Ma mõtlesin pühapäeval, et teeks endale nädalaks sellise päeviku stiilis kirjutamise ülesande. Ma hoiatan ära, et ma sõnu kokku ei hoia ja postitus saab olema pikk, sest ilmselt ma kirjutan siia terve nädala jagu tegemisi ja mõtteid üles. Ja miks ma seda teen? Sellepärast, et on inimesi, kes ei saa aru, kuidas depressioonis ja traumat kogenud inimene ei oska enam “lihtsalt positiivselt mõelda” ja “kuidas on võimalik haiget teinud asjadesse ikka ja jälle kinni jääda.” Kas siit võib tulla üks selline mugavustsooni nädal või hoopis eneseareng? Elame – näeme. Ja kuna ma liitusin ühe naiste pundiga, kelle eesmärk on üksteist motiveerida liikuma. Siis ma saangi jagada, kuidas nt minu vaimne tervis ja emotsionaalne pool mõjutab minu söömist, liikumist ja und. Ja kas sellel kava jälgimisel, mis ka välja otsisin – üldse mingisugust tulemust annab.

Paljud ei mõista, mida tähendab elada depressiooni ja traumakogemusega. See ei ole lihtsalt halb tuju, mida saab ühe otsusega paremaks muuta. See mõjutab mõtteid, keha, und, söömist, energiataset ja vahel isegi kõige lihtsamate igapäevaste otsuste tegemist. Soovitus “Saa üle”, siia ei sobi.

Pühapäev 5.07

Liitusin eile Threads naistegrupiga, eesmärgil motiveerida üksteist liikuma ja tegema võib olla tervislikumaid valikuid, või lihtsalt motiveerima vähem saiakesi jms asju snäkkima. Hommikul ärkasin üles ja võtsin end kokku ja läksin kõndisin see 5 kilomeetrit hommikul ära. Käisime ujumas ja toitumisega ei läinud ka üle piiri.

Mulle kirjutas vastu minu endine kolleeg Kristel. Olin natuke üllatunud, et ta vastas aga tema vastus oli sisutühi ja lihtsalt üks emotsioonitu sõnade rida. Ta isegi ei küsinud, miks ma kirjutasin. Ma tahtsin talle öelda väga palju asju aga ma tundsin, et ei ole õige aeg. Ma küll küsisin, et mis temal on minu vastu. Vastust ei tulnud aga ära nägi. Sain kokku ühe toreda vana sõbraga, keda ammu polnud näinud, oleme aeg ajalt telefoniga küll vestelnud. Oli tore, jõe ääres tegime väikese õhtu oote ja natuke kunsti, mille ilu saab peagi konkursil vaadata, sest selle ilu ongi ju vaataja silmades. Ja siis kirjutas mulle ka eemal olnud kolleeg, et oli avastanud, et olin avalikult küsinud THreadsi rahvalt, lahates omavahelist suhtlemisstiili. Miks ma tema käest ometi ei küsinud. Ja sain noomida, et “Oled ju öelnud, et silmakirjalikkus sulle ei meeldi, et hindad ausat ja otsekohest suhtlust, et miks sa minu käest otse ei tulnud küsima, kui sul on probleem.” Ma tegelikult tundsin ennast sellest häirituna, sest ma tegelikult ei kirjutanud seal postituses ainult temast. See oli selline üldine postitus, kus nimesid ei mainitud aga erinevad asjad said seal siis erinevate inimeste pealt kokku. Ja küsisingi avalikult võõraste inimeste käest, mida nemad arvavad, sest ma võin ju ka ometi olla häiritud asjadeast, mis mulle teevad haiget.

Mul oli lihtsalt vaja küsida täiesti võõrastelt inimestelt, kuidas nemad selliseid olukordi näevad. Vahel on vaja neutraalset vaadet, sest ma tean, et ka mina võin eksida. Samas on mul lubatud olla häiritud olukordadest, mis mulle haiget teevad. Oma tunnete olemasolu ei tähenda automaatselt seda, et ma kedagi ründan või süüdistan.

Esmaspäev, 6.07

Hommikul ärkasin vara. Tegin koeraga väikese tiiru, viisin auto linna ja tulin tagasi. Hiljem läksime uuesti jalutama ning kokku tuli umbes 5 kilomeetrit. Mulle meeldivad need paljajalu jalutamised – need mõjuvad kuidagi maandavalt ja aitavad mõtteid korrastada. Samas keerles kogu jalutuskäigu jooksul peas üks ja sama teema. Mõtlesin, mida ma tahaksin Kristelile öelda. Mõned mõtted olid päris sarkastilised, isegi õelad ja liiga isiklikud. Tahtsin küsida näiteks, kuidas tema töölt lahkumise „pidu“ läks, kuigi ma tean, et sellist pidu ei olnud. Tema lahkumise kohta on liikvel nii palju erinevaid versioone, et paratamatult tekib tunne, et seal pidi olema mingi suurem põhjus.

Mõtlesin ka sellele, et kuna ta ei ole minu küsimusele vastanud, siis kas ta alles mõtleb vastust või arutab kellegagi läbi, mida mulle öelda. Minu lihtsale küsimusele – mis tal minu vastu õigupoolest on – ei ole ma siiani vastust saanud.

Need mõtted käisid minuga terve päeva kaasas.

Õhtul hakkasin kirjutama blogipostitust. Ja siis juhtus midagi huvitavat. Kirjutamise käigus sain aru, et asi ei olegi enam Kristelis ega isegi selles kirjas. Need olid lihtsalt pinnapealsed mõtted, mille alla oli peitunud midagi palju suuremat.

Esimest korda tekkis mul päriselt küsimus, kas mul üldse oligi depressioon. Või olen ma tegelikult olnud leinaprotsessis. Ja ausalt öeldes tundub lein praegu palju loogilisema selgitusena. Lein ei tähenda ainult inimese kaotamist. Leinata võib ka usaldust, töökohta, suhteid, turvatunnet, iseenda varasemat elu või ettekujutust sellest, kuidas asjad oleksid pidanud minema. Võib-olla olen ma viimased kuud lihtsalt leinanud kõike seda, mis korraga minu elust kadus.

Kõik kaob, sul on küsimused ja tahad neile vastuseid. Aga ei saa, sest su vastas on vaikus.

See mõte tõi kuidagi rohkem rahu kui kõik varasemad selgitused.

Õhtu lõpuks jõudsin veel ühe järelduseni. Kui seltskonnal küll tuled põlevad, aga kedagi kodus ei ole, siis tulebki lihtsalt leppida teadmisega, et mõned inimesed elavad hoopis teistsuguste väärtuste järgi. Võib-olla olime lihtsalt täiesti erinevatel lainepikkustel. Ja võib-olla ei olnudki minu koht selles seltskonnas. Ajutine vahe etapp, kust läbi minna.

Teisipäev, 7.07

Täna algas üks üsna pikk vaidlus minu järjekordse „endise töökeskkonna draama“ postituse all. See postitus sündis pärast seda, kui minuni jõudis info, et üks endine kolleeg oli selgitanud eemal olnud kolleegile, et mina ei tohi enam väravast edasi minna. Lisaks oli ta uurinud, kas uus töötaja minuga üldse suhtleb. Ausalt öeldes tundub see mulle siiani veider. Aga see seltskond suudab mind aeg-ajalt ikka veel üllatada.

Postituse alla kommenteeris üks inimene. Vastasin talle ja üsna kiiresti läks arutelu isiklikuks. Mingil hetkel toimus aga minu peas murdepunkt. Lõpetasime avaliku vaidluse ja vestlus jätkus privaatselt. Just seal sain lõpuks aru, mida ta oli püüdnud mulle öelda. Ja siis jõudis mulle kohale midagi olulist.

Jah, see kogemus oli minu jaoks trauma.

Jah, minu kogemuse järgi oli selles töökeskkonnas töökiusu ja ahistamist. Minu hinnangul jäid need juhtumid tööandja teadliku otsuse tõttu fikseerimata ja põhjalikult uurimata. See kogemus ei jäänud minevikku sellel päeval, kui ma töölt lahkusin. Pärast lahkumist jätkusid kuulujutud, oletused ja omavaheline rääkimine. Just seda pean mina draamaks.

Kas mulle meeldib draama?

Ei.

Kui mul oleks valida, kirjutaksin palju rohkem ilusatest kohtumistest, inimestest, loodusest, kunstist, oma lastest, koertest või nendest väikestest võitudest, mis iga päev ette tulevad. Ja siis ma taipasin, aga MIKS ometi ma siis ei tee seda? Aga traumal on üks ebamugav omadus – ta tuleb tagasi seni, kuni oled ta lõpuni läbi töötanud.

Täna mõistsin veel midagi. Mõned inimesed näivad hoidvat konflikte enda ümber elus palju kauem, kui mina oskaksin ette kujutada. Ma ei tea, mis on nende põhjused, ega tahagi neid enam teada. Küll aga saan valida, et mina ei pea selles ringis enam kaasa mängima. Ka Kristel tuli täna jälle mõtetesse. Kõndisin mööda kergliiklusteed ja pidasin peas temaga järjekordset kujuteldavat vestlust. Ütlesin valju häälega välja kõik selle, mida ma pole päriselt öelnud, kuid mida ma tahaks…

Meenus ka ühe ühise kolleegi lause, mida ma tol ajal lõpuni ei mõistnud:

“Sa arvad, et oled kellegagi sõber. Käite külas, usaldad teda ja lõpuks hüppad tema eest rongi alla – võtad tema teo enda kanda. Kaitsed teda. Siis möödub natuke aega ja sõprus saab läbi hoopis väikese arusaamatuse pärast.”

Tol hetkel ei saanud ma aru, mida ta selle all mõtles.

Täna saan.

See oli hoiatus.

Samas mõtlen ma siiani ühele lihtsale küsimusele. Kui kellelegi ei meeldi, et temast internetis kirjutatakse, siis miks mitte seda lihtsalt välja öelda? Või mis iganes muu näite korral.

Näiteks: „Kadri, mulle ei meeldi, et sa minust kirjutad.“

Ma oleksin sellest aru saanud. Sellest oleks saanud rääkida.

Vaikimine, oletused ja teiste kaudu sõnumite saatmine on aga palju keerulisemad mõista.

Võib-olla ongi selle nädala kõige suurem taipamine see, et ma ei pea enam otsima vastuseid küsimustele, millele teine inimene ei soovi vastata. Piisab sellest, et mina saan lõpuks aru, miks need kogemused mind nii kaua mõjutasid. See on samm edasi.

Selle päeva juures on siiski ka palju head. Kõige rohkem rõõmustab mind see, et minu noorim laps naudib suve täiel rinnal. Varsti hakkame planeerima sünnipäeva ning peaaegu iga päev möödub tal sõpradega õues mängides või ujumas käies. Kodus mõtleme juba ka järgmise õppeaasta ja koduõppe plaanide peale. Minu 13-aastane tütar on suure vennaga reisil ning ühe lapsega sõidame mööda Eestit ringi ja valmistume ARK-i eksamiks. Ka tööalaselt ei seisa elu paigal. Töötan vabakutselisena ning teen aeg-ajalt projektipõhiselt tegevusjuhendaja tööd. See annab mulle võimaluse teha tööd, mis mulle päriselt meeldib, ja samal ajal hoida oma elu tasakaalus.

Kui nüüd aus olla, siis olen ma oma töökiusu kogemusest kirjutanud nii palju, et see teema on mind ennastki juba täiesti ära väsitanud. Oksendamiseni. Ma tahaksin palju rohkem kirjutada inimestest, kes inspireerivad, uutest ideedest, oma tegemistest ja kõigest sellest, mis elus päriselt rõõmu valmistab.

Sellepärast küsingi endalt vahel sama küsimust, mida täna minult küsiti: „Kas sulle meeldib see draama?“ Ei, ei meeldi. Aga ma pole varem mõelnud, et see on draama, vaid trauma.

Olen püüdnud pakkuda lahendusi. Olen olnud valmis kokku saama ja rahulikult rääkima. Olen küsinud otse: „Mis on täpselt sinu probleem minuga?“ Aga kui sellele küsimusele vastust ei tule, siis ei ole mul võimalik seda olukorda üksi lahendada.

Vahel on isegi natuke kummaline tagasi vaadata, kuidas kõik see on kujunenud.

Küsisin omal ajal Caspari ja Nelly käest otse sõnumi teel: „Kas meie vahel on kõik hästi? Kas teil on minuga mingi probleem?“ Vastus oli lihtne – ei ole. Kõik on hästi ning nemad ei teadnud ka teiste võimalikest probleemidest.

Hiljem küsisin Kristelilt samuti otse, mis on tema isiklik probleem minuga. Sellele küsimusele ma vastust ei saanud.

Ühel hetkel küsisin ka Meriliga seotud olukorra kohta tema abikaasalt, sest püüdsin aru saada, mis toimub. Tema ütles, et Merili olevat minuga tööalaselt tülis. Kui aga kirjutasin Merilile endale ja küsisin otse, siis sellele sõnumile vastust ei tulnud.

See pani mind mõtlema.

Ma olen alati uskunud, et kui kahe inimese vahel on probleem, siis kõige mõistlikum on sellest omavahel rääkida. Kui aga vastuseid ei tule, jäävadki õhku küsimused, millele ei pruugigi kunagi selgitust saada. Võib-olla ongi selle loo kõige kummalisem osa see, et kõige vähem olen saanud vastuseid just nendelt inimestelt, kelle käest neid kõige rohkem ootasin.

Ja võib-olla oligi see kõige valusam osa – mitte erimeelsused ise, vaid see, et dialoogi ei tekkinudki. See oli nagu muster.

Ja veel üks mõte, mis mind täna kummitama jäi. Minu jaoks sai kogu see keeruline sündmusteahel alguse olukordadest, mis olid seotud Katrini ja Caspariga. Sealt hakkasid minu hinnangul tasapisi murenema usalduslikud suhted tööandja, kolleegide ja isegi mõnede koolikaaslastega. Kõige valusam on aga see, et hiljem kujundati minust pilt inimesest, kes justkui ise õõnestaks töötajate ja elanike vahelisi usalduslikke suhteid. Minuni jõudis info, et kolme kliendiga 20-st oli vesteldud ning neilt küsitud näiteks, kas nad suhtlevad minuga, kas nende vahel on konflikte ja millest nad minuga räägivad. Mulle jäi sellest mulje, et minu suhtlemist endiste klientidega käsitleti probleemina. Lõpuks jõudis minuni arusaam, et mulle heideti ette klientidega kontakti otsimist, nende enda juurde kutsumist ning väidetavalt usalduslike suhete õõnestamist töötajate ja elanike vahel.

See oli minu jaoks väga valus, sest mina nägin neid suhteid hoopis teisiti. Mina nägin neis inimestes eelkõige inimesi, kellega olin aastaid koos töötanud, kelle arengut toetanud ja kellega oli tekkinud usalduslik side. Seetõttu oli raske mõista, miks seda hakati tõlgendama millegi sobimatuna. See on üks neist teemadest, mis on mulle kõige rohkem haiget teinud – mitte ainult süüdistuste pärast, vaid sellepärast, et ma ei tundnud, et mul oleks olnud võimalus neid väiteid sisuliselt arutada või neile vastata.

Olgu siinkohal ka öeldud, et pärast töölt lahkumist ei otsinud ma kordagi ise endiste klientidega kontakti. Kui nemad mulle kirjutasid, siis ma vastasin. Enamasti rääkisid nad oma päevast, tegemistest või sellest, kuidas neil läheb. Mina lihtsalt kuulasin ja vestlesin nendega nagu inimestega, keda olin aastaid tundnud. Samuti kutsusid nemad mind külla. Need kohtumised ei olnud salajased ega juhuslikud – need olid eelnevalt kokku lepitud ning toimusid tegevusjuhendajate teadmisel ja kokkuleppel. Ka nemad käisid ühel korral minul külas samadel kokkulepetel.

Seetõttu oli mul väga raske mõista, miks sellist suhtlemist hakati hiljem tõlgendama probleemina. Mina ei näinud selles usalduse õõnestamist. Mina nägin selles inimlikku kontakti, mis oli tekkinud aastate jooksul tehtud töö tulemusena ja mis jätkus nende endi algatusel ka pärast minu lahkumist.

Kõige raskem osa selle kõige juures oli minu jaoks teadmatus. Minuni jõudis kahe elaniku kaudu info, et neile olevat öeldud, et Katrin, Caspar, Made ja asutuse juhtkond ei soovi, et nad minuga edasi suhtleksid. Samuti rääkisid nad, et enne seda oli Made nende käest minu kohta küsinud. Mina ei kuulnud sellest mitte juhtkonna või endiste kolleegide kaudu, vaid sain sellest teada elanike endi käest. Just see tekitas minus kõige rohkem segadust. Kui tõesti oli tekkinud mure või küsimus minu ja elanike suhtlemise kohta, siis oleksin oodanud otsekohest vestlust. Võimalust küsida, selgitada ja arutada. Selle asemel jäin mina olukorda, kus pidin hakkama ise kokku panema killukesi infost, mida kuulsin erinevatest kohtadest. See tekitas tunde, nagu oleksin jäänud vaikusesse oma küsimustega üksi. Kõige keerulisem ei olnud isegi mitte see, et kellelgi võis olla teistsugune arvamus minu suhtlemise kohta. Kõige valusam oli tunne, et minuga ei räägitud otse.

Üks asi, mis muudab kogu olukorra minu jaoks veel keerulisemaks, on see, et töölt lahkumise ajal ei jäänud mulle muljet, et suhtlemine elanikega oleks olnud keelatud või probleemne. Vastupidi – minu mäletamist mööda andis Ly Mikheim sellele rohelise tule. Jutt oli sellest, et suhtlemine on inimese põhivajadus ja õigus, ka erivajadusega inimesel. Kui inimene soovib suhelda talle olulise ja meeldiva inimesega, siis ei saa seda kontakti lihtsalt olematuks teha. Seda vestlust ja seda seisukohta kuulis ka Kristel.

Samas anti minu mäletamist mööda sellest seisukohast teada ka Katrinile, Madele ja ülejäänud töökollektiivile. Sellest on jäänud kuhugi vist Ly Mikheimi kirjavahetus minuga.

Seetõttu oli hiljem minu jaoks eriti keeruline mõista, kuidas sama olukord sai ajas hoopis teise tähenduse. Kui alguses oli arusaam, et elanikel on õigus säilitada kontakt inimestega, kes on olnud nende jaoks olulised ja turvalised, siis hiljem tekkis olukord, kus minu ja elanike suhtlemist hakati käsitlema probleemina. Just see vastuolu tekitas minus kõige rohkem küsimusi. Mitte ainult see, milline oli kellegi arvamus, vaid see, kuidas muutus kokkulepitud arusaam ilma otsese vestluseta minuga.

Oleksin soovinud, et kui kellelgi tekkis mure minu ja elanike suhtlemise pärast, oleks sellest räägitud otse. Siis oleks olnud võimalik selgitada, kuulata erinevaid vaatenurki ja leida lahendus. Seetõttu oli hiljem eriti segadust tekitav minu jaoks see, et mingil hetkel hakkas sama suhtlemine paistma hoopis probleemina. Minu jaoks ei olnud tegemist töörolli jätkamisega ega kellegi mõjutamisega, vaid inimliku kontakti säilitamisega inimestega, kellega olin aastaid koos töötanud ja kelle elus olin olnud toetava inimesena. Võib-olla ongi selle kõige juures kõige raskem vastuolu: ühel hetkel kinnitati, et inimlik suhtlus on oluline, aga hiljem tekkis olukord, kus ma pidin hakkama selgitama, miks see suhtlus üldse olemas on.

Kõige rohkem on mind hiljem üllatanud ja segadusse ajanud mõned väited, mida olen enda kohta kuulnud. Aasta jooksul olen saanud teada, et Katrin ja Kristel on mind kirjeldanud inimesena, kes olevat konfliktne või konfliktialdis ning et minuga olevat olnud probleeme juba praktika ajal.

Need väited olid minu jaoks väga ootamatud, sest need ei ühti minu enda kogemusega. Kui oleks olnud muresid või konflikte, oleksin eeldanud, et neist räägitakse minuga otse – eriti olukorras, kus tegemist on tööalaste suhete ja professionaalse keskkonnaga.

Samas mäletan väga hästi ka tagasisidet, mida olen saanud oma töö ja isiklikult enda kohta. Ly Mikheimi sõnul olin ma olnud iga tööandja unistus.

Just see vastuolu ongi olnud minu jaoks kõige raskem mõista. Kuidas saab inimene, keda on varem nähtud pühendunud, usaldusväärse ja väärtusliku töötajana, muutuda hiljem kellegi teise loos hoopis probleemseks inimeseks – ilma et temaga oleks sellest kunagi otse räägitud?

Võib-olla ongi kõige valusam olnud mitte ainult need väited ise, vaid tunne, et minu kohta kujunes lugu, milles mul endal ei olnud võimalust kaasa rääkida.Täna tundub mulle aga , et kõige olulisem ei olegi enam see, kas ma kunagi kõikidele küsimustele vastused saan. Olulisem on mõista, et olen proovinud suhelda ausalt ja otse. Sealt edasi saab iga inimene teha juba oma valikud. Ja võib-olla on aeg hakata kirjutama rohkem sellest, kuidas elu liigub edasi, mitte ainult sellest, mis kunagi haiget tegi.

Ja et päev ei lõppeks ainult sügavate mõtetega, siis üks väike võit veel.

Täna hommikul näitas kaal 93,1 kg. Ausalt öeldes hakkasin juba arvama, et mu kaal on katki läinud ja väiksemaid numbreid ta lihtsalt enam ei oskagi näidata. 😄 See ei ole küll maailma suurim saavutus, aga minu jaoks on see märk sellest, et järjepidevus hakkab tasapisi vilja kandma. Jalutamised, teadlikumad toiduvalikud ja natuke rohkem liikumist, koos stressi vabadusega annavad vaikselt märku, et olen õigel teel.

Väikesed sammud. Aga ikkagi sammud edasi.

8.07 Kolmapäev

Eile õhtul juhtus midagi, mis ehmatas mind päris korralikult.

Sõitsin Ujula tänava ringristmikult läbi, kui üks auto keeras mulle ootamatult ette. Esimese hooga olin veendunud, et tema sõitis mulle ette. Mina seisin „Anna teed“ märgi taga ja hakkasin liikuma, sest eeldasin, et kuna teisel autol suunatuld sees ei olnud, jätkab ta ringil samas sõidureas.

Selgus, et see oli vale eeldus.

Tema vahetas ringil sõidurada, kuid ei kasutanud suunatuld. Tema jaoks olin hoopis mina see, kes talle teed ei andnud.

See olukord jäi mind nii häirima, et tegin midagi, mida ma tavaliselt kunagi ei tee.

Sõitsin talle järele.

Tagantjärele mõeldes oli see päris hull mõte. Ohutunnetus oli ilmselt selleks hetkeks täiesti kadunud.

Auto peatus ja sealt tuli välja noor neiu, kes töötas Wolt kullerina. Hakkasime rääkima. Tema oli täiesti veendunud, et mina olin eksinud. Veel enam – ta ütles, et selliseid olukordi juhtub temaga peaaegu iga päev ja ta ei mõtle nende peale kauem kui paar minutit.

See pani mind korraks täiesti seisma.

Mina ütlesin talle, et minul see nii ei käi.

Kui midagi jääb arusaamatuks, siis see jääbki minu sisse tööle. Ma hakkan analüüsima, mõtlema ja otsima vastuseid. Sellepärast tundsingi vajadust olukord läbi rääkida. Mitte selleks, et kedagi süüdistada, vaid et mõlemad saaksid aru, mis juhtus, ja veenduda, et keegi viga ei saanud.

Ütlesin talle ka, et minu jaoks oleks palju raskem lihtsalt koju minna ja jääda mõtlema: „Mis seal tegelikult juhtus?“ Kui adrenaliin hiljem üle läks, sain ise ka aru, kui ebatavaliselt olin käitunud. Mina – inimene, kes sõidab võõrale autole järele, et liiklusolukord läbi arutada. Aga üks asi jäi sellest kohtumisest siiski väga positiivselt meelde.

Respekt sellele noorele neiule, et ta tuli autost välja ja oli valmis minuga rääkima. Me ei karjunud teineteise peale. Me arutasime. Lõpuks läksime sõbralikult lahku. Tema ilmselt unustas selle juhtumi paari minutiga. Mina mõtlesin sellele veel tükk aega kodus.

Ja siis sain aru, et see väike liiklusintsident kirjeldab päris hästi ka mind ennast.

Ma ei jää kinni sellepärast, et mulle meeldiks konflikt või draama. Ma jään kinni sellepärast, et minu aju tahab aru saada. Ta tahab lõpetamata lood lõpuni mõelda ja arusaamatused lahti rääkida. Võib-olla ongi see põhjus, miks ma olen viimase aasta jooksul nii palju kirjutanud oma endisest töökohast. Mitte sellepärast, et ma tahaksin minevikus elada, vaid sellepärast, et minu sees on jäänud liiga palju vastuseta küsimusi.

See liiklusolukord õpetas mulle aga veel midagi. Igal olukorral on vähemalt kaks vaatenurka. Mina nägin üht, tema nägi teist. Me kumbki olime oma kogemuse põhjal veendunud, et meil on õigus. Aga alles siis, kui me seisma jäime ja rääkisime, tekkis võimalus teist poolt päriselt kuulata. Võib-olla ei olegi alati kõige tähtsam see, kellel oli õigus. Vahel on palju olulisem see, et mõlemal poolel jätkub julgust omavahel rääkida.

Nagu te ilmselt juba nende päevade jooksul olete märganud, siis need mõtted lihtsalt käivad minuga kaasas. Kui keegi ütleb, et ma räägin neist teemadest meelega või sellepärast, et mulle meeldib minevikus elada, siis ei. See ei ole nii.

Ma olen ärganud hommikuti mõttega, et täna tuleb teistsugune päev. Et täna ma ei mõtle sellele. Et täna keskendun ainult headele asjadele. Ja siis juhtub midagi täiesti kõrvalist – üks vestlus, üks kommentaar, üks liiklusolukord või üks juhuslik mõte – ning aju ühendab selle hetkega varasemate kogemustega.

Ma ei vali neid mõtteid teadlikult.

Need lihtsalt tulevad. Võib-olla ongi see trauma või leina üks osa. Aju üritab järjekindlalt leida loogikat ja lõpetust olukordadele, mis jäid omal ajal lahti. Ja eilne liiklusolukord õpetas mulle veel ühe asja. Ma tegin ühe vale eelduse. Mina eeldasin, et kui suunatuld ei näidata, siis auto jätkab samas sõidureas. Teine juht eeldas, et mina pean tema kavatsusi ette aimama. Nagu mulle eile öeldi – eeldus on kõikide heade plaanide tagumikku mineku ema. Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem tundub, et see ei kehti ainult liikluses. See kehtib ka suhetes, sõpruses ja töökohal. Kui me eeldame, selle asemel et küsida, kuulata ja rääkida, siis sünnivadki arusaamatused.

Seda kõike kirja pannes tuleb mulle meelde veel kaks lauset, mis on minuga kuidagi kaasa jäänud.

Üks kolleeg ütles kunagi: „Seal, kus lõppevad faktid, algavad oletused.“

Ja Kristel ütles mulle ühel hetkel veel midagi, mis on samuti meelde jäänud: „Nad täitsid vaikuse oletustega.“

Mida rohkem ma viimasele aastale tagasi vaatan, seda rohkem ma mõistan, kui palju kahju võivad oletused teha.

Kui ei küsita, vaid eeldatakse. Kui ei räägita, vaid tõlgendatakse. Kui vaikus täidetakse lugudega, mida keegi pole tegelikult kinnitanud. Võib-olla ongi see olnud kogu minu loo kõige valusam osa. Mitte ainult juhtunud sündmused, vaid see, et liiga paljud vastused asendati oletustega. Ja võib-olla sellepärast ongi mul olnud nii suur vajadus rääkida, küsida ja kirjutada. Mitte selleks, et kellelegi midagi tõestada, vaid selleks, et eristada fakte oletustest.

Sest kui faktid jäävad ütlemata, kirjutab inimese kujutlusvõime sageli ülejäänud loo ise.

Vahel taban end mõttelt, et küsin iseendalt ühe küsimuse. Kui see kõik hakkas ühel hetkel järjest suuremaks kasvama – arusaamatused, vaikimine, oletused, kuulujutud ja katkised suhted –, siis kas keegi peatus korraks ja mõtles, kuhu see kõik võib välja viia? Kas keegi märkas, et väikesest arusaamatusest oli saanud lumepall, mis veeres järjest suuremaks? Ja kui märkas, siis kas keegi mõtles ka sellele, kas seda oleks saanud peatada?

Ma ei tea neile küsimustele vastuseid. Võib-olla ei saagi ma neid kunagi teada. Aga vahel mõtlen küll, kas see kõik oli seda väärt. Kas üks lahendamata konflikt, mõned ütlemata sõnad ja hulk oletusi olid väärt seda, et inimesed kaotasid usalduse, sõprussuhted purunesid ja üks inimene kandis seda lugu endaga kaasas veel aasta hiljem.

See on küsimus, millele ei pea vastama keegi teine. Aga see on küsimus, mis aeg-ajalt ikka minu juurde tagasi tuleb. Mida aeg edasi, seda rohkem olen mõistnud üht asja.

See lugu ei räägi enam ainult minust.

Minu jaoks räägib see sellest, mis võib juhtuda siis, kui vaikus täidetakse oletustega, kui inimesed ei räägi omavahel otse ja kui arusaamatused saavad võimaluse kasvada suuremaks, kui need alguses olid.

9. juuli. Neljapäev

On kummaline, kuidas mõni taipamine ei sünni kabinetis, koolitusel ega pikki plusse ja miinuseid kaaludes. Mõnikord jõuab see sinuni hoopis siis, kui sõidad perega keset töönädalat teise Eesti otsa, jalutad vihmasel tänaval või märkad linnapildis värvilist kassi.

Viimastel aastatel on minu elu keerelnud peamiselt sotsiaalvaldkonna ümber. Olen õppinud, töötanud, loonud projekte, kirjutanud, vaielnud, seisnud iseenda ja klientide eest ja püüdnud muuta süsteemi natukenegi inimlikumaks.

Ma ei kahetse sellest teekonnast midagi. See on õpetanud mulle rohkem inimeseks olemise kohta kui ükski õpik oleks suutnud. Olen kohanud inimesi, kelle elurõõm on olnud suurem kui nende diagnoos. Olen näinud, kui palju võib tähendada üks rahulik vestlus, jalutuskäik või lihtsalt see, et keegi päriselt kuulab.

Aga olen näinud ka teist poolt. Olen näinud läbipõlemist. Olen näinud süsteeme, kus aega ja nimesi jääb väheks. Olen näinud olukordi, kus kõige lihtsam lahendus on vahel tablett, kuigi inimene võib tegelikult vajada hoopis selgitust, turvatunnet või kellegi rahulikku kohalolu. Ma ei väida, et ravimitel pole oma kohta – vahel on need vajalikud ja õigustatud. Kuid ma usun, et iga inimese käitumise taga on põhjus ning enne lahenduse pakkumist tasub seda põhjust vähemalt püüda mõista.

Ja siis juhtus midagi ootamatut. Ma hakkasin kirjutama hoopis Viljandist.

Kirjutasin vihmast, vanadest tänavatest, maasikatest, värvilistest kassidest, ühest hubasest villast ja sellest, kuidas üks väike linn võib panna inimese aeglasemalt hingama. Ja alles kirjutamise käigus sain aru, et ma ise hingan samuti teistmoodi. Ma ei kirjutanud kohustusest. Ma ei kirjutanud selleks, et kedagi milleski veenda. Ma kirjutasin, sest tahtsin seda lugu rääkida. Siis tabas mind üks üsna lihtne, aga oluline mõte. Võib-olla ei ole küsimus selles, et ma tahan sotsiaalvaldkonnast ära minna. Võib-olla tahan ma lihtsalt liikuda rohkem sinna, kus minu loovus, tähelepanu ja sõnad saavad samuti oma koha. Võib-olla ei pea inimene kogu elu kandma ainult ühte ametinimetust. Võib-olla võib tegevusjuhendaja avastada, et temas elab ka kirjutaja.Võib-olla võib sotsiaaltöötaja õppida jutustama lugusid paikadest, inimestest ja kogemustest nii, et need panevad ka teised peatuma.

Ja võib-olla ei ole see karjääripööre. Võib-olla on see lihtsalt iseendani jõudmine.

Täna ma tean, et inimesed saavad minu poole endiselt pöörduda. Kui keegi vajab individuaalset tuge, olen olemas. See osa minust ei kao kuhugi. Aga ma ei taha enam, et ainult see määraks, kes ma olen.

Ma tahan kirjutada paikadest, mis panevad inimesi reisima. Ma tahan jutustada lugusid, mis panevad märkama. Ma tahan luua tekste, mis ei müü lihtsalt teenust või sihtkohta, vaid annavad edasi tunde. Sest lõpuks ei jää meelde mitte see, mitu vaatamisväärsust me külastasime või mitu ülesannet päeva jooksul täitsime.

Meelde jääb tunne. Ja vahel piisab ühest väikesest reisist, et mõista, kuhu su süda tegelikult tahab edasi minna.

Vahel ei tee haiget see, mida näed. Vaid see, mida jäetakse tegemata.

Mida kauem olen sotsiaalvaldkonnas olnud, seda enam olen mõistnud, et kõige raskem ei ole alati inimese käitumine. Kõige raskem on vahel hoopis tegevusetus. See hetk, kui kuuled kõrvalt lugu ja saad aru, et keegi oleks saanud sekkuda, toetada või lihtsalt vestluse algatada, aga seda ei tehtud.

Hiljuti kuulsin ühest hoolekandeasutusest olukorrast, mis pani mind pikalt mõtlema. Üks elanik pidas end püsisuhtes olevaks. Samal ajal arendas teine osapool tema äraolekul lähedast suhet ka teise sama asutuse elanikuga. Vähemalt osa töötajatest teadis sellest, kuid suhtumine oli sisuliselt: „Las nad olla.“ Ma ei tea kõiki selle olukorra üksikasju ega saa hinnata, millised vestlused tegelikult toimusid. Kuid just see pani minus esile küsimuse: kas meie roll on lihtsalt pealt vaadata või aidata inimestel ka suhetes toime tulla?

Erivajadusega täiskasvanutel on samamoodi õigus armuda, luua suhteid ja teha oma valikuid. Seda õigust ei tohi neilt ära võtta. Kuid koos õigustega käib kaasas ka meie kohustus neid toetada. Toetamine ei tähenda kontrollimist.

Toetamine tähendab küsimist.

Kuulamist.

Selgitamist.

Piiridest rääkimist.

Aususest rääkimist.

Sest ka erivajadusega inimene võib kogeda armukadedust, pettumust, reedetuse tunnet ja murtud südant. Need tunded ei kao koos diagnoosiga.

Mind ei pane ahastama see, et inimesed armuvad. Mind paneb ahastama see, kui spetsialistid lepivad vaikimisega olukordades, kus inimene võiks vajada just meie teadmisi, kogemust ja julgust keerulistel teemadel rääkida.

Vahel ei ole professionaalsus suurte otsuste tegemine.

Vahel on professionaalsus lihtsalt see, et me ei vaata kõrvale.

On hetki, kus inimene lihtsalt enam ei jaksa kuulata. Mitte sellepärast, et ta ei hooliks. Vaid sellepärast, et ta on liiga palju kuulnud.

Ma ei taha enam kuulata lugusid tuttavate inimeste käest sellest, kes mida rääkis, kes mida arvas või kuidas ma peaksin valmistuma selleks, et kaotan jälle kellegi oma elust kellegi teise öeldud sõnade tõttu. Mulle ei ole seda enam vaja.

Mingil hetkel saabub piir, kus inimene ei taha enam pidevalt kaitsta ennast asjade eest, mida ta ise pole teinud. Ei taha enam tõestada oma kavatsusi inimestele, kes on juba otsustanud uskuda kellegi teise versiooni.

Ma tahan lihtsalt elada oma elu.Teha oma tööd hästi. Olla olemas nende inimeste jaoks, kes päriselt vajavad minu tuge.

Luua.

Kirjutada.

Märgata ilusaid hetki.

10. juuli. Reede

Paar päeva tagasi leppisin ühe tuttavaga kokku, et lähen tema tütardele Tartu bussijaama vastu. Mõlemad neiud pidid nädalavahetuseks Maarja Külast koju tulema. Juba kolmapäeval oli lapsevanem saanud mitu kirja. Ühe tütre kohta kirjutati, et ta magab väga halvasti, liigub öösiti ringi ning on päevasel ajal pahur. Juhataja oli teatanud, et ühel päeval tuli kutsuda kiirabi, kes andis talle rahustava tableti.

Lapsevanema esimene reaktsioon oli lihtne: „Vaadaku ometi keegi tema toimikusse.“ Ta meenutas, et Henk oli varem nõustanud, kuidas selle noore käitumine peegeldab eelkõige keskkonda. Tema hinnangul oli suvelaagri ärajäämine kindlasti üks ärevust süvendanud tegureid. Samuti olid uneprobleemid alanud juba sügisel, vahetult pärast töökorralduse muutmist. Tema sõnul hakkavad nüüd ilmnema nende otsuste tagajärjed.

Ta otsustas, et jätab tütred nädalaks koju. Leppisime kokku, et olen selle aja jooksul vajadusel olemas ja aitan, kui saan. Täna hommikul küsisin, mis kell pean bussijaamas olema ja kes tüdrukuid saadab. Vastuseks sain, et saatjaks tuleb vabatahtlik. Samas lisati, et kui ühel tütrel peaks korduma mõne päeva tagune tugev ärevushoog, ei pruugi ta üldse bussiga Tartusse tulla, sest vabatahtlik ei suudaks sellises olukorras bussis turvalisust tagada.

Pakkusin kohe välja, et vajadusel võin neile autoga vastu minna. Lapsevanem oli nõutu ega suutnud mõista, mis oli viimaste kuude jooksul juhtunud, et tema tütar oli jõudnud sellisesse seisundisse.

Mõni tund hiljem tuli uus teade. Seekord otsustati, et Maarja Küla tiimijuht toob mõlemad tütred autoga otse koju.

Lapsevanem kirjutas mulle veel: „Oleks hea, kui sa ka siin oleksid. Tahaks kuulda tema selgitusi. Kui sa siin oled, siis võiks ta sisse kutsuda. Saaksin ka temaga tuttavaks.” Ajasingi oma linnas pooleli olnud asjad ära ja sõitsin maale. Lapsevanem valmistus tütreid vastu võtma ning mina jäin õue ootama, kuni auto kohale jõuab.

Auto peatus hoovis. Roolis oli tiimijuht Katrin Reidla – minu endine kolleeg. Inimene, kelle kohta olin omal ajal esitanud töökiusu kaebuse ja kellega seotud sündmused olid minu jaoks jätnud sügava jälje. Olin mõelnud, et kui võimalus tekib, kuulen ehk lõpuks otse tema enda käest neid väiteid, mida olin enda kohta teiste kaudu kuulnud. Tegelikkus kujunes aga hoopis teistsuguseks.

Niipea kui auto õue keeras, tundsin, kuidas käed hakkasid värisema. See oli füüsiline reaktsioon, mida ma ei osanud peatada.

Tüdrukud tulid autost välja. Auto juurde lähenedes kummardusin avatud ukse juurde ja ütlesin: „Tere, Katrin. Ole hea, tule astu korraks sisse. Lapsevanemal on mõned küsimused juhtunu kohta.“

Alles selle peale tuli ta autost välja. Ta ütles, et tal on kiire ja ta hakkab juba hiljaks jääma. Minu peas käis korraks läbi mõte, et see ei ole tegelikult minu mure, kuid ütlesin rahulikult uuesti, et oleks siiski hea, kui ta sisse tuleks. Toas jäi ta tagasihoidlikuks. Trepivärava avamisel vajas ta abi ning mulle jäi mulje, et olukord oli tema jaoks ebamugav. Lapsevanem küsis, millest on tingitud tütre sedavõrd tugev ärevus.

Vastus kõlas ettevaatlikult.

„Ma ei tea täpselt, sest ma ei ole kogu aeg kohapeal. Minuni jõudis info…“

Sellega vastus sisuliselt piirduski.

Kui ta oli lahkunud, tõdesime lapsevanemaga mõlemad, et tegelikult ei saanud me oma küsimusele vastust.

Minu jaoks oli kõnekas hoopis üks teine hetk. Küsisin temalt:

„Kirjelda mulle palun kliendi ärevushoogu. Ma tahan teada, mis võib mind ees oodata, kui see peaks ka kodus juhtuma.“

Tema vastus oli: „Ilmselt kodus midagi sellist ei juhtu, sest kodu on tema jaoks turvaline keskkond. Siin on ema, vend…“ Mõtlesin endamisi, et selles kodus olen ka mina.

See lause jäi minuga. Ühest küljest kõlas see tunnustusena – kodu ja inimesed selle ümber loovad turvatunde. Teisest küljest oli paradoksaalne kuulda seda inimeselt, kellega minu enda suhted olid olnud sedavõrd keerulised. Kes väitis, et ma kasutan elanikke Maarja Külas ära, et olen konfliktne ja et minuga olid varasemalt probleemid. Kõige rohkem jäi mulle sellest kohtumisest meelde hoopis õhkkond. Hääl oli vaikne, sõnad kaalutud ja vestlus viisakas. Mitte ükski neist süüdistustest, mida olin enda kohta varem kaudselt kuulnud, ei kõlanud enam siis, kui seisime üksteise vastas.

Kui Katrin lahkuma hakkas, ei saatnud ma teda ukseni. Hõikasin talle hoopis järele, kui ta oli jonnakaa trepi ette seatud väravaga kohmitsenud, et „Ukse võid enda järel alt kinni panna, kui end ise välja saadad.“ Jah, see oli teadlikult pisut torkav märkus. Võib-olla isegi ebaviisakas. Sel hetkel sain aru, et see hirm ei juhi mind enam. Ma ei karda, temaga enam kohtuda, sest ma ei karda enam mida ta mulle öelda võib, sest nagu ma nägin – siis otse näkku ei ütle sulle kunagi keegi mitte midagi. Paradoksaalne muidugi.

Aga täna ma siis meelitasin oma pisema tütre kodust välja. Jah ka sellega on meil sellel suvel oma teema. Käisime Jää aja keskuse sünnipäeva raamaes muuseumis. Ja avastasin nii mitmete teemade juures, kuidas saab seda koduõppes materjalidena kasutada. Üli äge, sest lisaks lihtsalt lugemisele, on siin tehtud mõned harjutused ja kontrollivad testid ja saab ka näiteks uurida ise, kuidas erinevad kivimid vees settivad. Siis me käisime ja ostsime poest jäätist ja vanade aegade meelde tuletamiseks kõlgutasime silla peal jalgu ja sõime jäätist. Ja siis läksime Tabivere randa ujuma.

Siis läksin viisin vanima tütre kassile linna süüa ja siis läksin võtsin pesemise asjad kaasa, käisin läbi Bobba tee kioskist, et teha Maarja Külast täna koju jõudnud klientidele üks vahva pesupäev. Enne kurdeti mulle, et pea on väga pesemata, hiljem selgus, et viimatine pesemine oli nädal aega tagasi olnud. Lapsevanemaga arutledes tuli välja, et üks tütar käib end ise pesemas ja teisele on vaja pidevalt meelde tuletada, et ilmselt ei tuletata talle töötaja poolt meelde. Seee eest täna siis võtsin kaasa kreemid, koorijad, seebid ja siis pärast pesu kreemitasin jalad sädeleva õliga. Ja kuum dush, printsessilike vahenditega ja värskendav bobba tee, tundus meeldivat küll. Ja raamatu ette lugemine.

Õhtul käisin veel sõbrannaga ja oma noorema pojaga rannas ujumas. Koer sai pika jalutuskäigu. Kusagilt kaugemalt kostis suvine muusika. Pärnade rasked oksad sumisesid mesilastest ning õhk lõhnas sooja juulikuu järele. Päike vajus aeglaselt silmapiiri taha ja värvis taeva kuldseks.

Koju jõudes lõpetasin päeva tassitäie kuuma kakao ja vahukommidega.

Ja siis märkasin midagi.

Mitu tundi polnud ma kordagi mõelnud kohtumisele Katriniga.

Veel mõni aeg tagasi oleks selline kohtumine jäänud mu pähe päevadeks või isegi nädalateks keerlema. Oleksin analüüsinud iga lauset, iga pilku ja iga vaikust.

Täna enam mitte.

See kohtumine lihtsalt oli. Ja siis sai läbi.

Ma ei tea, mida ma tegelikult ootasin.

Võib-olla arvasin, et see kohtumine toob lõpuks kaasa mõne kaua oodatud selgituse. Või et mulle öeldakse otse välja see, mida olin seni kuulnud vaid teiste kaudu. See oleks olnud ka täiesti loomulik hetk öelda näiteks: „Kadri, mulle ei meeldi need postitused, mida sa oled kirjutanud. Ma soovin, et sa need eemaldaksid.“ Seda ei juhtunud.

Autos oli lisaks Katrinile ka asutuse juhiabi. Tean, et ka temani on minu kirjutised jõudnud. Ometi ei tulnud sellest samuti sõnagi juttu.

See vaikus oli minu jaoks kõnekam kui ükskõik milline vaidlus oleks olnud. Kohtumine möödus viisakalt. Küsimustele ei tulnud sisulisi vastuseid, kuid ka süüdistusi ei tulnud. Ei vaidlust, ei etteheiteid, ei nõudmisi. Ja võib-olla just selles peituski selle loo lõpp.

Ma ei saanud vastuseid, mida olin kunagi arvanud end vajavat. Aga ma sain midagi muud. Ma sain äkki aru, et ma ei ootagi neid enam. See peatükk sulgus kõige ootamatumal viisil –kohtumisega kõige ootamatul kombel. Näha, et ka tema tunneb end ebamugavalt ja minuga kohtumine, ei olnud päris selline nagu ta seda endale ette on kujutanud. Ja vahel on vaikus kõige selgem märk sellest, et lugu on läbi. See võib olla nende lugu. Aga see ei ole enam minu lugu.

Kõige kõnekam osa ei olnud minu jaoks aga kohtumine ise, vaid see, mis juhtus pärast.

Ma läksin lastega välja, käisin muuseumis, rannas, hoolitsesin klientide eest, jalutasin koeraga, jõin kakaod. Alles õhtul märkasin, et polnud mitu tundi sellele kohtumisele mõelnud. See on minu arvates kõige suurem muutus kogu loos. Varem on sellised kohtumised või kuulujutud jäänud minuga pikaks ajaks. Ma analüüsisin neid, püüdsin mõista, miks inimesed nii käitusid, kas nad mõistavad oma tegude mõju, kas kunagi tuleb õiglus või selgitus.

Seekord lihtsalt elu läks edasi.

11. Juuli Laupäev

Tänane päev oli sootuks teistmoodi kui kõik eelnenud varasemad päevad. Tundub, et kui eile sai selgeks, et inimesed vist päris ise täpselt ka ei tea, miks nad minuga vaenujalal on – või siis see, et inimloomus on ikka selline, et päris näkku võimaluse korral ei tule sulle keegi ütlema, mis sa valesti oled teinud, kas siis päriselt või on see juhtunud nende endi peas. Seda räägitakse ikka seljataga ja teiste inimestega. Argpükslikuseks, nimetan ma seda.

Aga täna, käisin perega Hansalaadal. Oli tore. Kõndisin 6000 sammu ja hommikusöök oli kontrollitud keskkonnas tervislik. Ja siis ma läksin oma kahe kliendiga Hansalaadale. Kõndisime kogu laada läbi, tegime raekoja platsil purskaevu juures mõned pildid, nägime vetelpääste koeri ja muid koeri. Kohati tundus, et koerad on huvitavamad, kui miski muu. Vaatasime lustakat vaate ja kuuldemängu Emajõel, käisime mäkis söömas ja jõudsime Lodjakoja randa välijõusaali ja sooja Emajõe vette jalgupidi. Kodus koristasin terve elamise ära, sest vihma hakkas sadama. Ja õhtul käisin lapsega koos ujumas. Jah, ja alles õhtul tuli üks mõte, eneseväärtustamise kohta. Et ma teen seda ikka ääretult vähe.

Ma väärtustan ennast ikka veel liiga vähe.

Ja ometi oli tänane päev täis väikeseid tõendeid selle kohta, et minu elu ei koosne ainult valusatest kogemustest ega teiste inimeste arvamustest. Ma liigun. Hoolin oma tervisest. Olen olemas oma pere jaoks. Olen olemas oma klientide jaoks. Märkan ilu, naeran, kõnnin, ujun, koristan ja loon turvalisust enda ümber.

Ja kui me räägime võrdluseks, siis kõik sõltub suuresti keskkonnast. Ka erivajadustega klientidel. Näiteks eile Maarja Külast koju toodud tüdrukud, magasid öösel kenasti terve öö ja ärgates asusid kohe toimetama. Hommikusöögi kõrvale käis kohv ja mitte ühtegi probleemi, terve päeva jooksul ei esinenud. See pani mind mõtlema veel ühele asjale. Kui palju sõltub inimese enesetunne ja käitumine keskkonnast. Seda ka erivajadusega inimeste puhul. Loomulikult ei saa ühe päeva põhjal teha kaugeleulatuvaid järeldusi. Kuid see tuletas mulle taas meelde, kui suur roll võib olla turvatundel, rahulikul õhkkonnal, etteaimataval päeval ja sellel, kuidas inimestesse suhtutakse. Mõnikord ei muutu inimene ise – muutub keskkond tema ümber. Ja vahel piisab sellest, et inimene saabki näidata oma parimat poolt.

Üks lühike vestlus Katriniga jäi mind eilsest täna saatma. Enne küsisin temalt, milline oli kliendi agressiivne käitumine. Tahtsin teada, mida vajadusel oodata ja kuidas kõige paremini reageerida. Minu küsimus oli praktiline ja lähtus soovist olla võimalikult hästi valmis.

Tema vastus oli aga hoopis teistsugune, kui ma ootasin.

Ta ütles rahulikult, et nüüd, kui klient on koju jõudnud, ei esine tal siin selliseid hoogusid. Sest siin on tal turvaline. Siin on tema ema, vend… ja siis mõistsime mõlemad, et sellesse “siin” kuulun mingil määral ka mina. Alles hiljem taipasin, et tegelikult ei saanud ma oma küsimusele vastust. Ma ei küsinud, kas kliendil on kodus turvaline. Ma küsisin, milline see agressiivne käitumine oli, et oskaksin vajadusel seda ära tunda ja õigesti reageerida.

Ometi jäi mulle sellest vestlusest midagi tähenduslikku kaasa. See, et Katrin pidi mind pidama osaks keskkonnast, kus klient tunneb end turvaliselt. Ja ta tundis, end silmnähtavalt ebamugavalt.

Jah, Threadsi kogukond. Ma tahaks siinset seltskonda, lihtsalt kallistada. Olen niii tänulik, et olen siinoldud aja sees teinud selliseid enesearengulisi murrangulisi samme ja edasiminekuid, mida ei suutnud vist varem teha. Ma isegi ei suutnud mõelda/ ei tahtnud mõelda, et teisiti või nii saab ka. Olin enesehaletsus perioodis kinni. Kohati vaidlusest sünnib tõde. Aitäh. Eile sain sisemisest hirmust kohakuti olles üle. Nii äge.

Jah tõesti, olen olnud siin keskkonnas mitu nädalat ja mitte keegi ei tule mulle ütlema, et ma asju ette kujutan või olen liiga tundlik. Ja tõesti – ma arenen. Hiljaaegu sattus mulle facebookis selline postitus ette, see tundus, nii hästi täna minu mõtetega haakuvat.

Ma jagan seda siin Facebook. …Päris huvitav on olla ruumis kus ühe intrigandi toksilise töö tulemusena vihkavad ja jälestavad sind suur hulk inimesi ning nad isegi ei tea miks…Kunagi ma ajasin taga tõde ja õigust. Tahtsin, et mulle tehtud ülekohtu eest vabandataks. Kuid enam mitte…Mingi hetk mõistsin, et mul pole vaja suhtlust ega suhet inimestega kes on olnud võimelised mingite rumalate juttude/mõtete järgi mulle silte külge kleepima ja veel vähem on vaja mõelda inimestest kes selliste laimukampaaniate taga seisavad ja neid edasi levitavad. Mida sellise tutvusringkonnaga peale peaks hakkama? Kas see oleks edasiviiv jõud?…Seda enam, et tavaliselt sellised inimesed süüdistavad kõikides oma hädadest veel Sind, lase siis elu näitab kui fantastiline nende elu siis on kui Sind enam nende eluvõrrandis pole.…

12. juuli Pühapäev

Täna öösel oli väga kehv uni, sest jalad valutasid ja ma tõesti olin väsinud eilsest päevast. Aga hommikul olin lubanud lapsele, et läheme täna koos uuesti Hansalaadale, sest ta tahtis proovida kartulivurri. Juba sellepärast, et ta oli valmis proovima, midagi uut, oli väärt, hommikul autole hääled sisse panna. Vanad inimesed on imelikult sarkastiliselt. Üks kõndis mööda ja kommenteeris müüjale, et kas see ongi siin see imeputka, kus tasuta kartulist saab nelja eurone kartul. Otsime veel purgi mett ja läksime Wernerisse, et osta koju kaasa kooki. Võtsin paar Õie Pritsoni hakklihapirukat, sest pidin täna Kati ja Killuga minema randa piknikule. Ja kuna väike poja tahtis ka mäkist läbi minna, võtsin sealt piknikule kaasa ka suupiste wrapid, seda loomulikult sellel eesmärgil, et ei oleks selline tavaline toit, vaid teistmoodi, mida igapäev ei saa, ei tee ja oleks ka alternatiivne valik burgerile.

Oma lapsed viisin koju ja siis oligi juba aeg minna Katile ja Killule järgi. Esmalt suundusime Saadjärve randa ujuma ja päikest võtma. Siis suundusime edasi herne põllule ja rukkilille/ karikakra kimpe korjama. Olin eelnevalt käinud poes ja piknikukorvi kokku pannud, soolastest suupistetest ja koos maalimis vahenditega  jõudsime Kalda randa. Pärast meeleolukat piknikku ja maalimist, soovis Killu veel süüa kooki ja juua üks hea kohv. Mõeldud tehtud ja teel koju astusime läbi Juulamõisa kohvikust. Lasin neil kiirustamata valida sobiva koogitüki, vastata küsimustele, millist kohvi ja juhendasin, kuidas arveldada sularahaga. Ja nii oligi möödas mitu tundi ja oligi aeg tüdrukud koju tagasi viia. Ma põgusalt tundsin, et on kahju, et ma enam nende tegevusjuhendajana töötada ei saa igapäevaselt aga teisalt sain aru, et teiste tegemata tööd nädala ajaga korda ei tee, sest me ei räägi siin asjadest, vaid inimestes. Tegelikult pole probleem sugugi tüdrukutes, vaid keskkonnas, milles igapäevaselt kodu väliselt viibivad.

Samas sain ka jällegi aru, et ühe nädalaga ei tee olematuks seda, mis on kujunenud pikema aja jooksul. Küsimus ei ole tüdrukutes. Nemad on uudishimulikud, rõõmsad ja valmis maailma avastama. Suurem küsimus peitub hoopis selles, millise keskkonna ja võimalused me neile loome.

Tänane päev tuletas mulle meelde, kui vähe on vahel vaja, et inimene tunneks end märgatuna. Ujumine, piknik, lillede korjamine, maalimine, tass kohvi ja koogitükk – need ei ole suured ega kallid asjad. Aga just sellistest hetkedest sünnib tunne, et elu ei ole ainult päevade möödumine, vaid midagi, mida on päriselt võimalik kogeda.

Ma lihtsalt tahtsin jagada Threadsikatele, et ostsin paar kuud tagasi endale majakatassi ja üliägeda pokaalis küünla. Küünalt ma põletada ei raatsi aga vean igale poole kaasa, et äkki täna. Aga ei. Ja majaka tass läheb lihtsalt minu tattoo ja looga kokku ja nii ma oma tassiga mööda suvist eestit ringi jõlgun. Ja täna jõlkusin oma klientidega mööda randa, hernepõldu ja piknikuala ja kohvikut mööda. Kõigile kniks ja kummardus, aitäh, et leidsin enda sära ja usu iseendasse

Vahel ei olegi minu jaoks õnnetunde tekkimiseks vaja midagi enamat kui üks tass, üks suvine päev, head inimesed ja teadmine, et oled lõpuks jälle sina ise.

Mõnikord ei ole kõige olulisemad päevad need, kus juhtub midagi suurt.

Need on päevad, kus täidetakse üks lubadus. Käiakse ujumas. Korjatakse põllult lilli. Maalitakse. Peetakse piknikku. Astutakse läbi kohvikust. Ja õhtul jõutakse koju teadmisega, et kellelgi oli täna lihtsalt hea olla. Väljast vaadates võib see tunduda tavaline päev. Minu jaoks ei olnud. Ma olen tegelikult käinud maha väga pika tee, et olla suuteline sellisel viisil kedagi toetama.

See pani mind mõtlema, kui sageli mõõdame oma tööd ja elu suurte saavutuste järgi. Tegelikult sünnivad kõige olulisemad muutused hoopis väikestes hetkedes. Hetkedes, kus inimene saab valida. Kus tema soov loeb. Kus keegi võtab tema jaoks aega. Täna ei olnud päev üles ehitatud minu soovidele. Laps tahtis proovida kartulivurri. Killu tahtis ujuma minna, lilli korjata, maalida, süüa kooki ja juua head kohvi. Minu roll oli need soovid võimaluste piires teoks teha.

Ja võib-olla peitubki selles tegevusjuhendaja töö kõige olulisem osa. Mitte programmide täitmises ega päevakava järgimises, vaid inimese päris elu rikastamises. Täna jõudsin ka ühe olulise taipamiseni. Ühe nädalaga ei tee olematuks seda, mis on kujunenud kuude või aastatega. Ei saa parandada kõike ega kõiki. Ei saa üksinda muuta hoolekande süsteeme ega teiste tegevusjuhendajate tööviise.

Küll aga saab muuta ühe päeva. Saab luua ühe ilusa mälestuse. Saab panna inimese tundma, et tema soovid ja rõõmud on olulised.

Vahel kipume alahindama selliste päevade väärtust, sest need ei paista statistikas ega aruannetes välja. Ometi on just need hetked need, mida inimesed kõige kauem mäletavad. Mulle tundub, et hooliv töö ei alga suurtest projektidest. See algab küsimusest: “Mida sina täna teha tahaksid?” Ja kui sellele küsimusele järgneb päriselt tegutsemine, võib täiesti tavalisest pühapäevast saada päev, mida meenutatakse veel kaua.

Otsustasin, et teen ka järgmisel nädalal samasuguse nädalakokkuvõtte. Ikka selleks, et näha, kuhu liigub minu tähelepanu.

Kui ma seda nädalat tagasi vaatan, märkan üht huvitavat muutust. Alguses olid fookuses valu, ebaõiglus ja küsimused, millele ma vastuseid ei saanud. Aga päevast päeva olin neisse jäänud kinni. Aga pärast mugavustsoonist välja loksutamist – päev-päevalt hakkasid nende kõrvale tulema hoopis teised asjad.

Laste naer.

Klientidega veedetud aeg.

Viljandi.

Hansalaat.

Rannad, lilled, piknikud ja kohvikud.

Ja lõpuks hoopis mõtted uutest kohtumistest, kontserdist ning sellest, et julgus võib tähendada ka lihtsalt uuele võimalusele “jah” ütlemist.

Minevik ei ole kadunud. Ta on endiselt osa minust.

Aga see ei ole enam ainus lugu, mida ma räägin.

Mulle tundub, et just seda üks nädalapäevik näitabki kõige paremini – kuidas tähelepanu kese võib vaikselt nihkuda ellujäämiselt elamisele. Valult tasakaalu poole. Ja lõpuks lihtsalt… elu poole.

Võib-olla ongi see kõige suurem muutus, mida ei märka ühe päevaga, aga mida on võimalik näha siis, kui vaatad terve nädala korraga tagasi.

Paradoksaalsel kombel oli mul selle nihke tegemiseks vaja ka neid viimase aja kohtumisi.

Neid hetki, kus kohtud inimestega, kes ei julge isegi tere öelda. Või inimestega, kelle kohta tead, et kuskil on sinust räägitud rohkem, kui sinuga. Ja siis tabada end mõttelt, et tegelikult on see “olukord” kuidagi natuke naljakas.

Sest ainult sina tead, kui palju aega ja energiat sa kulutasid selle nalja mõistmisele. Kaks aastat püüdsid aru saada, mis juhtus, miks juhtus ja kuidas sellest kõigest mõelda. Teiste jaoks oli see võib-olla lihtsalt üks peatükk, üks vestlus või üks hetk. Sinu jaoks oli see pikk teekond läbi küsimuste, valu, eneseanalüüsi ja lõpuks ka kasvamise.

Ja võib-olla ongi kõige kummalisem hetk see, kui ühel päeval vaatad tagasi ja saad aru – see, mis kunagi tundus nii suur ja raske, on muutunud lihtsalt üheks looks sinu elus.

Ja kas see pole nii, et …

tabad end mõttelt, et tegelikult on kogu selles loos üks kummaline iroonia.

Sest ühel hetkel saad aru, et selle loo nali ei ole enam sinu kulul. Kaks aastat püüdsid sa mõista, mis juhtus, miks juhtus ja kuidas seda kõike enda jaoks lahti mõtestada. Kandsid endas küsimusi, millele sa võib-olla kunagi otseseid vastuseid ei saanud. Aga nüüd vaatad sellele kõrvalt ja näed midagi muud. Näed olukorra absurdsust. Näed, kui palju energiat võis kuluda millegi ümber, mida oleks saanud lahendada lihtsalt ausa vestluse ja julgusega. Sinus oli ja on seda julgust enam ja küll, aga see..teinepool on kuidagi paras pidur.

Ja võib-olla ongi see kõige suurem muutus – sa näed, et KA SINA äkki ei ole enam OMA loo sees kinni. Sa vaatad seda juba kõrvalt.

See ei ole enam lugu sellest, mis sinuga tehti. See on lugu sellest, kuidas sina sellest välja kasvasid.

Tänud võõrad inimesed Threadsis. Et andsite nõu, kuulasite, lugesite ja põrgatasite mõtteid ja et kunagi te ei öelnud selle KUU aja sees, et ma mõtlen üle, või olen tundlik ja ehk..ma ei saa naljast aru.