Tahaksin pühendada selle kirjatüki ühele Kristelile.
Messengeri vestlustel on üks oluline eelis – need annavad võimaluse veenduda, et sõnum on kohale jõudnud ja läbi loetud. Vastata ei ole kohustuslik, kuid see võimalus on olemas. Minu eesmärk oli tavaline vestlust. Rahulikku kohtumist. Sellist, kus üks ema kutsub teise ema kohvikusse, kus kaks täiskasvanud inimest saavad teineteisele silma vaadata ja rääkida. Vestlust, kus kaks endist kolleegi kohtuvad ja jagavad kogemust. Tahtsin anda võimaluse selgitada, parandada, vaielda või lihtsalt oma seisukoht välja öelda.
See ei olnud esimene kord.
Juba enne oma esimese raamatu ilmumist andsin kõigile asjaosalistele võimaluse reageerida. Olen seda võimalust pakkunud ka hiljem. Olen avalikult kirjutanud, et kavatsen avalikustada oma kogemused ning minu hinnangul minu vastu toimunud tegevuse koos seda toetavate materjalidega. Olen soovinud, et enne avaldamist oleks kõigil võimalus öelda: “Siin sa eksid.” Või: “Minu vaatenurk oli teistsugune. Või, et meie arvamus on olnud teistsugune, arutame.” Mina olin valmis ka oma seisukohti muutma, kui selleks oleks olnud põhjendatud alus.
Selle asemel tuli vaikus.
Paari aasta jooksul olen kirjutanud, avaldanud raamatuid ja rääkinud oma kogemusest ka koolitustel. Need materjalid on olnud avalikult kättesaadavad ning nende vastu on tekkinud huvi. Olen teadlikult olnud nähtav ka nende inimeste jaoks, kes selle looga ühel või teisel viisil seotud on. Ja ikka selleks, et keegi ei saaks hiljem öelda, et tal puudus võimalus tutvuda, enne avaldamist ka minu vaatenurgaga, et öelda sõna sekka, kas oleks vaja midagi muuta. Vaikus.
Mind on selle teekonna jooksul üllatanud hoopis miski muu.
Kõige suuremat toetust on sageli avaldanud inimesed, kes ei tunne mind isiklikult. Nad on lugenud minu kogemusi ja öelnud, ka üheainsa juhtumikirjelduse kohta, et kirjeldatu ei meenuta tervet ega normaalset töökeskkonda. Mitte keegi neist pole öelnud, et tegu on normaalnse töökeskkonnaga, või et ma valesti asjadest aru saaksin.
Kõige olulisem muutus on see tõttu toimunud minus endas. Kunagi tahtsin väga mõista, miks inimesed käituvad nii, nagu nad käituvad. Otsisin põhjuseid, selgitusi ja loogikat. Täna mõistan, et ma ei pea kõigist aru saama. Kõigile küsimustele ei tulegi vastuseid. Ja mõnedes asjades puudubki minu jaoks loogiline seletus. Ja tegelikult ma peaks selle üle olema tänulik, et ma ei leia siinkohal midagi loogilist. Instagram
Küll aga saan ma valida, kuidas mina ise elan ja käitun. Ma saan valida aususe kuulujuttude asemel. Ma saan valida otse rääkimise selja taga rääkimise asemel. Ma saan valida vastutuse vaikimise asemel. Ja ma saan olla tänulik selle üle, et ma ei oska ega taha teha teisele inimesele seda, mida olen ise pidanud läbi elama.
Tagantjärele vaadates ei olnud minu kohvikukutse tegelikult ainult kutse kohtumisele. See oli võimalus. Võimalus rääkida, selgitada ja võib-olla muuta ka minu vaatenurka.
See ei olnud esimene kord, kui ma andsin asjaosalistele võimaluse oma seisukoht välja öelda. Sama võimalus oli olemas juba enne minu esimese raamatu ilmumist. Olin valmis ära kuulama selgitused, parandused või teistsuguse vaatenurga, kui kellelgi oleks olnud soov neid jagada.
Ka seekord tegin konkreetse ettepaneku kohtuda ja rahulikult vestelda. Minu eesmärk oli anda võimalus rääkida minuga otse, mitte kuulujuttude või kolmandatete isikute kaudu. Aga seegi on kellegi valik.
Nii esimese raamatu eel kui ka nüüd vastati sellele võimalusele vaikusega.
Selle aja jooksul on minu kirjutistel tekkinud oma lugejaskond. Nende hulgas on nii inimesi, keda ma tunnen, kui ka neid, kes on jäänud anonüümseks. Olen teadlikult jaganud oma avalikult kättesaadavaid materjale ning andnud võimaluse nendega tutvuda ka inimestele, kes on selle looga ühel või teisel viisil seotud. Olen olnud oma tegevuses nähtav, et keegi ei saaks hiljem öelda, et tal puudus võimalus minu seisukoha ja avaldatud materjalidega tutvuda.
Tegelikult suudan ma mõista ka seda, miks selline kutse võis ebamugav tunduda.
“Tere, Kristel. Oled sa täna õhtul või mõni päev sel nädalavahetusel vaba? Teeks ühe kohvi ja jutuajamise Werneris. Anna märku!”
See oli kogu kutse.
Võib-olla tundub selline kohtumise ettepanek hirmutav, kui ees ootab keeruline vestlus või tuleb rääkida teemadest, mida on seni välditud. Võib-olla on vaikimine lihtsalt endiselt kõige lihtsam valik.
Aga. Välja öeldud sõnad, nagu lendu lastud seemned või tolm, võivad levida kaugemale, kui nende lausujad, sh Kristel või mina oskasime ette näha. Aga tähesära on avara kupli all, peopesalt laiali puhutud tormitaevasse. Seemnetena purjetab ta õhus ning kord lendu lastuna ei saa teda enam tagasi kutsuda. Nii on ka sõnadega. Hooletult tuulte kõrva sosistatud sõnad lähevad teele omapäi. Saatja on kadunud ja adressaati pole kunagi valitud.
