt üle, kass ma saan õieti aru ja kui olen eksinud, siis vabandan. Aga nemad ütlevad lihtsalt, et seda pole olnud või sain asjast valesti aru.
See, mida ma kirjeldan, puudutab tegelikult kahte erinevat asja:
- Oletuse tegemine.
- Vastutuse võtmine siis, kui oletus osutub valeks.
Esimene on inimlik. Me kõik oletame aeg-ajalt. Nagu ma ise ütlesin, aju täidab lünki. Probleem ei teki tavaliselt sellest, et inimene midagi oletab, vaid sellest, mis juhtub pärast.
Minu jaoks on oluline järgmine samm:
“Kas ma kontrollin oma oletust?”
“Kas ma küsin üle?”
“Kas ma olen valmis tunnistama, et eksisin?”
See nõuab päris palju enesevaatlust ja ego kõrvale panemist.
Kui keegi ütleb hiljem lihtsalt: “Seda pole olnud” või “Ma sain valesti aru”, siis võib see tunduda vale, eriti kui vale oletus on juba mõjutanud teise inimese mainet, suhteid või enesetunnet. Sellisel juhul ei otsi inimene tavaliselt täiuslikkust, vaid tunnistamist:
“Jah, ma tegin järelduse enne, kui kõik asjaolud olid teada.”
“Jah, ma eksisin.”
“Mul on kahju.”
See on sageli see osa, mida inimesed kõige rohkem igatsevad.
Samas olen aastate jooksul märganud, et paljud inimesed ei suuda oma eksimust tunnistada mitte pahatahtlikkusest, vaid seetõttu, et see ohustab nende enesepilti. Kui inimene on harjunud nägema ennast õiglase, pädeva või eksimatuna, siis võib eksimuse tunnistamine tunduda talle palju raskem kui teistele.
Mulle tundub, et küsimus ei ole niivõrd selles, et “miks nad mulle seda tegid?”, vaid pigem:
“Kuidas inimene jõuab selleni, et ta usub oma oletusi rohkem kui võimalust, et ta võib eksida?”
See on tegelikult väga huvitav küsimus inimkäitumise kohta.
Ja võib-olla üks põhjusi, miks ma sellest endiselt kirjutan ja mõtlen, on see, et minu jaoks ei olnud tegemist ainult konfliktiga tööl. See oli kohtumine täiesti teistsuguse mõtteviisiga, kui see, mille järgi mina ise püüan tegutseda: kui ma ei tea, siis küsin; kui eksin, siis tunnistan; kui olen kellelegi liiga teinud, siis vabandan.
Kõik inimesed ei toimi nii. Selle avastamine võib olla samaaegselt nii üllatav kui ka õpetlik.
Vahel mõtlen, et kui inimesed oleksid oma küsimuste, kahtluste ja arusaamatustega tulnud otse minu juurde, mitte kujundanud oma seisukohti oletuste põhjal, siis oleks kogu lugu võinud kujuneda hoopis teistsuguseks. Sellisel juhul poleks võib-olla sündinud ei neid sündmusi, millest ma olen kirjutanud, ega ka raamatut, kus töökiusamise teema läbi päris kogemuste lahti rullub. Elu iroonia seisneb vahel selles, et inimesed, kes püüavad kujundada kellegi teise lugu, saavad lõpuks ise osaks loost, mida nad ei osanud ette näha.
Üks aus vestlus õigel ajal oleks võinud muuta kogu järgnevat sündmuste ahelat. Sageli ei vii suuri konflikte edasi mitte faktid, vaid rääkimata küsimused ja kontrollimata oletused.
Mida rohkem ma kogu toimunule tagasi vaatan, seda enam tundub mulle, et probleemi juur ei olnud mitte faktides, vaid küsimustes, millele vastuseid ei otsitud allikast endast. Kui küsimusi ei küsita inimeselt, keda need puudutavad, täidetakse lüngad paratamatult oletustega. Ja kui oletusi piisavalt kaua korrata, võivad need hakata elama oma elu.
Minu jaoks on kogu selle loo suurim õppetund olnud arusaamine, kui kergesti võivad kontrollimata oletused muutuda veendumusteks ning kui suure mõjuga võivad need olla inimeste suhetele, töökeskkonnale ja mainele.
Võib-olla oleks piisanud ühest ausast vestlusest, ühest otse esitatud küsimusest või soovist päriselt aru saada. Sellisel juhul oleks kogu järgnev lugu võinud kujuneda hoopis teistsuguseks.
Aga elu läks teisiti. Ja just seetõttu sündisid need mõtted, need arutelud ning lõpuks ka raamat. 📖
Tahaksin siinkohal ühe oletuse ära klaarida. Kui on hiljuti kõlanud mõtteid stiilis “jälle see tuttav buss, mida ta siin teeb”, siis vastus on tegelikult väga lihtne. Jah, tõepoolest, te saate õieti aru, nad endiselt jälgivad minu liikumist. Natuke kriip tegelikult.
Ma pargin oma auto avalikku ja tasuta parklasse ning liigun ise edasi randa. Mõnikord ostan sealt süüa või jäätist, mõnikord kastan varbad vette, loen raamatut või tegelen oma klientidega välitingimustes. Vahel teen ka tööasju – pilte, postitusi või muud sisuloomet.
Ja jah, ma olen parkinud auto teadlikult nähtavale kohale, sellepärast, et see on selleks lihtsalt kõige loogilisem ja mugavam koht.
Kõik muu on juba kellegi teise tõlgendus. Ja-jah auto pargin meelega kõige nähtavasse kohta, lihtsalt sellepärast, et mõned saaks küsida, mis ta siin jälle teeb. Sest muidu oleks lihtsalt nii igav 😀 ehk siis arvaku mida tahavad.
Aga tegelikult on see üsna naljakas, kui kaua mul kunagi läks aega, et üldse märgata, kui palju ma olin kinni selles, mida teised minust arvavad. Täna ma lihtsalt naeran selle üle.
Mul on palju vähem vaja teada, mida nemad arvavad – ja samas saan aru, et neil on täpselt sama palju “huvi” selle vastu, mida mina arvan. Lõpuks on see arvamus ja teine osa sellest lihtsalt oletus.
Lõpuks on teine osa sellest lausest lihtsalt oletus.
