Olen viimasel ajal palju mõelnud sõnale „kvaliteetaeg”. Mida see tegelikult tähendab?
Mingil imelikul põhjusel tunnen ma ennast täna palju paremini.
Eilne päev oli megahull. Aga kõige parema taipamise toobki oma keha, saada aru, et olen ise selle tuumapeavalu sisuliselt ise tekitanud (jälle!) oma mineviku valikutega. Ja sellega, et olen oma aju ja tegelikult terve kogu mina ära kurnanud läbi minu enda liiva jooksvate mõtetega.
Tänan kõiki, kes eile andsid mulle soovitusi, kuidas leevendada. Tänaseks on juba päris hea aga siiski valuvaigistite toel. Tundsin puudust SUP lauast, lähen loputan lainetes homme oma ajukäärud liigsest mürast puhtaks. Ja homme on traditsiooniline avatud talu külastus. Ja ülejäänud kuu jooksul on veel lapse sünnipäeva pidu korraldada, karjäärivalikus korrektsioone teha, leida üles oma varasuvine armastus Viljandi vastu ja liikuda kindlasti edasi vastu augustikuus sügisele Pärnus.
Mõtisklesin selle eilse teema üle, et kvaliteetaeg suhtes, ühe või teise osapoole ootused üksteiselt. Kvaliteetaeg, mis see on? Mis on see minu jaoks?
Kas see on restoranis käimine, reisile minek või mõni suur ja eriline sündmus? Või on kvaliteetaeg hoopis midagi palju lihtsamat? Võib-olla on see hommikune kohv vaikuses. Jalutuskäik metsas. Termos sooja joogiga kaasas. Rabajärves ujumine. Vestlus inimesega, kellega ei pea midagi tõestama.
Kas ma tunneks selle hetke ära, mis oleks minu jaoks kvaliteetne? Muidugi.
Võib-olla on kvaliteetaeg lihtsalt see hetk, kus sa oled päriselt kohal.
Olen aastaid olnud inimene, kes annab. Kes hoolitseb. Kes püüab luua teistele turvatunnet. Olla see inimene, kelle juurde saab tulla, kui elu teeb haiget või miski ei lähe plaanipäraselt. Aga ühel hetkel tuleb küsida ka endalt: kes loob turvalise koha minule?
Olen vahel oodanud, et keegi teine tuleks ja looks selle stabiilsuse, rahu ja kindlustunde minu ümber. Aga võib-olla olen vahepeal unustanud, et osa sellest on minu enda kätes. Et ka minul on õigus lihtsalt olla. Mitte olla kasulik kelelgile teisele. Mitte lahendada kellegi teise probleeme. Mitte saavutada mingit tulemust, kellegi teise heaks. Lihtsalt olla. Kui kaua ma mõtlesin, et kui äge oleks selline sõber, kes saab aru, kui väsinud ma sellest pidevast võitlusest olen – ole hea paku mulle lihtsalt oma seltskonda, hea padi ja tükike ilusat loodusvaadet. Mõnikord võib olla vähem või rohkem sõnu, toetavat õlga või lihtsalt pilk, kus lahendatud saavad korraga kõik maailmaküsimused.
Ja huvitav avastus on olnud see, et kvaliteetaeg iseendaga ei tähenda alati seda, et ma istun kodus teki all ja ei tee midagi. Midugi ma saan ja mõningatel juhtudel isegi pean, end mõistusega soodisse naelutama. Mõnikord tähendab see hoopis seda, et ma luban endal minna kaasa millegi heaga. Nagu siis, kui tuttav teisest trepikojast kutsub ujuma. Ma võin esimesel hetkel mõelda: „Ma tahaksin tegelikult lihtsalt kodus olla.” Aga siis lähen.
Mitte sellepärast, et ma pean. Vaid sellepärast, et ma saan.
Sest kuskil minu sees on ikkagi see inimene, kes tahab näha päikest vee peal, tunda külma vett nahal, hingata värsket õhku ja jagada ühte lihtsat hetke kellegagi, kes päriselt kohal on.
Võib-olla ongi kvaliteetaeg kõige rohkem seotud küsimusega:
Kas ma tunnen ennast selles hetkes nähtuna? Kas ma saan olla mina ise? Kas ma olen koos inimesega või kohas, kus ma ei pea ennast väiksemaks tegema?
Ja võib-olla on kõige ilusam kvaliteetaeg see, mille me õpime iseendale andma.
Sest kui me oskame olla iseenda jaoks olemas, siis oskame ka märgata neid inimesi, kelle kõrval ei pea pingutama. Neid, kes ei tule meid parandama. Neid, kes lihtsalt jäävad. Ma ei otsi inimest, kes tuleks ja teeks mu elu korda.
Ma ei vaja kedagi, kes päästaks mind iseenda eest. Ma otsin hoopis midagi palju lihtsamat. Inimest, kellega minna jalutama ilma suure plaanita. Spontaanselt. Inimest, kellega võtta kaasa termos sooja joogiga ja minna metsa. Inimest, kellega ujuda rabajärves ja pärast naerda selle üle, kui külm vesi oli. Inimest, kellega istuda kuskil vaikuses ja kelle kõrval ei pea kogu aeg midagi ütlema.
Mõttekaaslast.
Sest vahel ei ole kõige väärtuslikumad hetked need, kus toimub midagi erakordset. Vahel on kõige ilusam just see tavaline hetk, kus keegi on päriselt kohal. Keegi, kes küsib: „Kuidas sul tegelikult läheb?” Ja jääb kuulama. Keegi, kes ei kasuta hiljem sinult kuuldut sinu raskelt saavutatud heaolu kahjustamiseks.
🤍
Mulle meeldib mõte, kus „Ma ei pea. Aga ma saan.”
Ma ei pea minema jalutama. Aga ma saan minna ja avastada, et see tegi mulle head. Ma ei pea kellegagi oma aega jagama. Aga ma saan lasta kellegi enda maailma sisse. Ma ei pea olema kogu aeg tugev. Aga ma võin olla päris mina. Võib-olla ongi kvaliteetaeg lõpuks see, kui kaks inimest saavad olla koos nii, et kumbki ei pea ennast muutma.
Lihtsalt kaks inimest, kes märkavad samas hetkes elu. Väikseid hetki. Ja teineteise olemasolu 🤍
Kui inimene on pikalt olnud korraldaja, hoolitseja, probleemilahendaja ja turvavõrk teistele, siis võib tekkida sügav väsimus sellest, et alati peab ta mõtlema:
- kuhu minna;
- mida teha;
- kuidas kellelgi oleks hea;
- kuidas olukorda parandada.
Vahel on suurim luksus see, kui keegi teine ütleb:
„Ma mõtlesin välja. Tule lihtsalt kaasa.”
„Ma ei pea. Aga ma saan.” Sest päris vabadus ei teki sellest, et keegi võtab kontrolli sinu käest ära. See tekib siis, kui sa tunned, et sa võid kontrolli hetkeks ära anda, sest keegi hoiab samal ajal ruumi turvalise sinu jaoks.
„Ma ei pea. Aga ma saan.”
Mida rohkem ma selle lause peale mõtlen, seda rohkem saan aru, et see ei räägi ainult valikutest. See räägib vabadusest.
Aga päris vabadus ei teki sellest, et keegi võtab minu käest kontrolli ära. Vastupidi. Päris vabadus tekib siis, kui ma tunnen, et ma võin korraks kontrolli lõdvemaks lasta, sest keegi või miski hoiab samal ajal ruumi või hetke turvalisena minu jaoks.
Võib-olla ongi see üks kvaliteetaja kõige olulisemaid tähendusi. Ka paarisuhtes ei ole kvaliteetaeg ainult ühised tegevused, restoranid, reisid või erilised hetked. See võib olla hoopis tunne, et ma saan kellegi kõrval lihtsalt olla.
Et ma ei pea kogu aeg mõtlema ette.
Ei pea korraldama.
Ei pea lahendama.
Ei pea olema see, kes hoiab kõike koos.
Saan lihtsalt istuda vaikuses. Jalutada. Juua koos kohvi. Vaadata loodust.
Rääkida või mitte rääkida.
Sest keegi teine hoiab natuke ruumi ka minu jaoks. Aga võib-olla algab see oskus tegelikult suhtest iseendaga.
Kas ma luban endal lihtsalt olla? Kas ma võin võtta ühe päeva ilma, et peaksin midagi saavutama? Kas ma olen enda vastu sama hooliv nagu nende inimeste vastu, kelle eest ma alati hoolitsen?
Võib-olla ongi minu selle suve üks suurimaid taipamisi see: ma ei õpi teistest vähem hoolima. Ma õpin lubama ka endal olla see, kelle eest hoolitsetakse.
Ja võib-olla algabki kvaliteetaeg kõigepealt sellest, kuidas ma veedan kvaliteetaega iseendaga.
