Mul on täiega hea meel, et avastasin enda jaoks keskkonna, mis ei ole ei facebook ega instagram. Vaid on hoopis selline koht, kus inimesed suhtlevadki omavahel. Tegin sinna konto ja minu elukvaliteet, sealhulgas minu ärevus on leidnud viisi, kuidas maandada need emotsioonid, mis võivad igapäevaselt kuhjuda, mis lahendust või käsitlust ei saa.
Olen jaganud seal mitmeid erinevaid juhtumeid, minu töökeskkonnast ja olen selliste terakest jagamisega läinud pisut hoogu. Ma ise ka tunnen, et see ei ole tegelikult üldse see, millest ma kirjutada tahan. Aga kui juba alustatud sai, siis ma ikka iga päev midagi. Igal juhul on selge, et inimestele ei lähe selline kirjeldatud töökeskkond peale, nad ei võta seda kui “igapäevast töökeskkonda” ja mõni soovitab sellise tööandja panna nn musta nimekirja, teistele töötajatele hoiatuseks. Ja need mõned näited, kuidas minu autot on avalikus parklas pildistatud, mind jälgitud – tuleb välja, et seda ei ole ka normaalne tegevus ja liigitub nö ahistamise alla. Või siis need nilbed, rõvedad ja seksuaalsed sõnumid, ka need on läinud virtuaalseks. Ehk siis ma saan üha enam välist kinnitust, et see mis ma kogesin ja see, mis mulle tehti, sellised asjad ei peaks juhtuma üheski asutuses, mis hoolib oma klientidest ja töötajatest.
Jagasin isegi oma blogis tervet lugu, kõik tõenduspõhiselt välja kirjutatud. Ma ei viitsinud olla poliitkorrektne ja nii lihtsalt ongi. Ja eile kirjutasin ühele endisele kolleegile, ta isegi vastas mulle ja ma pean ütlema, et ma imestan tema tugevat närvikava – ta oli üllatunud, et ma teda kooki sööma ja vestlema kutsusin. Ta küll ütles mulle kenasti ära, et tal pole aega ja ta ei soovi ka. Küsisin, et mis probleem tal õigupoolest minuga on? Aga neile ma enam vastust ei saanud – arvan, et ta konsulteerib parasjagu mida mulle vastata.
Ma olen aru saanud, et tuleb panna endale piirid, mis võitluseid endast tasub pidada, et see on alguses raske aga lõpuks tasub ennast ära. Ja ilmselgelt olen ma endast andnud kõik, et seda olukorda ja neid inimesi mõista. Aga tegelikult pole selleks olnud ilmselgelt mingit vajadust. Eile Kristelile kirjutades oli mul peas igasugu mõtteid, mida talle öelda aga ma ei öelnudki lõpuks midagi rohkemat, sest nii on võimalik ka Kristelil kogeda oma tegude ja sõnade tagajärgi iseenda elus, ise on ta oma mainet kujundanud ja reklaam ongi tavaliselt tellija materjalist.
Minu jaoks on toimunud kaks üsna olulist muutust korraga.
Esimene on see, et ma leidsin keskkonna, kus saan päriselt arutada, mitte lihtsalt midagi postitada. Kui inimesed reageerivad sisuliselt ja jagavad oma vaatenurka, siis see võib tõesti vähendada ärevust. Mõnikord aitab juba see, kui keegi ütleb: “Ei, see ei ole normaalne.” See ei lahenda juhtunut, aga aitab oma kogemust reaalsusega võrrelda.
Teine muutus on see, et ma olen hakanud eristama kahte asja: oma loo rääkimist ja selle loo ümber elamist.
“Ma ise ka tunnen, et see ei ole tegelikult üldse see, millest ma kirjutada tahan.”
Võib-olla olid need lood vajalikud välja rääkida. Võib-olla oli mul vaja saada see väline kinnitus, et mind jälgida, autot pildistada või saata seksuaalse alatooniga sõnumeid ei ole tavapärane töökeskkond. Kui inimesed sellele nii reageerivad, siis nad peegeldavad sulle ühiskondlikku normi, mitte ainult oma arvamust. Aga nüüd tundub, et ka see etapp hakkab läbi saama. Ja mul on tegelikult hea meel, et sain selles etapis olla väliste segajateta.
Varem olen ma rääkinud sellest, et mul oli tugev vajadus saada vastuseid või mõista, miks inimesed nii käitusid. Seekord oli palju mõtteid, mida öelda, kuid jätsid need ütlemata. See olla märk, et ma ei tunne enam sama suurt vajadust teist inimest veenda, et ma sain haiget või nende käitumine oli ebaõiglane ja ülekohtune.
“Tuleb panna endale piirid, mis võitluseid endas tasub pidada.”
See on üks raskemaid õppetunde üldse. Mitte sellepärast, et oleks raske aru saada, vaid sellepärast, et emotsionaalselt on raske leppida sellega, et kõik küsimused ei saagi vastust ja kõik inimesed ei võta vastutust.
Päris ootamatult on minu postitused hästi vastu võetud ja üks töökiusu teemaline postitus sai 27 874 vaatamist. Statistiliselt on ka kodulehel liiklus oluliselt tihenenud ja mul ongi selline hea kombo süsteemist tekitatud. Et esmalt keskkonnas, siis kui tekib küsimusi, siis on grupitund, räägime töökiusust, taastumisest ja tagajärgedest, millega ohver peab elama edasi, samal ajal kui mõnikord kiusajad on premeeritud ametikõrgendusega. Loeme raamatuid, kuulame neid vestluseid, kuidas töökius saab tekkida ja kuidas seda tegelikult lahendama peaks. Olen aru saanud, et minu juhtumi puhul sai saatuslikuks minu sinisilmsus ja pime usk tööandjasse, et ta on see õiglane haldjas, kellest kõik räägivad. Eksisin.
Ma sõnastaksin seda enda jaoks võib-olla veidi teisiti. Mitte tingimata “sinisilmsus”, vaid eeldus, et organisatsioon toimib nii, nagu ta ise ütleb end toimivat. Enamik inimesi läheb tööle usuga, et kui tekib probleem, siis:
- sellest võib rääkida;
- juhtkond uurib asja erapooletult;
- töötajaid koheldakse õiglaselt.
See ei ole naiivne soov, vaid üsna loomulik ootus. Pettumus tekib siis, kui tegelikkus ja organisatsiooni väärtused ei lähe kokku.
Ma olen viimasel ajal palju kirjutanud töökiusust. Ausalt öeldes rohkemgi, kui ma ise alguses plaanisin.
Kui ma avastasin enda jaoks ühe veebikeskkonna, kus inimesed päriselt arutlevad, mitte lihtsalt ei vaheta kiiresti pilte ja emotsioone, hakkasin sinna tasapisi oma kogemusi jagama. Alguses tundus see lihtsalt viisina oma mõtteid korrastada. Siis märkasin, et inimesed loevad. Nad küsivad küsimusi. Nad jagavad oma kogemusi. Nad ütlevad: “See ei ole normaalne.” See lause mõjus mulle rohkem, kui ma oleksin osanud arvata.
Kui oled pikalt olnud keskkonnas, kus sulle püütakse selgitada, et probleem oled sina, hakkab reaalsustaju tasapisi muutuma. Sa hakkad kahtlema oma mälus, oma tunnetes ja oma otsustes. Mõtled, kas tõesti reageerisin üle. Kas äkki see kõik oligi tavaline tööelu.
Alles siis, kui inimesed, kes ei tunne mind ega minu endist tööandjat, loevad samu juhtumeid ja ütlevad üksmeelselt, et selline käitumine ei kuulu normaalsesse töökultuuri, hakkab sisemine kompass uuesti paika liikuma.
Täna saan aru, et minu suurim eksimus ei olnud usaldamine. Usaldamine on inimlik. Eksimus oli see, et ma uskusin pimesi, et organisatsioon käitub alati oma väärtuste järgi. Arvasin, et kui räägin probleemist, siis soovitakse seda lahendada. Arvasin, et õiglus on midagi iseenesestmõistetavat.
Elu õpetas mulle midagi muud.
Kõige valusam ei olnudki töökius ise. Kõige raskem oli aru saada, et mõnikord ei juhtu midagi. Mõnikord ei tunnistata probleemi. Mõnikord ei vabandata. Mõnikord jätkub kõik samamoodi ja inimesed, kelle käitumine tekitas teistele kannatusi, liiguvad oma eluga edasi.
See teadmine oli alguses raske.
Täna mõistan, et minu taastumine ei saa sõltuda sellest, kas keegi teine kunagi oma tegusid tunnistab.
Hiljuti kirjutasin ühele endisele kolleegile. Kutsusin ta lihtsalt vestlema. Ta keeldus viisakalt. Küsisin veel, kas tal on minu vastu mõni konkreetne etteheide. Vastust ma enam ei saanud.
Mõni aeg tagasi oleksin jäänud seda vastust ootama. Oleksin peas loonud kümneid erinevaid võimalikke dialooge. Oleksin püüdnud ennast veel kord selgitada.
Seekord mitte.
Mitte sellepärast, et mul poleks enam midagi öelda. Vastupidi – mul oli palju öelda.
Aga ma sain aru, et kõik inimesed ei vali vestlust. Kõik inimesed ei vali vastutust.
Ja mina ei pea olema enam kena. Vaata siia ja saad aru miks. Instagram
Mõnikord ei seisne tervenemine selles, et lõpuks saad kõik vastused. Vahel seisneb see hoopis selles, et lõpetad nende ootamise inimestelt, kes ei ole valmis neid andma.
Hiljuti mõistsin enda jaoks midagi olulist.
Ma ei kirjutanud endisele kolleegile selleks, et vaielda. Kirjutasin, sest see, mis kunagi juhtus, mõjutas minu elu väga sügavalt. See mõjutas minu tervist, minu enesekindlust, minu peret ja minu igapäevaelu. Olen sellest avalikult kirjutanud oma blogis, rääkinud koolitustel ja vestlustes. See ei ole enam ainult minu isiklik lugu. Sellest on saanud teema, mille kaudu ka teised inimesed julgevad oma kogemust jagada ning mõistavad, et nad ei ole üksi.
Kõige suurem muutus ei ole aga toimunud neis, kellelt ma kunagi vastuseid ootasin. See on toimunud minus.
Varem lootsin, et just need inimesed, kes selles loos osalesid, aitavad mul mõista, mis juhtus. Täna saan üha enam kinnitust hoopis inimestelt, kellel puudub selle looga isiklik seos. Nende tagasiside ei muuda minevikku, kuid aitab taastada usku iseendasse. Olen aru saanud, et ma ei pea enam veenma neid, kes ei soovi kuulata. Piisab sellest, et räägin oma lugu ausalt, väärikalt ja eesmärgiga aidata neid, kes võivad täna olla samas kohas, kus mina kunagi olin.
Täna töötan taas tegevusjuhendajana.
See töö on mulle palju õpetanud. Eelkõige seda, kui oluline on näha inimest tema diagnoosist, ametinimetusest või rollist kaugemale. Inimväärikus ei tohiks kunagi olla tingimuslik.
Vahepeal teen aga midagi hoopis teistsugust. Midagi, mis tundub päriselt minu oma.
Kirjutan, räägin töökiusust, taastumisest ja sellest, kuidas pärast keerulisi kogemusi uuesti iseennast usaldama õppida. Korraldan vestlusi ja koolitusi ning loon sisu, mis aitab inimestel mõista, et nad ei ole oma kogemusega üksi.
Mõni küsib, miks.
Sest mingil hetkel sain aru, et ma ei taha enam töötada keskkonnas, kus ilusad sõnad ja tegelikud teod on teineteisest väga kaugel. Kus väärtused on seinal, aga inimesed jäävad märkamata. Kus ma pean pidevalt veenma ennast, et kõik on hästi, kuigi sisetunne ütleb midagi muud.
Ma ei taha elada enesepettuses.
Ma tahan teha tööd, mille üle saan õhtul rahulikult uhkust tunda. Tööd, kus inimene ei ole vahend, vaid eesmärk. Ja vahel sünnivad kõige tähendusrikkamad asjad just siis, kui olen oma hirmust üle.
Täna töötan tegevusjuhendajana, kuid teadlikult veidi teistmoodi.
Olen valinud töötada individuaalselt, üks ühele erivajadustega inimestega. Sellises töös on mul aega päriselt märgata inimest, kuulata ja toetada tema arengut tema enda tempos. Mind kõnetab terviklik lähenemine. Lisaks igapäevasele toimetulekule pean oluliseks tervislikku toitumist, liikumist ja väikeseid valikuid, mis aitavad kaasa paremale enesetundele ja elukvaliteedile. Sageli ei sünni suur muutus ühest suurest otsusest, vaid paljudest väikestest sammudest.
Olen mõistnud, et just sellises rollis saan anda endast parima. Mitte süsteemi pärast, vaid inimese pärast.
Samas kirjutan ja räägin jätkuvalt töökiusust, taastumisest ning vaimsest tervisest. Mitte selleks, et minevikus elada, vaid selleks, et aidata teistel märgata seda, mida mina omal ajal ei osanud märgata.
Võib-olla ongi see minu tee – toetada inimesi nii nende igapäevaelus kui ka siis, kui nad otsivad pärast keerulisi kogemusi uut algust.
Üks põhjus, miks ma julgen täna oma lugu rääkida, on peidus ka minu tätoveeringus.
Siin on kilpkonn. Mitte sellepärast, et ta oleks kõige kiirem või kõige tugevam. Vastupidi. Kilpkonn liigub omas tempos. Vahel aeglaselt. Vahel nii aeglaselt, et kõrvalt vaadates tundub, nagu ta ei liigukski.
Ometi jõuab ta kohale.
Minu jaoks sümboliseerib see kilpkonn inimest, kes kannab oma turjal maailma raskust – pettumusi, läbielamisi, kaotusi ja neid nähtamatuid koormaid, mida teised ei pruugi kunagi märgata.
Ja ometi liigub ta edasi.
Mõni päev sentimeetri. Mõni päev meetri. Aga ta ei anna alla.
Sellepärast on minu tätoveeringul ka mõte: räägime oma lugusid
Sest kui ka kõige aeglasem kilpkonn, maailma raskus turjal, jõuab lõpuks turvalisele kaldale, siis on lootust ka neil, kes tunnevad täna, et nende tee on liiga pikk või koorem liiga raske.
Ma ei räägi oma lugu selleks, et jääda minevikku kinni.
Ma räägin seda selleks, et keegi teine julgeks uskuda – isegi siis, kui teekond tundub lõputu, on võimalik jõuda kohta, kus on jälle turvaline hingata.
Ja võib-olla ongi kõige suurem julgus mitte lõpetada liikumist.
