Mõnes organisatsioonis tähendab vastutuse võtmine seda, et inimene tunnistab oma eksimust ja teeb vajalikud muudatused. Teistes organisatsioonides võib aga juhtuda vastupidi – eksimustele järgnevad ametikõrgendused, palgatõusud ja järjest uued tiitlid. Selle kõige taustal tekib paratamatult küsimus, kuhu jääb organisatsiooni algne eesmärk ja kelle heaolu on tegelikult esikohal. On kurb vaadata, kuidas kunagine südamlik ja suure potentsiaaliga kogukond võib ajapikku kaotada oma algse visiooni. Kohast, kus olid alati oodatud nii kliendid kui ka endised töötajad, võib saada süsteem, kus prioriteedid nihkuvad klientidelt töökorraldusele, ametinimetustele ja töötajate mugavusele.
Samal ajal kuhjuvad vastutusalad väheste inimeste õlgadele, uusi töötajaid on keeruline leida ning lahkunud töötajad ei soovi enam tagasi vaadata. Kõige enam teeb aga muret olukord, kus kliendid märkavad ise muutusi. Kui elanik naljatab, et ta on juba justkui hooldaja rollis, sest peab teiste elanike tegemisi kontrollima, siis tasub hetkeks peatuda ja küsida, kas süsteem toimib nii, nagu see peaks.
Ametikohad, tiitlid ja tööplaanid on vajalikud, kuid need ei tohiks kunagi muutuda olulisemaks kui inimene, kelle jaoks organisatsioon üldse loodud on. Mõnikord räägivadki kõige rohkem mitte skandaalid, vaid väikesed igapäevased detailid.
Jah, teistes asutustes on ikka nii, et kui inimene on teinud teisele ülekohut, siis see inimene võtab tavaliselt vastutuse. Mõnes kohas tähendab see hoopis seda, et ta saab ametikõrgendust, palgakõrgendust ja ronib karjääriredelil…läbipõlemise poole. Aga enne seda hakkab tal võim..pähe. Tegelikult on selles asutuses üldse väga palju huvitavaid asju toimunud. Raamatupidajast on saanud finantsjuht. Ja koordinaatorist on saanud oma valdkonna juht. Ja Tartus vastutav töötaja vastutab ka teises maakonnas asuvate majade töökorraldusliku poole eest ja 30 + enama erivajadusega kliendi elukorraldusliku elu igapäevaselt. Kuidas see küll korraldatud on, ma ei kujuta ette. Aga nii on, sest … uusi töötajaid on keeruline leida. Ja vanad töötajad, kes lahkusid, ei soovi sellest asutusest enam midagi teada.
Mõneti on mul hinges selline väike kahjutunne, kuidas selline suure potentsiaaliga väike küla on kaotanud oma esialgse visiooni ja südamliku kodutunde, kuhu kõik alati olid oodatud, ka need, kes … mingil põhjusel uutele töökohtadele suundusid. Ma arvan, et see kirjeldus ütleb nii mõndagi ja tegelikult polegi siin vaja rohkem midagi lisada. Lihtsalt kurb on vaadata, kuidas enam ei ole tähtis klient vaid hoopis oma töötaja mugavus. Asutus, kus töötajad lahkuvad ja kõik senised koordinaatori ameti pidajad ja raamatupidaja on saanud shiki tiitli “juhtpositsioonile”. Koht, kus tegevusjuhendaja peab enda kohta tegema tegevusplaani, kuhu kirjutab oma töö ülesanded ja kuidas ta nendega hakkama saab. Kui küsida mõne elaniku käest, siis võiks viimane öelda, et ei saa hakkama. Töötaja lahkub majast mitu tundi hiljem, pärast tööaja lõppemist, sest räägib ka elanikele, et “ei ole jõudnud oma asjadega hakkama saada.” Või siis eelistab arvutitööd päriselt klientide juhendamisele – näiteks ütleb ühele elanikule, et viimane vaataks teise elaniku hügieeni toimingud üle, et ikka hambad pestud ja voodi tehtud saaks. Klient naerab, et on nagu ise juba hooldaja. Aga keegi ei küsi tema käest midagi.
Mõni aeg tagasi jõudsin olulise taipamiseni – ma olen nende inimestega rahu teinud, kellega kunagi koos töötasin. Ma ei tunne enam viha, pettumust ega vajadust midagi tõestada. Tegelikult tunnen nende suhtes lihtsalt… mitte midagi. Ma arvan, et me oleme tasa. Mul on mõningatest kohtadest veel vastused tulemata aga põhimõtteliselt ma olen leidnud selle tasakaalu ja kohati sellise positsiooni, et mul on ju tegelikult kõik hästi
Jah, see oli väga keeruline aasta. Taastumise aasta. Toibumise aasta. Inimeste mõistmise aasta. Ja depressioon, teeb selle asja kordades hullemaks, kui see olla võinuks. Kuid need, inimesed, kes ei mõista depressiooni ega selle olemust või kulgu või võtavad seda kui vabandust ja ütlevad, et neil on ka see, vahel tahaks karjuda aga selmet naeratad ja ei ütle midagi, mis siis, et tahaks hoopis nutta, sest …inimesed ei küsi, kas sul läheb halvasti, nad ei oska selle teadmisega midagi peale hakata. Veel hullem, kui nad ise on tekitanud depressiooni ja emotsionaalse murdumise. Aga nii hea on kasutada sõnakilpe “Sa oled tundlik” Sa saad valesti aru” ja kogu vastutus on jälle sinu kanda.
Inimene, kes on pikalt olnud emotsionaalselt koormavas keskkonnas, harjub sageli uskuma, et tema peab pidevalt selgitama, tõestama ja vastutust kandma. Taastumine seisnebki vahel selles, et sa enam ei tee seda.
Ma arvan, et nad ise ei mõista veel niipea, mida nad oma käitumisega tegelikult tegid. Mõnikord toimib emotsionaalne heaolu nagu tuleviku laen – alguses tundub kõik õige, mugav ja isegi võidukas, kuid intressiks võib ühel hetkel saada omaenda sisemine rahu. See meenutab vanasõna püksi pissimisest – alguses on soe ja mõnus, aga üsna kiiresti muutub see külmaks ja ebameeldivaks.
Täna viisin Zoomis läbi lühikoolituse teemal, kuidas minna töövestlusele, alustada uut tööd ja tulla toime olukorras, kus praktikaperioodi või töö alguse kõrvale tekib palju muud, mida keegi ette ei oska näha.
Rääkisin sellest täpselt nii, nagu mina seda ise kogesin. Ausalt öeldes ei oleks paljud inimesed huvitatud töötamast sellises töökeskkonnas, kust mina läbi tulin.
Täna imetleti minu motivatsiooni kõige sellega toime tulla. Aga tegelikult ei olnud see motivatsioon. See oli distsipliin ja rutiin. Motivatsioon kaob ära. Mõnikord päevadeks, mõnikord kuudeks. Distsipliin aga ütleb sulle: tõuse üles, tee järgmine samm ja liigu edasi isegi siis, kui sul enam jõudu ei ole. Tagantjärele näen, et mõnda asja oleksin saanud teha teisiti. Aga tol hetkel ei olnud mul enam jaksu. Ma ei osanudki kõike paremini teha, sest õppisin seda kõike käigu pealt.
Ja see on täiesti normaalne.
Vahel unustame, et inimesed ei saa teha otsuseid teadmiste põhjal, mida neil sel hetkel veel olemas ei ole.
Mõnikord ei ole ellujäämine ilus, inspireeriv ega eeskujulik. Mõnikord on see lihtsalt järjekindel samm-sammuline liikumine läbi keerulise perioodi. Ja sellest täiesti piisab.
Distsipliin ja rutiin, my lady
“Ma usaldan oma sisetunnet, aga ma olen märganud, et mõnikord jõuan samale tõele ka hiljem, kui emotsioon on vaibunud. Mõlemad teed viivad samasse kohta — lihtsalt erineva tempoga.”
Olen seal, kus alati on päike. Kui vihma sajab, on päike ..pilve taga.
