Viimasel nädalal olen avastanud, et eneseareng ei tähenda alati kergendust. Vahel tähendab see hoopis seda, et istud nagu poolikute kohvrite otsas – ei tea, kas pakkida kokku või pakkida lahti. Midagi on muutunud, aga veel ei tea täpselt, mis.
Mõtlesin kirjutada Kristelile. Mitte sellepärast, et midagi tagasi saada. Mitte sellepärast, et midagi päästa. Vaid sellepärast, et mõte tuli. Alguses tahtsin jagada Caspari lauset: ära hüppa kellegi teise eest rongi alla, nagu ta mulle korrutas.
Siis hakkasid tulema teised laused. Sellised, mis meenutasid mulle kõike seda, mis juhtus Maarja Külas. Mõtted sellest, kuidas inimesed alguses hoiavad kokku ja hiljem ei tee sinust väljagi. Mõtted sellest, kuidas kompromisside järel hakati jälle rusikatega vehkima. Mõtted sellest, kui alatu, inetu ja silmakirjalik see kõik tundus.
Ja siis sain aru. Need ei ole minu sõnad. Need on sõnad, mis tulevad alati siis, kui teemaks on Maarja Küla.
See kogemus õpetas mulle palju. Ka seda, kui kergesti võib kibestumine hakata rääkima sinu enda hääle asemel. Ja mul on ausalt öeldes sellest häbi. Mitte sellepärast, et oleksin tundnud viha. Viha on vahel paratamatu. Mul on häbi selle pärast, et olen nende lõputute eskaleerimistega kaasa läinud. Olen reageerinud asjadele, mis poleks väärinud sellist kohta minu mõtetes ega minu ajas.
Kas see tähendab, et teine pool käitus õigesti?
Ei. Kindlasti mitte.
Kogu see asi on organisatsioonitasandil väga ebapädevalt juhitud kobarkäkk. Minu jaoks oli see, mis pärast kompromissi juhtus, alatu. Inetu. Silmakirjalik. Ja ma arvan siiani, et kogu sellel pundil võiks selle pärast häbi olla.
Tahaks kirjutada aga ei tule selliseid mõtteid, mida kirja tahaks panna. Eelmise nädala lõpp oli üsna tormine, enesearengu põhiselt ja sellised äkitsed taipamised haakusid ei tea kust ja siin ma nüüd olen niimoodi nagu reisivalmis, poolikute kohvrite otsas, et ei teagi, kas pakkida kokku või pakkida lahti. Ma tahaks kirjutada Kristelile ( vaata paar viimast teemat), teisalt pole mul mingit soovi üllatust ära rikkuda, olid mul ju kõige paremad õpetajad, et ma siis vastasin lihtsalt samaga.
Võiksin tunda kergendust, aga ei tunne. Võiksin tunda rahulolu, et sain samaga vastata, aga ei tunne. Ega ma halvasti ka end seepärast ei tunne aga midagi võiks olla teistmoodi. Ma olen väsinud, kuigi kaks päeva pole maiustusi söönud, ühtegi krõpsu ka mitte ja suhkur, mida pakist lisada 0. Liikunud olen ette nähtud sammud ja olen saanud ka vedeleda diivanil, vaadata telekat ja lemmikuid kaisutada. Võiks olla ju rahul, selle asjaga. Aga miski närib. Pea on veidi sarkastilisi mõtteid täis, kohati isegi mõnitavad ja mulle see ei meeldi. Ja sellised mõtted tulevad mul alati siis, kui ma mõtlen endisele töökohale ja sellele kuidas neid vaadates tundub, et kõigil nagu tuled nagu põlevad aga kedagi kodus pole. Ma tahaks need mõtted jätta sinna, kuhu need kuuluvad, minevikku ja sellesse keskkonda, mille mälestused kui kleepuv limane näts on istudes toolile pükste külge haakudes kaasa tulnud. Ja isegi kui nätsu pükstelt lahti saad, jääb sinna inetu plekk.
Aga plekk pole vaid pükstel, vaid toolil ka.
Et see nätsuplekk võiks olla kujund, mu peas taipasin seda, kui seda mõtet oma peas veeretasin. Tahtsin päeval kirjutada “Tere Kristel. Tahtsin Sinuga jagada Caspari lemmiklauset, et ei pea hüppama kellegi teise eest rongi alla. Mõtlesin, et oled kolinud Tartusse, töötad siin. Oled minu linnas. Sa töötad inimestega, kes on minul instagrami tuttavad ja küllap sa juba läbi Merili tead, mida ma seal jagasin. Ta viskas nii mõnelegi postitusele südame, et küllap ta siis nõustus. Naljakas veits. Sa oled enam vähem samas kohas, kus mina kaks aastat tagasi, ainult et selle vahega, et mina pole kellegile nuga selga löönud. Mõlemad on piltlikud väljendid.” Ja siis ma taipan, et need ei ole need sõnad, mida ma kirja panna tahaks.
Ja võib-olla on veel üks ebamugav võimalus. Äkki ei tahagi ma tegelikult Kristeliga rääkida. Äkki tahan ma rääkida selle Kristeliga, kes elas minu peas kaks aastat tagasi. Selle inimesega, kellelt oleksid oodanud midagi muud. Aga päris Kristel on vahepeal oma elu edasi elanud ja võib-olla ei ole ta enam see inimene, kelle poole sinu sisemine dialoog pöördub, sest illusioon on läinud parandamatult katki. Sellepärast võibki tunduda, et ükski sõnastus ei sobi. Ma püüan pidada vestlust, mis ei kuulu olevikku.
Siis mõtlesin, et ütlen, et teiste eest rongi alla ei tasu hüpata, sest alguses saad sa nende inimestega hästi läbi ja pärast juhtub nii, et nad ei tee sinust väljagi. Nii juhtus minuga. Aga sinuga, võib olla on see karma, näitamaks, mis juhtub, kui sa peale rasket haigust tuled tööle ja sind ei tervitatagai nii soojalt, kui sa võib olla oodanuks. Pole ka kuulda olnud, et lahkumispidu oleks maha peetud. Samas, see on vist privileeg ja keegi meist pole asendamatu. Vahet pole, kui palju kordi oled sa kellegi eest rongi alla hüpanud ja mitu korda teistest üle sõitnud. Oled sa töötanud 15 või 5 aastat. Ikka asendab sind see, kes räägib teistest sarkastiliselt ja pööritab silmi.
“Pole ka kuulda olnud, et lahkumispidu oleks maha peetud.”
Ma ei räägi tegelikult lahkumispeost. Ma räägin tunnustamisest. Märkamisest. Sellest, et pärast aastaid panustamist võib inimene avastada, kui kiiresti süsteem edasi liigub, ilma sinuta. See ei puuduta ainult Kristelit – see puudutab ka mind. Võib-olla on see üks põhjus, miks see teema mind ikka veel kõnetab.
“Vahet pole, kui palju kordi oled sa kellegi eest rongi alla hüpanud…”
See on minu arvates selle mõtte tuum. Mitte Kristel. Mitte karma. Vaid taipamine, et organisatsioonid ja töökohad ei mõõda inimese väärtust selle järgi, kui palju ta on ennast ohverdanud. Seda on valus tunnistada, eriti kui oled ise kunagi uskunud vastupidist.
Ja ka need ei ole need sõnad, mida ma tahaks öelda. See on kogemus, mille õpetajaks on nimega Maarja Küla. Ja need ei ole minu sõnad, need on sõnad, mis tükivad esile, kui teemaks tuleb Maarja Küla. Need sõnad on õelad. Ja need pole mina. Neid öeldakse, sest psühholoogiliselt teeb see haiget. Olen kogenud. Ka Kristel on aga ta ei tea, et on seda aastaid teistele ka ise teinud.
Ja tegelikult ma ei taha ka Kristelile kirjutada ei midagi muud, et häbi sul olgu. “Häbi sul olgu” ei ütle tegelikult midagi uut. See väljendab viha, pettumust ja moraalset hinnangut, aga ei vii tõenäoliselt sinna, kuhu tegelikult jõuda tahan. Ja tegelikult võiks kogu sel pundil olla lihtsalt häbi. Minul on seepärast juba häbi, et olen nende pidevate eskaleerimistega kaasa läinud ja reageerinud igasugustele totrustele, mis võib olla oleks pidanud olema teistmoodi väljendatud aga samas – kes neil käskis alustada rusikate vehkimistega pärast kompromissi. Alatu ja inetu ja tohutult silmakirjalik. Ja kuna ma ei kirjuta Kristelile, isiklikult. Vaid ma kirjutan avalikult oma blogisse. Oma tänase mõtiskluse loo – valin ennast ja oma mõistuse hääle. Aga teatud isikute kuulsust enam ilmselt ei pidurda, kui päevas vaatamisi on mõnel postitusel rohkem kui tuhat.
Ja isegi kui kuulsust pole, jääb teadmine, et seda lugu on vähemalt ositi näinud ja avalikult laitnud, rohkem võõraid inimesi kui ma eales arvanuks. Kas me oleme sellest tasa. Vaevalt.
Täna ei tunne ma viha. Täna tunnen ma kurbust.
Sellist vaikset nukrust, mis tuleb siis, kui saad aru, et oled millestki ilma jäänud. Mitte ainult inimestest või töökohast, vaid usust, et asju saab alati parandada, kui piisavalt pingutada. Ma olen püüdnud mõista. Olen püüdnud parandada. Olen otsinud kompromisse ja küsinud endalt, mida oleksin saanud teha teisiti. Olen alati orienteeritud lahendustele.
Ja täna jõudsin ühe valusa taipamiseni. Sa ei saa parandada midagi, mida sa pole katki teinud.
See ei tähenda, et mina oleksin eksimatu. Ma ei ole. Olen reageerinud, olen vihastanud, olen läinud kaasa eskaleerumistega ning selle pärast on mul endalgi piinlik. See kõlab leinana. Selle üle, mis oleks võinud olla ja ei saanud kunagi olema.
Ma arvan, et ma olen selles töös väga hea. Hea tegevusjuhendaja. Ma olen seda teinud päriselt südamega, kohaloluga, mõeldes inimestele ja sellele, kuidas nende päevad oleksid paremad, kergemad, inimlikumad.
Ja ometi tunnen ma, et see valdkond ise ei kõneta mind enam samal viisil. Mitte seepärast, et seal poleks olnud head. Vastupidi. Ma leinan seda head. Koos tegemisi. Rõõmu. Loovaid tegevusi. Neid hetki, kus midagi sünnib koos ja tundub, et maailm on natuke pehmem koht. Rõõmsaid tervitusi. Head aega ütlemisi. Rütmi, mis tekib inimestega koos töötades ja mille sees tekib tunne, et sa kuulud kuhugi. Ma leinan ka iseennast selles ajas. Seda versiooni minust, kes pani töö väga sageli esikohale. Kes oli kohal rohkem kui vaja. Kes andis rohkem kui mõnikord oleks pidanud. Ja kes jättis vahel pere ja oma isikliku elu tahaplaanile, sest töö tundus oluline, vajalik, tähenduslik. Samas asendati mind enne seda, kui olin üldse lahkuda soovinud. Samas on selles kogemuses ka midagi, mida ma enam tagasi ei saa. Mitte ainult inimesed või kohad, vaid tunne, et kõik need pingutused ja sidemed oleksid püsivad samal kujul. Et kui sa oled piisavalt pühendunud, siis jääb kõik alles.
Elu ei tööta nii.
Ja tänu Kristeli vastusele,
Et tal pole aega ja ta ei soovi ka. ja et ta on üllatunud.
Ma olen ka ausalt siiralt üllatunud.
Ja siis ma saan aru, et ka need ei ole need sõnad, mida ma tahaks öelda.
Siis saan aru, et Kristel polegi tegelikult lugenud mu blogi ega külastanud Instagrami ega tegelikult huvitunud, kuidas mul läheb. Oluline oli vaid see näts minu toolile vajutada.
Ma ei teadnud.
Ma ei teadnud, et mõned kohad elus tulevad mitte selleks, et jääda, vaid selleks, et midagi näidata. Et mõni peatükk peab läbi saama selleks, et sa märkaksid, mida sa enam endaga edasi kanda ei taha. Võib-olla olidki need sinised jänesed hallis udus.
Need, kelle kohta sa ei tea, kas nad on päris või lihtsalt kujutlus. Need, kellel on arad püksid jalas kohe, kui lugu muutub tõsiseks. Need, kes vaatavad kõrvale siis, kui keegi küsib küsimuse, millele vastust kõva häälega öelda ei taha. Ja kusagilt põõsast kostab rebase Kati: “Olen arg ja mul on püksid.” Võib-olla on selles rohkem tõde, kui esmapilgul tundub.
Aga võib-olla ei pea kõik vastused tulema sealt, kust ma neid kõige rohkem ootasin.
Võib-olla oli see maailm lihtsalt üks vahepeatükk minu elus. Peatükk, mis õpetas mulle, et ma oskan. Et ma olen hea selles, mida ma teen. Aga ka seda, et ainult oskamisest ei piisa, kui süda enam sinna kohta ei mahu.
Universum ütleb mulle juba pikemat aega, et liigu edasi.
Ja ma usun täna, et siit saab ainult paremaks minna. Ja läheb ka.
