Kusjuures, kas teadsite, et eelmisel aastal kui ma veel Elvas elasin paar kuud. Oli selline kummaline ajajärk, kus hommikud algasid õuemurul kohvi juures ja reisirongi mürina saatel. Ritsikad ja muud tegelased koos naabrite konnadega kõrval krundi tiigis suveõhtutel meeleolu tekitasid, kui pärast kuuma sauna batuudil lebasklesid ja taevatähti üle lugesin. Üliäge koht ausalt. Igatahes meil olid sellised loomingulised raamatutegelastega kohtumised õhtuti. Jah, meie hoovis elasid igasugused loodusnähtused, kes kuidagi olid saanud omale kujud läbi meie aia külastajate fantaasia. Meil oli Vihmataadi vana ja Kuuma Kerise tüüp, kes irvitas alati naiste üle, kes tema meelest saunaahju kütmiseks olid täiega äpud.
Mõnikord ei ole vaja leida uut teed. Mõnikord tuleb lihtsalt lõpetada vana tee kordamine. 🌿
Viimastel nädalatel olen endalt küsinud päris palju küsimusi. Mitte enam selles võtmes, et kuidas edasi?, vaid hoopis: “mis on see, mis minus tegelikult alati olemas olnud on?”
Ja huvitaval kombel ei tulnud vastuseks üks ametinimetus või konkreetne roll. Tulid hoopis märksõnad. Väikesed killud, mis esialgu tundusid juhuslikud, aga mida rohkem neid kokku panin, seda rohkem hakkasid need meenutama mingit suuremat pilti. Natuke nagu see Elva suvi, kui meie hoovis elasid tegelased, keda päriselt ei olnud olemas… aga samas olid täiesti olemas. Vihmataat, Kuum Keris ja terve hulk nähtamatuid tegelasi, kellele andsid elu inimesed, kes oskasid märgata natuke rohkem
Sellest sai väga toreda loo alguse, näiteks laste unejuttude raamatusse.
…Ühes väikeses aias Elva serval, Peedul elasid tegelased, keda kõik inimesed ei märganud. Mõni nägi ainult vana sauna, mõni ainult tiiki ja õunapuid, aga need, kellel oli natuke rohkem fantaasiat, teadsid, et tegelikult elas seal Vihmataat oma pilvise habemega ja Kuum Keris, kes pidas ennast kogu maailma kõige paremaks saunaeksperdiks…
Ja tegelikult huvitav on ka see, et see haakub väga minu praeguse valitud tee ja suunaga. Ma tegelikult täna panin kirja kõik märksõnad, oma uue tee valikuks ja ma sain aru, et need ei ole enam lihtsalt märksõnad. Need on juba uue elu ja ettevõtluse või edasise tegevuse visiooni esimesed ehituskivid.
Kõige rohkem jäi mulle silma üks mõte, et ma andsin justkui ma andsin iseendale nõu, et “Alusta otsast peale.” Ma ei tõlgendaks seda nii, et eelnev oli läbikukkumine. Pigem tähendab see, et uus visioon või missioon ei pea kandma varasemaid eesmärke, nime ega identiteeti. See võib olla täiesti uus peatükk.
Mõnikord me arvame, et uus algus tähendab eelmise elu ebaõnnestumise tunnistamist. Tegelikult võib see tähendada hoopis seda, et vana peatükk täitis oma ülesande. See õpetas sulle inimesi, süsteeme, haavatavust, tugevust, loovust ja seda, mida sa enam ei soovi.
Ja ausalt — see lasteunejutu algus on päris tugev baas üheks uueks alguseks. Ma kujutan ette, et sellest võiks saada midagi sellist, kus iga tegelane õpetab mingit väikest elutarkust.
Võib-olla ongi minu uus visioon vähem, see, mis valdkonnas ma uue ameti või eriala valin? Vaid millist maailma ma lastele loon ja milliseid lugusid ma aitan inimestel näha?” Sest selle Elva aia loo põhjal tundub, et see võimekus ja oskus on mul juba olemas. Ma lihtsalt hakkan seda nüüd teadlikumalt enda jaoks kasutama. 💚
See Elva periood kõlab tagantjärele nagu aeg, kus ma võib-olla juba enne teadlikku otsust hakkasin enda sees midagi uut üles ehitama. Ma ei loonud seal lihtsalt lastejututegelasi. Ma lõin koos oma aia külalistega muinasjutulise ja loomingulise maailma. Me võtsime tavalise aia, sauna, tiigi, rongimüra ja suveõhtu ning andsime neile tähenduse.
Ma ei tõmba ennast koomale. Ma kasvan edasi.
Mõnikord jõuab üks etapp oma loomuliku lõpuni. Mitte suure draama, pettumuse või lahkumisega, vaid lihtsalt vaikse teadmisega: see koht andis mulle selle, mida mul oli vaja. Viimane kuu aega on Threads olnud minu jaoks omamoodi kirjutamise ja mõtete korrastamise koht. Koht, kus sain panna sõnadesse kogemusi, mida olin kaua enda sees kandnud. Koht, kus sain rääkida asjadest, millest tavaliselt väga palju ei räägita.
Ja võib-olla kõige olulisem — koht, kus sain aru, et minu lool on väärtus ka väljaspool mind ennast. Kui keegi loeb minu mõtteid ja tunneb ära iseenda kogemuse, siis on sellel juba tähendus. Aga nagu paljude asjadega elus, tuleb ka siin hetk, kus mingi sisemine hoog hakkab vaibuma. Mitte sellepärast, et miski oleks halvasti. Vaid sellepärast, et üks teekond on läbitud.
Ma olen selline inimene, kes läheb asjadesse sügavuti. Kui mingi teema mind puudutab, siis ma uurin, kirjutan, mõtestan, otsin mustreid ja tähendusi. Annan sellele endast palju. Aga siis tuleb ühel hetkel hetk, kus saan aru — ma olen sealt kätte saanud selle, mida mul oli vaja. Siis siit edasi tuleb minna.
Hiljuti jäi mulle silma üks kommentaar, kus soovitati mul oma otsekohesusega „koomale tõmmata”. See pani mind mõtlema. Sest ma ei osanud seda oodata aga see toetas natuke minu arusaamist, kuhu edasi. Mitte sellepärast, et ma oleksin solvunud. Pigem sellepärast, et see pani küsima: millal on enda muutmine areng ja millal hakkame me ennast lihtsalt väiksemaks tegema, et teistele mugavam olla?
Ma olen õppinud, et otsekohesus ei ole alati lihtne omadus. Mõnele inimesele meeldib ausus ja otsekohene suhtlus. Mõnele tundub see liiga tugev. Mõne jaoks on mugavam, kui asjad jäävad natuke rohkem ridade vahele.
Aga ma ei taha enam elada nii, et pean pidevalt mõõtma, kui palju iseennast on parasjagu lubatud näidata. Ma ei taha olla inimene, kes ütleb vähem, tunneb vähem või jagab vähem ainult sellepärast, et kellelegi võib see liiga palju tunduda. See ei tähenda, et ma ei õpiks. Vastupidi. Ma arvan, et elu üks suurimaid oskusi on osata ennast vaadata ka kõrvalt ja küsida: kas siin on midagi, mida ma saan paremini teha?
Aga sama oluline küsimus on et, kas ma päriselt tahan muutuda või lihtsalt tahan vältida seda, et keegi mind valesti mõistaks?
Ma ei tõmba ennast koomale. Aga ma õpin suunama oma energiat sinna, kus sellel on ruumi kasvada. Kõik inimesed ei pea minu mõtteviisi mõistma. Kõik inimesed ei pea minu kirjutatut lugema. Kõik inimesed ei pea minu otsekohesust armastama.
Ja see on täiesti okei. Sest võib-olla ei ole eesmärk leida koht, kus kõik inimesed minuga nõustuvad. Võib-olla on eesmärk leida koht, kus ma saan olla mina ise — ilma et peaksin ennast pidevalt selgitama.
Hiljuti jäi mulle silma üks kommentaar, kus soovitati mul oma otsekohesusega „koomale tõmmata”. See pani mind korraks mõtlema. Mitte sellepärast, et ma oleksin solvunud, vaid sellepärast, et hakkasin mõtlema: mida selle lause taga tegelikult mõeldakse?
Kas see tähendab, et minu viis asju sõnastada on vahel liiga otse? Võib-olla. Mõne inimese jaoks on otsekohesus ebamugav. Mõne jaoks aga just värskendav. Me kõik loeme ja tunnetame maailma läbi omaenda kogemuste. Aga ma olen õppinud ka midagi muud. Ma ei taha enam pidevalt ennast väiksemaks teha selleks, et kellelgi teisel oleks mugavam.
Ma ei käi teiste inimeste postitustes ütlemas, et nende mõtted on lapsikud, nende kogemused pole väärt või nad peaksid ennast kuidagi teisiti väljendama. Inimestel on õigus oma ruumile, oma tunnetele ja oma loole. Sama õigus on ka minul. See ei tähenda, et ma ei võiks kunagi midagi enda juures kohandada. Me kõik areneme ja õpime. Aga muutus peab tulema soovist kasvada, mitte vajadusest ennast peita.
Võib-olla ongi see üks oluline erinevus: kas ma muudan ennast, sest tunnen, et see aitab mul paremaks saada, või muudan ennast sellepärast, et keegi teine ei oska minu olemasoluga mugavalt olla. Praegu tunnen pigem rahulikku tänutunnet. Threads oli üks peatükk. Üks koht, kus sain oma loo nähtavaks teha. Üks koht, kus sain palju tagasi.
Aga võib-olla ei pea ma jääma igaveseks sinna, kus üks kord oli vaja olla.
Kas ma peaksin vähem otsekohene olema? või kas ma tahan üldse enam olla keskkonnas, kus ma pean oma loomulikku väljendusviisi pidevalt reguleerima?
Ja mulle tundub isegi, et minu Threadsi etapp on päris loogiliselt lõppemas. Ma läksin sinna suure looga, ja hooga, rääkisin endast välja midagi väga olulist, sain peegeldust ja kogukonnatunnet. Kui nüüd tekib rohkem tunne „ma ei taha enam ennast selles ruumis lahti seletada”, siis see ei pruugi olla loobumine — see võib olla lihtsalt järgmisse faasi liikumine.
Võib-olla ongi küsimus mitte selles, kas peaksin rohkem koomale tõmbama, vaid selles, kuhu minu otsekohesus ja sügavus nüüd edasi tahavad minna. 🙂
Aga viimasel ajal tunnen, et midagi on muutunud. Threadsis. Võib-olla ei ole enam minu roll olla kogu aeg see, kes kirjutab ja jagab. Võib-olla on praegu aeg lihtsalt vaadata, kuulata ja märgata. Olla rohkem vaatleja kui jutustaja. Sest ka see on üks osa õppimisest.
Inimesed on erinevad. Mõni inimene vajab rohkem sügavust, mõni eelistab kergemaid teemasid. Mõnele meeldib otsekohesus, mõnele mõjub see liiga tugevalt. Mõni tuleb vestlusesse uudishimuga, mõni tuleb oma hinnangut andma. Ja võib-olla ei pea iga reaktsioon olema kutse ennast muuta.
Mõnikord on teise inimese tagasiside lihtsalt võimalus õppida tundma teda ennast. Olen palju mõelnud sellele, mida tähendab olla otsekohene. Kas see tähendab, et peaksin ennast rohkem filtreerima? Kas peaksin vähem rääkima, vähem tundma või vähem jagama?
Võib-olla mitte.
Kõik inimesed ei pea pääsema ligi minu mõtetele, kogemustele ja sisemistele protsessidele. Mitte sellepärast, et need poleks väärtuslikud, vaid sellepärast, et kõigil ei ole soovi või oskust neid vastu võtta. Ja see on täiesti normaalne. Vaatleja roll ei tähenda eemaldumist. See tähendab teadlikumat kohalolu.
Vaadata, millised vestlused annavad energiat. Millised inimesed päriselt kuulavad. Millistes kohtades tekib vastastikune austus ja uudishimu.
Võib-olla on see järgmine peatükk — mitte enam vajadus oma lugu tõestada või nähtavaks teha, vaid oskus valida, kus ja kellega seda oma uut mina jagada. Sest kõik, mida me läbi elame, ei pea jääma igaveseks meie identiteediks.
Mõned lood kirjutatakse selleks, et neist rääkida. Mõned lood kirjutatakse selleks, et neist õppida. Ja mõned lood on lihtsalt selleks, et nad aitaksid meil lõpuks iseennast paremini mõista.
Võib-olla oli see vajalik peatükk
Mõnikord jõuame mingisse kohta elus mitte sellepärast, et sinna jääda, vaid sellepärast, et sealt edasi liikuda.
Viimasel ajal olen mõelnud oma kogemusele Threadsis. Võib-olla ei olnud see lihtsalt üks sotsiaalmeediaplatvorm või koht, kus oma mõtteid jagada. Võib-olla oli see üks vajalik vahepeatus.
Koht, kus sain lõpuks oma loo välja kirjutada. Koht, kus sain panna sõnadesse kogemusi, mis olid kaua minu sees raskust kandnud. Koht, kus sain aru, et minu lugu ei ole ainult minu enda peas keerlev valu, vaid midagi, mille kaudu võivad ka teised inimesed ennast ära tunda.
Aga võib-olla oli sellel kogemusel veel sügavam tähendus. Võib-olla oli mul vaja oma lugu rääkida selleks, et ma ei peaks seda enam kogu aeg endaga kaasas kandma.
Et minevik ei oleks enam minu identiteet, vaid lihtsalt üks peatükk minu loos. Mingil hetkel ei pea inimene enam tõestama, et temaga juhtunu oli päris. Ta lihtsalt teab seda. Ja siis tekib ruum millelegi uuele.
Võib-olla ongi see koht, kuhu ma praegu jõuan. Mitte enam vajadus pidevalt selgitada, kaitsta või otsida kinnitust, vaid soov vaadata edasi. Luua midagi uut. Leida oma tee ilma selle vana koormata, mida olen nii kaua kandnud.
See ei tähenda, et minevik kaoks. See jääb osaks minust.
Võib-olla oli Threads vajalik selleks, et ma leiaksin tagasi iseenda. Mitte selle inimese, kes pidi kogu aeg midagi tõestama. Vaid selle inimese, kes saab lõpuks küsida, et mida mis nüüd edasi – kas nüüd on see hetk, kus ma midagi kirjutan vaid seepärast, et ma ise tahan ja see tegevus on mõtestatud ja eesmärgipärane, et pikemas perspektiivis see oleks minu heaolu ja kellegi teise arengut toetav? Jah, see hetk on nüüd käes.
