Sageli öeldakse: “Paberil on kõik korras. 5+” Aga kas sellest piisab?
Mis siis, kui elanik räägib, et teda ei kuulata? Mis siis, kui ta tunneb, et teda mõnitatakse või tema mured jäävad tähelepanuta? Mis siis, kui ta ütleb, et igapäevased tegevused tehakse tema eest ära, mitte koos temaga? Kas me kuulame teda samamoodi nagu kuulaksime ükskõik millist teist inimest? Inimesed, kes vajavad igapäevaelus rohkem tuge, ei kaota selle tõttu õigust väärikusele, austusele ega sellele, et nende häält võetaks tõsiselt. Vastupidi – just nemad sõltuvad kõige rohkem sellest, et nende ümber oleksid tähelepanelikud ja professionaalsed inimesed.
Samas on oluline ka õiglus töötajate suhtes. Ühe inimese jutt ei ole veel tõend. Aga ükski mure ei tohiks jääda uurimata ainult seetõttu, et selle rääkijaks on erivajadusega inimene.
Hea teenus ei tähenda ainult täidetud aruandeid või korrektselt vormistatud dokumente. Hea teenus tähendab, et inimene tunneb end turvaliselt, teda kaasatakse, tema oskusi arendatakse ja tema väärikust hoitakse igas olukorras. Võib-olla peaksime vähem küsima: “Kas kõik nõutud tabelid on täidetud?” ja rohkem: “Kas inimene elab sellist elu, mida ta ise soovib elada?”
Minu jaoks algab kvaliteet just sellest küsimusest.
Kus jookseb piir kogukonnateenuse, töö ja tööharjutuse vahel?
Viimasel ajal on kerkinud küsimus kogukonnateenusel elavate inimeste kaasamisest töölaadsetesse tegevustesse. Kirjeldatud olukorras on kaks erivajadusega inimest osalenud poe ruumide kolimises ja tühjendamises. Tegemist oli füüsilise tööga, mis oli otseselt seotud asutuse ruumide ümberkorraldamisega. Üks osalenud inimestest on lisaks ka kuulmispuudega.
See tõstatab mitmeid olulisi küsimusi, mis väärivad laiemat arutelu:
- Kas selline tegevus on käsitletav töö, tööharjutuse või teenuse osana tehtava tegevusena?
- Kas inimestele on selgelt selgitatud nende rolli ja tegevuse olemust?
- Kas neil oli võimalus tegevuses osaleda vabatahtlikult ja sellest vajadusel keelduda?
- Kas ja kuidas on tagatud tööohutus, eriti kui tegevus hõlmab füüsilist kolimist, raskuste tõstmist ja ruumide tühjendamist?
- Kuidas on tagatud ohutus ja juhendamine olukorras, kus üks osalejatest on kuulmispuudega ning võib vajada eraldi suhtlus- ja ohutuskorraldust?
- Kas selline tegevus on dokumenteeritud kui tööharjutus, kaasav tegevus või midagi muud?
- Kas ja millisel kujul on tagatud, et tegemist ei ole tasustamata tööjõu kasutamisega teenuse sees?
- Kas see on dokumenteeritud kui tegevus- või tööharjutus?
- Kas keegi saab selle eest tasu või muud hüve (nt lepinguline tasu, tööraha)?
- Kas sama töö oleks muidu tehtud palgaliste töötajate poolt?
- Kas tegevus toetab klienti või pigem katab asutuse praktilist vajadust?
Laiemalt puudutab see küsimus kogukonnateenuse põhimõtet: kas ja kuidas tagada, et inimeste kaasamine oleks alati läbipaistev, ohutu ja nende õigusi austav — sõltumata sellest, kas seda nimetatakse tööks, tegevuseks või osalemiseks.
Sotsiaal- ja erivajadusega inimeste teenustes kehtib väga selge eetiline piir:
Teenus ei tohi muutuda viisil, kus kliendi tööjõudu kasutatakse asutuse enda tööde tegemiseks ilma selge kokkuleppe ja hüvitiseta.
Kliendi kirjeldus ja sellest tõusvad küsimused
Klient kirjeldab, et kogukonna töötegevusega seotud pood kolib uude asukohta golfiväljaku lähedale renditud väiksemale pinnale. Uues asukohas jätkavad töötoad oma tegevust, kuid poe töötegevus sinna enam ei mahu, kuna ruum on oluliselt väiksem ning tööks vajalikku ala ei ole piisavalt. Kolimisega on seotud ka praktilised tegevused, kus erivajadusega elanikud on aidanud ruume tühjaks teha. Samuti on märgitud, et endine poe pind võib saada uue otstarbe.
Sellisest olukorrast tõusetuvad mitmed küsimused:
- Kas uue ruumi valik toetab tegelikult töötegevuse eesmärke või piirab neid?
- Kuidas hinnati enne kolimist, kas uus pind võimaldab jätkata sisulist töötegevust, mitte ainult kohalolekut?
- Mis saab inimestest, kelle jaoks poe töö oli osa nende igapäevasest tegevusest ja oskuste arendamisest?
- Kas töötegevuse sisu muutub kolimise tõttu ning kuidas see muutus on põhjendatud?
- Kas inimestele selgitati muutusi arusaadavalt ning kas nad said protsessis kaasa rääkida?
- Kas ruumipuudus tähendab sisuliselt töötegevuse vähenemist või asendamist passiivsema tegevusega?
- Kuidas tagatakse, et töötoad ei jääks ainult formaalseks tegevuseks ilma päris töö sisuta?
- Kas on olemas plaan, kuidas kompenseerida kaduma jäävat töö- ja õpikeskkonda?
- Kas muudatus mõjutab inimeste kuuluvustunnet ja igapäevast rutiini?
Laiemalt tõstatab see olukord küsimuse, kuidas kogukonnateenuse raames korraldatud töötegevused peaksid kohanduma ruumiliste ja organisatsiooniliste muutustega nii, et inimeste areng, kaasatus ja väärikus ei väheneks. Oluline küsimus on ka see, miks ei ole muutuse põhjuseid ja edasist protsessi alati selgelt ja arusaadavalt selgitatud neile inimestele, keda see otseselt puudutab.
kogukonnateenusel elava inimese töötamine teises üksuses
Viimasel ajal on kerkinud küsimus kogukonnateenusel elavate inimeste kaasamisest töötegevustesse teistes asutuse üksustes.
Näiteks olukord, kus kogukonnateenusel elav inimene osaleb teise üksuse igapäevastes tööülesannetes (nt koristustööd), asendades seal töötajat tema puhkuse ajal ning naastes tavapärasesse teenuskorraldusse, kui töötaja naaseb.
Sellise praktika puhul tekib mitmeid olulisi küsimusi:
- Millisel alusel toimub selline töötegevus – kas tegemist on tasustatud töö, tööharjutuse või tegevusliku kaasamisega?
- Kas inimesele makstakse tehtud töö eest tasu ning kuidas on tagatud võrdne kohtlemine?
- Kas inimene saab selgelt aru oma rollist – kas ta on töötaja või teenusel osaleja?
- Kuidas välditakse olukorda, kus kogukonnateenuse raames tehtud töö hakkab asendama tavapärast tööjõudu?
- Kas inimesele on tagatud valikuvabadus osaleda või loobuda sellisest tegevusest?
- Kuidas hinnatakse, kas tegevus toetab inimese arengut ja heaolu, mitte ei ole lihtsalt tööjõu asendus?
Sellised olukorrad tõstatavad alati laiema küsimuse: kus jookseb piir toetatud tegevuse, tööharjutuse ja tasustatud töö vahel kogukonnateenuse süsteemis ning kuidas tagada, et inimese õigused ja väärikus oleksid alati esikohal.
Kuidas siis hinnata teenuse kvaliteeti?
Kuidas tagada, et kogukonnateenusel elavate inimeste heaolu oleks päriselt tagatud, mitte ainult dokumentides
Kas ja kuidas jõuavad elanike sh negatiivsed kogemused töötajatega otsustajateni?
Hea arutelu koht, mõistagi.
