Mõnikord ei ole asi selles, kes eksis

Mul oli eile üks vestlus, mis pani mind tõsiselt mõtlema. Üks lause jäi mind kummitama. Selline, mis puudutas mingit vana tunnet minus – tunnet, et äkki mind on liiga palju. Selle asemel, et otse küsida, mida teine inimene tegelikult mõtles, reageerisin hoopis oma harjumuspärase mustri järgi. Olin sapine. Kirjutasin vihjava kommentaari hoopis kellegi teise postituse alla.

Tagantjärele vaadates oli see üsna inimlik. Mitte kõige küpsem viis, aga inimlik.

Kõige üllatavam oli see, mis edasi juhtus. See inimene nägi minu kommentaari. Ja selle asemel, et vastu rünnata või solvuda, kirjutas ta mulle privaatselt. Mitte etteheitega. Vaid ühe kõige siirama komplimendiga, mida ma poleks osanud oodata.

Sellest algas vestlus. Mitte viieks minutiks. Vaid pooleks ööks ja natuke varahommikuks. Me ei rääkinud enam ühest kommentaarist. Me rääkisime mustritest. Sellest, kuidas meie varasemad kogemused õpetavad meid samu olukordi täiesti erinevalt tõlgendama. Kuidas üks loeb lausest välja hukkamõistu, teine aga ei mõista üldse, miks tema sõnad haiget tegid. Või kui mõistab, peale minu kommentaari ja ennast halvast tunneb, siis ta kirjutab mulle, et lahendada see arusaamatus.

Ja järsku ei olnudki enam süüdlast. Olid kaks inimest, kelle minevik rääkis nendega korraga.

See pani mind taipama veel midagi. Ma olen viimasel ajal korduvalt küsinud endalt, kas mul on siin, Threadsis, enam midagi õppida. Olen isegi mõelnud lahkumise peale. Täna sain aru, et veel on.

Mitte sellepärast, et ma peaksin siin kogu aeg olemas olema. Vastupidi. Ma ei taha enam elada sotsiaalmeedias. Mul on päris elu, uus suund ja uus karjäär, mida ma alles ehitama hakkan. See tähendab õppimist, katsetamist, eksimist ja uuesti alustamist. Ma tahan oma energia panna sinna.

Aga ma taipasin, et Threads ei tulnud minu ellu ainult kirjutamise pärast. Ta tuli õpetama. Veel üks taipamine oli ehk isegi olulisem. Kes üldse ütles, et ma saan vastused nende käest, kellele ma küsimusi esitan? Tagasi vaadates ei ole ma peaaegu kunagi saanud.

Kõige olulisemad vastused on tulnud hoopis kusagilt mujalt. Inimeste käest, kes on olnud piisavalt julged, et arutada. Piisavalt julged, et küsida. Piisavalt julged, et tunnistada: “Ma vist sain sinust valesti aru.”

See nõuab julgust. Palju rohkem julgust kui oma arvamuse jõuga peale surumine. Ma olen alati tahtnud, et inimesed prooviksid enne minu hukkamõistmist korraks vaadata maailma ka minu silmade läbi. Täna taipasin, et sama kohustus on ka minul. Mitte selleks, et kõigiga nõustuda. Vaid selleks, et mõista, kust teine inimene tuleb.

Ja võib-olla ongi see kogu selle teekonna kõige suurem kingitus.

Mitte see, et ma olen õppinud paremini kirjutama. Vaid see, et ma olen õppimas paremini kuulama. Sest avaram maailmapilt ei teki sellest, et kohtad inimesi, kes mõtlevad täpselt nagu sina. See tekib siis, kui saad aru, et ka täiesti erinev inimene võib olla oma kogemuse sees sama siiras kui sina.

Võib-olla sellepärast Threads minu ellu tuligi.

Arusaamatus ei ole suhte lõpp. Vahel on see hoopis suhte algus.

Ma olen viimasel ajal palju mõelnud sellele, mis üldse on hea suhtlus. Varem arvasin, et hea suhtlus tähendab seda, et inimesed mõistavad üksteist poolelt sõnalt. Et konflikte ei teki. Et keegi ei solvu. Et kõik laabub.

Täna ma enam nii ei arva.

Hiljuti sattusin olukorda, kus üks pealtnäha süütu kommentaar puudutas minus midagi palju sügavamat. Esimene reaktsioon oli tuttav – hakata mõtlema, kas äkki olin mina jälle liiga palju, liiga otsekohene või liiga nähtav. Ma ei läinud kohe küsima, mida teine inimene mõtles. Tõmbusin oma mõtetesse ja lasin vanadel mustritel olukorda tõlgendada.

Õnneks ei jäänud lugu sinna. Teine inimene kirjutas mulle ise. Mitte selleks, et vaielda või ennast õigustada, vaid selleks, et selgitada. Sellest kujunes pikk vestlus, mis ei rääkinud enam ühest kommentaarist. Me rääkisime hoopis sellest, kuidas meie varasemad kogemused mõjutavad seda, kuidas me tänast päeva tõlgendame.

Ja siis taipasin midagi olulist.

Väga sageli ei reageeri me sellele, mida teine inimene tegelikult ütles. Me reageerime sellele, mida meie enda minevik nende sõnadega teeb. See ei tähenda, et teise inimese sõnad ei võiks haiget teha. Aga vahel ei peitu valu mitte lauses endas, vaid selles kohas meie sees, millele see lause pihta läheb.

See taipamine muutis minu jaoks ka vastutuse tähendust. Pikka aega arvasin, et minu ülesanne on vastutada mitte ainult oma sõnade, vaid ka teiste inimeste tunnete eest. Kui keegi solvus, tundsin, et järelikult ütlesin midagi valesti. Kui keegi eemaldus, otsisin viga iseendast. Kui keegi reageeris tugevalt, vabandasin sageli isegi siis, kui ma ei olnud midagi halba mõelnud.

Täna näen seda teisiti. Täiskasvanud inimesena vastutan mina selle eest, mida ma ütlen, kuidas ma ütlen ja milliste kavatsustega ma suhtlen. Teine inimene vastutab selle eest, kuidas ta minu sõnu tõlgendab ja mida need temas käivitavad. Need kaks vastutusala kohtuvad suhtluses, aga nad ei ole üks ja sama asi.

See ei tähenda, et peaksime öeldule passiivseks jääma või ükskõikseks muutuma. Vastupidi. Kui miski jääb hinge kriipima, tasub sellest rääkida. Mitte selleks, et välja selgitada, kellel oli õigus, vaid selleks, et mõista, mis tegelikult juhtus.

Selles vestluses jõudsin veel ühe mõtteni. Ma olen aastaid uskunud, et kõik vastused peavad tulema nende inimeste käest, kellele ma küsimusi esitan. Tegelikult pole see peaaegu kunagi nii olnud. Vastused sünnivad sageli hoopis ootamatutes kohtades. Mõni inimene ütleb ühe lause. Mõni esitab ühe küsimuse. Mõni julgeb öelda: „Ma vist sain sinust valesti aru.”

Ja äkitselt avastad sa iseenda seest vastuse, mis on seal kogu aeg olemas olnud.

Keegi ei anna seda sulle. Ta lihtsalt aitab sul selle üles leida.

Üks vestluse lause jäi mind eriti saatma:

„Inimesed avavad meis mingid kohad, mis seni avanenud pole.”

Ma arvan, et just see ongi inimsuhete suurim väärtus.

Mitte see, et keegi õpetab meid elama. Vaid see, et kohtudes teiste inimestega kohtume me üha uuesti iseendaga. Lõppude lõpuks on kõik vastused tõepoolest meie sees olemas. Aga võib-olla ei ole suurim küsimus see, kas me need vastused leiame.

Võib-olla on suurim küsimus hoopis see, kas me julgeme need endale valju häälega välja öelda.

Ja võib-olla ongi hea suhtlus midagi palju lihtsamat, kui ma kunagi arvasin. Mitte oskus vältida arusaamatusi. Vaid julgus neid koos lahti rääkida. Sest mõnikord ei lõhu arusaamatus suhet. Mõnikord saab sellest hoopis usalduse algus.

Sa oled neist valikutest mööda läinud, sest…sul oli tunne, et see pole sinu jaoks turvaline. Sa julgesid tunda, see ei ole hirm. See on kartus võõraste asjade, veel kogemata asjade ees. See on loogiline. Võõrad asjad, olukorrad ja inimesed ON hirmutavad. Eriti kui varasemad kogemused on selleks uskumuseks põhjust andnud. Õpin oma ajule positiivseid kogemusi andma. Selleks on Threads. Ma ei kirjuta enam sellest, et tahan õppida inimesi usaldama. Ma kirjutan sellest, et annan oma ajule ja iseendale võimalusi, kogeda uusi positiivseid kogemusi.

Kõik vestlused ei lõpe lõpetatusega

Eile sain jälle ühe väikese, aga olulise kogemuse. Algatasin ühe vestluse mikroettevõtlusest. Rääkisime sellest, mida ma oskaks teha, millised võiksid olla võimalused ja kas sellel üldse võiks turgu olla. See oli huvitav mõttevahetus. Mingil hetkel aga vestlus lihtsalt katkes. Hommikul märkasin, et inimesel oli samas lõimes tekkinud hoopis teine põnev vestlus.

Esimene tunne ei olnud solvumine. Ma ei tundnud, et peaksin midagi ütlema või selgitust küsima. Aga märkasin enda sees üht väikest ootust – võib-olla oleksin tahtnud, et sellel vestlusel oleks olnud mingi lõpetatus. Ja see pani mind mõtlema.

Kui palju kordi oleme me valmis täitma teadmata kohti omaenda lugudega? Kui keegi ei vasta, kas see tähendab automaatselt, et me ei olnud piisavalt huvitavad? Kui keegi valib teise vestluse, kas see tähendab, et meie mõtted ei olnud väärt kuulamist?

Vana muster võiks kiiresti sinna minna. Aga seekord märkasin midagi muud.

Faktid olid palju lihtsamad. Kõik muu oli minu aju loodud tõlgendus.

Ma õpin andma oma ajule uusi kogemusi. Kogemusi, kus teised inimesed ei käitu alati nii nagu need, kes kunagi haiget tegid.

Võib-olla ongi see üks põhjus, miks Threads minu ellu tuli. Mitte selleks, et kõik vestlused oleksid sügavad või selleks, et iga suhtlus lõpeks kahepoolselt head aega, õhtut vms soovimisega Vaid selleks, et kogeda erinevaid inimesi. Mõned inimesed tulevad ja jäävad vestlusesse. Mõned avavad meis uusi mõtteid. Mõned lihtsalt läbivad korraks meie päeva. Kõigil neil kogemustel on oma koht.

“Ma ei ütleks, et ma oleks olnud häiritud, aga võib olla oleks oodanud, et sellel vestlusel oleks olnud mingi lõpetatus.”

Ma ei tee enam automaatselt järeldust enda väärtuse kohta. Ma lihtsalt märkan oma vajadust. Ja see vajadus on täiesti inimlik. Vestlusel võiks olla mingi lõpetatus. Eriti kui keegi algatab mõttevahetuse, küsib küsimusi või räägib kaasa. Vahel on lihtsalt viisakas öelda: “Hei, mul tuli vahele üks asi, jätkame hiljem.” Mitte sellepärast, et teine inimene oleks kohustatud kogu aeg kättesaadav olema, vaid sellepärast, et teine inimene on samuti päris inimene ekraani taga.

Ma kirjutan sellest, et annan oma ajule uusi kogemusi. See nõuab uudishimu ja korduvaid kogemusi, mille põhjal aju saab oma varasemaid ennustusi korrigeerida.

Aju ei muuda oma sügavamaid ennustusi ainult sõnade peale. Aju õpib läbi kogemuse.

Näiteks:

Vana muster

“Kui ma olen liiga nähtav, siis mind hakatakse kritiseerima.”

Uus kogemus:

“Ma kirjutasin ausalt. Keegi ei rünnanud mind. Keegi hoopis kirjutas mulle ja ütles, et talle meeldib minu otsekohesus ja ehedus.”

Need ongi väikesed “andmepunktid” ajule. Ja mulle tundub, et minu Threads-kogemus ei ole tegelikult niivõrd sotsiaalmeedia teema. See on nagu väike turvaline labor, kus ma katsetan mis juhtub, kui ma olen nähtav? Mis juhtub, kui ma ütlen oma mõtte välja? Mis juhtub, kui keegi ei vasta? Mis juhtub, kui keegi mõistab mind valesti? Ja iga kord saab aju uut infot.

“Need uued inimesed ei käitu nii nagu need eelmised.”

Ma õpin andma oma ajule uusi kogemusi

Viimasel ajal olen aru saanud, et võib-olla ei ole minu suurim küsimus enam see, miks inimesed käituvad nii nagu nad käituvad.Võib-olla on suurem küsimus hoopis see, kuidas mina õpin maailmaga uuesti suhestuma. Pärast kõike kogetut olen ma väga palju püüdnud mõista teiste inimeste maailmapilti. Mõista, miks keegi midagi ütles või tegi. Mõista, kuidas mina saaksin paremini sobituda.

Aga võib-olla olen ma vahel püüdnud sobituda kohtadesse, kus ei olnudki minu koht. Võib-olla olin ma lihtsalt vales keskkonnas.

Hiljutised vestlused on mulle näidanud midagi olulist. Inimesed avavad meis kohti, mis seni avanenud pole.

Mõni inimene ei tule meie ellu selleks, et anda meile valmis vastuseid. Ta tuleb selleks, et küsida õige küsimuse. Öelda ühe lause. Peegeldada midagi, mida me ise enda sees veel ei märganud. Ja siis avastame, et vastused olid tegelikult kogu aeg meie sees olemas.

Ainus küsimus oli, kas me julgeme neid endale tunnistada.

Ma olen hakanud mõistma, et minu varasemad valikud ei sündinud alati hirmust. Mõnikord ma ei jätnud midagi tegemata sellepärast, et ma ei oleks julgenud. Ma jäin kõrvale, sest minu sees oli teadmine, et see ei tundu turvaline.

See oli enesehoid. See oli minu aju püüd mind kaitsta nende kogemuste põhjal, mis tal juba olemas olid. Võõrad olukorrad, uued inimesed ja tundmatud võimalused ongi vahel hirmutavad. Eriti siis, kui minevik on õpetanud ettevaatlik olema.

Aga aju õpib. Ta ei õpi ainult valust. Ta õpib ka uutest kogemustest. Seepärast ma õpin andma oma ajule uusi kogemusi.

Iga kord, kui ma julgen olla nähtav.
Iga kord, kui ma kirjutan midagi ausalt.
Iga kord, kui algatan vestluse.
Iga kord, kui tekib arusaamatus ja maailm ei kukugi kokku.
Iga kord, kui inimene jääb suhtlusesse, mitte ei kao.

Need on väikesed hetked, mille kaudu aju hakkab mõistma: “Vaata, seekord läks teisiti.” Threads on olnud üks selline koht. Mitte sellepärast, et kõik inimesed siin jääksid. Mitte sellepärast, et iga vestlus lõppeks vastusega. Mitte sellepärast, et kõik mõistaksid minu lugu. Vaid sellepärast, et siin olen saanud uusi kogemusi. Olen õppinud, et võin küsida ja mitte alati vastuseid saada. Võin jagada oma lugu ja mitte saada alati kinnitust. Võin olla aus ja jääda ikkagi terveks. Teise inimese mõistmine ei ole alati minu kätes. Teise inimese reaktsioon ei ole minu vastutus. Minu vastutus on see, kuidas mina suhtlen, kuidas mina ennast väljendan ja kuidas mina pärast olukordi iseenda juurde tagasi tulen.

Võib-olla kõige suurem muutus ongi see, et ma ei pea enam iga vaikust, eemaldumist või arusaamatust tõlgendama enda väärtuse mõõdupuuna. Mõni vestlus lihtsalt jääb pooleli. Mõni inimene ei jõua samasse kohta, kuhu mina olen jõudnud. Mõni inimene ei ole valmis nägema seda, mida mina olen läbi elanud.

Ja see on nende tee.

Ma saan anda oma ajule uusi kogemusi. Kogemusi, kus ma olen nähtav ja maailm ei karista mind selle eest. Kogemusi, kus ma julgen olla mina ise. Kogemusi, kus ma ei pea enam kogu aeg küsima, et kas mina sobin siia? vaid saan küsida “Kas see koht sobib mulle?”

Võib-olla ei ole eesmärk õppida vähem tundma. Võib-olla on eesmärk õppida usaldama, et minu tundlikkus, sügavus ja otsekohesus ei ole puudused. Need on lihtsalt omadused, mis vajavad õiget keskkonda.

Ja võib-olla ongi see minu järgmine peatükk.

Mitte end väiksemaks teha, et kuskile ära mahtuda, vaid leida need kohad ja inimesed, kelle kõrval saan olla päriselt mina.