Viimastel aastatel on palju räägitud töökiusamisest, kuulujuttudest ja sellest, kui palju kahju võivad teha sõnad, mida öeldakse inimese selja taga. Vähem räägitakse aga sellest, mis juhtub siis, kui inimene püüab hiljem toimunut mõista. Mida teha olukorras, kus oled kuulnud, et sinu kohta on räägitud, tehtud järeldusi või levitatud väiteid, kuid keegi ei ole neid sulle kunagi otse öelnud? Kas leppida teadmisega, et tõde jääbki teadmata, või proovida vestlust algatada?

Mina valisin teise tee.

Leian, et täiskasvanud inimesed peaksid suutma vajadusel üksteisega laua taha istuda. Mitte selleks, et vaielda või süüdistada, vaid selleks, et selgitada, kuulata ja vajadusel ka eksimusi tunnistada. Üks kohvitass ei lahenda kõiki konflikte, kuid võib olla esimene samm vastastikuse mõistmise poole. Kui kutse vestluseks lükatakse tagasi, on see iga inimese õigus. Kedagi ei saa sundida kohtuma ega oma seisukohti jagama. Kuid sellisel juhul jääbki alles vaid see, mida inimene ise on kogenud.

Sageli oodatakse, et see inimene oma kogemusest ei räägiks. Oodatakse vaikimist, sest vaikus tundub mugavam. Kuid kas see on õiglane? Kas inimesel ei ole õigust rääkida sellest, kuidas tema sündmusi koges, eriti siis, kui ta on enne püüdnud anda võimaluse ka teisele poolele oma vaadet selgitada?

Oluline on teha vahet faktiväidetel ja isiklikul kogemusel. Ma ei saa rääkida sellest, mida keegi teine mõtles või tundis. Küll aga saan rääkida sellest, mida mina nägin, kuulsin ja läbi elasin. Mind paneb mõtlema hoopis laiem küsimus. Miks on mõnikord lihtsam rääkida inimesest tema selja taga kui rääkida temaga? Miks tundub aus vestlus nii keeruline, kui kuulujutud levivad sageli üllatava kergusega?

Võib-olla peitub vastus julguses. Julguses võtta vastutus oma sõnade eest. Julguses selgitada oma seisukohti. Ja vahel ka julguses tunnistada, et kusagil on tehtud viga. Vaikus võib lõpetada vestluse, suhte. Kuid see ei muuda olematuks inimese kogemust. Kui dialoogiks pakutud võimalus jääb kasutamata, ei kao ka küsimused kuhugi. Inimene mõtestab toimunut edasi selle teadmise põhjal, mis tal olemas on.

Ühiskonnana võiksime väärtustada vähem kuulujutte ja rohkem otsekohest vestlust. Sest usaldus ei sünni vaikimisest. Usaldus sünnib julgusest rääkida – ka siis, kui see ei ole mugav.

Vahel küsitakse, miks inimesed kirjutavad oma kogemustest avalikult. Minu vastus on lihtne – sest see on nende kogemus.

Kui mõni lugu puudutab ka teisi inimesi, siis tekib alati küsimus, kas kõik osapooled on saanud võimaluse oma seisukohta väljendada. Mina usun, et see võimalus peaks olema olemas. Minule seda võimalust uues loos ei antud. Aga mina otsustasin, et annan võimaluse Kristelile.

Kristel oli minu kolleeg. Ja just Kristel oli see, kellele ma rääkisin, miks ma töölt ära lähen, et segadust on nii palju. Ta ütles, et teab ja me rääkisime sellest pikalt. Hiljem muidugi ta väitis teistele, et meil ei ole seda vestlust toimunud ja ma pole talle ühestki probleemist rääkinud. Kristel oli see kolleeg, kes istus tööandja kontoris, kui minul oli isiklik kõne selle asutuse juhatajaga, kes survestas mind sügavas depressioonis olles, talle sobivamas vormis tööleping lõpetamises. Hiljem tuli välja, et selle isikliku kõne ajal oli vestlus kõlari peal ja kaks töötajat seda vestlust kuulamas. Mõlemas töötajad kinnitasid seda oma allkirjadega kolm kuud hiljem, et kinnitada, mida nemad sealt vestlusest kuulsid. Hiljem süüdistati mind, et olen andmekaitseinspektsioonile andnud teada alusetult, et selline asi on üldse juhtunud, et tegelikult ei ole nemad üldse mingit telefoni vestlust pealt kuulanud. Kristel on ka selline vahva tädi olnud, kes on kolleege minu eest hoiatanud.

Kui siis aga ma esitasin need vestluse audiosalvestused, siis tegelikult ei öeldud mulle, et seda vestlust pealt kuulavad mingid töötajad. Aga kuna nad seal olid, siis nad kuulsid ka seda kõike muud juttu, sh töökiusust, ahistamisest, depressioonist, probleemidest või tööandja poolsest survestamisest. Aga sellest Kristel Koppa vaikis. Lisan siia Kristel Kopa poolt koostatud tunnistuse selle kohta, et selline tööandja kontoris, tema kuulas vestlust pealt. Hiljem väitis, et olen esitanud andmekaitse inspektsioonile valeväited, et sellist asja pole olnud.

Veebruaris 2025, läksin ma Maarja Külla ära tooma kahte erivajadusega klienti, et viia nad koju. Suhtlesin messengeris oma varasema hea kolleegiga ja ta ütles, et tuleb majast välja, saame parklas kokku, et ta tahab mulle tere öelda. Tema algatusel, me parklas kokku ka saime ja rääkisime niisama maast ja ilmast. Järgmisel hommikul saatis ta mulle vaat sellise sõnumi.

Ma olen siiralt üllatunud, kustkohast Kristel Kopa küll sellise info võttis, sest tegelikult ma tegelesin ellujäämisega. Ja mis infot mul koguda oli, mille kohta. Ja tõesti – ma olin nii ohtlik, aga nad iial ei tea, milleks ma siseinfot vajan ja inimesi ära kasutan. Nagu veidi oletuslik ei ole või? 😀

Ja täpselt see sama lause, kus ka Katrin rääkis kõigile, et õõnestasin töötajate ja klientide usalduslikke suhteid. Oligi kogu segitus. Ja siis keelati mul viibida endise töökoha territooriumil.

Ja see, et Kadri otsib kontakti maja elanikega. Ma tahaks näha vastavasisulist fakti, sest ma peale töölt lahkudes ei algatanud ise mitte ühtegi telefonikõnet, videokõnet, sõnumit ega midagi muud, sest ma lihtsalt tegelesin kodus seina vahtimisega, ja aru saamast, mis asi on depressioon ja miks see kõik mind nii rööpast lahti lõi. Mul on salvestatud kõik sõnumid, logid. Isegi kui käisin rannas, oli alati telefon taskus ja kui keegi tuli vestlema, siis salvestasin selle kõne, et ma saan hiljem tõestada, et ma ei otsi ise kontakti, nii igaks juhuks. Ja need väited tulidki, ossamumeie. Aga minuga ei rääkinud keegi. Lihtsalt väited.

Ja kõik see minu vastane tegevus leidis ase perioodil, kus mina tegelesin sõna otseses mõttes rinda ellujäämisega, depressiooniga hakkama saamisega. Ma ei saanud ilma ärevuse ega paanikata toast väljagi. Ma olin sõna otseses mõttes inimvare, kelle ainuke tugi vb oligi see, et midagi tuttavat oli mu ellu jäänud – elanikud, kes ise soovisid minuga kontakti hoida. Aga see keelati mitte minul ära, vaid elanikel. Ja kui see oleks nende soovi järgi käinud, siis ma vist pidanuksin jääma tekkinud vaikusesse, ilma ühegi selgituseta. Aga üks elanik selgitas kirjalikult, kes keelab, miks keelab suhtluse. Ja teine elanik selgitas suuliselt juurde ühel üritusel, kuidas käis minu kontaktide blokeerimine ja kustutamine ja vihjamine majas, et olen konfliktne ja minuga oli probleeme juba praktika ajal, olen ohtlik, ebausaldusväärne ja kasutan inimesi enda huvides ära. Ja mitte ühtegi tõestusmaterjali, ohuhinnangut, turvaplaani ja mitte ühtegi küsimust mulle, või selgitust mulle. Ja seda kõike sellepärast, et julgesin enda eest seista ja esitada töökiusu ja seksuaalse ahistamise/ ärakasutamise kaebus ja kõige suurem patt oli ikka see, et ma kogusin pea kolm kuud audiosalvestusi nii Katrini, Caspari kui ka Kristeliga. Ja ma julgesin nõuda ka hiljem, et kuidas on lahendatud esitatud kaebuste uurimine. Need inimesed lähevadki vist ajalukku selle tähesäraga, kes leiavad, et töökiusu ei pea uurima, ei pea koguma tõendeid, menetlema erapooletu uurija poolt ja ei pea esitama kokkuvõtet menetluse käigust ja võimalikust lahendusest kõikidele osapooltele.

Ja nii ma siis sain ka SKA-lt viimati ühe hea kirja. Ja seal oli ka kirjas päris samasisulisi väiteid, ma neid siia praegu ei too, sest ilmselt ei ole nende väidete taga Kristel ( ainult). Ma räägin, mitte mina poleks pidanud saama loomingulise vaibi toomise eest majja, vaid hoopis Kristel vist ise.

Kristel on väitnud muuseas SKA-le, et “Kadri on kutsunud elanikke peale töölt lahkumist endale külla, otsinud nendega kontakti.” Kui Kristel oleks pealtkuulatud vestlust hoolikamalt, oleks ta kuulnud, kuidas leppisin juhatajaga kokku, et elanikud võivad minuga läbi käia ka tulevikus, sh kirjutada ja helistada. Kõik minu küllaminekud elanikele majadesse oli kokkulepitud tööl olevate juhendajatega ja alati viibisid nad ka juures. Elanike küllakutsumised olid teada töölolevatele tegevusjuhendajatele ja nad olid andnud selleks loa. Siin on isegi ehe näide, et tegelikult käisid alguses elanikud külas koos tegevusjuhendajaga, meil oli tore ja viisime läbi ka viimase ühise koosoleku. Ja sellest on teavitatud ka juhtkonda. Ja see esimene külastuskäik, oli Kristeli arvates armas.

Ja kuna ma ei ole aru saanud, mis teema selle kõigega oli, või kellel see probleem oli, siis otsustasin täna kirjutada Kristelile. Jah 2 aastat hiljem. Kristeli kirjastiilist saan aru, et ta ei oodanud, et ma temaga ühendust võtan. Ja veel vähem ootas ta, et ma mingit selgitust temalt oodata võin. Mind ennast üllatab ka asjaolu, et ma talle üldse kirjutasin. Aga mul oli ju vaja teada, mis probleem Kristelil isiklikult minuga on ja noh, võib olla anda ka võimaluse selgitada vaatenurka – et äkki ma saingi valesti aru. Samas tuginedes mõningatele dokumentidele ja sõnumitele olen enam kui kindel, et ma olen kõigest päris täpselt aru saanud.

Nagu isegi screenshotilt on näha, siis on ta kõiki küsimusi näinud ja oletan, et otsustanud mitte vastata. Tegelikult minu pöördumise põhjus oligi ju see, et ma tahan teada, mis probleem Kristelil minuga on ja pakkuda avatud arutelu, et kuidas see probleem tekkis ja mind tõepoolest üllatab, et pärast aastaid avalikku jagamist, koolituste läbiviimist, raamatute kirjutamist – leidub inimesi, keda üllatab, et ma esitan küsimusi stiilis. A kus on probleem? See algne.

Ja siis ma tahtsin tegelikult veel teada, et kas ta on vastu, et neid teemasid nii avalikult olen jaganud ja jagan ja plaanin kirjutada esimesele raamatule järge, PÄRAST töölt lahkumist, milles oleks päris kandev roll just Kristeli tegevusele ja ütlustel, mis hakkasid siis kujundama avalikult minu mainet.

Kui kogemus ja mälestus ei lange kokku

On olukordi, kus inimene satub tööelus sündmuste keskele, mis hiljem hakkavad elama oma elu – jutud, meenutused, tõlgendused ja vastandlikud versioonid. Mina olen olnud sellises olukorras.

Aja jooksul on minu tööga seotud kogemused muutunud millekski, mida on erinevalt tõlgendatud. Mõned sündmused, mida mina mäletan selgelt ja millest olen ka kolleegidega rääkinud, on hiljem saanud teistsuguse kirjelduse või on nende toimumist üldse kahtluse alla seatud. See on tekitanud minus küsimusi, millele ma ei ole saanud selget vastust.

Ühes tööetapis pidasin vajalikuks oma otsusest lahkuda rääkida ka kolleegiga, keda pidasin piisavalt lähedaseks, et olukorda selgitada. Minu jaoks oli see avatud ja selgitav vestlus, kus ma kirjeldasin oma segadust ja põhjuseid, miks ma tunnen, et ma ei saa enam samal viisil jätkata. Hiljem olen aga kuulnud, et selle vestluse sisu on kirjeldatud teisiti või et selle toimumist on üldse kahtluse alla seatud. Samuti on minu mällu jäänud üks tööalane olukord, kus toimus oluline telefonikõne tööandjaga, mille ajal olid ruumis teised inimesed. Hiljem on mulle öeldud, et seda ei ole nii toimunud, nagu mina seda mäletan. Samas on olemas ka kirjalikke kinnitusi, mis toetavad minu arusaama toimunust. Need vastuolud ei ole minu jaoks lihtsalt detailid. Need on loonud olukorra, kus ma ei saa enam kindlalt aru, kuidas minu kogemust teised tõlgendavad või miks need erinevused üldse on tekkinud.

Minu jaoks on loomulik soov küsida otse ja selgelt. Kui midagi on jäänud arusaamatuks, siis ma eelistan vestlust, mitte oletusi. Sellepärast tegin ma ettepaneku kohtumiseks ka hiljuti – et saada selgust ja kuulda teist poolt otse, mitte vahendatult. Mulle tundub, et see ongi tänapäeva tööelus üks keerulisemaid kohti – kuidas elada edasi olukorras, kus tõde ei ole alati ühine.

Kuna ta on minu sõnumeid näinud ja suure tõenäosusega on tuttav ka minu kirjutiste, raamatute ning koolitustel käsitletud teemadega, siis oli tal võimalus reageerida, kui ta oleks soovinud midagi täpsustada, parandada või omalt poolt lisada. Olen andnud võimaluse reageerida. Olen ka avalikult kirjutanud, et mul on plaan avalikustada minu hinnangul minu vastu suunatud tegevus ning seda toetavad tõendid. Just sellepärast pidasin oluliseks pakkuda enne avaldamist võimalust kohtuda ja rääkida. Minu eesmärk ei olnud kedagi nurka suruda ega süüdistada, vaid anda inimesele võimalus oma vaatenurka selgitada. Mõtlesin, et ehk olen ma tema rolli suhtes eksinud või on olemas asjaolusid, mida mina ei tea. Tahtsin olla valmis oma seisukohti korrigeerima, kui selleks oleks olnud põhjust. Et keegi ei saaks hiljem öelda, et tal puudus võimalus minu seisukoha ja avaldatud materjalidega tutvuda või midagi neis muuta. Minu kirjutised, raamatud ja muud materjalid on olnud avalikult kättesaadavad ning nende vastu on aja jooksul tekkinud avalik huvi.

Olen avalikult kirjutanud, et kavatsen avalikustada oma kogemused ning minu hinnangul minu vastu toimunud tegevuse koos seda toetavate materjalidega. Olen soovinud, et enne avaldamist oleks kõigil võimalus öelda: “Siin sa eksid.” Või: “Minu vaatenurk oli teistsugune.”

Mina olin valmis ka oma seisukohti muutma, kui selleks oleks olnud põhjendatud alus.

Selle asemel tuli vaikus.

Hästi. Mulle sobib ka nii.