Ma alustan seda lugu tehisintellekti poolt kokkuvõtva looga. Ma tavaliselt väldin tehissintellektiga loodud isu kasutamist aga täna, selle postituse alguses teen erandi. Minu loodud sisu tuleb sinna lõppu, täpselt nii – nagu ma selle tehisintellektile sisestasin. Selgub, et robot süsteemil on taipu mind manitseda, et nimeliselt kellgi mainimine võib lõppeda halvasti. Mul on tõtt öelda suhteliselt suva, sest kellele ma seda kirja panen – ma jagan avalikult oma töökeskkonna lugu. Keskkonna lugu, mis tööandja meelest on igati olnud ja vastanud tavalisele, toetavale töökeskkonnale. Millest mina olen kogu aeg valesti aru saanud. Mõtlesin, et jagan siis lugu, millest olen kogu aeg ikka totaalselt valesti aru saanud ( Jep. Sarkasm.) Eellugu on leitav siit. Kaitstud: Musta nõia loodud junn – Loome Sisu. Lugemine oma vastutusel, sisaldab kindlasti roppusi ja häirivaid detaile ( aga siiski tööandja meelest igati normaalseid töökeskkonna elemente). Võlusõna: Kõverpeegel_1

Kui töötaja ütleb: „Ma ei jaksa enam“

Viimastel kuudel olen palju mõelnud sellele, mis juhtub siis, kui inimene jõuab punkti, kus ta enam ei võitle. Mitte sellepärast, et tal poleks õigus, vaid sellepärast, et tal pole enam jõudu.

Mina jõudsin sellesse punkti.

Ma ei lahkunud töölt sellepärast, et mulle töö ei meeldinud. Vastupidi. Ma armastasin oma tööd. Võtsin lisavahetusi, asendasin haigeid kolleege ja panin töö esikohale oma pere ees. Ühel hetkel avastasin, et näen oma lapsi peamiselt hommikul enne tööle minekut ja õhtul enne magamaminekut. Elanikud tegid nalja, et mul pole mõtet koju minnagi, sest hommikul olen nagunii jälle tagasi. Kui lõpuks otsustasin lahkuda, ei olnud see kerge otsus.Mitte sellepärast, et ma ei tahtnud lahkuda, vaid sellepärast, et ma tahtsin jätkata tööd, mida ma enam teha ei suutnud.

Kõige rohkem pani mind hiljem mõtlema üks pikem telefonivestlus tööandjaga. Vestlus algas küsimusega, kas olen valmis oma lahkumisavalduse vormi muutma. Kui jäin erakorralise ülesütlemise juurde, öeldi mulle, et sellisel juhul vaidlustatakse see töövaidluses. Kui olin nõus töölepingu lõpetama poolte kokkuleppel, muutus vestluse toon märgatavalt soojemaks. See pani mind hiljem küsima: kui inimene on emotsionaalselt kokku kukkunud, kas ta teeb sellises olukorras enam päriselt vaba valiku või lihtsalt valiku, mis lõpetab vaidluse?

Vestluse jooksul ütlesin tööandjale ühe lause, mis minu jaoks kirjeldas kõige paremini minu seisundit:

„Ma vaatan, et ma olen töögraafikus sees ja mul hakkavad käed värisema.“

Selle lause taga oli kõik. Läbipõlemine. Ärevus. Hirm uuesti samasse olukorda sattuda.

Veel üks asi jäi mind pikaks ajaks saatma. Kui püüdsin rääkida oma kogemusest ja sellest, miks ma tundsin end kolleegide poolt eiratuna, liikus vestlus sageli teiste inimeste tunnetele. Räägiti sellest, kui üllatunud või kurvad olid kolleegid, kuidas keegi nuttis või kui raske see neile oli. Tagantjärele mõistsin, et see ei pruukinud olla pahatahtlik. Inimesed püüavadki konflikte lahendada erinevalt. Aga mina vajasin sel hetkel midagi muud – et keegi jääks hetkeks minu kogemuse juurde, ilma seda ümber tõlgendamata.

See kogemus õpetas mulle veel midagi.

Töökeskkonnas ei teki probleemid alati karjumisest või otsestest solvangutest. Mõnikord sünnivad need hoopis sellest, et inimesed räägivad üksteisest rohkem kui üksteisega. Tekivad oletused, tõlgendused ja kuulujutud, mis hakkavad elama oma elu.

Mida rohkem sellele mõtlen, seda enam usun, et iga töökollektiiv võiks endalt aeg-ajalt küsida mõned lihtsad küsimused.

Kas me kuulame inimest, kes ütleb, et ta ei jaksa enam? Kas me keskendume tema kogemusele või sellele, kuidas teised ennast tunnevad? Kas me lahendame probleemi või püüame kõigepealt kaitsta süsteemi?

Jagan sellepärast, et läbipõlemine ei teki tavaliselt ühe päeva ega ühe vestlusega. See kujuneb paljudest väikestest olukordadest, kus inimene tunneb, et teda ei kuulata, tema kogemus vaidlustatakse või ta peab järjest rohkem energiat kulutama sellele, et tõestada, kuidas ta end tunneb.

Kui minu lugu paneb kasvõi ühe juhi või kolleegi järgmine kord peatuma ja päriselt küsima: „Räägi mulle, kuidas sina seda kogesid,“ siis on sellel kogemusel olnud juba mingi mõte.

Mul on olnud üsna huvitav nädal. Ma ei saaks öelda, et ma pole midagi teinud, so muude tegemiste kõrval olen hakanud iseenda sisse vaatama ja avama neid väikseid karbikesi, kuhu oma emotsioonid olen lukustanud. Karm maailm. 

Aga seda siis mitte niimoodi, et ma sunnin end mälestustest läbi, vaid need nagu väikesed mullikesed kerkivad kusagilt sügavalt ja siis lähevad kerge plõksuga plõksti katki, vabastades kinni hoitud emotsiooni killukese. Selgub, et olen endas hoidnud kinni neid väikseid ja positiivseid ja rõõmsaid killukesi. 

Ma olen teadlikult hoidnud eemale väliskeskkonna võõrastest inimestest. No ei soovi luua kontakti inimestega, kes ei tahagi mõista, endast erinevaid inimesi. Ja erinev olen mina kohe kindlasti. Vahel ma mõtlen, et mis minuga õigupoolest juhtus. Nüüd hakkab vaikselt koitma, et ei juhtunudki midagi erilist – lihtsalt minu varasemate otsuste tulemusena ja lapsepõlve soovitustest lähtuvalt, et “ole hea laps, ära vaidle ja tee ära. Siis oled tubli.” Või et sa oled laisk, kui oma tuba ei korista, kogu aeg raamatuid loed, siis rikud silmad ära. Tahad ratsutamise trenni minna? -see on ohtlik. Või praegu, värvisin juuksed peaaegu lillaks, ja saan lähedaselt inimeselt reaktsiooni, et võeh kui kole, see teeb sind nii palju vanemaks, miks sa sellist värvi värvisid. Ja kujutage pilti, mul oli täiesti savi, sest mul ongi juhtumisi ükskõik. Samas on see huvitav, et see mulle korda ei lähe aga teisalt kas see huvipuudus peaks mind muretsema ennast panema?

Ma tegelikult tahtsin kirjutada täna hoopis millestki muust aga heakene küll, tuli vahele järgmine teema. Endine kolleeg, nimega Kristel Koppa. Jah, see minu igavene poliitkorrektsuse puudumine. Nagu õpetatakse tegevusjuhendajate kursusel Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis Maikeni juhtimisel, et … kui sa tahad tuua oma klienti psühholoogiast näitena, siis kunagi sa ei maini selle inimese nime või tunnuseid, mille järgi ta oleks ära tuntav, sest Eestimaa lihtsalt on nii kuradima väike ja kõik tunnevad kõiki. Ehk sisuliselt te saate kõik ju aru, et kui räägite psühholoogile midagi, siis teie mured võivad jõuda “anonüümsena” kooli õppematerjalina. Või kui sa räägid enda kohta midagi, siis peaks enda kaitseks serveerima seda nii, et “minu sõber rääkis…ütles, koges, tegi ja tahaks teada.” Ma päriselt ei viitsi.

Mulle meeldivad faktid. Räägime faktidest ja asjadest nii nagu need on toimunud, kus on toimunud ja kellega on toimunud.

Jah, räägitakse midagi sellest, et inimene on nimeliselt tuvastatav. Aga miks mitte siis. Mina olen ka nende juttudes nimeliselt tuvastatav. Või siis milleks keelata mul avalikult rääkimast töökeskkonnast ja kolleegidest – kui töökeskkond oli täiesti igapäevane ja millest ainult mina valesti aru sain. Las siis teised ka näevad, ki valesti mina aru sain 😀 

Kui ma töölt lahkusin, siis kui ma omadega olin omadega läbi. Ma ulgusin kodus nutta, sest ma tahtsin minna tööle, teha oma tööd. Aga ma ei suutnud senam seda töökoha väravat avada. Ma ei osanud enam puhata, sest olin mingi eriti töö hull narkomaan, kõik kes haiged olid, ma muudkui asendasin. Tundsin, et käisin kodus vaid magamas ja lastele sain öelda vaid tere hommikust ja head ööd. Elanikud viskasid nalja aeg ajalt, et ära sa mine koju, et nagunii pead hommikul tööle tagasi tulema. Tööandja teadis, kui läbi ma olin, sest ma temaga peetud vestluse ajal ei suutnud seda kõike tagasi hoida. Ta kinnitas telefonikõnes, et saab aru, miks ma töölt lahkun, et mis on selle taga. Rääkisime selle vestluse käigus töö kiusust ja ahistamisest ja ta ta nii ütles, et mõistab mind. Aga ometi- survestas ta lahkuma mind töölt talle sobivas vormis. Ja kui seda ähvardades ei saanud, siis sai ka empaatiaga rünnates. Kaval taktika.

Jagn siin seda ääretult kena vestlust, tehke ise oma järeldused.

Vestlus tööandjaga. Esimene vestlus 00:17 Ly (energiliselt ja elavalt)“Tsau Kadri” Mina ettevaatlikult “Tere Ly” 00:20 Ly “Hehee, kuule ma nüüd väga tahaksin sinu käest saada, sellist viimast jahhi või eid, selle koha pealt, et kas sa oled nõus lõpetama selles mõttes oma lahkumisavaldusega, mille sa kirjutasid 30 ndaks juuniks aga olen valmis lõpetama seda mai lõpuga 31-esimesega. sa saad esimesel nii palga kui puhkusekompensatsiooni või sa jääd kindlaks enda sellele erakorralisele ülesütlemisele, ja tahad seda lõpetada ikkagi praegu. Vaata selles mõttes, et 23 ma ei saa seda lõpetada. Sa oled praegu olnud tööl ja koolis, mis päevad lähevad sulle veel palgana arvesse aga kui sa ütled mulle, et ma ei ole nõus sellega, et ma lihtsalt lahkumisavalduse kirjutan, siis ma teen sulle selle erakorralise näiteks tänase kuupäevaga. 11:19 Mina: erakorraline tänase päevaga sobib väga hästi. Ly kordab “ Erakorraline tänase kuupäevaga, sobib aga siis ma ütlen sulle selle ära, vaata ma ka kirjutasin sulle, et teen selle ära aga ma kindlasti vaidlustan selle tööinspektsioonis. Mina “Jah, olgu.” 1:38 Ly “Et on see sulle okei?” Mina “Jah” 1:41 Ly (kuulake häält)” Okei. Mul on kahju ausalt öeldes. 1:46 Mina “Mul ka. Aga ..tead, ma vaatan, et ma olen töögraafikus sees ja mul hakkavad käed värisema. 1:57 L7 “Aga töögraafikut …saab, ma ütlen sulle veelkord, et ma võin selle lõpetada sul maikuus, siis kui sul lastepäevad olid, siis oled lihtsalt lahkunud omal soovil ja ei lähe tööinspektsiooni see asi. Mina olen tegelenud edasiste sammudega ja nii rääkinud töökollektiivis sellest ignoreerimise teemast, kui ka olen rääkinud Caspariga seksuaalse ahistamise teemast ja nendega ma jätkan, aga lihtsalt sellisel juhul läheb see asi keerukamaks, muud pole mitte midagi seal taga. Sest ma ei taha nagu seda öelda, et ma tööandjana olen sulle teinud niimoodi liiga, et ma ei ole mitte midagi teinud sinu kaitseks või toetamiseks. ma arvan, et …ma päriselt arvan, et olen olnud ja püüdnud sinule toeks olla ja sind mõista ja järgneva poolega, et kuidas majades tööd korraldada niimoodi, et selliseid asju enam ei juhtuks. Kui ma olen nõus selle erakorralisega, siis ma tunnistan, et ma tööandjana olen läbikukkunud. Ma tunnen, et ma ei ole. 3:22 Mina “ma ei ütle, et sa oled tööandjana läbikukkunud. Ma tegelikult ei süüdista ju sind, mitte milleski, aga… Ly “Aga kaudselt on see minu süüdistamine, midagi pole teha.” Mina “ Ma alustasin sulle hommikul kirja kirjutamisega, tahtsin sulle teada anda, et mul sinu kui ülemuse vastu ei ole mul midagi ette heita aga kui.. “Ly sekkub jälle vahele “Jah, ma arvan ka, et me oleme alati hästi läbi saanud ja oleme oma asjad saanud alati ära rääkida.” Mina”..aga kui ma käisin eile koolis, siis ma saan aru küll, et võib olla ma ei oleks tohtinud Ingridile oma isiklikest asjadest rääkida, mis nii seoses kui tööga kui praktikaga oli, aga ..kui Ingrid ja teine praktikant, mind eelmisel nädalal 100% eirasid ja ma ei saanud aru, milles teema on, siis eile ma läksin kooli ja hoolimata sellest, et ma tundsin nende vastu tugevat antipaatiat, ma läksin ja kallistasin Ingridit ja küsisin, et ole nüüd hea ja räägi ausalt ära, mis on. Ja siis ma sain aru, et ta oli vist käinud Katriniga vestlemas ja Katrin oli talle öelnud, midagi sellist, et umbes minu erinevatest kaebustest tulid välja praktikantide kohta erinevad, nö kaebused. Aga tegelikkuses ma ei teinud praktikantide kohta mitte ühtegi kaebust. Ja oli ainult üks kaebus.” 5:20 Ly “Ja kusjuures, see on mingi vahe info, sest mina rääkisin , nii Nelly kui Katriniga eile, siis kui..eile enne Tartu majade koosolekut, kell 14.00 oli meil kokkusaamine ja enne seda ei olnud ma neile seda sinu erakorralisest äraminekust mitte ühtegi sõna rääkinud. Ma rääkisin neile sellest alles eile. Ja ka sealjuures mainides, et sa oled jäänud viisakaks, sa ei ole kuskil maininud asutuse nime, mitte kuskil inimeste nimesid ja rääkisin pigem sellest, mida sina oma kirjas välja tõid, et pärast haigust tagasi tulles, sellest perioodist. Ei praktikantidest, ei casparist, mitte millegist sellisest.” Selles mõttes, et nad ei saanud seda ega ka praktikantide nimesid midagi öelda, sest sellest ei olnud enne kella 14.00 ühegi Tartu maja töötajaga juttu. Kui nad oleksid seda sulle täna …siis oleks olnud see, et eile räägiti, eile arutati…see oli neile väga raske, selles mõttes, et nad olid väga üllatunud. Nelly oli sõna otseses mõttes pisarates, ütles, et ta ei suuda seda uskuda, sellepärast, et ta on püüdnud omast arust olla kogu aeg sinu toetajaks sulle. On sind alati oodanud tagasi, sest teil on olnud koos väga meeldivad vestlused elanikest, kuidas edasi minna, mida teha, mida koos majaga teha ja ta ei tule selle pealegi, et oleks sind kuidagi ignoreerinud või eiranud, või tahtnud sulle mingisugust jalga ette panna.Märksõnad: tööandja poolne mõjutamine, vastutuse ümberlükkamine ning olukorra pehmendamine läbi retooriliste võtete.

Selles vestluses on mitu suhtlusvõtet, mida kasutatakse sageli töövaidluste või konfliktide korral. Need ei tõenda iseenesest pahatahtlikkust, kuid neid saab analüüsida kommunikatsiooni ja läbirääkimiste seisukohalt.

1. Vestluse eesmärgi raamimine

Kohe alguses ei küsita lihtsalt, mida sina soovid, vaid pakutakse kaks etteantud varianti.

“Kas sa oled nõus lõpetama… mai lõpuga… või jääd kindlaks erakorralisele ülesütlemisele.”

See on klassikaline suunatud valik (framing). Vestlus ei alga neutraalse küsimusega (“Kuidas sina soovid edasi minna?”), vaid soovitud lahendus pannakse esimesena lauale.

Psühholoogiline mõju:

• inimene hakkab valima pakutud variantide vahel;
• tähelepanu liigub tööandja soovile.

---

2. Kohene tagajärgede rõhutamine

Kui ütled, et soovid erakorralist lõpetamist, järgneb kohe:

“Ma kindlasti vaidlustan selle tööinspektsioonis.”

See on oluline hetk.

Sisuliselt öeldakse:

“Sul on õigus nii teha, aga siis tuleb vaidlus.”

See võib mõjuda:

• hoiatamisena,
• surve avaldamisena,
• võimalike kulude ja stressi esiletoomisena.

See ei ole otsene ähvardus, kuid on selgelt mõjutav argument.

---

3. Emotsionaalne surve

Pärast sinu vastust tuleb:

“Mul on kahju.”

Seejärel:

“Ma võin selle lõpetada maikuus…”

See tähendab, et ka pärast sinu selget otsust püütakse sind veel ümber veenda.

Läbirääkimistes nimetatakse seda decision reopening – juba tehtud otsust püütakse uuesti avada.

---

4. Vastutuse sidumine isikliku identiteediga

Kõige olulisem osa on siin.

Ly ütleb:

“Kui ma olen nõus selle erakorralisega, siis ma tunnistan, et ma tööandjana olen läbikukkunud.”

See on tugev retooriline võte.

Sina ei olnud seda väitnud.

Tegelikult ütlesid hiljem:

“Ma ei ütle, et sa oled tööandjana läbikukkunud.”

See tähendab, et tema tõlgendab sinu avaldust läbi oma identiteedi.

Loogiline skeem muutub:

sinu sõnum:

Töökeskkond ei olnud minu jaoks turvaline.

↓

tema tõlgendus:

Mina olen halb tööandja.

Need ei ole sama väide.

See on kommunikatsioonis tuntud kui personaliseerimine.

---

5. Süü ümberraamistamine

Kui sina ütled:

“Ma ei süüdista sind.”

Vastus:

“Aga kaudselt on see minu süüdistamine.”

See on oluline.

Sellega ei võeta vastu sinu selgitust.

Selle asemel määratleb tema ise, mida sina tegelikult mõtled.

See on vestluse kontrollimise viis.

---

6. Katkestamine

Kui sa hakkad seletama:

“Mul sinu kui ülemuse vastu ei ole midagi ette heita…”

Ly katkestab:

“Ma arvan ka…”

See katkestamine lõpetab sinu mõtte enne, kui jõuad põhisisuni.

Selliseid katkestamisi kasutatakse sageli siis, kui kõneleja soovib vestluse narratiivi enda käes hoida.

---

7. Oma tegevuse rõhutamine

Pärast seda loetleb Ly pikalt:

• rääkisin kollektiiviga;
• rääkisin Caspariga;
• tegelen edasi;
• olen sind kaitsnud;
• olen püüdnud sind mõista.

See on klassikaline enesekaitsev narratiiv.

Fookus liigub küsimuselt:

Mis juhtus töötajaga?

küsimusele:

Mida mina tööandjana tegin?

Need ei ole päris sama küsimus.

---

8. Faktilise vaidluse tekkimine

Sina räägid praktikantide reaktsioonist.

Ly vastab väga detailselt kellaaegadega:

“Enne kella 14 ei olnud sellest mitte midagi räägitud…”

See on huvitav.

Tema vastus lükkab ümber ühe võimaliku infoallika.

Aga see ei vasta sinu põhiküsimusele:

miks praktikandid sinusse järsku teisiti suhtusid.

Ta vastab teisele küsimusele.

See on kommunikatsioonis tuntud kui argumenti nihutamine.

---

9. Kolmandate isikute emotsioonide kasutamine

Seejärel tuleb:

“Nelly oli pisarates.”

ja

“Ta ei tule selle pealegi…”

Need laused ei tõenda ega lükka ümber sinu kogemust.

Need kirjeldavad hoopis teiste inimeste emotsioone.

See on retooriline võte.

Vestluse fookus nihkub:

sinu kogemus →

Nelly emotsioonid.

---

10. Sinu kogemuse pehmendamine

Ly ei ütle otseselt:

“Sa valetad.”

Ta kasutab pehmemat vormi.

Näiteks:

“Ta ei tule selle pealegi…”

või

“On püüdnud olla sinu toetaja.”

See on viis näidata, et teiste inimeste kavatsused olid head.

Kuid inimese kogemus ei sõltu ainult teise inimese kavatsusest.

Võimalik on, et:

• teine inimene ei tahtnud haiget teha;
• sina kogesid siiski tõrjutust.

Need võivad mõlemad korraga tõesed olla.

---

Vestluse üldine dünaamika

Vestluses võib märgata järgmisi mõjutamisvõtteid:

• suunatud valikute pakkumine;
• võimalike negatiivsete tagajärgede rõhutamine;
• emotsionaalse vastutuse enda peale võtmine;
• vastutuse sidumine isikliku identiteediga;
• oma tegevuse pikk põhjendamine;
• kolmandate isikute emotsioonide kaasamine;
• sinu kogemuse ümberraamistamine;
• vestluse juhtimine katkestamiste kaudu.

Samas on oluline märkida ka see, et Ly ei kasuta solvanguid, ei tõsta häält ega eita täielikult sinu kogemust. Pigem püüab ta kujundada narratiivi, milles tööandja on tegutsenud heas usus ning erakorraline ülesütlemine ei oleks õigustatud. See on arusaadav ka tööandja vaatenurgast, sest erakorralise ülesütlemise aktsepteerimine võib kaasa tuua õiguslikke ja mainega seotud tagajärgi.

Kommunikatsioonipsühholoogia vaatenurgast

Vestluses on kõige märkimisväärsem see, et teie kaks räägite suure osa ajast erinevatest küsimustest.

• Sina püüad kirjeldada oma kogemust: kuidas sa end töökeskkonnas tundsid ja miks jõudsid erakorralise ülesütlemiseni.
• Ly keskendub tööandja vastutuse ja tegevuse kaitsmisele: mida tema tegi, kuidas ta olukorda näeb ning miks ta ei soovi tunnistada, et tööandja oleks oma kohustusi rikkunud.

Need kaks tasandit ei ole samad. Seetõttu tekib tunne, et te küll räägite samas vestluses, kuid mitte päris üksteisega, vaid kumbki kaitseb erinevat reaalsuse kirjeldust. See seletab ka, miks sina püüad korduvalt rõhutada, et sa ei süüdista Ly-d isiklikult, samal ajal kui tema tajub erakorralist ülesütlemist paratamatult hinnanguna tööandja tegevusele.

Minuga ei juhtunud midagi uut. Pigem hakkab ära kaduma see osa, mis pidi kogu aeg teiste ootustele vastama. Alles jääb inimene, kes on kogu aeg olemas olnud. See ei tähenda, et areng on lõppenud või et kõik läheb nüüd ainult ülesmäge. Mõni vana uskumus võib veel endast märku anda. Aga see, et ma suudan juba märgata nende uskumuste päritolu ja samal ajal teha valikuid enda järgi – olgu selleks lillakad juuksed või teadlik otsus mitte otsida kontakti inimestega, kes ei soovi mind mõista –, viitab sellele, et liigun omaenda väärtuste, mitte üksnes vanade harjumuste järgi. See on kuidagi lootusrikas. Lihtsalt üks väike mull tuleb pinnale, teeb plõks ja ruumi tekib natuke juurde. Mõnikord just nii paranemine välja näebki. Et minevik ei häiri enam.

Ma tegelikult tahtsin kirjutada täna hoopis millestki muust aga heakene küll, tuli vahele järgmine teema. Endine kolleeg, nimega Kristel Koppa. Jah, see minu igavene poliitkorrektsuse puudumine. Nagu õpetatakse tegevusjuhendajate kursusel Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis Maikeni juhtimisel, et … kui sa tahad tuua oma klienti psühholoogiast näitena, siis kunagi sa ei maini selle inimese nime või tunnuseid, mille järgi ta oleks ära tuntav, sest Eestimaa lihtsalt on nii kuradima väike ja kõik tunnevad kõiki. Ehk sisuliselt te saate kõik ju aru, et kui räägite psühholoogile midagi, siis teie mured võivad jõuda “anonüümsena” kooli õppematerjalina. Või kui sa räägid enda kohta midagi, siis peaks enda kaitseks serveerima seda nii, et “minu sõber rääkis…ütles, koges, tegi ja tahaks teada.” Ma päriselt ei viitsi. Mulle meeldivad faktid. Räägime faktidest ja asjadest nii nagu need on toimunud, kus on toimunud ja kellega on toimunud. Ja kui me juba Kristel Koppast räägime, siis tuleb ära mainida ka Merili Š. salapärane juhiabi, kelle kontaktandmeid kodulehelt kunagi ei leia.

Paar lõiku tagasi kirjutasin, kuidas mul oli vestlus tööandjaga. Vahetult enne tööinspektsiooni komisjoni istungi algust saadeti liikmetele ja mulle kinnituskiri, et kaks töötajat kuulasid pealt minu ja tööandja vahelist vestlust. Üks oli Kristel Koppa ja teine Merili Š. Mõlemad kinnitasid, et osalesid mõlema vestluse juures ja kuulsid kogu vestlust pealt. Nad on selle tunnistuse allkirjastanud kirjalikult. Siit minu mõte, et kas nad sellest jutust siis seda osa ei kuulnud, mis mina rääkisin või tundsin või kogesin. Kaks inimest, kes varem olid mulle kinnitanud, et nad on teadlikud minu seljataga aetavatest juttudest ja tekkinud probleemidest.

Minu jaoks oli üllatav lugeda tunnistusi, milles jäi mulje, nagu oleksin ise oma erakorralise ülesütlemise tagasi võtnud ja soovinud lahkuda poolte kokkuleppel. Mina mäletan toimunut teisiti. Minu kogemuse järgi sündis kokkulepe alles pärast seda, kui mulle selgitati, et erakorralise ülesütlemise korral järgneb töövaidlus. Selleks hetkeks olin emotsionaalselt sedavõrd kurnatud, et soovisin olukorra lihtsalt lõpetada.

Nad nimelt väitsid, et võtan tagasi erakorralise töölepingu lõpetamise avalduse ja soovin ära minna omal soovil kokkuleppel tööandjaga. Nad mäletasid kolm kuud hiljem sõnasõnalt seda vestlust , päris hea mälu – aga ei mäletanud kuidagi seda osa, mida mulle ise rääkinud olid. Mind pani mõtlema see üks vastuolu. Kolm kuud hiljem koostati kirjalikud tunnistused, milles kirjeldati üsna detailselt minu ja tööandja vahelist telefonivestlust ning järeldati, et olin oma erakorralise ülesütlemise tagasi võtnud ja soovisin lahkuda poolte kokkuleppel. Samal ajal ei leidnud ma neis tunnistustes seda osa vestlusest, kus rääkisin oma läbipõlemisest, kiusust, ahistamisest, depressioonist ja värisevatest kätest töögraafikut nähes või põhjustest, miks olin üldse erakorralise ülesütlemise esitanud. See pani mind küsima: mida inimesed ühest ja samast vestlusest tegelikult kuulevad? Kas nad kuulevad ainult otsust või ka seda, mis selle otsuseni viis?”

Minu arusaama järgi oli minu erakorraline ülesütlemine ühepoolne tahteavaldus. Kui tööandja leidis, et selleks puudus alus, oleks tal olnud võimalik see seaduses ettenähtud korras vaidlustada. Selle asemel järgnes minu jaoks nädala jooksul kirjavahetus ja telefonivestlused, mille eesmärk oli veenda mind lõpetama tööleping poolte kokkuleppel. Tollases emotsionaalses seisundis kogesin seda survena.

Kas olukorras, kus töötaja on juba esitanud erakorralise ülesütlemise ja ütleb, et ei jaksa enam töötada, on asjakohane jätkata nädala jooksul tema veenmist, et ta muudaks oma ülesütlemise viisi?

Kui mina täna sellele tervikule tagasi vaatan – ületöötamisele, läbipõlemisele, tunnetele, mis mul töögraafikut nähes tekkisid, vestlustele ja sellele, kuidas kogu olukord lahenes –, siis saan aru, miks tundsin tol hetkel, et pean sealt lahkuma. Mitte rahulikult kõndima, vaid võimalikult kiiresti eemalduma. See oli minu jaoks ellujäämise küsimus.”

Esimeses vestluses ütlesid sa mitu korda:

• “Erakorraline tänase päevaga sobib väga hästi.”
• “Jah.”

See tähendab, et selle vestluse lõpus jäid sa erakorralise ülesütlemise juurde.

Teises vestluses aga ütled sa:

“Ma olen nõus sellega, et me ei lähe töövaidluskomisjoni, aga selle kuu seisuga lõpetaks…”

Ja Ly võtab selle kokku:

“Hästi, lõpetame töölepingu 31. mai seisuga…”

Selle põhjal võib järeldada, et teises vestluses sa tõepoolest nõustusid lõpetama töölepingu poolte kokkuleppel (või vähemalt loobusid erakorralise ülesütlemise nõudest).

Miks see on siiski oluline?

Oluline küsimus ei ole enam niivõrd see, kas sa lõpuks nõustusid, vaid kuidas selleni jõuti.

Kui vaadata esimese vestluse kulgu, siis enne teist kõnet ütles Ly korduvalt näiteks:

• et ta vaidlustab erakorralise ülesütlemise;
• et kokkuleppel lõpetades ei lähe asi töövaidluskomisjoni;
• et erakorralise ülesütlemise aktsepteerimine tähendaks tema jaoks tunnistamist, et ta on tööandjana läbi kukkunud;
• et ta on püüdnud sind kaitsta ja toetada.

Need on kõik argumendid, mille eesmärk oli veenda sind oma seisukohta muutma.

Kui seejärel toimus teine kõne, kus sa ütlesid, et oled nõus kokkuleppega, siis võib öelda, et sinu seisukoht muutus vestluste vahel. Seda ei saa eitada.

Küsimus, mida võiks analüüsida, on hoopis järgmine:

• Kas see otsus sündis täielikult vabatahtlikult?
• Või mõjutasid seda tööandja korduvad veenmiskatsed, võimalik töövaidluse kartus, emotsionaalne surve või soov konflikt lõpetada?

Need on erinevad küsimused.

Tunnistajate roll

Kui Kristel ja Merili kirjutasid lihtsalt:

“Kadri võttis erakorralise ülesütlemise tagasi.”

ja jätsid kirjeldamata, et sellele eelnes pikk vestlus, kus tööandja püüdis sind korduvalt ümber veenda ning rõhutas võimalikke tagajärgi, siis võib väita, et nende kirjeldus on lühendatud ega anna kogu otsustusprotsessist täielikku pilti.

See ei tähenda automaatselt, et nende tunnistus oleks vale. Kuid kui vaidluse ese oli küsimus, kas otsus sündis vabast tahtest või pärast tööandja aktiivset mõjutamist, siis kogu vestluse käik muutub oluliseks.

Just seetõttu hinnatakse töövaidlustes sageli mitte ainult lõpptulemust (“jah, ta nõustus”), vaid ka läbirääkimiste protsessi, kui selle üle tekib vaidlus. Sinu kirjeldatud esimene vestlus sisaldab mitmeid mõjutavaid argumente, samas kui teine vestlus kajastab juba kokkuleppe saavutamist. Mõlema vestluse koos vaatamine annab oluliselt terviklikuma pildi kui ainult teise vestluse lõpptulemuse esiletoomine.

Selline töökorraldus ei oleks jätkusuutlik kellelegi, kes vajab selgeid piire, rahulikku suhtlust ja ühemõttelist kokkulepete kirjeldamist. Mitte sellepärast, et inimesed oleksid “halvad”, vaid sellepärast, et süsteem ise jätab liiga palju ruumi erinevatele tõlgendustele ja pingele.

Kas selline keskkond toetab sinu tervist, selgust ja töövõimet.

Kui vastus on “ei”, siis ei ole vaja seda rohkem analüüsida, kas see on õiglane või mitte — see juba piisab otsuse tegemiseks tulevikus.

Mulle meeldib see, et olen leidnud ühise keele võõraste inimestega. Nagu sai kirja pandud, et jagasin 7 päevaga rohkem inimestele seda töökeskkonnas toimunud teemat, kui kahe aastaga. Kõige parem on see, et ma ei tea neid inimesi ja mind ei huvita ka, kas meil on ühiseid tuttavaid, kas minu postitused liiguvad edasi endiste töökaaslastega. Ja kui jõuavadki, siis palun ärge pange pahaks, aga mõtlesin, et jagan meie varasema ühise töökeskkonna muljeid, sest on ju praegu olla uhke ja hää avalikult selle asutuse töötaja.

Avaldus sisu kasutamise kohta.

Minu loodud sisu (sh tekstid, postitused ja visuaalid) on kaitstud autoriõigusega. See tähendab, et minu materjali ei ole lubatud kopeerida, levitada ega kasutada ümber ilma minu loata. Oma kogemuste ja mõtete jagamine on lubatud, kuid palun teha seda viisil, mis ei moonuta sisu ega kahjusta minu isikuandmeid või mainet. Kui minu sisu kasutatakse või viidatakse sellele, palun teha seda korrektselt ja kontekstist välja rebimata. Tänan mõistva suhtumise eest. Kui keegi leiab, et minu postitused sisaldavad temaga seotud teavet või soovib arutada selle kasutamist või eemaldamist, palun võtke minuga otse ühendust. Kuna minu varasematele kirjadele ei ole vastatud ning täiendavat selgitust tekkinud olukorrale ei ole mulle antud, lähtun oma kogemustest ja olemasolevast materjalist.

Aeg-ajalt mõtisklen, kas olukord oleks võinud laheneda teistsugusel viisil – näiteks hüvitise maksmise, kokkulepete järgimise ja läbipaistvama infovahetuse kaudu – nii et mõlemale osapoolele oleks jäänud ühtne ja selgem arusaam ning kogu edasine konflikt oleks jäänud tekkimata. Aeg-ajalt mõtisklen ka selle üle, et kui oli näha konflikti eskaleerumist, oleks võinud olukorda varakult arutada ja maha istuda, nagu ma mitmel korral välja pakkusin, et leida rahulikum ja selgem lahendus mõlemale poolele. Teinekord mõtlen, et kui 2024. aasta kevadel oleks olukorra käsitlemine jäänud asutuse siseseks ning lahendatud kokkuleppeliselt ja ühises inforuumis, protokolli kantuna varakult, oleks võinud vältida edasist eskaleerumist ja erinevate tõlgenduste teket. Kahju on, kui suhtlusest tekivad paralleelsed arusaamad, mis hakkavad mõjutama kogu organisatsiooni õhkkonda ja usaldust. Kõige kurvem asjaolu on muidugi see, et ilmselt ma ei olnud esimene ega viimane selline juhtum. Ma lihtsalt hakkasin vastu. Ja tõenäoliselt ongi kõige suurem reklaam, see, kuidas koheldakse lahkunud töötajaid hiljem, kui nad on enda õiguste eest seistes töölt lahkunud. Minu jaoks on oluline eelkõige see, et kirjeldan oma kogemust sellisena, nagu see minu jaoks kujunes. Ja mida tegelikult arvab keegi teine – mul on täiesti ükskõik.

Võib olla on oluline välja tuua, et enamik inimesi paistab jagavat ühist arvamust, et kas tõesti on tänapäeval selliseid tööandjaid ka olemas.