Mõnikord nendest inetutest lugudest saavad alguse palju paremad lood.

Ma täna mõtlesin, et panen ühe loo kirja.

Ausalt öeldes ei viitsi ma enam alustada päris algusest. Kes teab, see teab. Ja kes ei tea, võib piiluda teemat „Kaitstud: Musta nõia loodud junn – Loome Sisu“. Parool on: Kõverpeegel_1.

Miks just selline parool? Aus vastus on – ega ma isegi täpselt ei tea.

Alguses mõtlesin, et jagan seda lugu ainult tasu eest. Seal on kronoloogiliselt kirjas minu kogemus töökiusuga – valus, aus ja ilustamata. Kaasas on kirjavahetused, sündmuste käik, jätkulood ja kõik see, mis aitab mõista, kuidas sellised olukorrad päriselt kujunevad.

Siis aga mõistsin, et sellel pole mõtet. Hakkasin seda tasuta jagama, sest see info võib olla kellelegi oluline. Võib-olla aitab see kellelgi ära tunda töökiusu märke. Võib-olla annab see kellelegi julgust uskuda iseennast. Ja võib-olla on just sellel inimesel seda viimast viit eurot palju rohkem vaja kui minul.

Milleks küsida tasu millegi eest, mis tegelikult ei ole üldse ilus lugu?

Samas olen ma õppinud, et mõnikord saavad just kõige inetumatest lugudest alguse kõige paremad lood. Mitte sellepärast, et juhtunu oleks olnud hea, vaid sellepärast, et pärast seda ei ole sa enam päris sama inimene. Mõnikord kasvatab valu julguse. Mõnikord õpetab ebaõiglus märkama neid, kes vajavad kaitset. Ja mõnikord sünnib kõige raskematest kogemustest midagi, mis aitab edasi liikuda nii sul endal kui ka kellelgi teisel.

Siin blogis ja instagramis on terve ports postitusi, selle loo keskmes olnud situatsioonidest, vestlustest, sõnumitest ja audiosalvestus test. Ma ei hakka neid siia jagama, sest see on üks vana lugu, millest sai väetis minu edusammudele pärast seda. Jah, see oli üks keeruline ja valus protsess, sest mul oli väga raske leppida, et ma jäin oma tööst ilma, keegi ei uurinud minu esitatud kaebust ja lõpuks olin veel justkui ise süüdi, et tavapärasest töökeskkonnast valesti aru sain või olin liiga tundlik. Kui ma tegin Threadsi endale konto ja hakkasin järjest lisama väikseid killukesi, sellest, mis juhtus minuga töökeskkonnas – siis juba pärast esimest juhtumit – olid kommentaariumis kommentaarid, mis tegelikult kinnitasid sisimas olnud tunnet, et minu moraalne kompass on näidanud minu jaoks õiget suunda.

Ma läbisin selle aja jooksul mitmeid koolitusi, lähtudes oma eesmärkidest ja varasematest unistustest. Samal ajal võitlesin end läbi depressiooni, kurnatuse ja pideva väsimuse. Pidin toime tulema ka teadmisega, et minu tööalane ja isiklik maine oli sattunud endiste kolleegide väsimatu rünnaku alla. Pärast töölt lahkumist dokumenteerisin kronoloogiliselt kogu jätkuva tagakiusamise. Jah, mul on siiani alles advokaadibüroo hinnang, mis valmis pärast tõendusmaterjalide, dokumentide ja failide läbivaatamist. Selles leiti, et töökeskkonnas esines töökiusu ning pärast töösuhte lõppu jätkus lihtsalt kiusamine. Ma ei kirjuta sellest siin rohkem. Kui kellelgi on tõsisem huvi selle teema vastu, siis materjalid, dokumendid ja kirjavahetused on olemas.

Aeg-ajalt korraldan ka töökiusu teemalisi Zoomi kohtumisi. Huvitaval kombel meenub nende vestluste käigus alati veel mõni detail või sünnib mõni uus vaatenurk. Sellest olen ma aru saanud, et niisugust kogemust on võimalik päriselt edasi anda ainult siis, kui oled selle ise läbi elanud. Kui ma poleks seda kõike ise kogenud, ei oskaks ma sellest ka kirjutada. Ükskõik kui loominguline inimene ma ka oleksin, nii sügavat valu ja selle varjundeid ei oleks võimalik lihtsalt välja mõelda. Mõnda lugu saab jutustada ainult inimene, kes on selle päriselt läbi elanud.

Ma tegelikult ei tea, kas keegi neist inimestest on hoidnud silma peal, millega ma tegelen pärast enda eest seismist, olukorrast, mis mind ära lõhkus. Aga ma tean, et nad on näinud ropult vaeva, et minu maine oleks erivajadustega elanike, kolleegide ja eestkostjate silmis madalam kui muru. Ma tänan pingutuste eest, aga poleks pidanud vaeva nägema, sest sellised asjad kipuvad ikka bumerangina tagasi viskaja kätte jõudma. Mõnikord võib niimoodi ka selja tagant vastu pead saada. Mõni nimetab seda karmaks, teine aga lihtsalt tehtud otsuste ja tegude tagajärjeks. Ma tean, et minu blogil instagramil on silma peal hoidnud inimene, keda pidasin kunagi enda sõbraks. Praegu ma tean, et minu esmamulje selle inimese suhtes oli õige ja kuna ma seda ei kuulanud, siis nuga seljas ei tohiks mind ju üllatada.

Alles eile kogesin ma midagi, mis puudutas mind uuesti. Õhtuks hakkasin ma seda olukorda enda jaoks lahti mõtestama ja nägin selles üht mustrit, mis on mulle varemgi silma jäänud. Mõnes töökeskkonnas jääb mulje, et inimesed on seal väga pikalt paigas ning liikumine või muutus on väike. Sellises keskkonnas võib kergesti tekkida rutiin, kus töö muutub harjumuspäraseks tegevuseks, mitte alati teadlikuks ja sisuliseks toetamiseks selle inimese jaoks, kelle ümber töö tegelikult keerleb. Olen kuulnud erinevaid vestlusi ja tähelepanekuid, mis on pannud mind mõtlema, kui erinevalt inimesed oma rolli ja vastutust tajuvad. Mõned on öelnud, et see töö tundub neile sobivat just selles konkreetses kohas, mitte tingimata laiemas töömaailmas. Teised on jaganud kogemusi õppimisest ja sellest, kuidas päris tööpraktika kujuneb alles aja jooksul.

Minu jaoks on see tekitanud küsimusi mugavuse, turvatunde ja hirmu kohta – selle kohta, kui palju me valime oma töökohti selle järgi, kus on lihtsam, ja kui palju selle järgi, kus me päriselt kasvame. Ja võib-olla kõige olulisem küsimus minu jaoks on see, kuidas sellised keskkonnad mõjutavad neid, kes sinna abi ja tuge vajavad.

Ja siis ma vaatan kõrvalt olukorda, kus osa ülesandeid ja vastutusi, mida ma kunagi ise oma töös loomulikuks pidasin, on nüüd kellegi teise kanda võetud. Minu jaoks olid need ülesanded alati seotud töö enda sisuga – kliendi heaolu, toetamise ja eduelamusega. Need ei olnud kunagi seotud tähelepanu otsimise või enda esiletõstmisega, vaid pigem sellega, et töö saaks tehtud nii hästi kui võimalik. Täna paneb see mind mõtlema sellele, kui erinevalt võib sama rolli ja samu tegevusi tajuda – ja kui erinevad võivad olla põhjused, miks inimesed neid teevad.

Ma ei hakka siin uuesti välja tooma seda, mida on minu kohta räägitud või kuidas mind on kirjeldatud. Selleks on teine aeg, teine koht ja teine ruum.

Kui ma Threadsi panin kirja oma esimese loo, siis minu jaoks oli see hetk, kus ma kirjeldasin üht konkreetset kogemust ja olukorda, mis minu hinnangul peegeldas ka tööandja suhtumist töötajasse. Tol ajal arvasin, et see oli erandlik juhtum. Tänaseks ma näen, et see oli üks paljudest sarnastest kogemustest. Seda postitust on tänaseks (peaaegu seitsme päevaga) avatud 27 400 korda. See number kasvab iga päev.

Ma ei tunne neid inimesi, kes on seda lugenud. Nad on enamasti täiesti võõrad. Sama kehtib ka kommentaatorite kohta.

Ja võib-olla ongi see kõige kummalisem osa kogu selle loo juures – kuidas üks väga isiklik kogemus võib korraga muutuda millekski, mida loevad ja kommenteerivad inimesed, keda sa kunagi varem kohanud ei ole. Ja mitte keegi neist inimestest ei väljenda arvamust, et olen tundlik või saan neist asjadest valesti aru.

Minu Threadsi konto on nädala ajaga kogunud 242 000 vaatamist. See on märkimisväärne hulk silmapaare, kes on saanud tutvuda avalikult jagatud materjaliga.

Kas ma kahetsen seda? Kindlasti mitte.

Ma olen pannud selle loo kirja täpselt nii, nagu see algas – kuidas see ajas eskaleerus ja milleni see lõpuks viis. Sellest tuleb välja ka see, et alguses usaldasin ma neid inimesi ja pidasin neid oma “omadeks”. Ma rääkisin sellest usaldusest isegi uhkusega teistele.

Aja jooksul see pilt muutus. Kõik kogetu pani mind ümber hindama nii olukorda kui ka inimesi selles loos. Mõnikord võtab selgus aega ja tuleb alles siis, kui vaadata tagasi kogu teekonnale tervikuna.

Ja nagu öeldakse – tõde leiab lõpuks ikka oma tee.

Vahepeal olen mõelnud, kas nad üldse teavad või kas neid huvitab, et olen seda lugu pikalt avalikult jaganud internetis. Ka olen kasutanud seda materjali õppematerjalina loengutes, kus räägime töökiusust ja tööandja hoolsuskohustusest.

Oleme arutlenud ka laiemalt tegevusjuhendajate töö varjukülgede üle – sellest, kuidas hoida oma vaimset tervist olukordades, kus töökeskkond muutub toksiliseks või kus tekib tunne, et kolleegide suhtumine ei ole enam toetav, vaid pigem rivaalitsev. Mõnikord olen mõelnud, kas oleks mõistlik kirjutada ja küsida, kas nad tahaksid nende sündmuste üle kunagi arutleda. Siis aga tekib küsimus, kas selline arutelu oleks üldse päriselt vastastikune või vajalik.

Aja jooksul olen jõudnud tagasi lihtsa mõtteni – kui midagi ei ole kunagi olnud teise poole jaoks oluline, siis ei pea ka mina sellele enam energiat andma.

Naljakal kombel võin ma praegu oma eluga tegelikult rahul olla. Ma jõudsin mingisse punkti, kuhu ma ise olin pikka aega liikunud, isegi kui see tee ei olnud lihtne. Tänaseks tegutsen vabakutselise tegevusjuhendajana. Saan tegeleda tööga, mis mulle päriselt korda läheb, valida ise oma kliente ja olla nende jaoks kohal kliendikeskselt ja keskendunult. Töötan üksi, mis tähendab, et kogu tähelepanu ja aeg lähebki inimesele, kelle jaoks ma parasjagu olemas olen.

Saan valida, kus ma oma tööpäeva jooksul peatun – vahel on see kohvik, vahel mõni vaiksem koht, vahel lihtsalt hetk, kus saab jalga puhata ja mõtteid koguda. Ja lisaks loon sisu, mis on mulle endale tähenduslik. Sisu, mis on tulnud kogemusest, mida ei ole alati lihtne sõnadesse panna – aga mis on kujundanud seda, kuidas ma täna oma tööd ja inimesi näen.

Ma võiksin öelda tänulikkusega aitäh selle eest, et kõige raskematel hetkedel hakkad lõpuks nägema selgemalt, kes on sinu inimesed ja kes mitte. Kes jääb alles siis, kui asjad lähevad keeruliseks, ja kes on olnud pigem sinu headuse või usalduse kui saaduse kasutajaks.

Tagantjärele saan aru, et ma ei osanud tol ajal alati piire hoida ega olukordi teistmoodi lugeda. Usaldasin ja andsin endast rohkem, kui ma võib-olla oleksin pidanud.

Täna ma oskan.

Ja vahel mõtlen ma veel ka sellele, kuidas kõik on justkui mingis tasakaalus. On sõnu, mida ma ei ütle. Küsimusi, mida ma ei küsi, kuigi võiksin. Mitte sellepärast, et neid poleks, vaid sellepärast, et ma olen valinud lasta sellel lool minna oma teed.

Ma liigun edasi, isegi kui mõtted vahel veel tagasi vaatavad. Ja kuskil selle kõige sees on arusaamine, et kõik ei vaja enam vastuseid ega tagasipööramist sinna, kust see alguse sai.

Lihtsalt mõtisklen, et seda vist oodata ei osatud, et tundmatud eestlased on saanud lugeda neid valesid ja nilbeid sõnumeid, mis on ühe töökeskkonna väidetavalt igapäeva osa. Veidi irooniline, kui nii mõelda, selle lause peale.

Kõlab nagu oleks kuulujutt ja nilbed seksuaalsed sõnumid igapäeva töökeskkonna osa, ja see on täiega okei.

Kaitstud: Kui “tõde” ei põhine konkreetsetel faktidel – kus jookseb piir hinnangu ja oletuse vahel? Koos lisatud kirjavahetustega. – Loome Sisu

Kaitstud: Lisandus uus pusletükk mõistatusse. Arvamus-kogemus – Loome Sisu

Koolitus: Kuidas tunda ära enda suhtes kiuslikku käitumist? – Loome Sisu

Ja rohkem polegi vaja sellele loole sõna anda.