Mõnikord saavad küsimustest vastused iseenesest.
Mitte sellepärast, et keegi need meile ette ütleks või et me neid meeleheitlikult otsides lõpuks leiaksime. Vahel lahustuvad küsimused lihtsalt vastusteks. Tasahilju. Märkamatult. Nii, et ühel hetkel avastad end mõttelt, et see, mis veel mõni aeg tagasi vaevas ja rahu ei andnud, ei olegi enam küsimus.
Võib-olla juhtub see siis, kui oled andnud aega iseendale. Kui oled lubanud elul ja universumil omas tempos liikuda. Kui oled loobunud iga hinna eest vastuseid taga ajamast ning usaldanud, et mõned asjad saavad selgeks alles siis, kui selleks on õige hetk.
Mõnikord saabub vastus kirjavahetusest, juhuslikust vestlusest või mõnest sõnumist. Mõnikord ütleb keegi midagi täiesti möödaminnes, teadmata, et just need sõnad olid need, mida sul oli vaja kuulda. Teinekord ei peitu vastus üldse sõnades, vaid ridade vahel. Vaikuses. Pilgus. Tunnetuses.
On ka küsimusi, mida me pole kunagi kelleltki kõva häälega küsinud. Küsimusi, mis elavad kusagil sügaval meie mõtetes või hinges. Mitte sellepärast, et me ei julgeks küsida, vaid seetõttu, et me ei tea, kellelt küsida. Kes oskaks vastata küsimusele, mille tegelik tähendus peitub meie enda sees?
Ja siis ühel päeval juhtub midagi näiliselt tavalist. Kohtumine. Pilk. Juhuslik olukord. Mõni inimene, kes seisab lihtsalt tee ääres. Ning äkki mõistad sa midagi, mida oled ammu teadnud, kuid millele pole osanud sõnu anda.
Mitte kõik vastused ei tule väljastpoolt. Mõned neist on kogu aeg meie sees olemas olnud. Vahel on vaja ainult piisavalt aega, et neid lõpuks kuulda.
Vahel on tunne, et inimesed elavad minuga samas maailmas, kuid hoopis teises universumis. Ajajoon on justkui sama. Päike tõuseb ja loojub samal ajal, tänavad, majad ja inimesed on samad. Ometi tundub, et väärtused, mille järgi elatakse, on täiesti erinevad.
Mõnikord vaatan enda ümber ja imestan, kuidas saab üks ja sama olukord tekitada inimestes nii vastandlikke reaktsioone. See, mis minu jaoks on loomulik – ausus, hoolivus, vastutus või teistega arvestamine –, ei pruugi teise inimese maailmas omada sama tähendust. Ja vastupidi.
Aastatega olen hakanud mõistma, et inimesed ei ela ainult erinevates kodudes või riikides. Nad elavad erinevates sisemaailmades. Nende valikud sünnivad kogemustest, haavadest, hirmudest, lootustest ja väärtustest, mida mina ei pruugi kunagi täielikult näha ega mõista.
Vahel tekitab see üksindustunde. Tunde, nagu räägiksime sama keelt, kuid annaksime samadele sõnadele täiesti erineva tähenduse. Nagu elaksime paralleeluniversumites, mis aeg-ajalt korraks kokku puutuvad, kuid ei sulandu kunagi päriselt üheks.
Ja võib-olla ei peagi. Võib-olla seisnebki küpsus mitte selles, et panna teisi oma maailma mõistma, vaid õppida elama teadmisega, et maailmu on palju. Ning vahel piisab sellest, kui oled rahus omaenda omaga.
Vahepeal on elu tempo märgatavalt kiiremaks muutunud. Kooliaasta lõpp möödus seekord üllatavalt rahulikult. Vähem stressi, vähem pinget. Samas oli palju sõitmist, sest olen oma laste jaoks nii koolibuss kui ka kohalik taksojuht.
Minu lapsed ei sõida ühistranspordiga. Samamoodi ei käi nad suurüritustel, rahvarohketel väljasõitudel või kohtades, kus vali müra ja plaksutamine võivad mõne jaoks lausa hinge kinni võtta. Sellel on omad põhjused. Põhjused, mida inimesed sageli ei tea. Kahjuks ei küsita enamasti ka. Lihtsam on oletada.
Eks öeldakse ju põhjusega, et eeldamine on paljude probleemide algus. Vahel sünnib sellest lihtsalt arusaamatus, vahel aga konflikt. Aastate jooksul olen õppinud, et kõike ei pea seletama. Kunagi püüdsin põhjendada, selgitada ja panna inimesi mõistma. Täna tean, et enamasti ei muuda see midagi. Inimesed on hõivatud oma elu, oma murede ja oma küsimustega. Võõra inimese lugu huvitab väheseid.
Tegelikult kulutame me sageli liiga palju energiat sellele, mida teised meist arvavad. Justkui sõltuks meie väärtus sellest, millise hinnangu keegi annab. Ometi ei saa ükski võõras inimene meie väärtust ei suurendada ega vähendada. Ta saab anda vaid oma arvamuse.
Viimastel päevadel olin hakanud tundma väsimust. Sellist vaikset ja hiilivat. Eile veetsin ühe eaka lähedasega seitse tundi Tartu EMO-s. Need tunnid andsid taas põhjust mõelda sellele, kui erinevalt inimesed abi vajavad ja kui keeruline võib selle abi kättesaamine olla. Kui mure lähedase pärast seguneb abituse tundega süsteemi ees, jääb hinge raske tunne.
Täna otsustasin minna Lodjakoja randa. See on koht, kus mulle meeldib aeg-ajalt käia. Parkisin auto tavapäraselt esiritta. Osalt mugavusest, osalt võib-olla ka väikese vimkaga. Elu on õpetanud, et vahel piisab lihtsalt kohal olemisest, et mõni inimene rahutuks muuta.
Kui parklasse sõitsin, märkasin, et see on üsna täis. Jätsin auto nähtavale kohale ja läksin randa sõbrale lubatud raamatut viima. Istusime rannas, rääkisime natuke juttu ning seejärel suundusin tagasi auto poole.
Siis märkasin midagi kummalist.
Üks minu endistest kolleegidest seisis kergliiklusteel. Ta suitsetas ja kõndis edasi-tagasi. Vahepeal vaatas minu poole. Mida ta seal täpselt tegi, ma ei tea. Võib-olla mitte midagi – Võib-olla midagi.
Mõni aasta tagasi oleks selline olukord minus tõenäoliselt palju küsimusi tekitanud. Kas ta jälgib mind? Kas ta tahab midagi öelda? Kas ta teeb jälle pilte? Kas ta räägib minust teistele? Kas peaksin minema küsima?
Seekord mitte.
Lõin selja sirgu ja kõndisin rahulikult auto juurde. Istusin sisse ja sõitsin minema. Parklast välja keerates nägin teda veel kord. Hetkeks käis peast läbi mõte peatuda ja küsida otse: „Kas sul on midagi öelda?“ Või uurida, kas seekordki tehakse pilte või tuleb mul jälle kuulda oma tegemistest kolmandate inimeste käest.
Aga siis sain aru, et ma ei taha.
Veel enam – ma ei pea.
Ja just selles peituski tänase päeva suurim üllatus.
Mitte selles, mida tema mõtles või tegi. Mitte selles, kas tal oli mingi põhjus seal seista. Vaid selles, et minu jaoks ei olnud see enam oluline.
Vahel otsime eneseusku suurtest saavutustest, tunnustusest või kellegi heakskiidust. Ometi võib see tulla hoopis ootamatust kohast. Ühest tavalisest rannakülastusest. Ühest parklast. Ühest hetkest, kus mõistad, et sa ei pea enam iga pilgu, kuulujutu või oletuse peale reageerima.
Mõnikord tähendab sisemine kasv lihtsalt seda, et sa ei tunne enam vajadust end õigustada.
Sa tead, kes sa oled.
Ja sellest piisab.
Aga tegelikult ei ole selle loo kõige olulisem küsimus see, mida tema tegi.
Mulle tundub, et minu jaoks oli oluline hoopis see hetk, kui kõndisin sirge seljaga auto juurde. Mitte ei põiganud kõrvale, ei peitnud ennast ära, ei hakanud selgitama ega õigustama oma kohalolekut. Ma lihtsalt olin seal.
Lihtsalt märkasin, et mind enam ei juhi vajadus teada saada, mida keegi teine minust arvab.
See olukord kõlab tõesti natuke kohmetu ja samas ka üsna kõnekas.
Tegelikult ei olnud minu tähelepanu niivõrd sellel endisel kolleegil, vaid hoopis minu enda reaktsioonil. Varasematel aegadel oleks selline olukord võinud tekitada palju küsimusi: Miks ta siin on? Mida ta mõtleb? Kas ta jälgib mind? Kas ta räägib minust midagi? Kas peaksin minema küsima? Ja siis oleks mõtted võinud veel pikalt edasi keerelda.
Seekord kirjeldan aga midagi muud. Märkasin olukorda, hindasin seda, mõtlesin hetkeks isegi võimalikule vastasseisule, kuid lõpuks jõudsin järelduseni:
“Ma ei viitsi ega taha enam.”
Teadlik otsus mitte kulutada oma energiat millelegi, mis edasi ei vii.
