Meie teenuse fookuses on turvaline, toetav ja arendav elukeskkond inimestele, kellel on intellektipuue ning kes vajavad igapäevaelus juhendamist ja struktureeritud tegevusi. Meie kogemuse põhjal vajab klient, kes ei ole üldjuhul agressiivne, kuid kellel esineb viha pigem sissepoole suunatuna, järjepidevat ja rahulikku tegevuslikku toetust. On märgatud, et nii majas toimuvad tegevused, õues viibimine kui ka individuaalne juhendamine aitavad kliendil pingeid maandada ja emotsionaalset tasakaalu hoida.
Viimastel aastatel on klient kasutanud tugevaid ravimeid, mis on mõjutanud tema kehakaalu ning üldist aktiivsust. Raviskeemi muutuste ja ravimite rahustava toime tõttu on sagenenud väsimus ning passiivsus. Samas on oluline märkida, et liigne passiivsus ei pruugi alati olla “puhkus”, vaid võib viidata ka vähenenud motivatsioonile ja vähesele aktiveerimisele keskkonnas.
Majas töötab neli tegevusjuhendajat. Praktika on erinev – üks juhendajatest kaasab kliente järjepidevalt ka majast väljapoole suunatud tegevustesse, pakkudes mitmekesist ja aktiivset osalemist. Teised kolm juhendajat on pigem toetava ja lubava lähenemisega, kus kliendile jäetakse rohkem ruumi “puhkamiseks” ja omaette olemiseks. Hiljuti on kliendi kohta kirjeldatud olukorda, kus ta veetis aega maas istudes, olles passiivne ning ei soovinud tegevustesse kaasuda.
See olukord tõstatab olulise küsimuse tasakaalu kohta: kuidas leida õige piir puhkuse ja aktiivse kaasamise vahel nii, et kliendi elukvaliteet, motivatsioon ja osalus igapäevaelus säiliksid ning areneksid.
Meie eesmärk on luua keskkond, kus iga inimene saab olla märgatud, toetatud ning oma võimete piires aktiivne osaleja oma elus.
Kliendikeskne lähenemine aktiivsuse, toitumise ja igapäevase toe planeerimisel
Erivajadusega kliendi toetamisel on oluline, et aktiivsuse ja toitumisega seotud plaanid ei lähtuks ainult juhendaja arusaamast või eeldustest, vaid oleksid loodud koostöös kliendiga. Kliendi enda valikud, võimed ja motivatsioon peavad olema keskmes. Vaatluse põhjal võib kliendi puhul täheldada meeleolu langust, suurenenud passiivsust ning muutusi kognitiivses võimekuses. On esinenud ka süvenevat ravimite võtmise hirmu ning vähenenud huvi varem tuttavate tegevuste, sh botaanika vastu. Lisaks on märgatud, et klient ei pruugi enam kõiki inimesi ära tunda, mis viitab võimalikele muutustele kognitiivses seisundis.
Sellises olukorras on oluline mitte keskenduda ainult “aktiveerimisele”, vaid esmalt hinnata, millised oskused ja harjumused on kliendil tegelikult säilinud ning mida saab uuesti toetada ja meelde tuletada. Tegemist ei ole ainult arendamisega, vaid ka säilitamise ja turvatunde taastamisega.
Aktiivsuse suurendamine peab olema jõukohane ja tähenduslik. Liikumine ei pea esialgu olema seotud kaalulangetuse või eesmärgipõhise treeninguga, vaid võib alata lihtsatest ja turvalistest tegevustest igapäevaelus, mis toetavad rutiini ja heaolu. Sama põhimõte kehtib toitumise puhul. Eduelamuse loomiseks võib alustada lihtsate, tervislike ja iseseisvalt valmistatavate toidukordade õpetamisest. Oluline on, et klient kogeks, et ta saab millegagi hakkama – see toetab enesehinnangut ja suurendab motivatsiooni.
Aktiivne liikumis- ja toitumiskava peaks seega olema:
- kliendiga koos loodud
- võimetega kooskõlas
- väikeste sammudega edu loov
- suunatud esmalt säilitamisele ja alles seejärel arendamisele
Selline lähenemine toetab nii kliendi iseseisvust kui ka elukvaliteeti ning vähendab vastupanu muutustele.
Tegevusjuhendajate rolli ja lähenemise ühtlustamine kliendi toetamisel
Kliendi olukorra terviklikul toetamisel on oluline vaadata lisaks meditsiinilisele raviskeemile ka igapäevast elukeskkonda, tegevuslikku juhendamist ning sotsiaalset kaasatust. Tegevusjuhendajate roll ei ole ainult jätta kliendile “puhkeaega”, vaid pakkuda struktureeritud, jõukohast ja tähenduslikku tegevust, mis toetab nii vaimset heaolu, sotsiaalset kontakti kui ka igapäevaoskuste säilimist.
Ühiselt läbi viidud tegevused, juhendatud igapäevatoimingud ning osalemine majas ja väljaspool maja toimuvates tegevustes aitavad vähendada passiivsust ning toetavad kliendi enesehinnangut ja turvatunnet.
Kui kliendil esineb meeleolu langust, suurenenud apaatsust või kognitiivseid muutusi, on oluline teha koostööd ka tervishoiusüsteemiga (arst, õde, psühhiaater), et hinnata raviskeemi sobivust. Selliseid otsuseid ei saa teha tegevusjuhendaja, kuid tegevusjuhendaja vaatlused ja igapäevane info on sealjuures väga oluline sisend.
Oluline on ühtne arusaam meeskonnas:
- passiivsuse vähendamine ei ole “survestamine”, vaid toetatud osalemine
- igapäevased lihtsad tegevused on osa ravivast keskkonnast
- sotsiaalne ja tegevuslik stimulatsioon on sama oluline kui puhkus
- kliendi oskusi tuleb pidevalt hinnata, säilitada ja uuesti aktiveerida
Eesmärk on luua ühtne, teadlik ja koostöine lähenemine, mis toetab kliendi vaimset tervist, iseseisvust ja elukvaliteeti.
Ja kui baasvajadus on täidetud, saab siit edasi minna.
