Ühe postituse all küsiti: “Mis on sinu oskus, millest kasu pole?”
Minu vastus oli:
“Olen hästi põhjalik, lähen teemaga süvitsi. Läheb aega, mis läheb, aga suur pilt peab kokku saama. Tihtipeale on teised ammu edasi liikunud ja selline „kondi närimine” on teiste jaoks mõistetamatu.”
Ja korraga käis peas klõps.
💚 Kirjutasin paar päeva tagasi, et annan oma ajule uusi kogemusi.
Vastasin ühele kommentaarile ja sain vastu ootamatu küsimuse: “Kas sa lahendad ristsõnu nii, et kõik ruudud peavad täis saama?”
Huvitaval kombel ei andnud see inimene mulle nõu ega öelnud: “Ära mõtle nii palju.” Ta suunas minu aju hoopis samale vajadusele – mustrite kokkupanemisele –, aga minu jaoks turvalises ja stabiilses keskkonnas.
See on minu jaoks suurepärane näide sellest, kuidas üks juhuslik vestlus võib muuta seda, kuidas ma iseennast näen. Mõnikord selgub, et omadus, mida olen ise pidanud kasutuks, võib kellegi teise pilgu läbi osutuda hoopis tugevuseks. 💚
Ma ei talu poolikuid mustreid. Mu aju tahab aru saada. Tahab, et kõik tükid leiaksid oma koha. Ja korraga tekkis mul uus mõte.
Võib-olla siis, kui tunnen, et mõtted hakkavad jälle vanadesse radadesse triivima või hakkan elu üle lõputult juurdlema, ei peagi ma otsima järjekordset vastust iseenda seest. Võib-olla piisab sellest, kui avan hoopis ristsõna. Las aju lahendab seekord siis päris mõistatust.
Kas kompromiss tähendab alati järeleandmist?
Võib-olla ei olegi küsimus sõnas kompromiss. Küsimus on hoopis selles, mida me selle all kogeme.
Mina olen oma elus teinud otsuseid, mida nimetasin kompromissideks. Tagantjärele vaadates olid need sageli hoopis olukorrad, kus loobusin millestki enda jaoks olulisest, sest tundus lihtsam kohaneda kui enda eest seista.
Need kogemused õpetasid mulle, et kõik järeleandmised ei ole kompromissid.
Tõeline kompromiss võiks olla selline, kus mõlemad inimesed tunnevad end kuuldu ja väärtustatuna. Kus lahendus sünnib koostööst, mitte sellest, et üks peab endast rohkem loobuma kui teine.
Ja vahel on kõige ilusam kokkulepe hoopis see, et jääd iseendale truuks.
Sest kui oled iseendaga kooskõlas, ei pea sa enam valima enda ja teiste vahel. Sa saad otsida lahendusi, kus mõlemal on võimalik võita. Ja kui sellist lahendust ei ole, siis võib ka lugupidav “ei” olla kõige ausam vastus.
Võib-olla ongi täiskasvanuks saamise üks osa õppida vahet tegema kompromissil, kokkuleppel ja enese hülgamisel. Mina alles õpin seda vahet nägema. Ja tundub, et mida rohkem ma iseennast tundma õpin, seda vähem pean tegema kompromisse, mis lähevad vastuollu minu väärtuste ja heaoluga. Sest elu ei peaks olema pidev enda väiksemaks tegemine.
Elu võiks olla koht, kus ka iseendal on piisavalt ruumi ja hea olla. 💚
Vahel jõuavad minuni lood minu endisest töökohast. Ma kuulan neid täna hoopis teise pilguga kui aasta tagasi.
Üks asi, mida olen hakanud märkama, on see, kui erinevalt võivad inimesed sama olukorda tajuda. Kui mingi lugu või uskumus hakkab grupis korduma, võib see tasapisi muutuda justkui ainsaks võimalikuks tõeks. Siis ei küsita enam, kas see vastab tegelikkusele – seda lihtsalt korratakse edasi. See pani mind mõtlema, kui suur mõju on töökeskkonnal meie mõtlemisele. Me kõik tahame kuuluda kuhugi. Me kõik mõjutame üksteist rohkem, kui arvame.
Täna ei tunne ma enam vajadust kedagi ümber veenda. Mind huvitab hoopis küsimus: kas ma julgen mõelda oma peaga ka siis, kui minu arvamus erineb enamuse omast? See on küsimus, mida tasub aeg-ajalt küsida meist igaühel. Sest mõnikord ei ole suurim julgus rääkida. Suurim julgus on säilitada oma kriitiline mõtlemine ka siis, kui ümberringi kõlab ainult üks lugu.
Kuidas on võimalik, et lapsevanem kirjutab asutusele oma lapse teemal aastaid järjest kirju, otsides vastuseid ja selgust, kuid tunneb ikkagi, et tema küsimused jäävad vastuseta?
Mõnele kirjale küll vastatakse, kuid sisuliste vastuste asemel kirjeldatakse hoopis seda, kui hästi asutus töötab, kui palju on kliendi heaks tehtud või miks praegune teenus on sobiv. Samal ajal võivad lapsevanema algsed küsimused jääda endiselt õhku.
Sellistes olukordades tekib minus küsimus, kas me päriselt kuulame seda, mida inimene küsib.
Vahel ei oota inimene täiuslikku lahendust. Ta ootab, et tema muret märgataks, tema küsimusele vastataks ja vajadusel ka tunnistataks, et midagi võiks teha teisiti.
Minu jaoks algab usaldus just sellest.
Viimaste tagasiside põhjal hakkab mul tekkima kuiv arusaamime, et tegu on “ajupestud kommuuniliikmetega”, kes usuvad kõike seda, mida oma peas ette kujutavad ja meeleheitlikult sellest kõiki teisi veenda püüavad.
Mõnikord mõtlen, kuidas saavad korraga olemas olla kaks täiesti erinevat pilti samast kohast.
Ühelt poolt kuulen, et töötajad on naerusuised, keskkond on hea ja kõik justkui toimib.
Aga samal ajal räägivad numbrid ja inimeste liikumine teistsugust lugu. Aasta jooksul lahkub 19 inimest. Uusi töötajaid on keeruline leida. Juhendajad räägivad väsimusest ja koormusest.
Ja siis tekib küsimus.
Kuidas need kaks pilti üksteisega kokku saavad?
Täna teen ühe väikese teadliku valiku. 🌿 Lähen võtan oma ristsõna. Mõni päev tagasi kirjutasin, kuidas annan oma ajule uusi kogemusi. Ja üks juhuslik vestlus tuletas mulle meelde, et minu põhjalikkus ei ole ainult asi, millega ma võin ennast lõputult mõtete sisse ära kaotada. Seda energiat saab ka mujale suunata. Kui tunnen, et hakkan jälle mõnda olukorda peas lahti harutama, kõiki võimalikke variante analüüsima ja otsima vastuseid küsimustele, millele mul võib-olla enam mõju pole, siis annan oma ajule hoopis teise ülesande.
Need on ka need uued kogemused, mida ma oma ajule annan.
Mitte ainult suured elumuutused või keerulised taipamised. Vahel on täiesti piisav, kui aju saab kogemuse, et elu ei koosne ainult probleemide lahendamisest, analüüsimisest ja mineviku lahti harutamisest.
Vahel tuleb lihtsalt olla.
Tunda päikest.
Kuulata vett.
Lahendada üks ristsõna.
Süüa midagi head.
Ja võib-olla ongi kõige suurem muutus see, kui õpin endale tõestama, et maailmas on lisaks keerulistele küsimustele ka väga palju lihtsaid ja ilusaid vastuseid. 💚
