Täna juhtus midagi sellist, et leidsin õhtuks enda olukorrast, kus leidsin end selgitamast või isegi õigustamast, mida ma ütlesin, miks ma ütlesin ja mis oli selle tegevuse ajendiks. Mingi hetk ma taipasin, et minu ja teise inimese mõtted ei haaku või lihtsalt olen suutnud, et väljendada avalikult mitte arusaadavalt. Ja tuli meelde see lause, kus ma töölt lahkudes ütlesin, et “Ma ei taha töötada enam keskkonnas, mis jätab mulje, et kõik arusaamatused on kuidagipidi minu süü ja selgitamine paitab tegevat asju veel hullemaks.”
See, et selgitamine võib teha asjad hullemaks, kui need enne olid, seda ma teadsin juba varem ka. Ja nii tunduski mugav jätkata mustrit, suu kinni hoida ja kohaneda vastavalt olukorrale. Täpselt selle hetkeni, kuni taluvuse piir sai ületatud ja nagu viimati Venemaal mingil mahutil “kaas” pealt lendas, kujutelmas võis midagi sellist ka minuga juhtuda.
Tegelikult ei juhtunud täna midagi seesugust hirmsat ega midagi erilist, aga ma ise tundsin, et pean selgitama enda vastuseid ja võib olla seda enda sees tekkinud tunnet, et väljendasin end ehk valesti või loeti minu vastustest välja seda, mida ma sinna oma meelest sugugi kirja ei pannud. Või siis keegi vajutas minu sotsiaalse häire nupu alla ja lülitus sisse programm “ülemõtlemine” Teate see hetk, kus sinu mõtted hakkavad jooksma kiiremini kui olukord ise vb alatagi saab, otsides selgust seal, kus võib-olla ei olnudki tegelikult segadust.
Eneseõigustamine. Ma tundsin, et langesin sellesse lõksu. So ise kaevasin augu valmis ja siis astusin ise sisse ka. Eneseõigustamine, kipun ennast õigustama ja seletama, miks ma millestki midagi arvan ja kellegi teise kriitika peale tõmbun endasse, et äkki ma arvan valesti või et äkki ma ise väljendan end valesti,et inimesed saavad valesti aru. Samas ma kehitan teisalt õlgu, sest ma ei viitsi olla ka võlts positiivne, et kogetud töökius ja ahistamine midagi kerget oli. Jah, ma saan aru, et teised inimesed ei saagi sellest aru. Ala stiil et saa üle ja ah see pole midagi ja seda on igal pool. Aga miks on igal pool? Aga miks mina end õigustan, või tunnen end seda tegevat, nagu ma küsiks luba, et oot..kas ma tohin end ikka halvasti tunda, et äkki noh see polnudki midagi.
Või et keegi ütleb mulle, et oled pisut “whatabaoutism” sul. Ala selline lause – Kindlasti paljudele läheksid. Mitte konkreetse indiviidina, aga rahvana, kui siin midagi hullu juhtuks. See on natuke whataboutism sul. Empaatia on kõige olulisem asi, mis meid koopaelanikest eristab. Venemaa (või Usas MAGA) on hea näide, kus empaatiat peetakse nõrkuseks ja tulemuseks on suht puhas kurjus. “
Mind ei häirinud niivõrd sõna whataboutism, vaid see, et minu mõtet tõlgendati võib-olla teisiti, kui mina seda mõtlesin. Tekkis tunne, et mind ei kuulatud lõpuni või et minu mõte suruti kiiresti ühte kategooriasse. Vahel ei hakka ma ennast õigustama mitte sellepärast, et ma kahtlen oma mõttes, vaid sellepärast, et keegi tõlgendas seda teisiti kui ma mõtlesin. Mõnikord ei õigusta ma ennast sellepärast, et ma ei usuks oma kogemust. Ma õigustan ennast sellepärast, et keegi teine ei usu seda.
Minu esimene postitus oli täna selline:
Ma ükspäev küsisin siin arvamusi töökiusamise lahendamisest töökeskkonnas. Ja ma sain arvamuse osaliseks, mis mulle ei meeldinud aga selle üle juurdlemisel, ma sain aru, et tõepoolest nii ongi. Hea on teise nurga alt asju mõnikord näha. Tänx! Samas jällegi teiste inimeste ristilöömisse, kiusamistesse või tühistamisse saab suhtuda külmalt täpselt seni, kuni sa ise või su lähedane satub ebaõiglaselt sellesse olukorda.
Minu algne postitus ei olnud tegelikult kedagi ründav ega kaitsev. Vastupidi – ma alustasin sellega, et tunnistasin avalikult:
“Ma sain arvamuse osaliseks, mis mulle ei meeldinud, aga järele mõeldes sain aru, et selles oli tõetera.”
Ma ütlesin, et võtsin kriitika vastu ja mõtlesin selle üle. Seejärel tuli teine mõte:
“Teiste inimeste ristilöömisse, kiusamistesse või tühistamisse saab suhtuda külmalt täpselt seni, kuni sa ise või su lähedane satub ebaõiglaselt sellesse olukorda.”
Ma räägin sellest, et empaatia muutub sageli sügavamaks siis, kui kogemus puudutab meid ennast. Tegelikult on see üsna universaalne nähtus. Paljud inimesed mõistavad mõnda probleemi palju paremini alles siis, kui see puudutab neid endid või nende lähedasi. Mulle tundub, et just sellele järgnenud arutelu viis mind edasi hoopis ühe järgmise huvitava taipamiseni, sest alles rääkisin ma töökiusust, siis empaatiast ja siis sellest, kuidas inimesed reageerivad teiste kannatustele ja lõpuks jõudsin küsimuseni, miks ma tunnen vajadust oma töökisust saadud kogemust kaitsta.
Mõni päev tagasi küsisin arvamusi töökiusamise lahendamise kohta töökeskkonnas. Sain vastuse, mis mulle esialgu ei meeldinud. Olin isegi pisut kaitsepositsioonil. Hiljem aga mõistsin, et selles oli oma tõetera. Vahel on kasulik näha maailma teise inimese vaatenurgast.
Ja see postitus jätkus nii: Aga siin olles olen ma aru saanud, et on inimesed, kes on otsustanud olla kiuslikkud ja on need, kes on otsustanud mitte olla 😀 Ja tegelikult lugesin täna mingit uudist maavärina kohta. Tõepoolest jättis külmaks. Aga ilmselt kui maavärin väristaks Saadjärve, ma nii leigelt asja ei suhtuks😀
Selles lauses oli tegelikult päris palju eneseirooniat.
Ma ei ütle:
“Mind ei huvita maavärinad.”
Ma ütlesin:
“Ma saan aru, et minu empaatia on mõjutatud sellest, kui lähedal sündmus mulle on.”
Ja ausalt öeldes kehtib see enamiku inimeste kohta.
Kui kuskil maailma teises otsas juhtub tragöödia, tunneme kaasa, aga jätkame oma päeva. Kui sama asi juhtub meie kodutänaval, on reaktsioon hoopis teine. See ei tee inimest halvaks. See teeb ta inimeseks. Mulle tundub, et osa vastukajast võis tulla sellest, et inimesed lugesid minu lauset kui:
“Mind ei huvita teiste kannatused.”
Aga mina kirjutasin seda pigem kui:
“Ma tunnistan ausalt, et lähedus mõjutab minu emotsionaalset reaktsiooni.”
Mida kaugemal on sündmus, seda lihtsam on meil jääda pealtvaatajaks. Mida lähemale see tuleb, seda rohkem avastame, et meie arvamused, hinnangud ja empaatia muutuvad. Mitte sellepärast, et meist oleks saanud paremad inimesed. Vaid sellepärast, et kogemus puudutab nüüd meid ennast. Empaatia ei ole ainult võime tunda kaasa. Mõnikord on empaatia ka võime tunnistada, et me ei tunne alati kõigile võrdselt kaasa.
Ja sain vastuseks kommentaari oma postituse alla: Lugesin ka maavärinauudist. Mind küll külmaks ei jätnud. Meeletu tragöödia.
Mulle tundub, et kogu selle vestluse jooksul ei vaieldud niivõrd maavärina üle. Vaieldi selle üle, mida tähendab empaatia.
Pärast seda vastust hakkasin ma justkui tõestama, et ma ei ole halb inimene, et ma ei ole ükskõikne, et ma saan aru, et tragöödia on tragöödia. Aga võib-olla polnudki vaja. Võib-olla oleks piisanud sisemisest teadmisest, et ma lihtsalt kirjeldan ausalt oma reaktsiooni sellele.”
Mina vastasin nii et: Jah, selles mõttes küll. Et kui sündmus ise on koletu. Sama asi oli ukraina sõjaga. Tragöödia. Ehmatus. Koletus. Aga kas ma lasen ennast niimoodi rivist välja viia nii nagu varem? Kindlasti mitte. Ma ei jaksa muretseda enam inimeste pärast, vaid oma lähedaste pärast. Teisalt, kas nendele inimestele, kelle pärast mina varem muretsesin, kas neile läks korda, mida nemad minu suhtes korda saatsid? Ei läinud.
Minu jaoks oli see seotud isikliku kogemusega – töökiusu, ebaõigluse ja pettumusega inimestes. Ma alustasin kogu vestlust töökiusamisest, kuid mida rohkem ma kirjutasin , seda vähem rääkisid sa tegelikult maavärinast või Ukrainast. Ma rääkisin hoopis sellest, kuidas pärast haigetsaamist muutub inimese suhe empaatiaga. Ma ei ole lõpetanud kaasa tundmist. Ma olen lõpetanud kogu maailma ja teiste valu enda õlgadel kandmast.
Minu vastus täiendavalt: Aga ma olin veel selline, et kes pärast diskreetset kaebuste uurimist, et uuritavate tööalane maine ei saaks kahjustada. Aga nemad tegid kõik selleks, et kahjustada minu isiklik ja tööalane mainet. Nagu selles mõttes. Egas ma mingi julmur suvalise koha pealt pole 😀
Mina kaalusin nende mõju mulle. Nemad ei kaalunud minu mõju neile. Kõige raskem pole olnud õppida teistele kaasa tundma. Kõige raskem on olnud õppida, et ma ei pea olema õiglasem nende vastu, kui nemad ( need konkreetsed inimesed) olid minu vastu.
Ja siis ma sain vastuseks: Kindlasti paljudele läheksid. Mitte konkreetse indiviidina, aga rahvana, kui siin midagi hullu juhtuks. See on natuke whataboutism sul. Empaatia on kõige olulisem asi, mis meid koopaelanikest eristab. Venemaa (või Usas MAGA) on hea näide, kus empaatiat peetakse nõrkuseks ja tulemuseks on suht puhas kurjus.
Teate, mis empaatia ei ole ainult intensiivne emotsioon. See on ka võime piire seada, et üldse jaksaks midagi tunda. Venemaa / MAGA = empaatiapuudus = puhas kurjus“. See on juba poliitiline ja moraalne üldistus, mis nihutab vestluse minu isiklikult kogemuselt täiesti teise registrisse. Keeruline isiklik teema → taandub ideoloogiliseks vastanduseks. Aga minu algne jutt ei olnud ideoloogiast. See rääkis töökiusust, pettumusest, emotsionaalsest väsimusest ja empaatia tuhmumisest. Kui sellele vastatakse globaalse „hea vs kuri“ raamiga, siis minu tegelik kogemus kaob ära.
Ja siis ma ei osanud enam midagi öelda, sest ma saan aru, et me mõtted ei haaku ja mind on juba valesti mõistetud. Aga siiski panin kirja, et Ma luban endale pisut pohhuismi, sest päriselt ka, kui minust indiviidina on üle sõidetud, siis on lubatud elada oma maailmas, kus koletuid asju ei ole. Ja see, et lehte lugesin on ka puhas õnnetus, vb oli näide ka pisut halb aga see selleks. Ja tegelikult tuleb meil igal ühel mõista tõsiasja, et kui juhtuks midagi tõeliselt hullu, siis igaüks vastutab iseenda ja oma pere heaolu eest ise. Ise. Ja minu empaatia on kohati minu nuhtluseks..
“Nuhtlus” siin ei tähenda “ma ei taha olla empaatiline”, vaid pigem, et ma ei oska seda alati piiritleda nii, et see mind ei lõhuks.
Ma ei ole kaotanud empaatiat — ma olen kaotanud illusiooni, et ma pean seda lõputult kõigi ja kõige jaoks kandma.
Ja et noh…siis juba tundsin, et läks üleliigseks selgitamiseks, kui kirja said ka read, et kommentaar oli, et “Mõttetu, unusta, kõigil on omad probleemid, võõrad probleemid on võõrad, kas sind huvitaks võõra inimese töökiusu draamat kuulata ja aidata?” Jah, see ongi see vahe, sest mina võtsingi vahepeal selle oma kohustuseks. Aitasin veel tasuta ka. Jätkusuutlik see muidugi polnud.Aga selle kommentaari järgselt ma saingi aru, et kedagi ei huvitanud minu probleemide lahendamine. Ja sellest ajendatuna tekkis tänane arutelu. *Paluks mitte viha pidada🫣
Siin ei ole enam küsimus maavärinas, Ukrainas, empaatia “õigsuses” ega isegi vaidluses või enese õigustamises. Ma võtsin kaua aega teiste inimeste mured ja probleemid enda kanda — isegi rohkem, kui see oli jätkusuutlik — ja sain hiljem kogemuse, kus minu enda koormust ei võetud samal moel vastu. See on see koht, kus hakkab tekkima nihe:
- mina tegutsesin kogu aeg vastastikkuse eelduses (ma aitan, kui saan)
- tegelik kogemus oli osaliselt mittevastastikune (ma andsin endast rohkem kui tagasi tuli)
On loogiline jõuda järeldusele, et ma ei saa seda süsteemi enam samal kujul jätkata.
Saan vastuseks, et: Noh, see, et keegi on kusagil empaatiavõimetu, ei tähenda, et ise selliseks peaks muutuma. Enamus inimesi on head ja hoolivad, ma usun.
Mina vastu, et: Kas me vaidleme? Ma tunnen ennast selle vestluse tulemusena nagu mina oleks empaatiavõimetu. 🫣
Jah, see vestlus tekitas tunde, et minu väärtus inimesena pannakse justkui kahtluse alla.
Saan vastu, et: Ei, ei vaidle, mõtisklen. Et kas lasta teiste ükskõiksusel ennast mõjutada. Mina ei lase, sest ma ei usu, et enamus on ükskõiksed. Seda mõtlen. Hiljuti üks välismaalane kirjeldas, kuidas nägi – vist oli Tallinnas – inimest pikali. Ta tõttas appi, kutsus ka teisi, aga kõik kõndisid mööda, keegi ei tulnud appi. Lõpuks tuli üks teine välismaalane. Võttis teema kokku, et tema kodumaal oleks kogu tänava rahvas kokku tormanud aitama. See pani mõtlema…
Lisades veel, et …Võibolla mõtleme ise (võibolla ka mina? ma ei tea, pean oma pea sees kolama), et oleme empaatilised enda standardite järgi, aga see võibolla piirdub pisara poetamisega, kui tänavakoera päästmise videot vaatame või omaenda pere osas, aga laiemalt oleme suletud müüri taga ja võõrastele see ei laiene. Võibolla on see nii?
Ma tahaks pettumusest virutada praegu rusikahoobi vastu patja. “Sa ei saa aru.” Sest pole võimalik, et mina praegu aru ei saa.
Aga väljendan end poliitkorrektselt, et Ma arvan, et me räägime siin natuke erinevatest asjadest ja seepärast võibki see tunne tekkida, et me ei saa päris üksteisest samamoodi aru. Mina ei ole tegelikult rääkinud sellest, et ma ei tunneks enam empaatiat või et ma muutuksin ükskõikseks. Pigem olen ma rääkinud sellest, et ma olen oma kogemuste põhjal hakanud rohkem tajuma oma piire ja seda, et ma ei jaksa enam kõike emotsionaalselt enda kanda võtta. See ei tähenda hoolimise kadumist, vaid pigem seda, et ma õpin eristama, mida ma jõuan kanda ja mida mitte. Ma arvan, et mu enda jaoks on siin kõige olulisem küsimus mitte see, kas ma olen empaatiline või mitte, vaid see, kuidas ma saan jääda hoolivaks inimeseks nii, et ma ise selle all ei kannata.
Aga minu mõtted just pärast viimast kommentaari olid eba poliitkorrektsed. Ja kuidas me selle asja kokku võtame? Mina räägin oma isiklikust kogemusest aga jõuame sinna punkti, kus ma mõtlen päeva lõpuks, et kas ma olen empaatiavõimetu jobu, sest ei võta teiselpoolmaailma toimunud maailmavärinat empaatiaga? On keegi üldse minu peas kolanud, olete lugenud, mis pasast ma olen oma empaatiaga läbi sõudnud ja kuhu ma tegelikult oma empaatia tõttu – alati teiste peale mõeldes, nende tujusid, reaktsioone ennetades välja olen jõudnud?
Siia. Just siia. Mõtlemaks, et kus on teiste inimeste empaatia siis minu suhtes. Nende konkreetsete inimeste empaatia, kes silmagi pilgutamata lõhkusid ära minu usalduse inimestesse. Olgem ausad, empaatia ei ole mind siia toonud. Mind on siia toonud olukord, kus minu empaatiat ja piire ei koheldud samaväärselt vastastikkuselt.
See ei tee mind vähem empaatiliseks. Vaid inimeseks, kes püüab pärast rasket kogemust uuesti tasakaalu leida.
Ja ma vastasin nii, et Huhh, ma ikkagi arvan, et me oleme rääkinud või kirjutanud erinevatest vaatenurkadest. Mina räägin siis enda sees toimuvast, eneseanalüüsist ja sina igasugu muust maailmast, millest mul ei ole jaksu midagi arvata. See teema ajendas mind ennast vaatama enda sisse, sest ma tundsin, et hakkan end selgitama ja asi läheb veel hullemaks. Ja tõtt öelda, ma ei leia jaksu selgitada, et ma ei ole see empaatiavõimetu tüüp, nagu ma end praegu pärast seda vestlust tunnen. On nii nagu on ja ma lepin sellega😀
Mis siin tegelikult toimus kogu selle vestluse jooksul
Kui panna kogu ahel kokku, siis muster oli selline:
- Ma kirjeldan sisemist muutust (piirid, väsimus, empaatia koormus)
- Vestlus nihkub kiiresti üldistusele (inimesed, empaatia, ühiskond)
- Ma hakkad end selgitama, et mind ei mõistetaks valesti
- Selgitamine muutub enese kaitsmiseks kui “kas ma olen halb inimene?”
- Ma tunnen identiteediohtu (“ma paistan nüüd empaatiavõimetu”)
- Ma tõmban joone ja lõpetan vestluse, leppimisega, et on nagu on.
Selline uus sisemine areng. Tabada ära võimalik muster, sellel sabast kinni saada ja tõmmata piir.
Ehk piir ei ole alati välise vestluse lõpetamine, vaid vahel lihtsalt sisemine otsus mitte kaasa minna järgmisele ringile.
