Viimasel ajal olen päris palju mõelnud sellele, et täiskasvanuna ei pea me tegelikult inimesi oma elust välja viskama. Piisab sellest, kui me õpime neile õige koha leidma. See kõlab esialgu veidi kummaliselt. Sest kui keegi on sulle haiget teinud, siis justkui eeldatakse, et kas sa andestad täielikult või vihkad teda elu lõpuni. Aga mis siis, kui nende kahe vahel on veel üks võimalus?
Mina arvan, et on. Ma olen jõudnud kohta, kus ma ei vihka inimesi, kes mulle haiget tegid. Ausalt öeldes ei jaksa ma isegi vihata. See võtab liiga palju energiat. Neil inimestel on lihtsalt… oma ruum. See tähendab, et ma ei pea nendega sõdima. Ma ei pea neile midagi tõestama. Ma ei pea iga kord tänaval kohtudes teisele poole teed jooksma. Aga ma ei kutsuks neid enam enda laua taha. Noogutaks tänaval tervituseks ja küsiks poliit korrektselt, et kuidas läheb.
Ja ma arvan, et see on täiesti normaalne. Kui keegi on näidanud, et ta naudib halvustamist, kuulujutte või teiste maha tõmbamist, siis miks peaksin ma talle uuesti koha reserveerima oma kõige turvalisemas ringis?
Mitte sellepärast, et ma oleksin kättemaksuhimuline. Vaid sellepärast, et olen lõpuks õppinud, et sellised piirid ei ole karistus. Piirid on enesehoid.
Naljakal kombel olen ma viimastel nädalatel saanud seda taipamist hoopis võõrastelt inimestelt.
Threadsis.
Seal on inimesed, kes ei tea minu minevikust peaaegu midagi. Nad ei tea, kes kellega tülis oli või mida keegi kunagi ütles. Nad reageerivad lihtsalt sellele, mida ma kirjutan täna. Võik irjutasin eile, üleeile ja nädal enne seda oma blogis.
Ja tead mis?
See on olnud päris värskendav.
See on pannud mind mõtlema, et võib-olla ei peagi ma kogu aeg püüdma parandada vanu suhteid või taastada sidemeid inimestega, kelle väärtused on minu omadest täiesti erinevad. Võib-olla on palju mõistlikum teha ruumi uutele mõttekaaslastele.
Inimestele, kelle jaoks kvaliteetaeg tähendab päriselt kohal olemist.
Kes oskavad naerda – ka iseenda üle. Kes ei pea iga eriarvamust rünnakuks. Kes ei kogu teiste eksimusi nagu kleepsukesi. Ja mis kõige olulisem – inimestele, kelle kõrval ei pea ma kogu aeg valvel olema. Ma olen ka aru saanud, et ma ei otsi enam lihtsalt sõpru. Ma otsin rahu. Sellist tunnet, kus ma ei pea pärast iga vestlust peas analüüsima, kas ütlesin midagi valesti. Sellist seltskonda, kus ma võin olla natuke sarkastiline, natuke imelik, vahel vaikne ja vahel jutukas, ilma et keegi otsiks igast lausest peidetud tähendust.
Ja võib-olla ongi täiskasvanuks saamise üks osa see, et sa mõistad, et kõik inimesed ei pea mahtuma sinu laua taha. Mõni jääb lihtsalt möödujaks. Mõni õpetajaks. Mõni meenutuseks sellest, millist seltskonda sa enam oma ellu ei vali. Ja mõne jaoks ongi kõige õigem koht lihtsalt… kusagil kaugemal.
Ma võtsin vastu täna sellise otsuse, et tuimalt hakkan kirjutama enda jaoks hetke emotsioone välja ja püüan märgata iga päev pigem midagi positiivset. Ka ebaõnnestumises võib väikese järele mõtlemisega leida enda jaoks midagi sellist ebaharilikku, mida v kohe ei märka või silma ei hakka. Tundub olevat esimeseks sammuks, tervislik valik.
Otsustasin, et ma nopin välja oma postitustele lisatud vastused, kuidas oleks kõige mõistlikum edasi minna, ennast toetavalt ja teha oma järeldused sellest, mis on kedagi toetanud ja mis võiks olla toimiv ka minu ärevuse maandamiseks.
Võib olla ma peaksin ka enda jaoks tõdema, et mõnikord saab neid asju liiga palju sinna pähe ja operatiivne süsteem, ei suuda enam tõlgendada või tagada protsessi ajukäärude vahel mõistlikult ja kas kiilub kinni või kuumeneb üle.
Võib olla ma peaksin kirjutama oma naljakal ja pisut sarkastilisel moel postitusi, nii nagu ma varem tavatsesin ENNE kui mu protsessor ajus üle kuumenes ja ühte kohta “loopima” jäi.
Võib olla ma peaks kuulama iseennast ja minema seda teed pidi, mis mulle meeldib, kuid teistele vb ei meeldi ja mis siis – tegelikult sellest oleks? Sest selle kohta on hästi öelnud hoopiski Elena Koit siin (1) Facebook 👉 Teiste täiskasvanud inimeste otsused ja valikud (ja nende tagajärjed) ei ole Sinu vastutus (ka siis, kui need on või olid Sinuga seotud)
Ma panin ennast paar päeva tagasi lühikursusele. Ja tudeerisin selle kohta juba veebis, lugesin mõisteid ja mõtisklesin, kuidas seda kõige edumeelsemalt ja tulutoovamalt edaspidi rakendada. Keegi rääkis midagi mikroettevõtjaks olemisest ja ettevõtluskonto registreerimisest. Tundub mõistlik idee olevat. Tudeerisin selle kohta ka pisut. Aga ma praegu lähemalt ideeks ei räägiks, sest mul kipub tuhin huvipakkuvatest asjadest üle minema, kui ma neid mõtteid liiga suurelt avalikustan. Rääkimata sellest, et keegi mu hea mõtte, pihta paneb, kuigi tegelikult see eriti originaalne polegi. Aga mul on midagi kuhu oma energia suunata.
Ja siis ma mõtlesin oma kirjutamise suuna üle. Ma tunnen, et ma tahan kirjutada hoopiski palju enamast ja millestki muust ja ma teen algust sellega juba homme hommikul. On aeg muutusteks💚
Rohkem taipamisi sellel eelmisel mind aastaid painanud teemal ei tule. Olen saanud kõikvõimalikud vastused selle loo kokkupanekuks. Suurim tõdemus on ehk see, et kuigi ma olen selle loo keskmes, ei räägi see töökogemuse lugu, sugugi minust. Jah, see oli pikk teekond, et selle mõistmiseni jõuda.💚 Ma tahan kirjutada edaspidi mitte nendest inimestest, kes haiget mulle tegid, vaid maailmast, mida ma hakkan uuesti avastama. Usaldama.
Olen viimasel ajal palju mõelnud sellele, milliseid lugusid ma tegelikult kirjutada tahan.
Kas ma tahan jäädvustada sündmusi? Rääkida sellest, kes mida ütles, mis juhtus ja kuidas olukorrad lahendasid? Võib-olla mõnikord küll. Aga järjest rohkem tunnen, et see ei ole päris see, mille pärast ma kirjutada tahan.
Võib-olla ei ole minu kirjutamise kõige olulisem küsimus mitte:
“Mis juhtus?”
Vaid hoopis:
“Mida ma selles hetkes märkasin?”
Sest tegelikult koosneb elu ju väga väikestest hetkedest.
Üks pilk võõralt inimeselt tänaval.
Üks soe sõna kohvikus.
Üks vanapaar, kes istub vaikides kõrvuti ja ometi on näha, et nad on kohal.
Üks juhuslik vestlus bussipeatuses.
Vahel on kõige tähenduslikumad just need vaiksed hetked, mida keegi teine võib-olla ei pane tähelegi.
Jah, keerulised kogemused õpetavad meid. Need muudavad meid. Nendest võib sündida väga olulisi lugusid. Aga inimene ei ole ainult oma valud ja võitlused.
Me oleme ka need hetked, kus me naerame täiesti suvalise asja peale.
Need hetked, kus avastame uue koha.
Need hetked, kus tunneme ennast jälle natuke rohkem iseendana.
Või minu puhul need hetked, kus ma taipan, et olen sammukese jälle kordusest eemal.
Võib-olla ongi see “on aeg muutusteks” tegelik sisu mitte selles, et midagi vana peab kaduma, vaid selles, et selle vana loo saab lõpuks panna kuhugi ära. See oli lihtsalt üks peatükk.
Mitte kogu raamat. 💚
On aeg.
Ja nagu universumi märk tuli mulle enne postita nupu vajutamist ette see video. Facebook.
Järeldan, et olen õigel teel.
